jump to navigation

Ameerika tarbimiskultus 26. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, majandus, roheline, tõlkelood.
Tags:
trackback
Osta kaks korda rohkem!

Osta kaks korda rohkem!

See lugu Tirdad Derakhshani sulest ilmus pühapäeval, 21. detsembril 2008 The Philadelphia Inquireris nimega The American Cult of Consumerism.

Mustal Reedel murdis kari hullunud šoppajaid Long Islandil, New Yorgis maha Walmarti kaubakeskuse uksed ning tallas surnuks ühe sealse töötaja. Lisaks said veel neli inimest vigastada, nende seas kaheksandat kuud rase naine.

Enamik intsidendi hukka mõistjaid käsitleb seda kui kõrvalekallet, kui himu ja ahnuse väljendust muidu terves ühiskonnas. Üks kommentaator süüdistas tragöödias koguni neid tõsiseid pingeid ja ärevust, mille on põhjustanud majanduslik kokkuvarisemine.

Võib-olla oleks mõttekam käsitleda juhtumit fanaatilise, hüperkonsumeristliku eetose sümbolina, mis on hakanud määratlema meid kui indiviide ja kui ühiskonda.

Trügimise ja tallamise intsidendid kutsuvad esile kujutluspildid meeletutest rahvahulkadest, keda on hullutanud ideoloogia, mis piitsutab üles kontrollimatut ja irratsionaalset himu.

Kui sellisele ideoloogiale on olemas vastumürk, siis muidugi mõista on selleks konsumerism, mis tõotab individuaalset vabadust, autonoomiat ja ratsionaalset valikut. Ometi tekitab konsumerism oma äärmuslikus vormis sedasama fanaatilist massikäitumist, mis on viinud surnuks tallamisteni rockikontsertidel, Euroopa jalgpallimängudel ja iga-aastastel hadži rituaalidel Saudi Araabias.

On kurb tõsiasi, et hadži rituaalide käigus on aastatel 1987-2004 surnuks tallatud sadu inimesi. Neid surmajuhtumeid on mõned Lääne inimesed kasutanud kui tõendit sellest, et islam põhjustab karjamentaliteeti ja hävitab individuaalset autonoomiat.

Konsumerismil – samamoodi nagu igal teisel kultusel või religioonil – on võim tasandada individuaalseid erinevusi ja iseseisvust ning taandada kodanikud homogeenseks massiks. Reklaamikompaniid, kuulsad esinejad, filmid ja TV showd töötavad kõik koos selle nimel, et muuta tarbitav objekt – olgu selleks siis 2$ maksev jäätisetuutu või 80000$ maksev luksussedaan – fetišiks, mis on täidetud maagilise, kui mitte lausa jumaliku väega. (Samuti on konsumerismil omad rituaalid ja omad pühad, millest kõige märkimisväärsem on just seesama Must Reede.)

Kõlab liialdusena? Mõelge sellele hullunud ihale, mida näiteks Michael Jackson, Paul McCartney, Britney Spears või Allen Iverson muidu mõistlikes inimestes on tekitanud. Too primitiivne, sügavalt sisimast tulenev reaktsioon, mida me fännidena tunneme, on seesama infantiilne himu, mida tekitavad tarbimiskaubad.

Konsumeristlikust sõnumist on saanud meie elu taust.

“Naudi”, sähvib plangusuurune punane neoonkirjas Coke märk. Naudi [COCA-COLA] … Naudi [COCA-COLA] … Naudi … See pole pelgalt reibas soovitus. See on käsk.

21. sajandil on nauding võrdsustatud tarbimisega ja tarbimisest on saanud imperatiiv, mis on sisuliselt asendanud selle moraalse imperatiivi, millest on rääkinud erinevad õpetajad – alates Aabrahamist ning lõpetades selliste inimestega nagu 18. sajandi filosoof Immanuel Kant ning 20. sajandi vabastajad Gandhi ja Rev. Dr. Martin Luther King Jr.

Vana moraalne traditsioon sünnitas meie esivanemate kreedo, niinimetatud protestantliku tööeetika – tee kõvasti tööd, näe vaeva ja investeeri targasti tulevikku.

Tänasel päeval mõõdetakse riigi majanduslikku tervist rohkem selle järgi kui palju me oleme valmis kulutama ja kui usaldusväärsed me oleme tarbijatena ning vähem selle järgi, kui palju me toodame, kui suur on rahvuslik koguprodukt või isegi kuidas me investeerime.

Kui enne jutlustasid juhid eneseohverdamisest ja teenimisest, siis meie ülemjuhataja ütleb meile, et meie kohus on tarbida. Alates 9/11 on ta ameeriklastele pidevalt rääkinud, et kui me tahame riiki aidata, siis peame me … ostma.

Olla ameeriklane tähendas kunagi õigust õnne poole püüelda, kusjuures rõhk on liikumisel eesmärgi poole, mida on raske, kui mitte võimatu saavutada – vähemalt inimese eluajal. Tänasel päeval on meie õigus olla õnnelik. (Naudi … naudi … naudi.)

Konsumerism muudab meid infantiilseks, võõrandab meid üksteisest ja teeb meid kodanikena ükskõikseteks. Irooniline on see, et isegi kui võtta inimliku väärtuse aluseks mitte sotsiaalne vastutus vaid individuaalne õnn, veab konsumerism meid ikkagi alt.

Tarbimismajandus töötab ainult siis, kui kaupade tarbimine tagab ainult ajutise naudingu. Seega, kui õnne lõputult edasi lükata, siis jätkavad ostjad üha enamate ja enamate kaupade ja teenuste ostmist. Juba definitsiooni kohaselt ei saa tarbija mitte kunagi olla rahuldatud, ta ei saa puhata ega olla õnnelik. Mis tähendab seda, et tal on kogu aeg tunne, et midagi on puudu. Seda sorti õnne taotlemine tekitab kasvava ärevuse ja rahulolematuse nõiaringi.

Võib-olla on kõige jahmatavam see, et nii paljud tarbijad on muutunud piisavalt harituks ning teavad, et nendega manipuleeritakse, ja ometi on nad otsustenud jääda passiivseks.

Me oleme nagu need veidi üle 30 aastased Seinfeld’i tegelased, kes teavad, et nad on ebaküpsed, kes teavad, et nad väldivad vastutust, mis on vajalik selleks, et ehitada üles mõttekad suhted ja elada mõtestatud elu – ja kes tegelikult ei hooli millestki.

Põhjus on lihtne: Me oleme enamasti liiga mugavad.

Kuid arvestades globaalset majanduskriisi ja seda kiirust, millega me tarbime Maa resursse, võib küsida: kui kaua saavad meie väikesed mugavused kesta?

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 26. detsember 2008

Ikka võiduka lõpuni.

Miski ei pane inimesi loobuma, kuni nad ei pea loobuma vääramatute asjaolude tõttu või ma tõesti ei kujuta ette, kui kaua võtaks ühiskonna eetiliseks (tarbijaks) muutmine hariduse, ajupesu ja propaganda kaudu, mis tuleks senisele aastakümneid kultiveeritud suunale pea vastupidiseks pöörata. Liiga kaua. Võimatu on seda ka globaalselt teha – Aasia alles kogub tuult tiibadesse (ja mõtlemisse), et tarbimispeo riismetele peale lennata.
Majanduskollaps > kaubanduskollaps > sõjad, massirahutused jms > poliitkollaps > kultuuriline ja sotsiaalne kollaps. Kaos. Ei mingit Cocat.

2. priitp - 27. detsember 2008

Oeh. Kesse ‘toimetus’ veel on?

Sirje: sellega on tähistatud tõlkelood, mida nüüd ridamisi ilmuma hakkab. Eraldamine on hea, et nad näiteks minu nimele ei koguneks, vaid oleks eristatavad.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: