jump to navigation

Kas Sina tahaks vastu hääletada? 8. veebruar 2008

Posted by Manjana in poliitika.
trackback

Rohkem seksikaid mehi!Võib öelda, et iga aastaga langeb valimisaktiivsus pea kõikides demokraatlikes riikides, kuid mitte nendes, kus valimised on kohustuslikud. Valimisaktiivsuse langus on nähtus, mis paneb poliitikuid muretsema. Madala valimisaktiivsusega paistavad eriti silma postsotsialistlikud riigid ja kõige kehvemad olid tulemused 2004 aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajal, kus näiteks Eestis käis valimas 27 protsenti valimisõiguslikest kodanikest.

Aren Lijphart leidis oma 1999. aastal tehtud uurimuses „Patterns of Democracy: Government Forms and Performance in Thirty Six Countries”, et madal valimisaktiivsus on kaudne indikaator poliitilise ebavõrdsuse mõõtmiseks. USA politoloogid on leidnud, et Ameerikas on valimisaktiivsus ka tugevalt seotud sotsiaalmajandusliku olukorraga, kus vaesemad ja ka näiteks nooremad inimesed, ei käi aktiivselt valimas. Ameerika poliitikutele annab see ka lihtsa võimaluse vaesemate inimeste sotsiaaltoetuste vähendamiseks.

Ameerika ja Briti pluralistidel on laialt võttes kolm üksteisest lahknevat valimiskäitumise uurimise käsitlust. Toon need siin ära tekkimise ajalises järjestuses:
Esiteks pluralistlik „realism”, mille järgi kodanike vähest osalemist valimistel tuleb võtta külmavereliselt ja rahulikult. Suuremale osale inimestest on poliitikas osalemine kõrvaline tegevus ja ükskõiksus vihjab sellele, et valitsus vähemalt ei käi inimestele närvidele. 1950. ja 1960. aastatel tehtud poliitilised uurimuste tulemusel leiti, et suur osa hääletajatest tegutses tuginedes väga pealiskaudsetele ettekujutustele poliitikast ja ebapüsivale poliitilisele informatsioonile. 1957 aastal oli Maurice Duverger seisukohal, et pika aja jooksul kujunenud parteieelistused ja valikud eri erakondade poliitika vahel on olulised. Selliseid parteisüsteeme nagu Ameerika Ühendriikides, mis ei soodustanud niisugust sõltuvust, käsitleti „mittearenenuna.” Ameerika pluralistid võtsid omaks teistsuguse seisukoha, väites, et igasugune parteisüsteem peab peegeldama suures rahvusriigis eksisteerivate huvide mitmekesisust. 1961 aastal väitis Edward Banfield, et USA parteiidentiteet on reaalne, kuid kattub paljude teiste gruppide identiteetidega, mis põhinevad etnilistel, rassilistel, territoriaalsetel, majanduslikel ja sotsiaalsetel tunnustel.

Teisena teooria – valimised kui hääletajate mõju poliitilistele liidritele. Anthony Downs leidis 1957. aastal, et on olemas ratsionaalsed tegutsejad, kes teevad valiku kandidaatide või parteide vahel arvestades kulutusi ja kasu, mida pakutavate programmide rakendamine nende jaoks kaasa toob. Valija ostab tuntud ja head kaubamärki. Sellega arvestavad ka parteide liidrid, kes üritavad valijale just seda pakkuda, mida neilt oodatakse. Parteid on kui kaup, mida turustatakse ja valijad on kui ratsionaalseid otsuseid tegevad tarbijad.

Kõige viimasemad pluralistide uurimused väljendavad kriitikat väikese osalemise kohta mõnedes valimis- ja parteisüsteemides. 1981 aastal leidis Vernon Bogdanor, et mõned parteikonkurentsi süsteemid on ebatäiuslikud ja peaks suurendama parteiliidrite vastutust valijate ees ja rakendama suurema proportsionaalsusega valimissüsteeme, selliseid nagu need, mis võeti kasutusele 1970. ja 1980. aastatel Hispaania, Kreeka ja Portugali uutes demokraatiates ning samuti Prantsusmaal. Suurbritannias on pluralistlik valimissüsteem olnud kasutusel üle kahe sajandi, ent valijate toetuse suurenemine kolmandale parteile on sundinud enamikku pluraliste tunnistama, et vajalik oleks suurema proportsionaalsusega valimissüsteem.

Hollandi sotsioloogid on leidnud, et inimeste individuaalset valimiskäitumist mõjutavad mitmed faktorid: vanus (vanemad inimesed käivad rohkem valimas kui nooremad), religioossus (usklikud käivad tihedamalt valimas kui mitteusklikud), kõrgem sissetulek, haridus ja klassipositsioon (kõrgemad näitajad tingivad tihedamat valimas käimist). Samuti on leitud, et kui inimene on sotsiaalselt aktiivne ja omab mingit kindlat grupikuuluvust, kus on kombeks valimas käia, teevad seda ka teised grupiliikmed. Huvitav näitaja hollandi uurimuses oli see, et inimesed, kes küll on usklikud, aga regulaarselt kirikus ei käi, käivad ka valimas harvemini kui mitteusklikud. Muideks, Holland kehtestas 1917 aastal koos valimisõigusega kõigile ka valimiskohustuse kõigile ja valimistel käimise kohustuslikkus kaotati 1970 aastal.

Sellised on lühidalt välja toodud erinevad põhjused, miks inimesed valimas käivad ja kes üldse käivad. Aga õhku jääb ikkagi küsimus, et kas poliitikud peaksid midagi erilist ette võtma, kui valimisaktiivsus väga madalale langeb? Või piisab mõttest, et juu siis asi pole veel päris hull, kui inimestel puudub vajadus “jalgadega hääletada”. Siiani on eesti poliitikud kasutanud valimisaktiivsuse suurendamiseks labast võtet – kui sa meid ei vali siis saab/ei saa võimule Savisaar. See trikk on isegi töötanud, aga kui kauaks veel? Erinevates peades ringleb mõtteid erinevatest uutest trikkidest. Ekstreemsemad on vast valimiste kohustuslikuks muutmine või siis näiteks vastu hääletamine paralleelselt poolt hääletamisega. Eestlastele ju ikka meeldiks millegi vastu hääletada, äkki oleks see kaval trikk? Või siis mitte?

Advertisements

Kommentaarid

1. Andres - 8. veebruar 2008

Väike remark. Esindusdemokraatia tähendab seda, et kodanikud valivad parlamenti oma esindajad, mitte seda, et neil peaks olema võimalus võtta teistelt kodanikelt õigus saata sinna oma esindajad. Valimistel osalemise kohustuslikuks muutmine süvendab esindusdemokraatiat, vastuhääletamise võimaldamine aga hoopis õõnestab. Need on kaks täiesti vastandlikku ideed.

2. sirje - 8. veebruar 2008

Ma ei ole päris kindel, et kohustuslikud valimised esindusdemokraatiat süvendaks. Valimas käimine on kodanikuõigus ja kui mind sunnitakse minu kõiki demokraatlikke õiguseid kasutama, siis demokraatiale ei pruugi see üldse hästi mõjuda.

3. Andres - 8. veebruar 2008

Mida suurem osa valimas käib, seda suuremat osa parlament lõpuks esindab. Praegu on valimas käimine tõesti kodanikuõigus, aga kui see muuta kohustuslikuks, siis saaks sellest ju kodanikukohustus. Sellisel juhul kedagi loomulikult otseselt ei sunnitaks valima, aga kui inimene oma kodanikukohust (selle alla käib ka näiteks võimalus lihtsalt registreerida valimas käimine, kellelegi oma häält andmata) ei täida, siis maksab kõrgemaid makse vms. Demokraatia toimimiseks on vaja kodanike panust. Kui inimene ei suvatse valimistest osa võtta, siis on ta ennast sellega ise degradeerinud teisejärguliseks kodanikuks. Ja seda on sellised inimesed endiga teinud juba täna, valimiste kohustuslikuks muutmine aitaks neile seda lihtsalt paremini teadvustada.

4. sirje - 8. veebruar 2008

Tegelikult on see postitus osa minu ühest koolitööst, mille pealkiri oli kohustuslikud valimised. Ma jätsin seda puudutava jutu välja. Seega mul on kuhjaga igasuguseid argumente nii poolt kui vastu.

Kas keegi, kes pole sel teemal koolitööd teinud, võiks Andresele oma vastu või poolt argumente esitada?

5. Hubbil - 8. veebruar 2008

Ma pole oieti valimistest osa votnud kunagi. Noukogude ajal oli mu ema valimiskomisjoni esimees uhes Eesti vaikelinnas ja ta raakis mulle trikkidest, mis seal tehti, palju. Ehk on mu skepsis sealt parit.

Eesti kohta vaidaks ma, et parteinimekirjade alusel haaletamine on uks haaletajate valimisaktiivsuse tapmise viise. Poliitik (parlamendiliige on seda kohe kui ta istub oma tooli) peaks olema vahem anonuumne. Parteinimekirjade isikud pannakse jarjekorda partei tagatoas. Tagajargi voib naha Eesti poliitikamaastikul. Haalte saamiseks partei toetuseks kasutatakse rahvale tuttavaid tegelasi. Ajakirjanikud, tv-naod, endised lauljad jms.

Nagu on juhtunud ennemgi, naiteks kui uhe eluala populaarsus langeb, tekib olukord, kus andekad inimesed enam ei puudlegi sellele alale. Parim naide on ehk sojavaelase elukutse. Raagin siin uldiselt, mitte Eestit silmas pidades. Ohvitseri elukutse on saanud monel pool ranga loogi, sest tanapaeva maailmas ei nae noored andekad inimesed enam motet minna sojavakke, sest sojavae peamine missioon ei ole enam oma riigi kaitsmine, vaid voora riigi siseasjadesse sekkumine. Ditto Eesti poliitikute suhtes. Kitsad huvid on votnud ule ja Riigikogu on marginaliseerunud kummitempliks. Parteidistsipliin (rikud distsipliini, kukud parteinimekirjas) elimineerib need, kellel oleks oma sona oelda.

Sportlik huvi, et kes voidab jargmised valimised, jatab paljud kulmaks. Ehk just selle osa valijatest, kes teeksid selle oige valiku.

6. Andres - 8. veebruar 2008

Arvan, et olen selle teema puhul kohanud juba kõiki võimalikke ja isegi mõningaid täiesti võimatuid argumente. Aga pane parem siia üles oma koolitöö ülejäänud osa, et teistel ei oleks vaja teha seda, mille sa ise juba väidetavalt ära oled teinud. Eks ma siis vaatan selle üle ning lisan vajaduse korral mõned täpsustused või kommentaarid.

7. Hubbil - 8. veebruar 2008

Andres: “Mida suurem osa valimas käib, seda suuremat osa parlament lõpuks esindab.”

See on tagurpidi loogika. Haali saavad koige rohkem need, kelle valijaskond on aktiivsem. Ajalooliselt on koige aktiivsemad olnud inimeste grupid nagu vasakpoolsed ja usklikud. Eestis pole neil palju kandepinda. Peale selle saab ennem valimisi esineda populistlike loosungitega, et kutta ules ehk manipuleerida teatud rahvamassidega. Vanas Roomas sai oige hobusemeeskonna toetaja senatisse. Tanapaeval saab populistlike loosungitega samuti. Parim naide on meie kaaskannatajad ukrainlased, kus Timoshenko lubas seda ja teist. Arvestades seda, et Ukraina voimalused tema valimislubaduste taitmiseks on null, motles ta natuke ette teades, et tema valitsus ei pusi kaua ning ta saab oma labiporumises suudistada teisi. Ning peale seda kandideerida juba presidendiks. Ukraina on nagu Eesti peegelpilt oma populistidega ja majandusgruppide vagikaikavedamisega.

Rahvusliku kaardi valjamangimine ennem kevadisi Eesti valimisi mahub sama populismi kategooria alla. Rohuda uhe grupi inimeste tunnetele, et saada nende toetus. Mis on parim Eestile pikas perspektiivis, pole populistide jaoks oluline. Populismi ere naide on lubadus 15 aastat ja 5 rikkama Euroopa riigi hulka. Seda ei juhtu. Majandusseadused raagivad teist keelt. See populism tuletab mulle meelde Vladimir Iljitshi, kes lubas planeedil luua heaoluriigi pealinnaga Moskvas ja sealjuures ules harida pool planeeti ja teise poole ara asfalteerida.

8. Hubbil - 8. veebruar 2008

Andres on veidi uleolev: “Eks ma siis vaatan selle üle ning lisan vajaduse korral mõned täpsustused või kommentaarid.”

Kostab nagu uks minu matemaatikaoppejoud TPI-s, kes keeldus mulle hinnet 5 panemast, sest ta utles, et ma spikerdasin niikuinii. Ta huudnimi oli “Kramp”. Meil oli omavahel personaalne vendetta, sest ma ei kainud uheski tema loengus ja ta pidas arvet, vana Kramp.

9. Andres - 9. veebruar 2008

Hubbil, parlament esindab otseselt nii suurt osa kodanikest kui suur osa valimas käib. Mida suurem osa valimas käib, seda suuremat osa esindab. Valimistest osavõtu kohustuslikuks muutmine aitaks seda osa suurendada. Samas tuleks loomulikult näha ette mingi võimalus ka igasugustele kibestunud antikapitalistidele, kellele ei meeldi demokraatlik riigikord. Seetõttu arvangi, et kodanikele tuleks anda võimalus demokraatia maha hääletada, et keegi ei tunneks ennast kõrvale jäetuna ja igaüks saaks anda märku oma arvamusest valitseva korra suhtes. See võib muidugi tunduda lihtsalt ventiilina, mille abil äärmuslastest auru välja lasta, aga kui antidemokraadid suudavad oma ideid piisavalt argumenteerida ja leida neile ühiskonnas laia toetuspinna, siis võivad need isegi läbi minna. Sellisel juhul võiksid näiteks sinu hädaldavad kommentaarid aidata kaasa ühiskonnas reaalsete muutuste toomisele ega oleks pelgalt auru välja laskmine.

10. sirje - 9. veebruar 2008

Tegelikult esindab parlament kõiki, kes siin elavad, hoolimata sellest, millise valiku inimesed tegid – käisid valimas või mitte. Parlament ja valitsus teevad ju otsuseid kõigile, mitte ainult valijatele.

Kuna eestis pannakse nimekirjad kokku parteide tagatubades ja inimesed hääletavad inimesi, mitte parteisid, siis on juba siia sisse progetud vastuolu – partei tegelt otsustab, milline inimene neil saab parlamenti ja milline mitte, aga sina valid ikka inimest, mitte parteid. Kuna on teada, et nimekirjade lõputüübid sisse ei saa, siis neid ka ei hääletata.

Ma arvan, et vahelduseks oleks eestis päris huvitav rakendada valimissüsteemi, kus peaks hääletama parteid, mitte inimesi. Sel juhul poleks parteidel vaja mingeid konkreetseid isikuid pidevalt meedias promoda, vaid pigem partei imagot, mis on hoopis keerulisem. Kaoks ära ka probleem, et parlamendiparteid on enam-vähem ühesuguste mõtetega, ainult isikud on erinevad. Jääks ära vajadus tuntud nägude nimekirjadesse häältekogujateks panna. Selle tulemusel ilmselt valimas käijate % langeks, sest nii on vaja mõelda rohkem, kui ainult, et – mulle meeldivad pikad tumeda peaga mehed vms.

Ühesõnaga, ma arvan, et väike valimisprotsent, ei ole mitte probleem iseeneses, vaid pigem mingi indikaator. Seega ei peaks mitte indikaatorit muutma, vaid üritama muuta põhjuseid, miks see indikaator nii näitab.

Ja mul on ka tüdimus igasugustest teleuudistest, kus poliitilised liidrid oma nägusid pidevalt ekraanile sokutavad, kui nende asemel võiks olla hoopis mingid spetsialistid või otseselt konreetsete tegude eest vastutajad. Isikukultus pole peale nõuka aega sugugi väiksemaks läinud, pigem vastupidi.

11. Andres - 10. veebruar 2008

Võid ju enese lohutamiseks kujutleda, et parlament esindab ka Vasakpartei potentsiaalseid valijaid, aga mulle on jäänud siiski mulje, et viimastele meeldib rohkem internetis halada ja valimas nad valdavalt ei käi, sest “see ei muudaks nagunii mitte midagi”. Seetõttu ei olegi teil parlamendis oma esindajaid. Olemasolevate näidete (Austraalia jne.) põhjal otsustades suurendaks valimistest osavõtu kohustuslikuks muutmine häälte andmist just erakondadele ehk mingitele maailmavaadetele (aga see on ju sul seal koolitöös raudselt kirjas, eksole).

12. sirje - 10. veebruar 2008

Arva ära, mis partei see oli, kes Austraalias selle asja sisse viis?

13. Tq - 11. veebruar 2008

Kas on mingit ontlikku valimissüsteemi, mis ka negatiivseid hääli arvestada mõistaks ja mõistliku tulemuse annaks?

Üldiselt, valimissüsteem peaks alati andma tulemuse, sest vastasel korral, mis on tulemus? Seepärast on kehvad asjad niihästi valik “protiv vsehh” kui künnis, millest alates loetakse valimised toimunuks. Mis saab, kui “protiv vseh” võidab?

Kohustuslikest valimistest. Mina küll ei saa aru, mismoodi valitud parlament vms. esindab rohkem inimest, kes ainult trahvi ähvardusel valima tuli, võrreldes inimesega, kes õiguse valida kasutamata jättis. Tõenäoliselt tekiks mingi vahe agitatsioonis, kui valimised oleksid kohustuslikud. Vähem räägitaks sellest, et võim on tegelikult valijate kätes ja et valijate väljatulek on oluline ja nii edasi. Kui valija nagunii kasti juurde tuuakse, siis on palju tähtsam näiteks see, et erakonna nimi oleks ka esimesel nägemisel atraktiivne.

See põhimõte, et valitakse erakondi, mitte isikuid, mulle meeldiks. Kuigi see eeldaks erakondade siseelu demokratiseerumist ja võibolla ka eelvalimisi või midagi muud sarnast.

14. Andres - 11. veebruar 2008

Sirje, mul ei ole vaja seda arvata, sest ma tean seda. Praegu on aktuaalsem küsimus hoopis see, kas Kaheksanda Mai Liikumine toetaks selle sisseviimist Eestis?

15. sirje - 11. veebruar 2008

Ma ei usu, et kaheksandas mais on väga palju konservatiive, kelle huvides on kodanikuõigustest kodanikukohustused teha. Mõtle, Andres, jehoovatunnistajate peale ka, neil juba usk ei luba hääletama minna. kas nad peaksid siis oma usu eest karistatud saama?

16. Andres - 11. veebruar 2008

Nagu ma aru saan ei ole te seal kaheksandas mais siis huvitatud sellest, et vaesemate, nooremate, madalama haridustasemega ja mitteusklike inimeste hääl oleks parlamendis senisest paremini esindatud. See on teist tõesti väga vasakpoolne ja liberaalne!

(Jehoovatunnistajate probleemile on ammu lahendus leitud — see peaks sul seal koolitöös ju kirjas olema.)

17. luize - 13. veebruar 2008

milline lahendus jehoovatunnistajate probleemile leiti?

Sirje: ma ei tea, ilmselt maksavad trahvi.

18. Hubbil - 13. veebruar 2008

Andres, ma oleks sinu asemel rohkem mures selle ule, et mitte-eestlased ei ole esindatud Riigikogus niivord kui nende arv seda peaks olema. Ja ara tule raakima seda okupantide jama. Eesti sai iseseisvaks juba vaga ammu, ehk ennem sinu sundi.

19. Oudekki - 13. veebruar 2008

Mina ei toetaks kohustuslikku valimaskàimist, minu arvates lahendab see probleeme tàpselt sama palju, kui Aafrika riikidele rahalise abi andmine, kontrollimata, mis sellest abist saab. Yhesònaga – teeme yhest probleemist teise.

Seega – ma arvan, et systeem peaks olema pigem niisugune, kus valitud rahvaesindajatel on màrgatavalt piiratum hulk volitusi kui praegu: neil oleks òigus viia ellu tàpselt ainult seda, mis programmis kirjas on. See tàhendab ka, et programmid peaksid olema konkreetsed, mitte ideoloogilised (s.t. mitte “seisame tòòrahva òiguste eest vaid “kehtestame sellise-ja-sellise seadusandluse”). Lisaks ma arvan, et strateegilised otsused peaksid saama kinnituse referendumil (vàlja selekteerida, mis tàpselt ja millises sònastuses referendumile làheb, on kyll rahvaesindajate ylesanne, kysimus on ikkagi valikus alternatiivide vahel, mitte selles, et miljon inimest peaks koosolekut pidama).

S.t. vastutama peab see, kes hààletab. Tema hààl peab mòjutama reaalseid otsuseid, mis tema kohta kàivad. Kui ta teeb halva otsuse, siis ise kannatab ja òpib sellest, mitte ei ytle: mina ju tahtsin teistsugust, aga valitsus, raisk, jàlle tegi valesti, mis mina teha saan.

Kui inimesele on antud vòimalus konkreetsete asjade yle otsustada ja ta siis ka valima ei làhe, siis see on tema probleem: kui keegi ei taha ennast valitseda, siis ma ei pea òigeks teda selleks sundida, tuleb anda vòimalus neile, kes tahavad. Ning otsustavadki need, kes hoolivad ja tahavad, selle aspektiga, et igayhel, kellel mingil hetk tahtmine tekib, on vòimalus otsustamises kaasa lyya.

Kuid ma arvan, et kui inimene nàeb, et tema enda nahka puudutavas kysimuses korraldatakse hààletus, siis ta làheb palju lihtsamalt vabatahtlikult hààletama, kui siis, kui ta peab valima mingi suvalise tegelase, kes lòpuks teeb ikka mida ta ise soovib, mitte, mida hààletaja tahab. Ning hààletajal ei ole vòimalust midagi suurt muuta, sest alternatiivi ei ole, kuna iga partei teeb vòimule saades praegu seda, mida ta ise tahab – vàikeste mòòndustega (noh, isegi Reformierakond ei saaks pensione vàhendada vòi kohustuslikku algharidust kaotada/tàielikult erakàtesse anda).

20. Andres - 13. veebruar 2008

Hubbil, loomulikult sai Eesti iseseisvaks ammu enne minu sündi. Kas ma olen selle kusagil kahtluse alla seadnud?

1991. aastal see iseseisvus taastati. Riigikogu saavad valida kõik Eesti Vabariigi kodanikud. Kui valimistel osalemine kohustuslikuks muuta, siis suurendab see loomulikult ka mitte-eestlastest Eesti kodanike esindatust parlamendis. Milles probleem?

21. Andres - 13. veebruar 2008

Oudekki, ma ei kujuta üldse ette kuidas see sinu süsteem praktikas toimida saab. Maailm on liiga muutlik selleks, et kirjutada neljaks aastaks ette detailne programm, mida siis punkt-punktilt järgitakse. Kas peaks hakkama korraldama valimisi ja rahvahääletusi igal aastal või iga kuue kuu tagant? Ja lõpuks võtab mitte ainult Euroopa Parlamendi, vaid ka Riigikogu valimistest osa vaid umbes veerand kõigist võimalikest valijatest? See on tõesti väga vasakpoolne ning liberaalne lähenemine!

22. Tq - 13. veebruar 2008

Huvitav, kuidas võiks välja näha riigieelarve üldrahvalik läbihääletamine… Mitu aastat aega võtaks ja mitu riigieelarvet selle peale kuluks? Isegi elektroonilisi vahendeid kasutades, rääkimata sellest, et tegelikult tuleks vanurite ja haigete juures ikka kastiga kodus ka käia, kuidas muidu otsustada, kas suurendada geriaatriliste ravimite hüvitist ja lükata töövõimetuspensionite tõus edasi, või vastupidi. Tõenäosem muidugi on, et mõlemad lükatakse tagasi, sest kes see noortest inimestest ikka vanade ja vigaste vigisemist tahab kuulda. Praegu on neil vähemalt võimalus poliitikutele survet avaldada, aga keda siis kritiseerida, kui hääletamisel nende huvid lihtsalt vähemusse jäävad?

Isenesest oleks igasugune otsedemokraatia suurendamine muidugi hirmus vahva. Aga reaalselt…

23. Oudekki - 13. veebruar 2008

Praktikas vòib nàiteks Shveitsi vaadata, kuidas toimib. Suhteliselt hàsti, muuhulgas – kuigi ka seal annaks yht-teist parandada ning Eesti ei saa kòike yle vòtta. Kuid pòhimòtte saab :)

Vàhemusse jààmise puhuks tuleb kirjutada sedalaadi pòhiseadus, mis ei luba vàhemuste inimòigusi rikkuda – ning luua valimis/hààletussysteem sellisena, et riigi need vàhemused, kellel ei ole vòimalik enamuseks saada (rahvus- ja rassivàhemused, see ei ole valiku kysimus) oleksid vòimelised oma spetsiifiliste huvide eest seisma. Neid vàhemusi, kellel on vòimalus enamuseks saada (rohelised nàiteks vòi muud maailmavaatelised grupid), ei pea spetsiifiliselt kaitsma, nende enda mure on oma hààl kuuldavaks teha (lihtsalt kòigil peab olema vòimalus oma hààlt kuuldavaks teha).

Mis puutub poliitikutele surve avaldamisse, siis ma arvan, et systeem, kus rahva enamuse tahte vòib vààrata mingi yks lobist, ei ole just eriti demokraatlik. Kui sinu ettepanek jààb vàhemusse, siis muudad oma strateegiat, et teine kord edukam olla.

Riigieelarvega ja teiste kysimustega on jàlle see asi, et ega miljon inimest ei pea korraga kòiki etappe arutama. Kysimus on siin kindlasti lòplikus kinnitamises. Loomulikult, otsuse tegemise jaoks peab rahvale pakkuma piisavalt infot pòhjenduste ja alternatiivide osas, aga see on massimeedia abil vabalt vòimalik. Muuhulgas, Itaalia riigieelarve kujundamisest ma tean kordi rohkem, kui Eesti omast, sest iga selle aspekt vòetakse meedias pulkadeks ning kui mingi osa sellest mingile yhiskondlikule grupile ei sobi, siis need karjuvadki. Eesti puhul pean ma ise kòik vàlja kaevama ja otsima ning minu aeg on ka piiratud.

Ma arvan, et neljaks aastaks annab konkreetset programmi kokku panna kyll – seda tehakse ju tegelikult ka praegu, aga kahjuks nii, et rahvas midagi ei kuule. Ka poliitikud planeerivad oma tòòd. Jah, ootamatuid muutusi vòib esile tulla: aga ka praegu ei ole parlamendil tegelikult mandaati tegelemaks selliste muutustega, mida yhegi partei programmis kirjas ei ole. Tuleb kas erakorralised valimised vàlja kuulutada vòi uue probleemi lahendus referendumile panna – pàrast avalikkuse ees làbi arutamist.

Valimiste tiheduse ja osavòtuprotsendi vahel ei nàe ma mingit seost. Kyll aga ma nàen seost selle vahel, kui palju inimene nàeb oma hààles reaalset kaalu mingi aspekti muutmiseks vòi korraldamiseks oma elus. Mida rohkem tema hààl kaalub, seda rohkem on valmis inimene seda andma. Seega: tuleb suurendada hààletajate vastutust ning ligipààsu vòimule. Kui inimesed sellele vaatamata otsustavad, et neid ei huvita oma riik ja enda valitsemine, siis see on tòesti nende oma viga ja nad valivad ise diktaatori. Kui nad on siis diktaatoriga rahul, siis ei olegi midagi teha. Kui ei ole rahul, siis hakatakse arvatavasti màssama ning pàrast màssu ollakse juba enam valmis valitsemise òigust ja kohustust vòtma.

Lihtsalt màrkuse korras: minu làhenemine ei ole tingimata vasakpoolne, liberaalne, kommunistlik, konservatiivne vòi anarhistlik, see on minu oma. Mul ei ole mingit huvi ja pyydu oma làhenemist mingisse narratiivi toppida, vaid lahendusi otsida.

24. Gallacher - 14. veebruar 2008

Hubbil:” Andres, ma oleks sinu asemel rohkem mures selle ule, et mitte-eestlased ei ole esindatud Riigikogus niivord kui nende arv seda peaks olema.”

Aga et selle peab lausa mures olema? Huvitav, miks?

25. analyytik - 14. veebruar 2008

23. Oudekki – 13. February 2008
“Muuhulgas, Itaalia riigieelarve kujundamisest ma tean kordi rohkem, kui Eesti omast, sest iga selle aspekt vòetakse meedias pulkadeks ning kui mingi osa sellest mingile yhiskondlikule grupile ei sobi, siis need karjuvadki. Eesti puhul pean ma ise kòik vàlja kaevama ja otsima ning minu aeg on ka piiratud.”

Rootsis pidi umbs samamoodi olema, ma olen kuulnud.
No et meedia teeb, mis on meedia töö. Ja iga päev on paks leht, kus on PROFESSIONAALSEL TASEMEL käsiletud ühiskonda ja probleeme jne.

Mida käsitleb Eesti üleriigiline ajaleht?
http://www.elu24.ee/?id=10409
(Täiesti juhuslik, esimene ette juhtunud viide.)

26. luize - 14. veebruar 2008

Ma ei ole küll päris kindel, et riigieelarve ajalehes avalikustamine midagi oluliselt juurde annaks. Selle arutamise ajal saab asja ju jälgida, e-riik või ei ole?
Teine asi, et eelarve koostamise ajal on palju sellist, mis lihtinimesele seletamist nõuavad. Kaasa saab ikka siis mõelda, kui tead, millest jutt käib. Aga kes oleks see seletaja, kelle puhul võib kindel olla, et ta ei esinda kellegi huve? Või siis neli seletajat või vastavalt parlamendis olevate parteide arvule? Ja isegi siis, olen täitsa kindel, on vähemalt 30% valimisealisi, kellel on apsoluutselt ükskõik, mismoodi seda raha jagatakse. Osadel on lihtsalt kama, osad ei saa aru (ega mõistust pole kõigile ühepalju antud), osadel on mõni muu probleem. Võtame vaikimisi seisukoha, et otsustame lihtsalt nende eest? Palun väga. Aga nii toimub see ju praegugi.
Itaalia näide on muidugi populaarne tuua, aga oled sa kindel, et kõik see, mida seal riigieelarve koostamise juures ajalehtedes pasundatakse, polegi lihtlabane lobby, mida teavitamise eesmärgil inimesteni tuuakse. Et las hüüavad, siis on neil millega tegevuses olla.
Meedial ei olegi ehk nii suur probleem teavitustööga tegelda. Küsimus on pigem, kas sellest ka kasu on. Me ei saa olla kindel, et valija kirjutatut loeb ja sellest aru saab, kui selles ise just ei veendu oma silma ja kõrvaga. Kui selline asi suudetakse läbi viia, siis ausalt, ma usun iga sõna, mida taoline organisatsioon edaspidi väljastab.
Mis puutub parlamendi koosseisu, siis ma olen täitsa nõus sellega, et seal on eestlasi, kelle tegevus pole nii viljakas kui mõne venelase oma võiks olla. 101 inimese seas on ikka vähemalt paarkümmend “keha”. Kui me selle võrdsuse vaid skaalal eestlane-venelane taandame. Aga miks peatuda seal? Rahvusigi on meil tunduvalt rohkem, näiteks ukrainlastel võiks olla oma osa. Ei maksa unustada võrdlust mees-naine või vana-noor. Minu pärast ka hetero-homo. Või siis võtame ametid. Praegu ei ole parlamendis näiteks ühtegi arsti, aga ometi usaldame me neile otsused, mis otseselt mõjutavad inimeste tervist. Riigikogu juhib meil füüsik, Ojuland on politoloog-jurist-diplomaat, Ratas tuleb välja on õppinud majandust, haldusjuhtimist ja õigusteadust, aga millega need kaks üldiselt on silma paistnud? Parlament on täis juriste, õpetajaid, muid humanitaare, kunstnikke ja luuletajaid. Tule taevas appi, ütleb peaminister. Kes on teadaolevalt keemik.
Täpselt näpuga järje ajamine annab küll võimaluse paberil kinnitada, et meil on kõik nii nagu peab, aga sisuliselt on see sama kasulik nagu viisaastaku plaan kolmkümmend aastat tagasi.
Ahjaa, mina olen muide selle poolt, et eksperimendi korras üks vastuhääletamine ära korraldada. Aga mitte kohe riigis vaid näiteks Tallinna linnas. Viimastest parlamendivalimistest niipalju, et valisin küll parteid, aga isikut, kes kindlasti riigikogusse pääseb. Et ma saaksin talle võimaluse korral öelda: sina lubasid seda ja teist ja sellepärast ma sind valisin. Näita see ja teine nüüd ette!

27. analyytik - 14. veebruar 2008

to: luize

Riigieelarve või ühistransport või Iraagi sõda – vahet pole.
Ma kunagisest mäletan, et oli Tallinnas ka Soome ajakirjanikke näiteks. No ükstapuha.
Aga seal välismaa ajalehtedes on tööl tihtipeale sellised sigariga kiilanevad härrasmehed. (No naised võivad muidugi ka olla, aga ma lihtsalt ei kujuta ette kiilanevat ja habemega ja sigariga naist ;) )

Ühesõnaga – ajakirjanik on sihuke tüüp kellel on haridust ja aastakümneid kogemust jne. Ja need tüübid moodustavad siis seal ajalehes nigu põhiseltskonna või nii. Ma arvan, et nad suudavad sellisest riigieelarvest suht lihtsalt aru saada ja olulised asjad kogu rahvale edasi anda. Ja lisaks muule saavad nad selle töö eest ka palka ja neil on piisavalt aega süveneda.

Millesse suudab/tahab süveneda Ajusaagim?

Millesse suudab süveneda tänavalt võetud kutt/tüdruk, kes nädala pärast valitsuse pressikale saadetakse?
(Vaata. Kui sellised sigariga vanamehed – kes on õppinud nii psühhiaatriat, ajalugu kui ka kultuuriteadust – läheksid valitsuse pressikale, siis nemad saaksid ju kohe aru, et nende vastas istub täielik lollpea. Isiksusehäirega veel pealegi. A tänavlt tulnud kutt/tüdruk muidugi asjale pihta ei saa ja sellest siis ka see probleem, et leht trükib kogu selle jama uudise pähe ära. ;) )

No ja kui mõnel ajakirjanikul on ka mõni aasta kogemust, a kui temalt nõutakse mitu lugu päevas – süvenemisest oleks vist sellisel juhul palju nõuda.

28. luize - 15. veebruar 2008

Sihukest asja, mida Saagim tuli ajalehte tegema, ei tee isegi Itaalias keegi teistsugune. Kena muidugi, et keegi vähemalt on siin kursis välismaa ajakirjanike sisu- ja väljanägemisega.
Aga üldiselt ei olnud kommentaaris sellest juttu.
Muide, kui suur protsent on nn eestlaste erakondades muust rahvusest inimesi? IRL lehekülg annab mõned osakonna juhatusse kuulujad Ida-Virumaal ja Narvas muidugi, aga isegi Tallinnas on neid päris vähe. Kui nime järgi otsustada. Reformil oli isegi volikogus kümme-viisteist. Aga muidu ka päris vähe. Oleks arvanud, et raha meelitab rohkem ligi. Rahvaliidu lehelt ei leidnudki nii kiiresti pädevat nimekirja. Üllataval kombel on Keskerakond vähemalt juhatuse osas sama konservatiivne, vaid ühe setu on nad endale lubanud. Noh, lihtliikmena on neil ilmselt palju rohkem muust rahvusest tüüpe.
Aga kõigis nimekirjades võiks neid olla palju rohkem. Mitte et peaks inimesi sundima just tingimata parteistuma, aga ma leian, ei ole põhjust teha eraldi eestlaste ja venelaste parteid. Saab kindlasti ka ühistega läbi.

29. Hubbil - 16. veebruar 2008

Demokraatia finesside ule arutamine on nagu Titanicul menuu ja veinivalik. Laev upub, koos nendega lihatagavara ja veinipudelid. Peale Estonia uppumist naitas uks sober oma pilte oma reisist Estonia peal troopiliste kalade akvaariumi taustal, tehtud suvel ennem Estonia uppumist. Mind liigutas see vaga.

Demokraatia ja sellest sundinud rahvusvaheline oiguskord on praegu vaga norkadel savist jalgadel. Iga paev on oodata albaanlaste iseseisvusdeklaratsiooni Kosovos, mis maaraks vaga palju maailma riikide arengut (lagunemist/uhinemist) tulevikus. USA ja tema imikud (Eesti uks parimatest) puuavad muuta maailmakorda, mis on eksisteerinud peale II MS. Praegusel hetkel pole enam Euroopas uhe soja voitja, N. Liidu poolt kehtestatud domineerimist. Kas Laaneriikidel pole midagi paremat hetkel teha kui pumbata raha sojatoostusse ja armeedesse? Euroopa riigid on peale kulma soja loppemist loiganud drastiliselt oma kulutusi sojavaele, Saksamaal naiteks on endise 12 diviisi asemel kolm, mis pole ka oieti voitlusvalmis. USA on vastupidine naide. Ja nad on praegu toestanud, et nad ei suuda isegi Iraaki allutada oma tahtmisele.

USA domineerimine maailmapoliitikas on loppenud. Demokraatiat ei saa eksportida pussitorudega, toestatud. Kas ei peaks igauks olema mures selle ule, et sailitada demokraatia saavutusi laane kultuuris? Sailitada kultuuri, mille loomises on olnud domineerivad valged kristlased? Ma ei pea absoluutselt vajalikuks siduda uhiskonna arenguga seda, et koik uhiskonnad voi riigid peaksid olema demokraatlikud, voib juhtuda, et teised kultuurid on avastanud onnelikuma tee. Sealjuures on demokraatia pohimotteid oonestatud viimase kummekonna aasta jooksul vaga palju. Uhelt poolt paevapoliitiliste kaalutlustega, teiselt poolt teokraatide (riigi vorm kus on avalikult tunnistatud, et jumal on ulim juht=USA) poolt.

Jatkem jutt demokraatia aspektide ule ja puudkem sailitada seda mis meil on ja arendada, et mitte jalgu jaada teistele kultuuridele.

Ulejaanud jama, mis ma kirjutasin, kustutasin ara.

30. Rahvaliit: Eesti probleem on liiga madalad pensionid - 1. märts 2009

[…] Kas Sina tahaks vastu hääletada? « Kaheksanda Mai Liikumine No tags for this post. […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: