jump to navigation

Kreeka tuld pisargaas ei kustuta 23. detsember 2008

Posted by Kristjan in Euroopa, haridus, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
trackback

Video: Sky News – Chaos in Athens

Peale seda, kui Kreeka politseinik tappis kuuliga rindu noormehe Ateena kesklinnas, on järgnevate päevade jooksul puhkenud rahutusi üritatud marginaliseerida ja üksikute “ekstremistide” kaela ajada. Seda tegid nii Kreeka võimud ja parlamendiparteid kui ka rahvusvaheline ajakirjandus. Alles paar nädalat hiljem hakkasid esimesed väljaanded mõistma, et seekord ei ole tegu vaid pahameelega Kreeka politsei liigagi tavalise vägivallatsemise üle.

Mudel, mis Eestis tavaliselt taoliste välisuudiste puhul käiku läheb, on märkimisväärselt lihtne ja üheülbaline. Hoolimata ühe riigi eripärast, protestide taga olevatest ühiskondlikest põhjustest või isegi protestijate endi argumentidest, ilmub mõlemas peamises ajalehes lühike noot, mis pea eranditult pealkirjastatud: “Kohas N. märatsesid noored/immigrandid/ekstremistid.” Juhul, kui probleem on tõsisem ja püsib avalikkuse tähelepanu all pikemalt, esitatakse taolisi rindeteadete stiilis nupukesi mõni veel, rõhudes vägivalla ulatusele ja “kurioossetele” elementidele. Joonitakse alla sündmuste puhkemise ajendit, aga mitte põhjuseid. Hoolimata tegelikest arengutest või sündmuste kestvusest teatatakse mõne päeva pärast, et olukord on rahunenud, vältides mingeidki viiteid tegelikele vajadustele midagi ühiskonnas muuta.

Sellises (aja)kirjanduslikus narratiivis jääb ühiskondlikele pingetele äärmisel juhul karnevali sarnane roll – mingid elemendid, äärmuslikud ja marginaalsed, olla vallutanud mingitel arututel põhjustel tänavad. Kõik sündiv on protestijate endi süü, nende põhjendused naeruväärsed, hiljem protestieelne olukord “taastub”, tänavad pühitakse klaasipurust puhtaks ja kõik läheb vanamoodi edasi. Taoline lähenemine kipub langema üsna viljakale pinnale, kus kommentaatorite ainukeseks rolliks jääb sündmuste võrdlemine lihtsustatud arusaamaga Eesti aprillisündmustega ja süüdlase otsimine Venemaa suunal.

Suutmatus isegi elementaarseid tagamaid uurida või erinevaid argumente läbi lugeda saatis ka praegust Kreeka sotsiaalset konflikti. Kokku õnnestus mul leida ainult üks vähegi asjalikum artikkel Liisi Polli sulest Postimehe külgedel, seegi nadilt kirja pandud. Kardinaalsed erinevused ajakirjanduses esitatu ja tegelikkuse vahel – olukord Kreekas pole kaugeltki rahunenud, sündmused arenevad üha laiemates ringides, sealsetel noortel on ilmselgelt laiem tähelepanu ulatus kui ajakirjandusel – ainult rõhutab vajadust põhjalikuma analüüsi ja Kreekas toimunud sündmuste dünaamika mõistmise järele.

Ei ole maad noortele meestele

Kreeka noorte seisukorda iseloomustavad märksõnad on ühised kogu Lõuna-Euroopale. Terve põlvkond üritab saada iga hinna eest ülikooli, et üldse mingit tööd leida, aga ülikooli lõpetanuid ootab ees tööpuudus, ajutised töölepingud või praktikakohad. Palk, mis ei võimalda inimväärset elu ning ei luba isegi iseseisvat elu alustada. See ühiskonnakiht, mida Saksamaal kutsutakse “praktikapõlvkonnaks“, Hispaanias “1000-euristeks“, Itaalias üleüldiselt prekariaadiks, peab Kreekas leppima veelgi napima 600 eurose sissetulekuga ja viiendik noortest seisab vastamisi tööpuudusega (üleüldise 7% tööpuuduse taustal). Kolmandik Kreeka elanikkonnast ja pool riigi tööstusest on koondunud Ateenasse ja sealne elukallidus ei luba noortel isegi omaette korterit otsida.

Kreeka valitsuse katsed ülikoole privatiseerida, hariduse omandamist õppemaksustada ja edasist ligipääsu haridusele piirata ainult suurendavad pingeid noorte seas, kes niigi peavad pidevalt võitlema korruptsiooni ja onupojapoliitikaga. Poliitilist lahendust ei paista kusagilt, sest nii parempoolne Uue Demokraatia erakond kui tsentristlik PASOK (Panhelleeniline Sotsialistlik Liikumine) on ühte moodi korrumpeerunud, ning ainukesteks noorte probleemidega sümpatiseerivateks jõududeks jäävad vasakradikaalne SYRIZA koalitsioon ja anarhistid. Samal ajal kui Itaalias ei jäänud peavoolupoliitika, näiteks ametiühingud, nii ükskõikseks ning sealne üliõpilasliikumine jäi rahumeelseks.

Rahvusvaheline peavoolumeedia on taolistest tagamaadest küllaltki teadlik ning vastavaid artikleid ka omajagu avaldanud, üks nendest (The Independenti külgedel ilmunu) on sellesinatse ajaveebi jaoks ka Analyytiku poolt tõlgitud. Need artiklid toovad peamiste põhjustena välja just nimelt majanduslikud tingimused, mis on soodustanud Ateena sündmuste arenguid, ning selgitavad paari sõnaga Kreeka poliitilise maastiku mõningaid märksõnu nagu omaaegne sõjaväeline hunta või üliõpilasliikumise ajalooline roll. Muidu tunnevad nad peamiselt muret taoliste reaktsioonide levimise pärast mujal Euroopas ning pakuvad omalt poolt välja täpselt selliseid reforme, millega Kreeka valitsus on juba terve hulga inimesi ära pahandanud.

Kahjuks saab majandusliku olukorraga küll selgitada struktuurseid ebakõlasid nii Kreekas kui Euroopas laiemalt, ent need ei selgita, miks just Kreekas taolise ulatusega rahutused puhkesid või kas näiteks madalama tööpuuduse korral oleks taoline politseipoolne märatsemine kuidagi lubatud.

Mundri- ja relvakangelased

Esiteks tuleb mõista, et Kreekas ei jää keegi uskuma argumenti, et tegu oli üksiku juhtumiga või et politsei tappis noormehe enesekaitseks või et mõrva eest keegi ka karistada saab. Selleks on “korrakaitseorganite” süül hukkunute arv liialt suur, nende organite kasutamine teisitmõtlejate maha surumisel liiga järjekindel ning politsei realiikmete poliitiline kallutatus liiga suur.

Alles 6 detsembril ründasid politseinikud taaskord immigrante, kes ootasid politseijaoskonna ees järjekorras võimalust elamisluba taotleda, rünnaku tulemusel sai viga 24-aastane pakistanlane, kes tänaseni koomas. Tavaline on olukord, kus paremäärmuslikest organisatsioonidest pärit aktivistid leiavad end turvaliselt politsei ridades. Ateena Indymedia andmeil ei olnud erandiks ka Alexise mõrvar, üles kasvanud tugeva fashistliku taustaga peres ja 80ndatel Kreeka neofashistliku liikumise “Kuldne koidik” liige.

Millist karistust ta oodata võib, said kreeklased teada juba rahutuste ajal, kui süüdi mõisteti 8 politseinikku, kes 2006 aastal paistsid silma ühe Küprose päritolu üliõpilase korraliku läbi peksmisega. Karistuseks vangla 15 kuust kuni 3 aastani, kõik süüdimõistetud vabastati trahvi vastu, mis võrdub 5 euroga päeva kohta. Küll aga ei läinud nii kaht päevagi kui kaheks aastaks reaalselt vangi ja riigist välja saatmisele määrati ligi 50 suvaliselt tänavalt üles korjatud mitte-kreeka päritolu inimest. Kiirprotsessidel, kus süüdistavatele keelduti määramast isegi tõlki, sai karistuse rüüstamise eest ka immigrant, kellel oli vaid tema enda mobiiltelefon taskus.

Kuigi valitsus hoidis ära suurema veresauna, keelates politseil kasutada liigset vägivalda puhkenud rahutuste ajal, ei hoidnud see tagasi politseinike sõpru või neid endid niikaua kui nad tsiviilriietes ringi jalutasid. Ateenas ja mujal Kreekas oli ridamisi juhtumeid, kus raudkangidega varustatud tegelased rahulikult politseiga juttu ajavad enne omapoolse panuse andmist üldisesse kaosesse. Ajalehtedel oli taaskord põhjust rääkida “murelikest kodanikest” – tüüpväljend diktaktuuri ajast viitamaks paremäärmuslikele elementidele, kes streike ja meeleavaldusi jõuga laiali ajasid – kui salk Kuldse Koidiku ja valitseva Uue Demokraatia partei noorteorganisatsiooni liikmeid ründas Thessalonikas meelt avaldavaid üliõpilasi. “Murelike kodanike” olemasolu üle ei imesta nagu keegi, aga samal ajal mõistetakse süüdi 16-aastaseid keskkooliõpilasi terrorismi-vastaste seaduste abil ilma, et neil lubataks isegi vanematega kohtuda või korralikku õigusabi saada.

Sellal kui politsei ja poliitikud naudivad karistamatust ja elavad mingis omas virtuaalses reaalsuses, riskivad tavakodanikud ja meeleavaldajad reaalsete vanglakaristuste ja juhuslike kuulide all. Vast see selgitab, miks avalik arvamus ei ole hoolimata tahmunud Ateenast, põlenud autodest ja pisargaasist sugugi meeleavaldajate vastu meelestatud.

Anarhistid

Oleks ennatlik arvata, et Ateena mõõtu rahutused võiksid tekkida ainult tänu kehvadele majandusoludele või äärmuslikele politseinikele – ka mujal maailmas lokkab tööpuudus ja politseivägivald, aga pisargaasihaisu ei tunne ei Londonis ega New Yorgis. Tõsi, Kreeka puhul on nii vägivaldne politsei kui korrumpeerunud poliitika kroonilised nähtused, ja mitte keegi ei ole rutanud neid olusid muutma. Viimane kord, kui midagi sellist välja pakuti, saabusid Ühendriikide tääkide toel riiki valitsema sõjaväelased. Sellises suletud seisukorras on tekkinud kestvad traditsioonid, mis lihtsalt eiravad taolisi kivistunud struktuure. Anarhistlik liikumine on Kreekas olnud elujõuline juba hunta kukutamisest saadik ning ka nende rahutuste vaibumise järel võib oodata, et poliitilist mõjuvõimu noorte seas võidavad just nemad.

Lisaks organiseeritud meeleavalduste pikaajalisele kogemuste pagasile pakuvad nende alternatiivsed võrgustikud okupeeritud sotsiaalkeskuste ja sealsete ürituste näol teistsugust lähenemist ning teatavat tugipunkti kõigile. Olukorras, kus eelnevad sündmused on võõrandanud tavalised väljapääsuteed (nn kolmandad parteid ja ametiühingud) nende realiikmetest ja võimalikest toetajatest on loomulik, et just anarhistid suutsid kaasata sellise hulga pettunud ja vihaseid noori.

Nad on suutnud luua omad info levitamise meetodid, siduda meeleavaldamise infosõjaga ning leiutanud hulgaliselt uusi viise, kuidas jõuda n.ö. muu publikuni. Nende organiseerimisvõime läbi tänapäevase infotehnoloogia – erinevad foorumid, ajaveebid, SMS-d – on osutunud hämmastavalt tõhusaks. Samuti on nad efektiivselt ja massiliselt okupeerinud klassikalisi infovälju – raadioid ja telekanaleid. Kui ka sellised aktsioonid nagu ametiühingu hoonete okupeerimine ei suuda ametiühinguid mõistma panna, et nad peavad midagi muutma, siis ei olegi tulevikus enam suurt rolli mida mängida.

Liikumise tänased nõudmised – valitsuse tagasi astumine, tavapolitsei desarmeerimine ja amnestia rahutuste jooksul arreteerituile – leiavad üha suuremat poolehoidu kõigi seas, ilma et rahulolematute toeks oleks ühtegi konkreetset poliitilist mehhanismi. Poliitiliste mehhanismide puudumine mõistagi raskendab tegelike muutusteni jõudmist. Võib oodata, et rahutused lõpevad hoopis jõulude aegu tühjenevate koolihoonete vallutamisega politsei eriüksuste poolt, millega kaasnevas brutaalsuses ja meeleavaldajate õiguste jalge alla tallamises ei tuleks hetkeski kahelda. Kahelda ei tuleks ka selles, et taoline (võimalik) reaktsioon valitsuse poolt annab vaid põhjust edasisteks rahutusteks.

Säde Ateenas, tulekahi Pariisis?

Kuigi solidaarsus-demonstratsioonid on kulutulena levinud üle terve Lääne Euroopa ja isegi Ameerika Ühendriike puudutanud, ei ole teiste riikide radikaalsed reaktsioonid – näiteks kümned arreteeritud Madriidis – veel kuidagi õigustatud. Mis toimub praegu Kreekas tuleneb sealsest konkreetsest kontekstist: parempoolseist läbi imbunud politsei, korrumpeerunud poliitikud, üleüldine karistamatuse tunne võimulolijate seas ja ajalooliselt tugev anarhistlik liikumine ning tänavavõitluste traditsioon. Fakt, et ei kusagil ei soovi üliõpilased oma koolide arvelt kinni maksta majanduskriisi ei tähenda, et kõikjal rünnataks kohe parlamendihoonet.

Oht ei tulene mitte anarhistlike liikumiste agitatsioonist vaid strukturaalsetest hädadest, mis vaevavad kogu Oktsidenti. Kui ükskõik milline vähegi suurem rahvakiht leiab end marginaliseerituna, ilma jäetud poliitilisest esindusest või tavalistest kodanikuõigustest, olgu need siis pealekasvav põlvkond, immigrandid või lihttöölised, siis varem või hiljem peavad nad muid vahendeid otsima. On selge, et meile meedia poolt pakutava informatsiooni ja eelarvamuste omaks võtmine või üleüldises hüsteeriahoos paremääre populistide ja kapi-fašistide poolt hääletamine toob taolised kriisid ainult lähemale.

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 23. detsember 2008

Eksole, kui kõik maha lõhkuda, põlema pista ja hävitada, siis see loob kahtlemata töökohti.
Soovitav oleks õhku lasta ka infrastruktuurid, siis saaks siingi “Obamat teha”.
Jamaks läheb sellega, et kõigeks oleks tarvis kusagilt kosmiline kogus pappi laenata ja sellega on praegusel ajal nii nagu on. IMF-i raputada? See oleks juba “Argentiina tegemine”.

Ja ülikooli lõpetanud – kas nad tormaksid hurraaga mörti loopima ja raudteenaelu taguma kui ongi olukord, kus reaalsus enam ei kannata “üks vant kaevab, ümber 10 asjameest lipsuga” lähenemist?

Kristjan - 23. detsember 2008

Eksole, kui härrad leiavad, et rahulolematuid on lihtsam kohapeal maha lasta, siis võiksid viimased õppust võtta, lõuad pidada ja edasi teenida…

2. Nirti - 23. detsember 2008

Sama ootab ees ilmselt ka Eestit. Lõviosa inimesi tahab saada “valge inimese tööd”, st. kasutu toolinühkija ametit kuskil. Reaalselt oma kätega midagi luua, ehitada või toota ei ole moekas ega prestiižne, isegi mitmekümnetonnised palgad ei motiveeri inimesi nt. keevitajaks minema.

Hoolimata sellest, et enne näiteks filosoofiasse või ajalukku minekut uuritakse järele, et erialast tööd ei ole ja peale kooli enda äraelatamiseks tuleb kõvasti ajusid pingutada, siis minnakse ikka ja massiliselt. Pärast töötavad algatusvõimetumad inimesed Selveri kassiiridena ja Vanemuise kohanäitajatena & kiruvad riiki, et see neile tööd ei anna.

Kust see riik neile need töö võtab…?

Ise tuleb töökohti luua või leppida sellega, et olgugi, et aastal X lõpetas, ütleme, 500 ajaloolast, siis reaalselt erialast tööd saavad neist 3-4, ülejäänud peavad end mujale pressima.

Seega sekundeerin Wildi arvamusele, ma arvan. Raudteetööliseks, söekaevuriks ja koristajaks minna ei kõlba, aga iga kaevava vandi ümber kümmet lipsuga inimest ka ei saa hoida igavesti.

Mis sellesse puutub, et Kreeka valitsus & vähemalt meiemaine ajakirjandus on ebakompetentsed, siis mul pole haridust, et selle üle otsustada, ent usun täiesti, et nad seda on. Ega meiegi valitsus “pronksiöö” ajal ennast just kõige helgemast küljest ei näidanud.

Ükski riik ei tunnista, et “Käitusime nõmedalt, andke andeks, mida me tegema peaksime, et seda kuidagi parandada?”

Kuigi see oleks suurepärane populistlik võte, mul tekiks hoobilt austus partei vastu, kes ausalt oma vigu tunnistab ja nende eest ka vastutada üritab natuke.

Kristjan - 23. detsember 2008

Mis puutub üks kaevab kraavi/õmbleb rõivaid kümme õpetavad, siis n.ö teadusmahukat tööjaotust peetakse praegu efektiivsemaks. Ka on kõigile eluaeg räägitud, et tehku tööd, õppigu ülikoolis, siis saab ka palka. Ma Kreeka numbreid nii täpselt ei tea, aga naabermaa eeskujul vöin öelda, et sitta palka ja veel sitemat lepingut näeb hoolimata erialast.

Kristjan - 23. detsember 2008

Nirti,
ka mulle on lähedasem mudel, kus inimeseloom ise (ja iseendale) rohkem tööd teeb ja vähem teiste omasuguste toolinühkijate käest hiina mänguasju ostab. Ple teps nõus, et 70ndate kriisi järel loodud teenuspõhine ühiskond ilmtingimata etem oleks. Samas on väheusutav, et me nüüd suure hurraaga naaseme tolle kriisi eelsesse aega ja hakkaksime ühtse töölisklassi ja ressursimahuka tööstuse toel õnnelikku tulevikku ehitama.
Aga ka siis kui ülejäänud elu mõnuga tööd rabada on meil kõigil õigus ligipääsule haridusele ilma et me maksaks selle eest, lihtsalt selle pärast, et see annab meie elule lihtsalt kõvasti juurde.

3. Wild - 23. detsember 2008

Hariduse küsimus on keeruline ses mõttes, et mulle tundub, et kuidagi on noortele sisendatud see, et nende ülesanne on kätte saada paber, baka on praegu by default, “normaalsem inimene” püüab ka magistri kinni ja edasi … eeldatakse, et peale seda peab “keegi” selle õppimispingutuse eest andma elu valmispaketi vastu, korraliku tasuva töö, palga ja siis tuleb kõik muu, mis ühe keskklasse valge trashi elus olema peab. Paraku see ei ole nii ja see “mind on petetud, mulle ju lubati” ajab tigedaks.

Puhtalt iseenda pärast või süvahuvist eriala vastu, et seda ehk ka tulevikus ise arendada ja teaduse uutele tasanditele viia – no kui palju on selliseid õppijaid?!

Efektiivsusest rääkides – tööjõu vajadus vähenebki, üks robot on investeering, aga ei küsi pärast kümne inimese palka ega makse (see on muidugi maksustamise küsimus ja võib muutuda) … mõnel šarlatanil oleks õige paras aeg ludiide hauatagusest elust tagasi kutsuma hakata.

Kristjan - 23. detsember 2008

Ma olen sinuga ainult pooleldi nõus. Lõuna Euroopa tegelikkuses on prekariaat lihtsalt tööandja poolne racket. Tean küll ja küll ülikooli lõpetajaid, kes parimate tulemustega küllaltki prestiizhetel erialadel virelevad 6-7 aastat ühelt poolikult kohalt teisele, teevad kontoris viie inimese tööd ja näevad kuidas päriskohtadele edutatakse mingeid täditütreid. 6 kuu järel näidatakse ust ja kolme kuu järel hakkab ring otsast peale. “Edutamine” efektiivsusele ei mõju, sest taolisi tublisid rügajaid on ju ka mujalt samal ajal lahti lastud ja neid saab siis pooliku palga eest üles korjata. Küll aga saab üleüldine statistika sellisest orjatööst hea boosti – töötuid näib olevat vähem. Selge, et noorele inimsele selline mölaklus ei istu, aga keegi talle appi ka ei tule. Sellegi poolest, su jutul on kindlasti point sees.

Ja ma parem ei hakkagi rääkima kui võimatu on ülikoolis kohta leida ja kui kaua selleks peab hoopis tasuta töötama.

4. sirje - 23. detsember 2008

Komme lugedes jääb mulje, nagu kommijad liiguks ainult ringkonnas, kus tavalist, haridust mitte vajavat tööd, ei tehta.

Ei ole sugugi nii, et kõik inimesed tahavad ainult kõrgharidust, omaette kabinetti jne.

Ma töötasin elektroonikatehases, kus meil oli tavalisel liinitööl mitu inimest, kel oli valgekrae haridus ja/või nad õppisid ülikoolis. Meil oli vaja uut vahetusevanemat ja me rääkisime neile kõrgharitud liinitöölistele, kes muideks olid ka intelligentsed naised, et hakake vahetusevanemaks, saate kõrgemat palka, vähem liini taga istuda ja nats paberitööd. Aga nad ei tahtnud. Neile meeldis liinitöö, nad ei tahtnud teiste töö eest vastutada.

Ma kulutasin paari tüdruku seepimiseks ikka väga palju aega ja nad ei jäänudki nõusse, mitte mingil tingimusel. Samas oli meil logistikuks enam-vähem sama haridusega, sama vana ja kah ilma valgekrae kogemuseta tüdruk, kes tahtis kontoritööd teha ja oli tehasetöölisest ennast sinna välja võidelnud. Tema tahtis vastutada ja julges võtta vastutust, millega hakkama saamiseks tal isegi eelteadmised puudusid. Igaüks ei taha riskida.

Ma ei tea, miks meil kultiveeritakse arvamust, nagu kõik noored muud ei taha, kui valgekraeks saada. Kõik inimesed sugugi ei taha vastutada, aga valgekrae töö üldjuhul tähendab vastutust.

Kõik noored ei taha ka kõrgharidust saada. Ma arvan, et sellekohaseid näited teab ikka igaüks tuua.

Ehk inimesi on igasuguseid ja kui meil on suuremalt osalt teenindusühiskond, siis loomulikult sobivad sellisesse väga hästi kõrgharidusega inimesed, aga see ei tee veel kõikidest teenindajatest automaatselt valgekraesid. Need ajad, kus kõrgharidus tagas ka automaatselt vastavateemalise ja tasemelise töökoha, olid NSV Liidus. Kapitalism tähendab võitlust töökoha nimel ja valgekraed tegelevad sellega päevast-päeva. Kui mitte-valgekraed tahavad kah, et neid inimestena koheldaks, siis pole neil omavahelisest võitlusest kasu, vaid neil on kasu ühinemisest ja kollektiivsest võitlusest parema töökoha eest. Omaette nohisemise variant jätab inimese kaotajaks nii valgekraede kui tööliste hulgas.

5. Gallacher - 24. detsember 2008

Irw, autori juttu lugedes jääb Kreekast tõesti ahastamapanev mulje: valitseva natsionalistliku klike poolt viimse piirini viidud töölisklass on koostöös vennalike immigrantidega haaranud kivid, et nõuda “valitsuse tagasiastumist” (valima minna on liiga keeruline?), “tavapolitsei desarmeerumist” (politsei peab relvad ära andma?) ja “rahutuste ajal arreteeritute amnesteerimist” (kui lõhkus ja märatseski siis õige asja nimel, anarhistile seadused ei kehti?).

Kristjan: Yeah, same shit, different century. Juttu oli muideks koolinoortest, sellest et politsei on kreeklastele üldiselt ohtlik ja enamus arreteerituid üles korjatud juhuslikkuse alusel. A ega siis kommenteerimise jaoks veel pea artiklit läbi lugema.

6. araterl - 24. detsember 2008

Check one two…

Kontrollin, et kas õiguslus (tsenseerimine) kestab?

Kristjan: oleneb, kohe pärast esimest kümne a4 pikkust kommentaari hakkab taas kestma

7. Nirti - 27. detsember 2008

Mina ei tea näiteks ainsatki inimest, kes tahaks töötada müüjana, vabrikutöölisena vms. Tean inimesi, kes olude sunnil müüjatööd teevad või midagi muud “vähemmoekat”, aga kõigil on kindel tulevikuvisioon – teen tööd, kuniks ülikool läbi ja siis saan lahedamalt elada ning normaalse tubase töö.

Kristjan,

Tartu Ülikooli näitel käib see silmaringi avardamine nii, et esimese loengusse ei jõuta, kuna on pohmakas ja viimasest, kell kuus hakkavast loengust minnakse ära, sest kuskile hakkab oleng. Vahepeal kuulatakse natuke hajevil peaga lektorit, tehakse leheküljeke märkmeid, joonistatakse kaustiku servale ja siis hakatakse raamatut lugema, kui veab. Kui ei vea, võetakse kotist MSN ja hakatakse tšättima.

Ühesõnaga, ülikool ei ole by default mingi silmaringi avardumise koht. Raamatukogud on minu teada ka Kreekas tasuta. teatri- ja kinopiletid ei maksa ka hingehinda ning töötav inimene jaksab endale ühes kuus 1-2 raamatut ikka soetada – maailm tunneb lugematul hulgal autodidakte, nende seas ka märkimisväärselt kuulsaid inimesi. Ning kui sul juba on olemas oskused, silmaring, sõnaseadmisoskus ja enesemüümisoskus, ei hakka mitte keegi paberit vaatama (kui sa just, jah, arstiks vms ei taha minna).

Fakt on see, et usin inimene õpib raamatukogude abiga omal käel mingist erialast aastaga kordades rohkem, kui ta 3 aastat ülikoolis sitsides teeks. Tean seda mitme inimese pealt, kes on ülikooli pooleli jätnud ja ei ole sugugi piiratud silmaringiga inimesed, vastupidi.

Paraku, kui riik ikka vajab ainult ca 35 ühe kindla eriala inimest aastas, siis mina ei näe küll mitte mingisugust põhjendust, miks see riik peaks peale 35 tublima inimese hariduse kinni maksma ka ülejäänud 100 inimese hariduse, sest nad lihtsalt “tahavad”.

Kes tahab, see pingutab – õpib keskas paremini, teeb kooli kõrvalt poole kohaga tööd või kui ainsaks eesmärgiks on lihtsalt võimalikult palju RAHA teenida ja silmaringi aredamise kõrged eesmärgid on lihtsalt sõnakõlksud (nagu ta tänapäeval olema kipub), siis tuleks noortele selgeks teha, et keevitades ja liipreid paigaldades teenib ka head raha.

Ning see, et inimesed end lihtsalt ei viitsi liigutada ja tahaks kontoritoolis istudes ning Delfi Naisteka kohalikke ekvivalente lugeda & kopsaka palga taskusse pista… See ei ole ju riigi asi, enam.

Või?

8. Nirti - 27. detsember 2008

“Ma ei tea, miks meil kultiveeritakse arvamust, nagu kõik noored muud ei taha, kui valgekraeks saada. Kõik inimesed sugugi ei taha vastutada, aga valgekrae töö üldjuhul tähendab vastutust.”

Valdav enamik noori tahab justnimelt valgekrae tööd. Võib-olla oled sa lihtsalt liiga vanast põlvkonnast pärit, et mõista 15-21 aastaste noorte mõttemaailma?

Ei ole solvanguna mõeldud, lihtsalt ma suhtlen väga, väga paljude noortega ja isegi, kui keegi ei taha kontoritööd või ministeeriumitööd, siis on ikkagi tegu “peenema” sordi töödega, nt. füsioterapeut või maastikukujundaja. Vabrikusse liini taha ei minda tappes ka mitte.

Kristjan - 27. detsember 2008

Kuivõrd kõik ei õpi ülikoolis võrdse intensiivsusega oleks parem piirata ligipääsu haridusele kõigile? Töö kõrvalt ju veel parem õppida, keegi ju pole pärast tööpäeva väsinud ega eelista tõsisele lugemisele näiteks telekat. Kuivõrd mõned käivad raamatukogus niisama aega veetmas või tukkumas, siis tuleks sissepääs teha tasuliseks; kuna mõned ei tagasta raamatuid õigeaegselt, tuleks laenutamisele määrata eraldi tasu? Maailm tunneb palju autodidakte seega peaksid kõik olema autodidaktid, omandama maagilisel kombel maksimaalse eneseteadvustuse ning selleks kõigeks ei lähe vaja ühtegi õpetajat ega professorit?

Ülikoolid töötavad selleks, et varustada riiki ettenähtud arvu spetsialistidega. Loomulikult saavad tublimad alati paremad kohad, meritokraatia töötab kõikjal ja inimesed saavad oskustele-kogemustele vastavat palka.

Nah, Nirti, ei ole liialt nõus. Pealegi tunnen noori, kes töötavad lihtsatel tööpostidel, barmanide, ehitajate ja pizzerias kokkadena, kõrgharidusega ja hariduseta noori, kes läksid vabatahtlikuks, kes on oma karjääri sidunud ametiühingutega, inimesi, kes otsustasid saada advokaatideks, õppejõududeks, filmi ja kunstiajaloolasteks. Ei nad ei taha tööposti, kus saaks delfi naistekas lobiseda. Ja isegi kui tahaksid, ei tähendaks see veel, et peale kasvavale põlvkonnale peaks ülikool jääma kättesaamatusse kaugusse. Isiklikult eelistan liiprite löömist haigete inimeste mudimisele (füsioterapeut).

9. sirje - 27. detsember 2008

Nirti, sinu mainitud tööd on minu arvates täpselt samasugused tööd nagu liinitöötaja omad. Maastikukujundaja ja füsioterapeut vastutavad ainult enda töö eest, täpselt nagu liinitöötajagi.

See, kas inimesele meeldib töö ajal katsuda inimesi või tinutuskolbi, on maitseasi ja mõlemat tuleb õppida. See, kas inimene tahab ainult ruumis töötada (vabrik) või eelistab liikuvat tööd eramajade omanikega puid ja põõsaid jagades, on kah maitseasi. Kuigi ma tõesti ei tea eriti palju inimesi, kellele sobib nii klienditeenindus ja sealjuures veel õues (maastikukujundaja). Igatahes on meil sinuga, Nirti, erinev arusaamine valgekrae tööst. Minu arvates ei ole teenindaja, kes vastutab ainult enda töö eest, valgekrae. Pealegi on teenindusühiskondades teenindajad üldjuhul kõige madalama palgaga.

Tahtmine ja võime teiste eest vastutada on seotud iseloomuga ja selle võime jaotus ei sõltu sellest, millisest põlvkonnast keegi pärit on. Mina, muideks, olen Eesti sellest põlvkonnast, kes sai noorelt juhtivatele kohtadele, aga kõik seda ei tahtnud, kuigi see oli väga lihtne. Eks veena mind, et praegune 20-30 aastaste põlvkond on tahtejõulisem kui 90ndatel.

10. araterl - 27. detsember 2008

Kristjan, kas “kümme a4-ja” on uus eufeism “mulle lihtsalt ta seisukohad ei meeldi” kohta?

Kristjan - 27. detsember 2008

10 A4 on eufemism sinu kommenteerimisstiili ja vestluse hijackimise kohta. Kui sul on midagi asjalikku öelda ja suudad seda mingi mõistliku kommenteerimissageduse ja lühidusega teha, siis palun väga. Pikemad jutud jäta oma ajaveebi, küll ma prst otsustan, kas on mõtet ping-backi siia jätta.

Arvesta, et modereerin seda jada nagu vestlust, kustutan vajadusel teemasse vähem puutuvaid kommentaare ja ülekarjumise või teema ammendumise korral pikalt ei viitsi, s.t. sulen kommentaarid selle jutu all. Räägin ainult enda eest, teised moderaatorid võivad teistes threadides teistmoodi otsustele jõuda.

Ning ära pasunda kogu aeg mingist tsensuurist, trolle ei tsenseerita, trollamine lihtsalt läheb kustutamisele. Ja kui teile ei meeldi… internet on suur ja lai.

11. Wild - 27. detsember 2008

Oi, milline okaskera.

12. Gallacher - 28. detsember 2008

Ohoh, Kristjani näol vist uus 8Mai aktivist leidunud?!
Vahepeal oligi asi väga soiku jäänud, Sirje ja Oudekk viitsisid vaid oma blogides kirjutada ja ligi pool aastat valitses siin vaikus? Nüüd siis üks teema teise järel. Kust uus ja aktiivne seltsimees leiti?

Kristjan: kui sa nüüd tähelepanelikult loed, siis näed, et teised kirjatükid ei ole minu kirjutatud/tõlgitud. Aga kell pool viis on seda vist palju tahta.

Sirje: Mina ja Oudekki oleme jõudumööda kogu aeg komminud. Seega – kui sul on vaja inimesi kokku loendada, siis paluks meid mitte välja jätta :)

13. araterl - 29. detsember 2008

Kristjan, enne kui modereerimisentusiasmiga silma paista, tee endale selgeks, mis on trollimine ja mis mitte. Juhul kui on mingid mittesubjektiivsed reeglid kommenteerimise
– sageduse
– pikkuse (eelpool Sirje 2100 tähemärki, Nirti 2300)
– teemasselangevuse
– hijackimise
osas, siis on loogiline, et
– eeltoodu on kuidagi reguleeritud ja sõnastatud kommenteerimise reeglites
– need kehtivad nii “omadele” kui ka mitte-omadaele
mitte nii, et omad võivad pikalt leelotada ja teemast hargneda ja neid, kes autorile halleluuja ei hõiska, hakatakse vastavalt tujule represserima.

Nagu ikka sooviks näidet selle kohta, kus ma seda eelnevat teinud olen. Seni on olnud ütlejatel raskusi oma väidete tõestamisega.

Sirje: Kuule, see kommentaar käsitleb sinu meeldivat isikut, minu ja nirti kommentaaride uba ei olnud põhiteemalt tähelepanu ära juhtida. Sulle ilmselt makstakse selle eest, et sa tähelepanu eemale juhiks, teised kommivad siin tasuta. Kui selle järgi jaotada, siis jah, tasulisi kommijaid tulebki “eraldi kohelda.”

Sirje (viimane komm sel teemal): Avastasin, et spämmifilter on otsutanud, et sa pead oma blogisse tegema pika haliseva postituse kuidas 8ML sind pisikest ahistab. Küsi palka juurde!

Kristjan - 29. detsember 2008

AR, ma ei näe kuskist otsast, et sul oleks positsioon siin õpetada, mida keegi peaks endale selgeks tegema või üles riputama, ENNE kui sa oled suvatsenud oma kaks senti vestlusele lisada. Sinu probleem ei seisne mitte vastu käivates vaid pinda käivates kommentaarides. Arvestades, et sa oled siin varem olnud bännitud, ei pea me sulle mingeid garantiisid andma ja võime vabalt sinu kommentaare karmimalt vaagida.

Isegi kui Sirje ja Nirti “leelotavad” siin mingil hargneval teemal, siis vähemalt on nende jutul iva sees, sina aga leiad, et oleks hoopis sobivam hakata arutama kommenteerimispoliitikat ja sinu personaalküsimust. Kas me peaksime ühe personaal-postituse sulle eraldama, kus sa saaksid rahulikult poriseda? Loodan, et selleks korraks on see teema nüüd ammendunud ja ma ei pea enam kahetsema, et su esimest kommentaari kohe spämmi hulka ei tõstnud.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: