jump to navigation

Kuidas Viktorist Victory sai 21. märts 2008

Posted by Manjana in ajalugu, monument.
comments closed

Erinevate valitsejate peenisepikendajad

Endise heinaturu ümbrus on viimase saja aasta jooksul näinud nii paljutki huvitavat. Mis seal vanadel hallidel aegadel asus, pole mul teada, aga 19. sajandil oli see koht, kus sai heinaga kaubelda või vähemalt kandis ta Heinaturu nime. Ka tol ajal kuulus Eesti Venemaale ja seepärast tekkis sinna plats, mille uueks nimeks sai Peetri plats. 1910. püstitati sinna ka Peetri kuju.

1923. aastal nimetasid eestlased selle kõigepealt ümber Vabaduse platsiks ja 1933. aastal Vabaduse väljakuks ja ka Peeter veeti ära. Siis muutus aga jälle riigikord ja “vabadus” muudeti ümber “võiduks”. Võidu väljakuks meeldis mul endal seda kohta tihtipeale veel nüüdki kutsuda, eriti siis, kui mõnda liiga rahvuslaseks kätte läinut erutada on vaja. 1952. aastal püstitati Võidu väljakule Viktori kuju. Kingissepal oli aga II maailmasõja ja seal saavutatud võiduga sama palju pistmist kui minu tagasihoidliku isikuga.

Kuna eestlased ennast eriti mingi võiduga seondada ei osanud, siis uuesti Eesti Vabariigi loomisel ja võimu enda kätte saamisel, muudeti Võidu väljak ümber Vabaduse väljakuks ja püstitati suure karjumise saatel Vabaduse kell, mida samuti liiga kalliks peeti. Maksis ta 2,3 miljonit ja tema autoriks oli kunstnik, kelle kutseoskustes pole ükski asjatundja kahelnud – Leonhard Lapin.

Ma ei hakkaks siin heietama, et mida mina meie Kaitseministri poolt kinni makstavast mäe külje kujundusest arvan. Ma arvan, et kuna mul pole erilist haridust kunsti alal, siis ma ei peaks arvustama seda, milline see asi välja näeb. Aga mis mind häirib, on see et meie kaitseminister on oma valitsemiseaja ainult skulptuuridega tegelenud. Või vähemalt on see silmapaistvaim osa tema tegevusest.

Kuidas algselt plaanitud vabaduse monumendist sai võidu monument, on juba rohkem kui koomiline, sest täpselt sellesama imelise muutmise on läbi elanud ka too väljak. Kuid ega heinaturg milleski süüdi pole. Heinaturu imeliste nimevahetuste taga on pea alati seisnud võimud, kel tundunud, et nimevahetus muudab midagi. Kuid ei muuda, elu läheb ikka nagu ta läheb ja imelised muutused linna kaunistamises on vaid headeks näideteks sellest, kuivõrd hullud on olnud tolle aja valitsejad. Ja enam ma ei taha seda väljakut Võidu väljakuks kutsuda, sest see tekitab mul tunde, nagu oleks haakristi seinale riputanud.

Advertisements

Kuidas registreerida meeleavaldust? 17. märts 2008

Posted by Oudekki in meeleavaldused, poliitika.
comments closed

PolitseiriikPean tunnistama, et kui ma läksin liikumise “Ei Politseiriigile” meeleavalduse liikumisskeemi veebruari alguses politseisse kooskõlastama, olin natukene mures ja kuulasin kogu tee autos “Contessa”-t, mis kinnitas, et rahu ja vabaduse eest me oleme juba maksnud, rohkem ei ole vaja. Mure põhjustaks oli nii naljakas olukord – astuda sisse politseiasutusse ja ütleda midagi seesugust, et “tere, mina olen kodanikeliikumisest “Ei Politseiriigile”, ma soovin kooskõlastada meeleavaldust” – kui ka teadmine, mida möödunudaastase Tallinn Pride‘i korraldajad pidid politseiga vestlemisel läbi elama.

Pride’i korraldajatele heideti nimelt ette, et nende meeleavaldusele võivad tulla mõned munadega loopima ning püüti jätta muljet, et ka need on meeleavaldusel osalejad, püüti keelata lühikeste varrukatega särke või nahkpükse meestel ning härra Tarmo Miilits rõhutas ikka ja jälle ühte ja sama lauset: ärge unustage, et me võime selle asja ära keelata ka kaks minutit enne algust.

Minuga oldi viisakad. Isegi sõbralikud, pean mainima, ärakeelamist ei toonud jutuks ükski esimesel kohtumisel kohalolnud kuuest politseiesindajast (ega ka keegi hiljem), päriti ainult, kas välismaalt ka keegi tuleb ja hoiatati “eriti ekstreemsete Soome loomakaitsjate” eest. Kuid sellegipoolest pean siiani kummaliseks seda, kui mitmeid institutsioone tuleb läbi käia selleks, et oma põhiseaduslikku õigust avalikult kõnelda kasutada. Kuna soovi avalikult meelsust üles näidata võib olla ka teistel, siis panen siia kirja kadalipu, mis ühe meeleavalduse registreerimiseks Tallinna linnas vaja. Võtame näiteks sellise meeleavalduse, kuhu on juurde haaratud ka rongkäik.

  1. Tee valmis liikumisskeem, mina kasutan selle jaoks GoogleMaps-i, kus on kõige mugavamalt väljaprinditavad kaardid ja kus saab kaardi peale teekondi mugavalt joonistada.
  2. Mine selle liikumisskeemiga Tallinna Transpordiametisse (praegu Vabaduse väljak 10) ning kooskõlasta seal. Kooskõlastuse tulemuseks peaks olema tempel ja allkiri sinu skeemil. See samm on eriti oluline siis, kui sa soovid liiklust sulgeda, sel juhul annab Transpordiamet sulle vajalikku teavet, kuidas seda teha. Praeguse Tallinnas kehtiva eeskirja kohaselt pead sina organiseerima elanike teavitamise, märkide väljapaneku ja soovitatava ümbersõidu – ning praeguse kehtiva eeskirja järgi pead sa selle eest ka ise maksma. Selle kõige suhtes on Transpordiametil arvatavasti ideid. Kui neile sinu meeleavaldus ei meeldi, siis võib arvestada, et nad soovitavad/nõuavad sult kõige kallimat võimalikku viisi. Mulle ütles hr. Mati Songissepp umbes midagi niisugust, et tänavale tulek on ikka imelik ja kas ma tõesti arvan, et sinna üldse keegi tuleb (selleks ajaks oli meie petitsioonil nii umbes 2000 allkirja)
  3. Täidad ära ja prindid välja registreerimislehe (see leht on kättesaadaval ka linnavalitsuses prindituna). Arvesta, et peale ürituse korraldaja peab olema ka määratud turvalisuse eest vastutav korrapidaja. Selle lehe, koos liikumisplaaniga viid Põhja Politseiprefektuuri kooskõlastamisele. Nad peavad seda menetlema nelja päeva jooksul. Selle aja sees nad helistavad ilmselt sulle ja soovivad sinu korraldatavast üritusest rääkida. Sellel kokkusaamisel peaksid sa oskama politseile selgitada
    • kui palju on oodatav osalejate arv (vastupidiselt hr. Songissepale küsiti minult politseis, et kas mul on plaan, kui peaks tulema 2000 inimest. Plaan mul oli, aga kuna meie võitlus läks niivõrd edukalt ka ilma meeleavalduseta, siis ma ennustasin, et nii palju kohe kindlasti ei tule)
    • kuidas on sinu poolt tagatud ohutus (mitu sinu enda poolt välja pandud korrapidajat on, kuidas nad on eristatud; soovitan kollaseid veste teie ürituse märgiga. Korrapidajate arv sõltub rahvahulgast ja eeldatavatest probleemidest). Kui sa näed ette, et inimesi tuleb üle 2000, siis pakub politsei ka oma abi – sel juhul, kui koordineerivatel isikutel ei ole midagi sinu meeleavalduse vastu. Vastasel korral võidakse nõuda ka näiteks professionaalse turvafirma palkamist.
    • Kuidas on tagatud kommunikatsioon korraldajate ja osalejate vahel, seda nii enne meeleavaldust selles osas, et kuhu ja kunas ja kuidas tulla ning et käituda tuleb rahumeelselt (samuti mainiti mulle, et plakat “Ida-Virumaa iseseisvaks!” oleks riigivastane ja seda ei tohiks kasutada) kui ka meeleavalduse ajal (nii rahu säilitamisel, meeleavalduse lõppenuks kuulutamisel kui näiteks pommiähvarduse puhul inimeste mujalesuunamisel)
    • Eesti tingimustes küll mitte eriti usutav olukord, aga kui sa näed ette, et sinu meeleavaldusele tuleb mitmeid tuhandeid inimesi, siis võiks mõelda ka sellele, kust ja millise transpordiga tullakse ja kuhu need transpordivahendid (bussid, eraautod) pargitakse.
    • Kuidas korraldajad kavatsevad käituda vägivalla puhkemise korral (meeleavaldus peatada, vägivallatsejatega tegeleb politsei, see ei ole korraldajate vastutus. Kui sa meeleavalduse peatad või lõpetad, siis sa ei vastuta varaliselt tehtud kahju eest, kui sa ei lõpeta, siis praeguse Tallinna eeskirja kohaselt vastutad)
    • Kui sa tänavaid ei sulge, kuidas tagada teiste linnaelanike ja autode võimalus neid tänavaid kasutada (kui liikumine on õuealal, siis on mõistlik rongkäik suunata tänava keskele, siis saavad pealtvaatajad ja suvalised inimesed tänava äärtes liikuda. Samas suunas liikuvad autod peavad rongkäigu taga sõitma, vastassuunalised autod võiks aeg-ajalt läbi lasta. Kui sa ei ole õuealal, siis pead kindlasti leidma reguleerijad, kes liiklust sinu rongkäigu ajal peataksid ja ümber suunaksid, Transpordiamet tahab, et neil inimestel oleks reguleerijakoolitus).
  4. Kui saad politseilt kooskõlastuse (allkiri, tempel), siis viid registreerimislehe Tallinna Linnavalitsusse, isiklikult, kaasa isikuttõendav dokument. Kui keegi samal ajal ja kohas meeleavaldust teha ei taha, siis nad on kohustatud selle registreerima. Kui Linnavalitsusele sinu ettevõtmine ei meeldi, siis võib ta püüda sind ümber veenda, kuid registreerimata ei jäta, kui kõik on juriidiliselt korrektne. Meeleavalduse liikumisskeemi võib hiljem koostöös politseiga muuta, sinna enam ei käi meeleavaldusest etteteatamise seitsmepäevane tähtaeg.

Kui sa oled oma meeleavalduse registreerinud piisavalt vara, siis tahab politsei arvatavasti sinuga veel paaril korral kohtuda, et jagada teavet selle kohta, kuidas nemad võimalikke ohte hindavad ja veelkord toimimisviis üle kõnelda. Kindlasti saavad mõned politseinikud meeleavaldusel kohal olema, kui sa oled mõne riigiasutuse – või arvatavasti ka välissaatkonna – lähistel, siis on kindlasti kohal ka julgestuspolitsei. KAPO sellele ametlikule kokkusaamisele arvatavasti ei tule, aga kui neil on aega üle või sinu ettevõtmine tundub suurejooneline olevat või Venemaale kätte paistvat, siis nad arvatavasti helistavad sulle. Kohale tulevad ka, ma arvan. Kuigi “Ei Politseiriigile” meeleavaldusega seoses koostöö politseiga oli ülimeeldiv – lõppes ka vastastikuste tänuavaldustega, et meie tegime seda, mida me lubasime ja politsei oli olemas, aga vaikne ja lugupidav – siis ma arvan, et see kõik on natuke liiga keeruline ettevõtmine minu inimõiguse teostamiseks. Jah, muidugi, kui meeleavaldust korraldada, siis kommunikatsioon, turvalisus ja hädaolukorraplaanid peavad olema läbimõeldud, see ei ole küsimus. Probleem on hoopis selles, et meeleavaldaja peab kõik oma plaanid kooskõlastama võimuorganite juures, andes neile võimaluse meeleavaldajatele verbaalset survet avaldada – sest meelt avaldatakse paraku tavaliselt juhul, kui avaliku võimu tegudega nõus ei olda.

Teine ja tõsisem probleem on aga see, et mitte avalik võim ei taga inimese põhiseadusliku õiguse teostamise võimalust, vaid inimene peab tõestama võimule, et sellel ei teki mingeid kohustusi? Tegelikult peaks meeleavalduste turvamine olema politsei ülesanne, sest politsei on organ, mis tagab inimõiguste ja isikuvabaduste olemasolu riigis, ning avalik linnavõim on see organ, mis on ellu kustutud selleks, et võimaldada elanikel selle linna tänavaid oma põhiseaduslike õiguste raames kasutada. Seega liikluse ümbersuunamine ja kodanike informeerimine peaks olema linnavalitsuse töö. Selle pärast ma makse maksangi, et maksta palka neile, kes korraldavad siis seda ühist vara, mida ma jagan teiste kodanikega. Kui ma selle ühise vara (antud juhul linnaruumi) kasutamise pean ikkagi ise planeerima ja selle eest tasuma, rääkimata oma turvalisusest, siis tekib mul siiras küsimus, et äkki on parempoolsetel õigus ja mingit avalikku võimu pole vaja ning linnavalitsus tuleks laiali saata ning kogu korraldus jätta üksikisikute südamele.

Ma arvan, et avaliku koosoleku korraldamisel peaks korraldaja avaldama vastavasisulise teate kas üleriiklikus või kohaliku levikuga ajalehes näiteks seitse päeva enne meeleavaldust, kui tegemist on liikluse ümberkorraldamist nõudva meeleavaldusega ja kaks päeva enne meeleavaldust, kui liiklust ei ole vaja ümberkorraldada (ja spontaansest meeleavaldusest ei ole vaja teatada, loomulikult). Niisuguse teate avaldamine peaks olema korraldajale tasuta (rahastatakse riigimaksudest teatud kokkulepitud maksimaalse ülempiiriga, teate suurus ja põhimõtteline ülesehitus samuti ühtlustatud). Sellisel juhul saavad nii politsei kui avalik võim plaane teha kõigiks ümberkorraldusteks – ning vajadusel saab loomulikult ju ka alati läbi rääkida. Kuid niisugune korraldus tagaks selle, et inimestel ei ole hirmu meeleavaldust registreerida ning oleks minimeeritud avaliku võimu võimalus meeleavalduse toimumisse sekkuda.

Muide, Itaalias saab meeleavaldusele sõita rongis tasuta või sümboolse hinna eest, sest meeleavaldusel osalemine on põhiseaduslik õigus ning seda ei tohi piirata sinu ainelised võimalused ja paiknemine.

Tallinna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku korraldamise nõuetes kehtestatakse, et

“Avaliku koosolekuga kaasnevad rajatiste, liikluse (ühistranspordi, parkimise, fooriprogrammide jne) ümberkorraldamisega seotud kulutused, sealhulgas saamata jääva parkimistulu hüvitab ürituse korraldaja.”

Ma arvan, et see Tallinna eeskiri on põhiseaduse vastane, kuna vaestel inimestel ei ole võimalik avalikku meeleavaldust korraldada, veel enam, see läheb vastuollu ka inimõiguste printsiibiga. Teen ettepaneku algatada selle määruse tühistamine, kes tahab kaasa aidata?

Eesti liitub USA uueks osariigiks 12. märts 2008

Posted by Manjana in Euroopa, poliitika.
comments closed

Kolmapäeval 12. märtsil kirjutas siseminister Pihl USAga alla kahepoolse nn. memorandumi, mis peaks eestlastele kunagi avama viisavabaduse USAga. Tundub kaugelt vaadates selline tore asi. Suurem osa Euroopa Liidu riike ju saavad USAsse viisavabalt, ainult viimased liitujad ja Kreeka ei saa. Selles valguses tundub ka arusaamatu, et miks Euroopa Liidu Komisjonile selline kahepoolne viisavabaduse leping ei meeldi. Samasugused lepingud on juba alla kirjutanud Tšehhi, Slovakkial on see plaanis järgmisel kuul ja Läti kirjutab koos meiega.

Alati kui midagi tundub arusaamatu, siis on süüdi vähene infohulk, sest alati on kõigele põhjendused, eriti kui räägime välispoliitikast. Inetu on see, et keegi meie välispoliitika ekspertidest sellest otsesõnu rääkida ei taha. Ilves on ju olnud välisminister, töötanud aasta Europarlamendis, ta ju tegelikult teab. Väide, et midagi on “imelik”, on sellise tasemega asjatundja suust rohkem kui imelik. Teisipäevaõhtuses Aktuaalses Kaameras küsiti Riigikogu inimestelt, kes ka nagu võiksid või peaksid teadma, et mida nad arvavad ja kõik arvasid, et “kenä keik.”

Tegelikult ju ongi kõik seadustega kooskõlas. Euroopa Liit ei ole põhimõtteliselt föderatiivne riik, kus on ühine välisminister, kes välisasju ajab. See on riikide liit, kus välislepingud on iga riigi siseasi. Sarnaselt väidab ka USA, et viisalepingud ongi bilateraalsed ja teisiti nemad neid ei sõlmigi. See, et Eesti ja Läti seda juhuslikult ühel päeval teevad, on ju ka normaalne? Kas ikka on? Palju lugejaile meenub meie minevikust asju, kus Läti ja Eesti on ühel päeval samu asju tahtnud? Mulle meenub viimase 70 aasta kohta neid allkirju, lepinguid ja muidki nii palju, et kokkusattumusteks on neid kummaline nimetada. Teate, et ükski välisturist kaugelt ei viitsi ainult Tallinna tulla ja tegelikult müüaksegi meid kahte riiki alati koos. Mis ei tähenda, et meie valitsused oleks omavahel tihedas läbikäimises, kaugeltki mitte.

Kuid mida me siis selle viisavabaduse kohta teame. Me teame, et praegustel Euroopa USAga viisavabadel riikidel on olemas teatud kindlad reeglid, kuidas viisavabadust teostatakse. Uutel liitujatel saavad need reeglid hoopis keerulisemad olema. Siis kui kõik uued liitujad on oma uutele memorandumitele alla kirjutanud, on Euroopa Liit samuti kaheks jaotatud nagu praegugi, kuid USAl on võimalus öelda, et reeglid võiksid ikka kõigil ühised olla. Kuna USA eesmärk on saada suuremat kontrolli kõigi nende inimeste üle, kes nende piiri on ületanud, siis soovib ta, et ka vanad lepingu teinud riigid alluksid uutele reeglitele. Välislepingute ümber kirjutamine pole aga “piece of cake” ja sellele peab hea põhjendus olema. Ida-Euroopa riigid annavad selle. 1:0 USA kasuks.

Ja ega viisavabadus ei tähenda, et kõik, kes piirini on jõudnud, sealt ka üle lastakse, eriti kui tuleb välja, et keegi on kunagi midagi valesti teinud. Noh kuulunud mõnda valesse organisatsiooni või mida iganes.

Teisest küljest kinnitab niisugune olukord siiski asjaolu, et mingit ühist välispoliitikat EL ei saa niipea olema. Kui USA suhtes, mis loetakse siiski demokraatlike riikide sekka, ning mis on üks suurimaid majanduslikke võime sellel planeedil, ei suudeta ühist tegutsemisviisi kokku leppida, siis ei ole eriti suurt lootust, et midagi niisugust suudetakse kokku leppida nende riikide suhtes, mis vajavad mingeid uusi ja lihvitumaid suhtlemisviise. Veel enam, arvestades USA ja Venemaa poliitiliste huvide erinevust ja paljusid põrkumisi, siis võib suhteliselt kindlalt ütelda, et kui EL ei ole ühist poliitikat USA suhtes, seni ei ole ka ühist poliitikat Venemaa suhtes. Need liikmesriigid, kes soovivad Venemaaga erikokkuleppeid sõlmida, hakkavad kindlasti Eesti argumente tasalülitama aspektiga “USA puhul me ju lasime läbi…”

Samas, Euroopa Liit on ennast näidanud siiski efektiivse jõuna majandusläbirääkimises – vaadakem näiteks trahve ja ettekirjutusi Microsoftile. Samamoodi on EL turg piisavalt suur, et suvalise riigi suurfirma toimimisele kirjutada ette enda arusaam mõistuspärasest ärist, mis laseb riike valitseda inimestel, mitte võimu kogundada üksikute korporatsioonide kätte, see tagab kokkuleppelise toimimise tootja ja taebija vahel. Eesti turg on piisavalt väike, seega, meie valitsusel ei ole erilist läbirääkimisjõudu Shelli või Microsofti või kellega iganes. See on koht, kus me saaksime kasutada teiste liikmesriikide solidaarsust, kus Euroopa Liit küsib mainitutelt niisugused toimimistingimused nagu ka meile sobivad.

Kuid solidaarsus on vastastikune. Miks Prantsusmaa, Saksamaa või Itaalia peaks olema huvitatud Eestile soodsaid majandustingimusi kauplemast, kui on näha, et Eesti esmane solidaarsus kuulub USAle? Milliseid soodsaid majandustingimusi USA võiks Eestile pakkuda?

Artiklit täiendas ka Oudekki

Kuidas feministile lilli kinkida? 8. märts 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, Euroopa, foobiad.
comments closed

LillKui ma oleksin pidanud midagi naistepäevast kirjutama näiteks kakskümmend aastat tagasi, siis selle jutu sisu oleks olnud täiesti erinev sellest, mida ma tahaksin kirjutada nüüd ja see ei tulene mitte sellest, et kakskümmend aastat tagasi sain ma alles täiskasvanuks ja ka mitte ainult selle pärast, et siis ma elasin Nõukogude Liidus. Siin on hoopis teistsugused ja laiemalt käsitletavad muutused – nii Eestis, minus kui ka terves maailmas. Optimistina tahaksin ma öelda, et maailm on muutunud inimeste jaoks võrdsemaks, eriti just naiste seisukohalt vaadatuna. Kui 20 aastat tagasi tähendas see, et mees on naisega võrdne, peamiselt et ka naine võib olla traktorist, siis tänapäeval on võrdõiguslikkuse mõiste tunduvalt laienenud. Mõnes maailma osas rohkem, mõnes vähem.

Feminismist rääkides tulevad esimesena meelde põhjamaad. Eesti ajakirjanduses on maalitud kohutavaid pilte näiteks Norrast, kus naisi kvootide alusel pannakse ametikohtadele, kus nad ilmselt hakkamagi ei saa. Miks muidu on vaja kvoote – kui nad oleksid pädevad, valitaks ju neid niikuinii – on feministidefoobiat põdevate inimeste argument. Pealegi pole need koodid seal mitte kohustuslikud vaid soovituslikud.

Ma olen alati arvanud, et inimesed, kes põlgavad, kardavad või vihkavad midagi, siis tegelikult ei tea nad täpsemalt midagi ning loomulik alalhoiuinstinkt käsib enne karta kui kahetseda. Teadmatusest sünnivad hirmud. Teised väidavad, et kõik peaks arenema loomulikku rada ja naisõiguslased tegelevad kolmandajärguliste probleemidega, mis laheneks võib-olla ilmagi, kui ühiskond olulisemate probleemide lahendamisega toime tuleks. Minu vaatenurgast on see muna ja kana probleem – kas ühiskonna areng mõjutab inimestevahelisi suhteid või inimestevahelised suhted mõjutavad ühiskonda.

Põhjamaades vaadatakse sooliselt võrdõiguslikku (või siis ka teadlikult seda taotlevat) ühiskonda kui ühiskonda, mis on oma arengutasemelt kõrgemal, kui need, mis pooldavad meeste- ja naistemaailmade eraldamist erinevate reeglite, nõudmiste, keeldude ja radikaalseima variandina ka erinevate vaimsete võimekusega maailmadeks. Õnneks eestlane ikka üldjuhul ei arva, et naised oleksid vaimselt vähem võimekad kui mehed ja tegelikult on kurb statistika hoopis see, et poiste koolist väljalangevus on meie põhihariduse suur probleem ja selle lõpptulemusena on kõrgharitud naiste hulk suurem kui meeste.

Tihtipeale olen ma kohanud erinevate meeste ja ka naiste isiklikes mõtteavaldustes kujutelmi feministidest, millel on tõelisusega sama suur side, kui see, et moslem võrdub terrorist. Kardetakse, et feminist on naine, keda ei tohi uksest eespool sisse lasta või et feminist ei värvi kunagi küüsi ja riietub nii, et keegi aru ei saaks, mis soost ta on. Kindlasti on naisi, kes nii teevad ja mõtlevad, aga kindlasti ei saa feministi välimuse järgi välimäärata. Üldse on inimeste liigitamine üks tänamatu tegevus. Jah, kõik euroopa feministid, keda mina näinud olen, ei lase endale näiteks meestel välja teha, aga selline käitumine ei tähenda mitte kohe feministi vaid pigem inimest, kes tahab teistest sõltumatu olla. Mulle näiteks küll meeldib kui mulle välja tehakse, eriti kui ma tean, et see teine teenib minust palju rohkem.

Ma enda kohta armastan mõelda, et ma olen feminist ja samas ma ei saa sõnastada, et mida see siis täpselt tähendab. Mõnedes tõlgendustes seondub feminist olemine otsekohe sellega, et ma olen poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. See on suhteliselt vanaaegne arvamus, parempoolne feminism on täiesti olemas ja see pole ka mingi haruldus. Samuti võib mees olla feminist, kuigi ma olen meessoost feministe vaid põhjamaades ja õnneks ka Eestis kohanud.

Et nüüd kogu targutus kokku võtta, panen kirja, mida mina mõtlen kui arvan, et keegi on feminist ja mida ma enda puhul silmas pean, kui ennast feministiks pean.

Ma ei arva, et on midagi kindlat, mis meest ja naist eristab, peale füüsiliste sugutunnuste. Jah, mehed on üldjuhul tugevamad, aga alati on tugevaid naisi ja nõrku mehi ja seega on igaüks nii tugev või nõrk, kui ta on ja see ei sõltu tema soost. Samas kasutan ma alati hea meelega nõksu, et las mehed teevad füüsiliselt raskeid asju, siis saan mina laiselda. Et mehed ei ole targemad kui naised, ei ole mitte arvamus vaid faktidega tõestatud. Ka tehniline taiplikus ei ole asi, mis koos meeshormoonidega sünnil kaasa antakse. Samuti pole olemas mehelikku loogikat, see on tihtipeale vaid meeste enesekaitse, kui nad tegelikult vaimselt naisele alla jäävad.

Muideks, meeste tehniliselt taiplikumaks pidamine on samuti hea meetod mehi ekspluateerida. Kui ma ikka tehnikaga mässata ei viitsi, siis kutsun suvalise mehe ja ütlen talle, et oled mees või ei ole, tee korda ja vaene mees ongi sunnitud tegema, sest ta arvab, et … no ma ei tea mida ta arvab. Kui mina oleksin mees, kes tehnikast midagi ei tea, siis ma küll tunnistaksin ausalt, et tehku ise või otsigu keegi teine. Tänapäevane naine julgeb küll ausalt tunnistada, kui ta näiteks keeta ja küpsetada ei oska ja see ei temast sugugi kehvemat naist. (Või kui mõne mehe silmis teeb, siis ma ei soovitaks ühelgi naisel sellise mehega kooselu proovida, tal võib veel mingieid kivinenud arusaamu olla, mis lõppkokkuvõttes kooselu võimatuks teevad). Sugu ei määra midagi, inimene määrab. Ühiskond, mis lähtub soolistest stereotüüpidest, tegeleb tegelikult psühhoterroriga, mis laseb mõningatel juhtudel ennast meestel ja mõningatel juhtudel ennast naistel, oma soolisest kuuluvusest tingituna üleolevana tunda.

Kui nüüd tagasi tulla pealkirja juurde, siis loomulikult võib feministile naistepäevaks lilli kinkida, aga juhul kui ta inimesena seda soovib. Mina näiteks küll ei arva, et mulle peaks just sellel päeval lilli ostma, kui nad kõige kallimad on. Mõistlik oleks soodsamaid hetki oodata ja täna aitab ühest (või enamast) soojast kallistusest küll.