jump to navigation

Kuidas feministile lilli kinkida? 8. märts 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, Euroopa, foobiad.
trackback

LillKui ma oleksin pidanud midagi naistepäevast kirjutama näiteks kakskümmend aastat tagasi, siis selle jutu sisu oleks olnud täiesti erinev sellest, mida ma tahaksin kirjutada nüüd ja see ei tulene mitte sellest, et kakskümmend aastat tagasi sain ma alles täiskasvanuks ja ka mitte ainult selle pärast, et siis ma elasin Nõukogude Liidus. Siin on hoopis teistsugused ja laiemalt käsitletavad muutused – nii Eestis, minus kui ka terves maailmas. Optimistina tahaksin ma öelda, et maailm on muutunud inimeste jaoks võrdsemaks, eriti just naiste seisukohalt vaadatuna. Kui 20 aastat tagasi tähendas see, et mees on naisega võrdne, peamiselt et ka naine võib olla traktorist, siis tänapäeval on võrdõiguslikkuse mõiste tunduvalt laienenud. Mõnes maailma osas rohkem, mõnes vähem.

Feminismist rääkides tulevad esimesena meelde põhjamaad. Eesti ajakirjanduses on maalitud kohutavaid pilte näiteks Norrast, kus naisi kvootide alusel pannakse ametikohtadele, kus nad ilmselt hakkamagi ei saa. Miks muidu on vaja kvoote – kui nad oleksid pädevad, valitaks ju neid niikuinii – on feministidefoobiat põdevate inimeste argument. Pealegi pole need koodid seal mitte kohustuslikud vaid soovituslikud.

Ma olen alati arvanud, et inimesed, kes põlgavad, kardavad või vihkavad midagi, siis tegelikult ei tea nad täpsemalt midagi ning loomulik alalhoiuinstinkt käsib enne karta kui kahetseda. Teadmatusest sünnivad hirmud. Teised väidavad, et kõik peaks arenema loomulikku rada ja naisõiguslased tegelevad kolmandajärguliste probleemidega, mis laheneks võib-olla ilmagi, kui ühiskond olulisemate probleemide lahendamisega toime tuleks. Minu vaatenurgast on see muna ja kana probleem – kas ühiskonna areng mõjutab inimestevahelisi suhteid või inimestevahelised suhted mõjutavad ühiskonda.

Põhjamaades vaadatakse sooliselt võrdõiguslikku (või siis ka teadlikult seda taotlevat) ühiskonda kui ühiskonda, mis on oma arengutasemelt kõrgemal, kui need, mis pooldavad meeste- ja naistemaailmade eraldamist erinevate reeglite, nõudmiste, keeldude ja radikaalseima variandina ka erinevate vaimsete võimekusega maailmadeks. Õnneks eestlane ikka üldjuhul ei arva, et naised oleksid vaimselt vähem võimekad kui mehed ja tegelikult on kurb statistika hoopis see, et poiste koolist väljalangevus on meie põhihariduse suur probleem ja selle lõpptulemusena on kõrgharitud naiste hulk suurem kui meeste.

Tihtipeale olen ma kohanud erinevate meeste ja ka naiste isiklikes mõtteavaldustes kujutelmi feministidest, millel on tõelisusega sama suur side, kui see, et moslem võrdub terrorist. Kardetakse, et feminist on naine, keda ei tohi uksest eespool sisse lasta või et feminist ei värvi kunagi küüsi ja riietub nii, et keegi aru ei saaks, mis soost ta on. Kindlasti on naisi, kes nii teevad ja mõtlevad, aga kindlasti ei saa feministi välimuse järgi välimäärata. Üldse on inimeste liigitamine üks tänamatu tegevus. Jah, kõik euroopa feministid, keda mina näinud olen, ei lase endale näiteks meestel välja teha, aga selline käitumine ei tähenda mitte kohe feministi vaid pigem inimest, kes tahab teistest sõltumatu olla. Mulle näiteks küll meeldib kui mulle välja tehakse, eriti kui ma tean, et see teine teenib minust palju rohkem.

Ma enda kohta armastan mõelda, et ma olen feminist ja samas ma ei saa sõnastada, et mida see siis täpselt tähendab. Mõnedes tõlgendustes seondub feminist olemine otsekohe sellega, et ma olen poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. See on suhteliselt vanaaegne arvamus, parempoolne feminism on täiesti olemas ja see pole ka mingi haruldus. Samuti võib mees olla feminist, kuigi ma olen meessoost feministe vaid põhjamaades ja õnneks ka Eestis kohanud.

Et nüüd kogu targutus kokku võtta, panen kirja, mida mina mõtlen kui arvan, et keegi on feminist ja mida ma enda puhul silmas pean, kui ennast feministiks pean.

Ma ei arva, et on midagi kindlat, mis meest ja naist eristab, peale füüsiliste sugutunnuste. Jah, mehed on üldjuhul tugevamad, aga alati on tugevaid naisi ja nõrku mehi ja seega on igaüks nii tugev või nõrk, kui ta on ja see ei sõltu tema soost. Samas kasutan ma alati hea meelega nõksu, et las mehed teevad füüsiliselt raskeid asju, siis saan mina laiselda. Et mehed ei ole targemad kui naised, ei ole mitte arvamus vaid faktidega tõestatud. Ka tehniline taiplikus ei ole asi, mis koos meeshormoonidega sünnil kaasa antakse. Samuti pole olemas mehelikku loogikat, see on tihtipeale vaid meeste enesekaitse, kui nad tegelikult vaimselt naisele alla jäävad.

Muideks, meeste tehniliselt taiplikumaks pidamine on samuti hea meetod mehi ekspluateerida. Kui ma ikka tehnikaga mässata ei viitsi, siis kutsun suvalise mehe ja ütlen talle, et oled mees või ei ole, tee korda ja vaene mees ongi sunnitud tegema, sest ta arvab, et … no ma ei tea mida ta arvab. Kui mina oleksin mees, kes tehnikast midagi ei tea, siis ma küll tunnistaksin ausalt, et tehku ise või otsigu keegi teine. Tänapäevane naine julgeb küll ausalt tunnistada, kui ta näiteks keeta ja küpsetada ei oska ja see ei temast sugugi kehvemat naist. (Või kui mõne mehe silmis teeb, siis ma ei soovitaks ühelgi naisel sellise mehega kooselu proovida, tal võib veel mingieid kivinenud arusaamu olla, mis lõppkokkuvõttes kooselu võimatuks teevad). Sugu ei määra midagi, inimene määrab. Ühiskond, mis lähtub soolistest stereotüüpidest, tegeleb tegelikult psühhoterroriga, mis laseb mõningatel juhtudel ennast meestel ja mõningatel juhtudel ennast naistel, oma soolisest kuuluvusest tingituna üleolevana tunda.

Kui nüüd tagasi tulla pealkirja juurde, siis loomulikult võib feministile naistepäevaks lilli kinkida, aga juhul kui ta inimesena seda soovib. Mina näiteks küll ei arva, et mulle peaks just sellel päeval lilli ostma, kui nad kõige kallimad on. Mõistlik oleks soodsamaid hetki oodata ja täna aitab ühest (või enamast) soojast kallistusest küll.

Advertisements

Kommentaarid

1. andres - 8. märts 2008

Siin Sulle kallistus ;)

Sirje: Aitähh :) Sulle kalla vastu ka ;)

2. Andrei - 9. märts 2008

Head Rahvusvahelist Naistepäeva kõigile!

3. toomast - 9. märts 2008

Huvitav on naisliikumise ja vasakpoolsuse omavahelised seosed. Kas seda on ka lähemalt uuritud. Kasvas ju naisõiguslus välja vasakpoolsest, peamiselt sotsiaaldemokraatlikust liikumisest. Ka tänapäeval on naisõiguslus kõige tugevam seal kus on tugev vasakpoolne-sotsiaaldemokraatlik suundumus.

Kas pole ka nii, et “võrdsed õigused” ei ole mitte kõige täpsem termin selle kohta mida soovitakse. Õigused saavad võrdsed ehk ekvivalentsed olla üldjuhul siis kui on ka võrdsed eeldused ja võrdsed kohustused. Mehe ja naise puhul on puhtalt bioloogilistest ja sellest tulenevatest sotsiaalsetest eeldustest tulenevalt väga keeruline rääkida võrdsusest. Kindlasti on aga mõistlik rääkida võrdsetest õigustest näiteks valimisseaduse kontekstis, näiteks olukorras kus töölevõtmisel lähtutakse sobivusest konkreetsele ametikohale aga mitte soost, vanusest, rahvusest või rassist.

Pelgalt töölevõtmise puhul tekivad siiski küsimused, mida töövõtja ja vasakpoolne kipub ühtmoodi nägema ja tööandja ning parempoolne teistmoodi. See on laste olemasolu või tõenäosus minna lapsepuhkusele. Väikesed lapsed tähendab, et ema peab töölt ära olema nende ravimiseks ning laste saamine tähendab pikemat äraolekut. Mõlemal juhul tähendab see mitte-ennustatavaid kulusid tööandjale (koolitus, varutöötajate olemasolu jms). Ametliku ettekäändena võib soolise eristamise ju kõrvaldada aga sisuliselt ikkagi iga mõtlev ettevõtja lähtub sellest.

Naisõigusluse puhul kipub olema tulemuseks siis see, et naistel peaks olema vähemalt kõik õigused mis on meestel. See kas meestel on ka mõned õigused mis on naistel pole oluline. Seega olemuslikult pole tegemist võrdsusega. Kas naisõiguslaste jaoks on üldse mingi soorollijaotus olemas? Või on praegune ajaetapp lihtsalt üleminekuperiood ajastusse, kus naised elavad üksi ja omavahel, lapsi saavad suguselekteeritud sperma (et ainult tüdrukud sünniks) abil kunstviljastamise teel ja ihalus meeste ja traditsioonilisemate sugudevaheliste suhete järele on vaimne hälve?

Kahtlemata mõjutab feminismi tähendust ja imagot ka see, et mitmed naisõiguslased ei ole ei inimeste ega naistena eriti kenad. Lisaks on veel üks veider seos, et kõige arenenuma soolise võrdõiguslikkusega riikides on väga madal meeste viljakus (sperma liikuvus, munandite suurus, spermide väärarendite protsent), kõrge naiste frigiidsuse määr ning madal loomulik iive. Huvitav, mis on millega seotud?

4. sirje - 9. märts 2008

mina ei tea, kust sa võtad jutu sotsdemokraatidest kui feminismi esimesena käsitlejatest. Üks esimesi naisi oli Mary Wollstonecraft, kes oli kirjanik. Esimesed feministid üldse ei hoolinud, et näiteks teenijad ja kõrgkihi naised võrdsed oleksid. Alguses oli nende peamine probleem, et ka naisel oleks õigus varandust omada ja käsitada. Madalama klassi naise õigused neid suurt ei huvitanud. Seega – Ei midagi vasakpoolset.

“Kahtlemata mõjutab feminismi tähendust ja imagot ka see, et mitmed naisõiguslased ei ole ei inimeste ega naistena eriti kenad” Vaat peale sellist tsitaati ma enam edasi ei räägi, sest see on täiesti veenev näide, et selle väljaütleja on vaimselt alaarenenud, seega ei vääri vaidlus küünlaid. Pealegi pole ta seda juttu läbi lugenud, mis siin on. Mine ja arene. Vabandan muidugi kui tegemist on nägemispuudega inimesega.

5. toomast - 9. märts 2008

Mary Wollstonecraft on selles mõttes halb näide, et tema arvas veel, et mees olemine on ideaal mille poole naised võiksid püüelda.

Ei saa nüüd päris välistada, et vasakpoolsus kui poliitiline radikalism ei oleks feminismiga seotud. Ilmselt siiski rohkem kui näiteks liberalismi või natsismiga
http://en.wikipedia.org/wiki/The_left_and_feminism
Mind ei huvita niivõrd kellegi isiklikud seosed vasakpoolsusega vaid muna-kana suhe feminismi ja vasakpoolsuse vahel.

Mis puutub kenadusse ja feminismi, siis, imho ja ma ilmselt ei ole ka üksi oma kogemuses. See ei tähenda, et puhtalt tulenevalt väljaütleja koledusest või veidrusest on välja öeldud väited valed või ebaloogilised. Lihtsalt selline tähelepanek. Mina ei hinnanud oma arvamuses artikli autori intellektuaalseid võimeid ja soovitan omaltki poolt jääda ideede tasemele mitte minna diskussiooni asemel isiklikuks.

Ja kui nüüd natuke edasi mõelda, siis feminism pole ainuke liikumine või ideoloogia kus ühel või teisel põhjusel avalikkusele võõrastavana tunduv radikaal rikub ära muidu päris hea idee.

6. analyytik - 10. märts 2008

to: Sirje
See on ebaõiglane mumeelest!
Siia kirjutad miskit naistepäevajuttu ja oma blogisse selgelt poliitjuttu. Välispoliitilist veel pealegi:
esmaspäev, Märts 10, 2008
Euroopa valijad vaatavad vasakule

A Su blogis jälle ei saa kommenteerida.
OK! Kopeeri need enda poliitjutud siis siia ka vähemalt – need võivad topelt ju ka olla. Ja tibijutud oma blogisse. Siis on vähemalt mingi süsteem.

***
Ja üleültse!
Sambakarnevali suhtes on ka kesine seis siin. Ma ei saa tegelt päris hästi aru, et miks see küsimus siinses blogiafääris nii vähe vastukaja tekitab?! (Kuigi eks pisut on ju tekitanud ka.) See ei ole ju ainult see rist ja esteetika – kodanikualgatus ja kodanikuühiskond ja arvamuste vabadus ja meelsuse ja hoiakute mutumine ühiskonnas – see on selle protsessi puhul niisama oluline. Või ehk veel olulisem koguni.

Sirje: Saab küll minu blogis kommida. Ma ei usu, et juttude kahes blogis kopeerimine mõistlik on, lugejaid on blogosfääris kindel hulk ja sarnastel kohtadel enamvähem kattuvad. Süsteem on selles, et oma blogis ei vaata mul keegi jutte enne üle, kui ma nad avalikustan, siin on meil ikka kord, et keegi teine vaatab üle ja avalikustab. Ma üldjuhul ikka kirjutan siia rohkem asjalikku juttu, aga enda blogisse kirjutan ükskõik mida pähe tuleb. Aga see sambatants on kuidagi madal, ma ei taha sel teemal midagi kirjutada.

7. analyytik - 13. märts 2008

S: “Aga see sambatants on kuidagi madal, ma ei taha sel teemal midagi kirjutada.”

Madal?
Eks ma mõtlesin kohe mitu päeva, et mida selle peale vastata. Ja ega midagi eriti nutikat välja ei mõelnud ka. Või siis õigupoolest peaks seda veel veidi seedima. Nii et ma panen esialgu lihtsalt ühe lingi. See on üks paremaid lugusid sel teemal, mis mulle ette sattunud. Njah. Eks teised ole ka head, aga see on siis selline üks huvitavamaid ja selline “süvapsühholoogiline” pisut – kui täpsem olla.

Vimma sammas
16.02.2008 00:01
Tõnu Viik, TLÜ EHI filosoofiaprofessor
http://www.postimees.ee/160208/esileht/ak/312181.php

***
Ah jaa. Ega ei PEA muidugi minu jutu peale kirjutama sel teemal, kui soovi pole. Sest eks sellel teemal on kerge libasuda ka.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: