jump to navigation

Kuni su mets veel elab, elad sina ka! 27. mai 2008

Posted by Oudekki in poliitika.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine toetab algatust “Päästkem Eesti Metsad ja soovitab kõigil osa võtta meeleavaldusest meie metsade kaitseks neljapäeval, 29. mail ajavahemikus 15:00- 17:00 Tallinnas Tammsaare pargis. Näitame, et me ei poolda Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) reformi ning uut metsaseadust praegusel kujul. Meie metsade majandamiseks ja säilitamiseks on paremaid viise! Poliitikud on lõpuks vaid meie esindajad ning neil ei ole õigust võtta ette midagi omaenda rahva tahte vastu.

Keskkonnaministeerium tahab muuta metsaseadust nii, et riigimetsa oleks võimalik kergemini raiuda ja müüa või rentida riigieelarve täitmiseks. Sellest võidavad Skandinaavia puidutööstused ja väike grupp poliitikuid, aga mitte Eesti avalikkus, meie kõik, kes me tahame selles riigis igapäevaselt elada. Kasumi teenimise võimalus võib olla üks osa inimese elust, aga see ei tohi taanduda inimelu ainsaks väljundiks. Meie eluviisi osa on ka kultuur, loodus, võimalus vabalt metsas jalutada ning tunda ennast osana loodusest.

Olulisemad punktid, mida Keskkonnaministeerium soovib kehtestada:

Seadusest võetakse välja nõue, et Eesti pindalast peab 20% olema riigimets – võimaldab igal ajal metsa müüa ja teha otsuseid vastavalt poliitilisele vajadusele, mitte sellele, kuidas metsade jaoks hea on.

Riigi metsa võib edaspidi pikaks ajaks rendile anda
– on oht, et mets antakse rohkem kui 100 aastaks rendile Skandinaavia puiduettevõtete kätte, kes teenivad eestlaste pealt suuri summasi, kuid ei tegele metsa sotsiaalse ja kultuurilise poole arendamisega

63 metskonnast jääb alles 17
– ühe metskonna suuruseks on ca 60 x 80 km, korralikult metsa eest hoolitsemiseks on metskondade territooriumid liiga suured.

560 metsamehest jääb alles 250 – 5-10 inimest peavad suutma igapäevaselt valvata, et ei toimuks röövraiet, puhastada sihte, kontrollida metsa mahavõtmist jne. Füüsiliselt ei ole see võimalik.

Metsa müügi või rendi otsustab 9 inimest RMK nõukogust – hetkel nõukogus olevatest inimestest on metsateemadel 2 pädevat inimest. Ülejäänud, ka nõukogu esimees, ei oma mitte mingit metsalast haridust või töökogemust.

Kaotatakse kaitsemetsade kategooriad
– kaitsemetsad on metsad, mis vajavad kaitset ja kaitsevad jõgesid, järvesid ja asulaid (tormi ja tuisu eest). Paljud kaitsemetsad on seene- ja marjametsad.

Ministri otsusega võib igas vanuses puid maha võtta – hetkel on seaduses puude vanused kirjas, edaspidi võib ministri määrusega teostada lageraiet ka aladel, kus metsa arengu jaoks see vajalik ei ole.

Eesti metsad on meie kõigi ühine vara. Soome ja Rootsi keskkonnaühendused on hoiatanud Eesti valitsust, et taolised muudatused toovad kaasa ligi 2000 taime- ja loomaliigi hävinemise nagu see Skandinaavias juhtumas on. Enamus Eesti keskkonna- ja metsameeste ühendusi on teinud pöördumisi ning ettepanekuid, kuid seni pole kedagi kuulda võetud.

Kodanikuliikumisse kuuluvad Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing SOREX, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Loodushoiu klubi, Tallinna Tehnikaülikooli Säästva Arengu Klubi, Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts ja Pirita tee selts. Lisaks organisatsioonidele kuuluvad ühendusse üliõpilased, õppejõud ja metsamehed.

Lisainfo:
email: info(a)hooliveesti.ee
www.hooliveesti.ee

Kas enamusrahvus või mingi kogukond? 20. mai 2008

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meedia, rahvuslus või natsism?.
Tags: , ,
comments closed

Communitas Helju Vals ja Mart Ummelas arutavad “Postimehes” sõnas “kogukond” üle, vaadeldes seda kui midagi negatiivset tähistavat sõna. Helju Vals viitab veel ühele Postimehe autorile, Kalle Muulile, kes aasta tagasi leheveergudel väitis umbes midagi seesugust: “eestlased on enamusrahvus, mitte mingi kogukond”. Sama argumentatsiooni olen kohanud mujalgi meedias ning mind on see alati natukene muigama pannud.

Sõna “kogukond” kasutatakse eestikeelses ühiskonnateaduslikus kirjanduses tavaliselt inglisekeelse “community” vastena. Inglisekeelse sõna juured on ladina keeles, mille termin communitas on tuletatud sõnast communis, mida võiks tõlkida kui “ühine, jagatud kõigi või paljude poolt”.

Tihti vaadeldakse kogukonda kui rühma inimesi, kes elavad mingis piirkonnas ja suhtlevad omavahel. Suvalisest rühmast inimestest teeb kogukonna mitte niivõrd ühine maa-ala vaid just asjaolu, et nende vahel eksisteerivad teatud laadi sotsiaalsete suhete võrgustikud. Amitai Etzion nimetab näiteks perekonda minikogukonnaks, lääne ühiskonnateaduslikus kirjanduses eeldatakse sageli, et naabruskonnad moodustavad kogukonna (ehkki tegelikkuses ei pruugi see nii olla, naabrid ei pruugi omavahel suhelda).

Inimestevaheliste suhete liike on aga mitut sorti ja mitmetasandilisi. Ühte kogukonda kuulumine ei välista veel paljudesse teistesse kogukondadesse kuulumist: inimene saab olla korraga naaber, katoliiklane, milanolane jne. Lisaks on kogukonnad oma ülesehituselt erinevad: nagu on osutanud Tanel Mätlik, kogukonnad ei erine omavahel mitte ainult moodustamispõhimõttelt, vaid see sõltub ka tavadest või piirkondadest. Arusaam perekonna mõistest Itaalias võib olla teine kui arusaam perekonna mõistest Rootsis. Mingi etniline kogukond ei pruugi oma tavade ja liikmetevaheliste suhete poolest olla üldse sarnane mingi teise kogukonnaga teises maailma otsas. Selline olukord teeb “kogukonna” mõiste loomulikult ähmaseks ja nii mõnikord liberaalid väidavadki, et “kogukondi” pole olemas, nad ei ole sidusad ja see sõna ei viita ühelegi reaalsuses eksisteerivale asjale. Samas – kuivõrd inimestevahelised suhted siiski eksisteeivad ja mõnikord inimesed toimivad ühiste huvide nimel, siis mulle tundub, et see viimane kriitika jääb tsipa alusetuks.

Seega, kui eeldada, et kogukonnad eksisteerivad, siis võib loomulikult küsida, kas rahvus võiks moodustada kogukonna. See tähendaks, et mingi rahvuse liikmed, kes ühel territooriumil elavad, suhtlevad omavahel mingisugusel viisil ning defineerivad ennast ise mingisuguste sidemete kaudu. David Miller on rahvuslikest kogukondadest rääkides väitnud, et rahvused põhinevad oma liikmete vastastikusel tunnustusel ja uskumusel, et nad omavad teatavaid karakteristikuid, mis eristavad neid teistest. Paljud nendest karakteristikutest osutuvad tihti põhjendamatuteks üldistusteks: näiteks uskumus rahvusele omastest iseloomujoontest ei pruugi tõele vastata iga konkreetse isiku puhul. Teisest küljest võib niisuguste tugevate uskumuste olemasolu panna inimest ennast teadlikult endas (või oma lastes) neid iseloomujooni kujundama. Seega võib rahvust vaadata ka mingi entiteedina, mida inimesed kunstlikult loovad.

Rahvuse pidamist kogukonnaks on lihtsam õigustada, kui lähtuda kodanikust lähtuva rahvuse (civic nationalism) määratlusest, sest see viitab ka kuulumisele mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus suhtlemisele on võimalik osutada. Inimesed suudavad tavaliselt määratleda iseenda kuulumist mingisugusesse kultuuri. Seega – kui leidub mingi hulk inimesi, kes tunnevad end kuuluvat “rahvusesse”, siis võib seda hulka inimesi arvatavasti kogukonnaks pidada ja rahvust kogukonda kirjeldava indikaatorina kasutada. Kindlasti on ilmne aga see, et kui me leiame, et rahvus saab olla kogukonnaks, siis saab selleks olla iga rahvus, sõltumata oma arvukusest või positsioonist (loomulikult ei pea rahvus tingimata kogukond olema).

Kindlasti tuleb eraldi arutleda selle üle kas kogukonda – ka rahvuskogukonda – kuulumine toob kaasa mingeid moraalseid kohustusi ja millisel viisil on võimalik sellest kogukonnast lahkuda või sinna siseneda. See ei puutu aga loo alguses viidatud probleemile ja sõna “kogukond” kasutamise vajalikkusse ehk siis – ei puutu meie praegusse teemasse ja väärib eraldi arutelu.

Kui nüüd väita, et “eestlased ei ole kogukond”, siis see tähendab, et “eestlased ei määratle ennast eestlasena, neil ei ole omavahelisi sidemeid eestlasena” – ükskõik, kas siis kultuuri või kodanikutunde alusel. On täiesti võimalik, et eestlaste ja venelaste kogukondi ei eksisteeri, inimesed on gruppidesse jagunenud millegi muu kui rahvuse alusel ning puuduvad rahvusesse puutuvad huvid. Sellisel juhul aga muutub poliitiliselt mõttetuks rahvusest kõnelemine, lause “eestlased on põlisrahvus” riigiga seotult ebaoluliseks ning selle mõttekus ka üldisel tasandil küsitavaks.

Kui sotsiaalteadlased kirjutavad eesti ja vene kogukonnast, siis nad eeldavad, et leiduvad inimesed, kelle üheks indentiteedi osaks on rahvus. Sõna “kogukond” mittekasutamine ei tee seda inimestegruppi olematuks, nagu loodab Ummelas. Ohtu välistavaks rahvusluseks saab vähendada hoopis aruteludega nende kogukondade kuuluvusest näiteks Eesti kodanike kogukonda – koos võimalike teiste kogukondadega. Seda, kas eesti, vene, ukraina või soome kogukonnad eksisteerivad, saab kindlaks teha pigem sotsioloogiliste meetoditega – ning nendest mitterääkimine ei tee neid olematuks. Veel: kui me aga – näiteks ajakirjanduses – tahame viidata inimeste hulgale, keda seob karakteristikuna mingisugune keel või mingid muud intuitiivsed kultuuritunnused ja kes omavahel mõnevõrra siiski suhtlevad, siis mina ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kasutada sõnapaari “eestikeelsete kogukond” (inimesed, kas kasutavad suhtlemiseks eesti keelt).

Sõnad kodanikkond ja kogukond ei ole loomulikult samatähenduslikud, selles mõttes on proua Helju Valsil õigus. Kuid nagu ülalolevast nähtub, nad pole ka vastandid. Kui kodanikkond kogukonda ei moodusta, siis tekib küsimus selle riigi toimimise vajalikkusest ja/või efektiivsusest. Kui meil on kodanikud, kes omavahel ei suhtle (tülitsevad kodanikud suhtlevad!), siis jääb selgusetuks, mille jaoks neil on vaja ühiste asjade korraldamise mehhanismi, ehk riiki kui niisugust.

Meedia vihkab mind, ulub diktaator kuumal saarel 18. mai 2008

Posted by Manjana in kapitalism, meedia, Okeaania, poliitika.
comments closed

JijiFoto ühest turistiblogist

Erinevatel põhjustel kiputakse Eesti meedias rääkima kuidas mingis kauges riigis valitseb kommunistlik režiim, mis on loomulikult paha-paha. Hiina on vast enim mainitud pahalane, kes piirab inimõigusi ja ahistab meediat. (Venemaa vastu ei saa Eesti meedias loomulikult ükski riik, kahjuks on seal parlamendis liiga mitu parteid). Õnneks küll pole Hiinas ühte diktaatorit (veel …)

Osalusühiskond tegutseb: päästke Eesti metsad! 8. mai 2008

Posted by Manjana in poliitika, roheline, tegemistest.
Tags:
comments closed

UrvadSel aastal otsustas kodanikuliikumine “Päästke Eesti metsad” korraldada 8. mail kell 18.00 maailmas nimega flashmob tuntud aktsiooni. See on plaanitud kolmeteistkümnesse Eesti linna kohtadesse, kus on kõige aktiivsem inimeste liikumine. Lähemalt loe siit.

Eestis toimuva flashmobi idee on lihtne:

  • Võta kaasa midagi, millest algab elu – käbi, kastan, tammetõru, kartul.
  • Kell 18:00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu alge. Seejärel tõuseme püsti ning läheme oma teed.
  • Kaheksanda Mai Liikumise aktivistid ja meie sõbrad otsustasid sama ürituse korraldada koos ja keskkonnas, kus “elu algel” on ka lootust tõelisele elule ärgata – kuna me tähistame ka sel aastal Kadrioru pargis piknikuga Teise Maailmasõja lõppu Euroopas. Linnainimesele ongi ju metsa asendajaks park. Kuid metsad on meile kõigile ühtviisi olulised. Päästke Eesti metsad organiseerus seoses Valitsuse metsaseaduse muutmise plaanidega.

    Kaheksanda Mai Liikumine toetab erinevaid kodanikealgatusi, mis aitavad nii meil endil kui ka kõigil teistel eestimaalastel elada riigis, kus on austatud nii inimõigused kui ka osalusühiskonna printsiibid. Kui põlise maainimesena tuntud eestlased ei väärtusta looduskeskkonda on vähe lootust ka inimühiskonna väärtustamisele.

    Ootame piknikule meie sõpru, kelledega koos osaleda “päästke Eesti metsad” aktsioonil ja sellele järgneval arutelul ühiskonnaarengu teemadel.

    PS! Tegemist ei ole avaliku koosolekuga Avaliku koosoleku seaduse mõistes.

    Täiendatud kell: 21.29

    Foto tänaõhtusest piknikust, kus Kadriorgu parki sai istutatud mõned küüslaugud.

    Küüslauku istutamas

    Skinhead ja neonats 5. mai 2008

    Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, rahvuslus või natsism?, teised autorid.
    comments closed

    SkinheadAitamaks kaasa piknikuaruteludele, avaldame sel nädalal kirjutisi neofašismist/neonatsismist, vägivallatust protestist ja rahuliikumistest. Kui soovid kaasa aidata, anna teada oudekki-at-gmail.com! Tänase loo autoriks on Andres, kes oma perekonnanime jättis meie teada.

    Kuigi paremäärmuslus ei oma Eesti “kabinetipoliitikas” nii suurt mõjuvõimu kui mõnes teises riigis, eksisteerib see murettekitav nähtus ka siinmail. Eesti ainus selgelt äärmusparempoolne erakond – Iseseisvuspartei – pole siiani midagi suuremat saavutanud, mis, arvestades üldsuse hoiakuid vähemuste suhtes, on mõneti üllatav. Iseseisvuspartei juhtkond koosneb suuresti inimestest, kelle nimed tavainimesele midagi ei ütle, kuid kui lähemalt uurida võib ära tunda nii mõnegi kogenenud aaria-sõdalase. Võtame näiteks keelatud luulekogu “88” autori või Eesti kuulsaima r.a.c bändi PWA (preserve white aryans) laulja: mõlema mehe vaated (ja välimus) viitavad sellele, et tegu on neonatsidega, inimestega, kes Eesti paremäärmuslust elus hoiavad.

    Skinheadide subkultuur sai alguse 60-ndate Inglismaal. Siis oli tegu töölisklassi kuuluvate noortega, kelle peamisteks tunnusteks oli lühikesed juuksed. Poliitika ei olnud põhiline, algul oli suur enamus skinheade apolitiilised, ning peamiselt oldi uhked just klassikuuluvuse üle. Mainitud subkultuuri ei saanud kuidagi rassiliselt piirata, skinheadide hulgas oli nii britte kui ka näiteks Jamaica immigrante. Tööpoliitika, mis soosis immigrantide palkamist madala palga eest, pani paljud “skinnid” töölisklassi probleemides süüdistama just immigrante. 60-ndate lõpus loodi Briti üks kuulsamaid natsionalistlikke liikumisi National Front, mis muutus kunagiste apoliitiliste noorte seas aina populaarsemaks. Rassimivastased skinheadid lõid peagi liikumise SHARP (skinheads against racial predjudice), ning üheksakümnedate alguses New Yorkis ka vasakpoolseid skinheade ühendava liikumise RASH (red anarchist skinheads).

    Kuna 70-ndatel hakkas ühe enam kõneainet pakkuma NF-i ja Briti Liikumisse kuulunud skinheadide rassistlikud rünnakud immigrantide vastu, hakkas meedia ja üldsus paratamatult skinheadide ja neonatside vahele võrdusmärki tõmbama. Tänase Eesti kontekstis see nii vale polegi, sest Eestis elavad skinheadi välimusega noored on enamasti paremäärmuslike vaadetega. Iseseisvusparteisse kuuluvad “veteranid” pole, aga kaugeltki mitte kõige ohtlikumad. Palju suuremaks probleemiks on veidi nooremad ja vägivaldsemad natsiskinheadid. Kui neofašism veel ise piisavalt absurdne ei tundu, on eriti kummaline kuidas siinsed noored “aaria rassi sõdalased” omakorda jagunevad erinevatesse rühmitustesse. Nimelt tuleb vahet teha Eesti ja Vene päritolu natsiskinnidel, kellest viimased jälle omakorda Eesti ja Suur-Vene patriootideks jagunevad.

    Suurimaid probleeme on tekitanud just viimased. Mitmel korral on eluohtlikult rünnatud vasakpoolseid noori, samuti on nende koduuste taha “visiite” tehtud ning erinevaid üritusi saboteerida üritatud. Eesti päritolu neonatside suurimateks “saavutusteks” on ilmselt gay-pride paraadi ajal osavõtjate suunas loobitavad solvangud ning katsed oma “jõudu” ka tugevamini demonstreerida. Näiteks aastal 2006. toimunud pride-l rünnati selja tagant paraadist osavõtnud tütarlapsi. Õnneks on need eri päritolu, kuid samu ideaale jagavad inimesed just nende samade ideaalide pärast omavahel vaenujalal ja koostöö paistab vähemalt hetkel võimatu.

    Vaatamata mitmetele rünnakutele eitavad Eesti politsei ja valitsus paremäärmuslaste probleemi ning avalikkuse ees seda teemat paraku eriti ei puudutata: ilmselt liiga hell teema, ega ei sa ju idanaabri kuuldes tunnistada, et “jah, meil tõesti on ka fašiste”.

    Kui kiigata meie naabrite poole, siis Soomes jäid probleemid neonatsidega 90-ndatesse. Rootsis on seevastu paremäärmuslus siiani probleemiks. Igaastane Salemi marss ja Nationaldag on aastaid olnud Põhja-Euroopa suurimateks neofašistide kogunemiskohtadeks. Tänu kohalikule antifa liikumisele (erineb peavoolu antifašismist selle poolest, et kasutatakse vägivalda) on natside rünnakud Rootsis küll vähenenud, kuid lõplik lahendus on veel kaugel. Rootsist veel suuremad probleemid vaevad Venemaad, kus natsiskinheadid on viimaste aastate jooksul tapnud kümneid immigrante ning nende õiguste eest võitlevaid antifašiste. Võimude suhtumine neonatsidesse on probleemne, sest enamiks rassistlikke rünnakuid käsitletakse lihtsalt huligaansusena.

    Kahjuks tundub hetkel, et vastupidiselt Rootsile ja Soomele, kus neonatsi probleem on lahenemas või peaaegu lahendatud, on Eestis paremäärmuslus tõusuteel. Eesti ühiskonna üldist ebatolerantsust arvestades pole ka ime, et 15-aastased poisid pead kiilaks ajavad, jopele Eesti lipu õmblevad ning aaria rassi eest “võitlema” asuvad. Paremäärmusluse peatamine on keeruline, sest neonatside meetodeid arvestades on ka antifašistidel tihti keeruline patsifistlikeks jääda. Samas jääb ka ainult antifa liikumisest väheks kui terve ühiskond fašismi tolereerivalt suhtub ja nii pidevalt tänavale uusi vägivaldseid neofašiste toodab.

    Kingad katki, aga tulema peab! 2. mai 2008

    Posted by Oudekki in II MS, poliitika, tegemistest.
    comments closed

    8. mai piknik KadriorusKallid lugejad, kommenteerijad ja kõik teised! Kaheksas mai, päev, millega saab seostada sõjategevuse lõppu Euroopas Teise maailmasõja ajal on taas kätte jõudmas! Seega: kutsume sind Tallinna piknikule, nii nagu aasta tagasigi.

    Kohtumispaik luigetiigi kõrval olev muruplats Kreutzwaldi juures ja pikniku algusaeg 8. mai, kell 18.00. Kokkusaamist alustame flashmobiga Eesti metsade kaitseks, seega võta kaasa midagi, millest algab elu – käbi, kastan, tammetõru, kartul. Kell 18.00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu alge. Seejärel jätkame piknikuga.

    Segaduste ärahoidmiseks – tegemist ei ole meeleavaldusega või avaliku üritusega, vaid arutelu toomisega veebikommentaariumist kevadõhku. Aruteluteemadeks, päevakohaselt, neofašism, rahuliikumised ja mittevägivaldne protest. Oleks armas, kui sa annaksid oma tulekust ette teada oudekki-at-gmail.com, siis on meil ettekujutust, kui palju inimesi kohale jõuab, aga kohapeal me registreerunute nimekirja ei kontrolli :)

    Võta kaasa toitu ja jooke (alkohol keelatud!), mida teistelegi jagada – ning rahumeelne mõtteviis.

    Saju korral liigume eeldatavasti edasi Tallinna Ülikooli ruumesse.