jump to navigation

Kas enamusrahvus või mingi kogukond? 20. mai 2008

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meedia, rahvuslus või natsism?.
Tags: , ,
trackback

Communitas Helju Vals ja Mart Ummelas arutavad “Postimehes” sõnas “kogukond” üle, vaadeldes seda kui midagi negatiivset tähistavat sõna. Helju Vals viitab veel ühele Postimehe autorile, Kalle Muulile, kes aasta tagasi leheveergudel väitis umbes midagi seesugust: “eestlased on enamusrahvus, mitte mingi kogukond”. Sama argumentatsiooni olen kohanud mujalgi meedias ning mind on see alati natukene muigama pannud.

Sõna “kogukond” kasutatakse eestikeelses ühiskonnateaduslikus kirjanduses tavaliselt inglisekeelse “community” vastena. Inglisekeelse sõna juured on ladina keeles, mille termin communitas on tuletatud sõnast communis, mida võiks tõlkida kui “ühine, jagatud kõigi või paljude poolt”.

Tihti vaadeldakse kogukonda kui rühma inimesi, kes elavad mingis piirkonnas ja suhtlevad omavahel. Suvalisest rühmast inimestest teeb kogukonna mitte niivõrd ühine maa-ala vaid just asjaolu, et nende vahel eksisteerivad teatud laadi sotsiaalsete suhete võrgustikud. Amitai Etzion nimetab näiteks perekonda minikogukonnaks, lääne ühiskonnateaduslikus kirjanduses eeldatakse sageli, et naabruskonnad moodustavad kogukonna (ehkki tegelikkuses ei pruugi see nii olla, naabrid ei pruugi omavahel suhelda).

Inimestevaheliste suhete liike on aga mitut sorti ja mitmetasandilisi. Ühte kogukonda kuulumine ei välista veel paljudesse teistesse kogukondadesse kuulumist: inimene saab olla korraga naaber, katoliiklane, milanolane jne. Lisaks on kogukonnad oma ülesehituselt erinevad: nagu on osutanud Tanel Mätlik, kogukonnad ei erine omavahel mitte ainult moodustamispõhimõttelt, vaid see sõltub ka tavadest või piirkondadest. Arusaam perekonna mõistest Itaalias võib olla teine kui arusaam perekonna mõistest Rootsis. Mingi etniline kogukond ei pruugi oma tavade ja liikmetevaheliste suhete poolest olla üldse sarnane mingi teise kogukonnaga teises maailma otsas. Selline olukord teeb “kogukonna” mõiste loomulikult ähmaseks ja nii mõnikord liberaalid väidavadki, et “kogukondi” pole olemas, nad ei ole sidusad ja see sõna ei viita ühelegi reaalsuses eksisteerivale asjale. Samas – kuivõrd inimestevahelised suhted siiski eksisteeivad ja mõnikord inimesed toimivad ühiste huvide nimel, siis mulle tundub, et see viimane kriitika jääb tsipa alusetuks.

Seega, kui eeldada, et kogukonnad eksisteerivad, siis võib loomulikult küsida, kas rahvus võiks moodustada kogukonna. See tähendaks, et mingi rahvuse liikmed, kes ühel territooriumil elavad, suhtlevad omavahel mingisugusel viisil ning defineerivad ennast ise mingisuguste sidemete kaudu. David Miller on rahvuslikest kogukondadest rääkides väitnud, et rahvused põhinevad oma liikmete vastastikusel tunnustusel ja uskumusel, et nad omavad teatavaid karakteristikuid, mis eristavad neid teistest. Paljud nendest karakteristikutest osutuvad tihti põhjendamatuteks üldistusteks: näiteks uskumus rahvusele omastest iseloomujoontest ei pruugi tõele vastata iga konkreetse isiku puhul. Teisest küljest võib niisuguste tugevate uskumuste olemasolu panna inimest ennast teadlikult endas (või oma lastes) neid iseloomujooni kujundama. Seega võib rahvust vaadata ka mingi entiteedina, mida inimesed kunstlikult loovad.

Rahvuse pidamist kogukonnaks on lihtsam õigustada, kui lähtuda kodanikust lähtuva rahvuse (civic nationalism) määratlusest, sest see viitab ka kuulumisele mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus suhtlemisele on võimalik osutada. Inimesed suudavad tavaliselt määratleda iseenda kuulumist mingisugusesse kultuuri. Seega – kui leidub mingi hulk inimesi, kes tunnevad end kuuluvat “rahvusesse”, siis võib seda hulka inimesi arvatavasti kogukonnaks pidada ja rahvust kogukonda kirjeldava indikaatorina kasutada. Kindlasti on ilmne aga see, et kui me leiame, et rahvus saab olla kogukonnaks, siis saab selleks olla iga rahvus, sõltumata oma arvukusest või positsioonist (loomulikult ei pea rahvus tingimata kogukond olema).

Kindlasti tuleb eraldi arutleda selle üle kas kogukonda – ka rahvuskogukonda – kuulumine toob kaasa mingeid moraalseid kohustusi ja millisel viisil on võimalik sellest kogukonnast lahkuda või sinna siseneda. See ei puutu aga loo alguses viidatud probleemile ja sõna “kogukond” kasutamise vajalikkusse ehk siis – ei puutu meie praegusse teemasse ja väärib eraldi arutelu.

Kui nüüd väita, et “eestlased ei ole kogukond”, siis see tähendab, et “eestlased ei määratle ennast eestlasena, neil ei ole omavahelisi sidemeid eestlasena” – ükskõik, kas siis kultuuri või kodanikutunde alusel. On täiesti võimalik, et eestlaste ja venelaste kogukondi ei eksisteeri, inimesed on gruppidesse jagunenud millegi muu kui rahvuse alusel ning puuduvad rahvusesse puutuvad huvid. Sellisel juhul aga muutub poliitiliselt mõttetuks rahvusest kõnelemine, lause “eestlased on põlisrahvus” riigiga seotult ebaoluliseks ning selle mõttekus ka üldisel tasandil küsitavaks.

Kui sotsiaalteadlased kirjutavad eesti ja vene kogukonnast, siis nad eeldavad, et leiduvad inimesed, kelle üheks indentiteedi osaks on rahvus. Sõna “kogukond” mittekasutamine ei tee seda inimestegruppi olematuks, nagu loodab Ummelas. Ohtu välistavaks rahvusluseks saab vähendada hoopis aruteludega nende kogukondade kuuluvusest näiteks Eesti kodanike kogukonda – koos võimalike teiste kogukondadega. Seda, kas eesti, vene, ukraina või soome kogukonnad eksisteerivad, saab kindlaks teha pigem sotsioloogiliste meetoditega – ning nendest mitterääkimine ei tee neid olematuks. Veel: kui me aga – näiteks ajakirjanduses – tahame viidata inimeste hulgale, keda seob karakteristikuna mingisugune keel või mingid muud intuitiivsed kultuuritunnused ja kes omavahel mõnevõrra siiski suhtlevad, siis mina ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kasutada sõnapaari “eestikeelsete kogukond” (inimesed, kas kasutavad suhtlemiseks eesti keelt).

Sõnad kodanikkond ja kogukond ei ole loomulikult samatähenduslikud, selles mõttes on proua Helju Valsil õigus. Kuid nagu ülalolevast nähtub, nad pole ka vastandid. Kui kodanikkond kogukonda ei moodusta, siis tekib küsimus selle riigi toimimise vajalikkusest ja/või efektiivsusest. Kui meil on kodanikud, kes omavahel ei suhtle (tülitsevad kodanikud suhtlevad!), siis jääb selgusetuks, mille jaoks neil on vaja ühiste asjade korraldamise mehhanismi, ehk riiki kui niisugust.

Advertisements

Kommentaarid

1. Sekeldaja - 20. mai 2008

Päris asjalik kirjutis.
Ma siiski märgin ära, et see jutt natuke on vastuolus või ei haaku kusagil arhiivis oleva jutuga “Miks ma ei ole rahvuslane”.
Tahtsin sellele kirjutada repliigi “Miks ma olin rahvuslane”, kuid siis see jäi sinnapaika.
Kogukond on midagi sellist, nagu kõik inimestevahelised suhted tema ideaalvariandis: panevad inimese olema midagi enamat, kui ta ise, üksi on, kui ta indiviidina on.
Nietzsche “Inimene on see, mis tuleb ületada” just sellest võtmes on kogukonnas olemise sisu minu jaoks. Järelikult see, miks ma ei ole rahvuslane selle patriarhaal-perekondlikus variandis, kus keegi, kellega ma ei haaku, määratleb, kes on ja kes ei ole “tõeline eestlane”, tuleneb minu jaoks sellest, et ma ei saa sealt perekonnast, kogukonnast, sugukonnast, hõimust, külast mitte midagi juurde, vaid see lausa võtab minult midagi väga olulist ära, minu vabaduse, minu määratletuse ja palju muudki.
Meie rahvustunde puudulikkus avaldubki sellises suletuses, laiemat ja natuke lõdvemat ühendust eitatakse, see asendatakse patriarhaalse hõimusuhtega.
Aeg on edasi läinud ja inimeste suhtlemise jaoks sellised jäigad ja tugevate seostega liidetud, tõotustega ühendatud ja lauslojaalsuste eeldavad struktuurid ikestavad meid.
Nende struktuuride aeg on läbi, need peavad asenduma avatud kogukondlike võrgustikega.
Kogu maailm on selliste tugevate seoste võrgustikuga häda, maffialaadsed grupeeringud jagavad ja tükeldavad hoolimatult maailma. Serblased ja Kosovo albaanlased on võib-olla isegi äärmuslikuim näide praegusel hetkel.
Eestluse määratlemine sellise tugeva seosega seotusena on rahvusluse jaoks enesetapjalik käitumine. Rahvuslus kui allikas versus rahvuslus kui puur (või kogukond).

Oudekki: “miks ma ei ole rahvuslane” on minu isiklik seisukoht minu enda isiku jaoks, seepärast asub see ka minu isiklikus blogis.

2. Oudekki - 20. mai 2008

Sekeldaja, see probleem, mille sa üles tõstad, on just see asjaolu, et “kes määrab kogukonna”, kellel on õigus ütelda, mis loom see “tõeline eestlane on” ja millised kohustused sellega kaasnevad. Just seepärast ma natukene kahtlengi, kas etnosel põhinevat “kultuurirahvust” saab kogukonnaks pidada. Samas “rahvuslased” kindlasti on kogukond :)

Mida sa mõtled täpsemalt selle all, et “kogukond paneb inimese olema midagi enamat kui ta indiviidina on”? Kogukond on minu arvates lihtsalt osa inimeseksolemisest, see on paratamatu, et inimesed moodustavad kogukondi, sest inimesed paratamatult suhtlevad, mõnedega suhtlevad pidevamalt ja mõnedega tekivad ühised huvid.

Mis puutub avatud kogukondlikesse võrgustikesse, siis ma olen nõus, juba meie tootmisviisid ei vaja enam suuri lojaalsusi. Teine aspekt on aga just see avatus: ma arvan, et mingi piirini peab kogukonnal (või võrgustikul) olema õigus oma liikmeskonda piirata… Küsimus on muidugi, millistel alustel.

Kosovo kohta ma muidugi ei ütleks “maffialaadne”, see on maffia kõige puhtamal kujul :)

3. liis - 9. juuni 2008

kogukonna mõistest-
http://www.postimees.ee/090608/esileht/krimi/335741.php
üks kogukond peksis teise läbi!

4. sirje - 10. juuni 2008

Minu küla poisid. Mida neil seal ikka teha, töökohti pole, lihtsalt sporti teha ei viitsi. Muideks, viimased hukkunud meie rahuvalvajate ridadest on ka sealt kandist pärit. Kes lähevad rahuvalvajateks, ikka maapoisid, kelle jaoks elu maksab vähem kui sandikopikad. Olukorras, kus valitsust sisuliselt ei huvita, et maal sureb elu vaikselt välja, ma eriti ei imesta. Võrreldes selle eluga, mis seal kandis nõuka ajal toimus, kui tegemist oli ühe eesti edukama kolhoosiga, on seal praegu sisuliselt vaikelu.

5. mahhatsalka - 12. juuni 2008

Mismoodi on Nõuka-aja puudumine seotud vohava lolluse ja rumalusega? See et kohalik omaviletsus ei suuda ja taha tegeleda valla arendamisega vaid omaenda perse paksukssöömisega ei ole kuidagi valitseva korraga seotud. Kui kohalikud noorhärrad ei suuda midagi peale ehitusel ümbrikupalga teenimise, lakkumise ja kaklemise ette võtta siis nii ongi ja kui see kaunis maakoht selle peale omadega perse läheb siis on see parim mis selle kohaga juhtuda saab. Söötis olemine pidi aegajalt ikka vajalik olema. Ehk liigub sinna hiljem ka ajusid kasutada suutvaid inimesi.

6. sirje - 12. juuni 2008

ma arvan, et kui on olemas unitaarne riik, siis peaks ka keskvalitsuse asi olema, et riik ühtlaselt areneks. KOV üksi võib aga ei saa kõike teha.

7. Manic - 12. juuni 2008

Sirje, Soomes on palju inimesi, kes sinu moodi nõukogude aega kiidavad ja igatsevad, nagu Iivi Masso kirjutab Ekspressis.
Kohver-Tallinna sadam-Helsinki? :P

8. sirje - 13. juuni 2008

Manic, ära kujuta ette! Ma ei kiida mitte seda, et nõuka aeg oli hea, vaid seda, et praegune regionaalpoliitika imeb. Nendele soome nõuka aja kiitjatele olen ma isiklikult rääkinud nõuka aja nõmedustest, aga seda nii, et minust ka aru saadakse. Nad on väga imestunud olnud. Mingid äärmusparempoolsed pole neile iial võimelised nii seletama, et nad ka aru saaks ja veel vähem, et neid ka usutaks.

Iivi Masso on ise eestist “põgenenud”, soomes pettunud ja nüüd uuesti tagasi tulev eestlane, pole just parim emotsionaalne seisund, et olukorda objektiivselt kirjeldada.

9. analyytik - 14. juuni 2008

8.mai blogi – Manic – Delete? :P

10. Anna - 4. oktoober 2008

Iivi Masso on ise eestist “põgenenud”, soomes pettunud ja nüüd uuesti tagasi tulev eestlane, pole just parim emotsionaalne seisund, et olukorda objektiivselt kirjeldada.

Teie info pole just väga täpne – ja kus oli teie argument?

Tüüpiline vana stalinistide võte. Kui argumente ei ole, millega teise argumentidele vastata, siis rünnake isikut ja tembeldage ta hulluks. Nii vabaneb tegelike vastuargumentide esitamise vaevast kergelt.

11. Oudekki - 5. oktoober 2008

Anna, kui sa korralikult loed, siis saad aru küll, et argument on “Iivi Masso ei ole objektiivne, sest A, B ja C” :) Kas sa leiad, et A, B või C ei kehti või on mingid D, E ja F, mis vaatamata neile tagavad Iivi Masso objektiivsuse?

12. Anna - 6. oktoober 2008

Esiteks: A, B ja C on varrukast tõmmatud väited, mille tõesust “sirje” ei suuda kuidagi tagada.
Teiseks: A, B ega C taolised väited ei anna kõige vähimatki informatsiooni kõnealuse isiku objektiivsuse ega ka tema argumentide väärtuse kohta.

S.t kui soovite argumente ümber lükata, tehke seda, selle asemel, et tõmmata varrukast 3 absurdset premissi ja neist “loogiliselt” tuletada absurdne järeldus, mis justkui algsete argumentide esitaja automaatselt diskvalifitseeriks ja seega argumendid automaatselt ümber lükkaks. Teie loogika on totalitaarsete ideoloogiate oma.

13. Oudekki - 6. oktoober 2008

Anna, kas sa tahaksid kirjutada 8. mai blogi jaoks ühte analüüsi erinevate totalitaarsete ideoloogiate arutlusvõtetest? See oleks kõigile väga kasulik ja huvitav :) Mida sa täpsemalt uurinud oled – siis saame ehk ka täpsemas fookuses kokku leppida.

14. sirje - 10. oktoober 2008

Mina vastasin Manicu kommentaarile nr. 7.

Tegelikult on paljudele Eesti vasakpoolsetele jäänud arusaamatuks, kuidas Iivi Masso kirjutas mõned aastad tagasi päevalehte artikleid, mis kandsid üldjuhul vasakpoolseid ideid. Viimase paari aasta jooksul on aga täpselt samast kirjutajast saanud Eesti rahvuslaste lemmik. Eestis me üldjuhul olema harjunud mutatsiooniga, kus kommunistist saab uusliberaal vms, aga tavaliselt on selle taga olnud poliitilise olukorra muutumine. Miks peaks Soomes tegema radikaalse muudatuse maailmavaates, on raskesti mõistetav. Ilmselt seepärast ma üritasingi mingit reaalset põhjust ise välja mõelda. Vabandan, kuid ikkagi sooviks teada, mis see siis on, kui mitte koduigatsus, mis välismaal elavast eestlasest eesti rahvuslase teeb? Kommunistide materdamine demokraatia tingimustes on tavaliselt konservatiivide leib.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: