jump to navigation

Eesti liitub USA uueks osariigiks 12. märts 2008

Posted by Manjana in Euroopa, poliitika.
trackback

Kolmapäeval 12. märtsil kirjutas siseminister Pihl USAga alla kahepoolse nn. memorandumi, mis peaks eestlastele kunagi avama viisavabaduse USAga. Tundub kaugelt vaadates selline tore asi. Suurem osa Euroopa Liidu riike ju saavad USAsse viisavabalt, ainult viimased liitujad ja Kreeka ei saa. Selles valguses tundub ka arusaamatu, et miks Euroopa Liidu Komisjonile selline kahepoolne viisavabaduse leping ei meeldi. Samasugused lepingud on juba alla kirjutanud Tšehhi, Slovakkial on see plaanis järgmisel kuul ja Läti kirjutab koos meiega.

Alati kui midagi tundub arusaamatu, siis on süüdi vähene infohulk, sest alati on kõigele põhjendused, eriti kui räägime välispoliitikast. Inetu on see, et keegi meie välispoliitika ekspertidest sellest otsesõnu rääkida ei taha. Ilves on ju olnud välisminister, töötanud aasta Europarlamendis, ta ju tegelikult teab. Väide, et midagi on “imelik”, on sellise tasemega asjatundja suust rohkem kui imelik. Teisipäevaõhtuses Aktuaalses Kaameras küsiti Riigikogu inimestelt, kes ka nagu võiksid või peaksid teadma, et mida nad arvavad ja kõik arvasid, et “kenä keik.”

Tegelikult ju ongi kõik seadustega kooskõlas. Euroopa Liit ei ole põhimõtteliselt föderatiivne riik, kus on ühine välisminister, kes välisasju ajab. See on riikide liit, kus välislepingud on iga riigi siseasi. Sarnaselt väidab ka USA, et viisalepingud ongi bilateraalsed ja teisiti nemad neid ei sõlmigi. See, et Eesti ja Läti seda juhuslikult ühel päeval teevad, on ju ka normaalne? Kas ikka on? Palju lugejaile meenub meie minevikust asju, kus Läti ja Eesti on ühel päeval samu asju tahtnud? Mulle meenub viimase 70 aasta kohta neid allkirju, lepinguid ja muidki nii palju, et kokkusattumusteks on neid kummaline nimetada. Teate, et ükski välisturist kaugelt ei viitsi ainult Tallinna tulla ja tegelikult müüaksegi meid kahte riiki alati koos. Mis ei tähenda, et meie valitsused oleks omavahel tihedas läbikäimises, kaugeltki mitte.

Kuid mida me siis selle viisavabaduse kohta teame. Me teame, et praegustel Euroopa USAga viisavabadel riikidel on olemas teatud kindlad reeglid, kuidas viisavabadust teostatakse. Uutel liitujatel saavad need reeglid hoopis keerulisemad olema. Siis kui kõik uued liitujad on oma uutele memorandumitele alla kirjutanud, on Euroopa Liit samuti kaheks jaotatud nagu praegugi, kuid USAl on võimalus öelda, et reeglid võiksid ikka kõigil ühised olla. Kuna USA eesmärk on saada suuremat kontrolli kõigi nende inimeste üle, kes nende piiri on ületanud, siis soovib ta, et ka vanad lepingu teinud riigid alluksid uutele reeglitele. Välislepingute ümber kirjutamine pole aga “piece of cake” ja sellele peab hea põhjendus olema. Ida-Euroopa riigid annavad selle. 1:0 USA kasuks.

Ja ega viisavabadus ei tähenda, et kõik, kes piirini on jõudnud, sealt ka üle lastakse, eriti kui tuleb välja, et keegi on kunagi midagi valesti teinud. Noh kuulunud mõnda valesse organisatsiooni või mida iganes.

Teisest küljest kinnitab niisugune olukord siiski asjaolu, et mingit ühist välispoliitikat EL ei saa niipea olema. Kui USA suhtes, mis loetakse siiski demokraatlike riikide sekka, ning mis on üks suurimaid majanduslikke võime sellel planeedil, ei suudeta ühist tegutsemisviisi kokku leppida, siis ei ole eriti suurt lootust, et midagi niisugust suudetakse kokku leppida nende riikide suhtes, mis vajavad mingeid uusi ja lihvitumaid suhtlemisviise. Veel enam, arvestades USA ja Venemaa poliitiliste huvide erinevust ja paljusid põrkumisi, siis võib suhteliselt kindlalt ütelda, et kui EL ei ole ühist poliitikat USA suhtes, seni ei ole ka ühist poliitikat Venemaa suhtes. Need liikmesriigid, kes soovivad Venemaaga erikokkuleppeid sõlmida, hakkavad kindlasti Eesti argumente tasalülitama aspektiga “USA puhul me ju lasime läbi…”

Samas, Euroopa Liit on ennast näidanud siiski efektiivse jõuna majandusläbirääkimises – vaadakem näiteks trahve ja ettekirjutusi Microsoftile. Samamoodi on EL turg piisavalt suur, et suvalise riigi suurfirma toimimisele kirjutada ette enda arusaam mõistuspärasest ärist, mis laseb riike valitseda inimestel, mitte võimu kogundada üksikute korporatsioonide kätte, see tagab kokkuleppelise toimimise tootja ja taebija vahel. Eesti turg on piisavalt väike, seega, meie valitsusel ei ole erilist läbirääkimisjõudu Shelli või Microsofti või kellega iganes. See on koht, kus me saaksime kasutada teiste liikmesriikide solidaarsust, kus Euroopa Liit küsib mainitutelt niisugused toimimistingimused nagu ka meile sobivad.

Kuid solidaarsus on vastastikune. Miks Prantsusmaa, Saksamaa või Itaalia peaks olema huvitatud Eestile soodsaid majandustingimusi kauplemast, kui on näha, et Eesti esmane solidaarsus kuulub USAle? Milliseid soodsaid majandustingimusi USA võiks Eestile pakkuda?

Artiklit täiendas ka Oudekki

Advertisements

Kommentaarid

1. Oop - 13. märts 2008

Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: