jump to navigation

Aeg revolutsiooniks 27. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, ideed, tõlkelood, valimised.
Tags:
trackback
Obama perekond. Foto aadressilt www.donkeydish.com

Obama perekond. Foto aadressilt http://www.donkeydish.com

See lugu The Time for a Revolution ilmus 18. detsembril Dr. Ron Waltersi sulest.

Barack Obama äsjast võitu analüüsides meenus mulle, et viimane kord, kui võis näha Demokraatide sellist tohutut, rõhuva häälteenamusega saavutatud valimisvõitu, oli 1964. aastal, mil Lyndon Johnsoni valimine võimaldas talle mandaadi, mida ta kasutas Suure Ühiskonna loomiseks. Tol korral, 1964. aastal olid valimiste keskseks teemaks mustade rassilised edusammud, kuid nüüd, 2008. aastal, andsid valimistele hoo ameeriklaste hirmud ja ärevus omaenda majandusliku elujõulisuse pärast. Lähtudes antud erinevusest on suureks küsimuseks, millele mustad nüüd näkku vaatama peavad: kas nad loovutavad omaenda vajadused täieliku muutuse nimel, arvestades asjaolu, et nad on olnud viimase 30 aasta konservatiivse valitsuse poliitika tõttu kõige enam kahju saanud inimesed ning on lisaks ebaproportsionaalselt palju kannatanud käesoleva majanduskriisi tõttu.

Vastus sellele küsimusele võib kõlada nii, et riigi haavu kinni sidudes peaks Obama administratsioon arvestama eelmise seisukoha tõesust ja samal ajal leidma viisi mustale kogukonnale tähelepanu pöörata. Mustad võivad saada kasu Iraagi sõja kulutuste vähendamisest või universaalsest tervishoiusüsteemist või stimuleerimispaketi abil loodud töökohtadest. Ning kuigi võib olla selge, et neid kaasatakse, tunnevad paljud analüütikud, et üldine kiire majanduskasv on mõnikord soosinud ka musti, pole see soosinud neid siiski piisavalt, et saada üle ebaõiglusest, mis säilib ilma plaanipärase poliitikata.

Seaduseandjad on viimase 30 aasta jooksul võtnud poliitikast välja punktid, mis soosisid ebasoodsas olukorras olevaid täiskasvanuid, jättes nad kapitalismi nõudmise ja pakkumise kapriiside meelevalda. Samuti on seaduseandjad elimineerinud poliitilised lahendused, mis paistsid soosivat värviliste rassilisi ja etnilisi rühmi, vaadeldes seda kui “eelistavat kohtlemist”. Ometi on mustade hulgas vähe neid, kes on saanud kasu maksukärbetest või mitte-siduvatest lepingutest; selle asemel on nad võidelnud sõdades, täitnud vangimaju ja püsinud elus oma “isiklikul vastutusel”.

Ma usun, et revolutsiooniline lähenemine praegusele kriisile on absoluutselt hädavajalik, kuna see, mis on Ameerikas juhtunud, ei ole mitte ainult üksikute halbade otsuste süü, vaid struktuuriline kriis, mille on esile kutsunud see viis, kuidas mõeldakse privileegidest ja võimu kasutamisest. Sündmused, alates orkaanist Katarina kuni praegusteni, on paljastanud valitsusinstitutsioonide suutmatuse tegeleda inimeste vajadustega, kuna need pole fundamentaalselt struktureeritud selleks otstarbeks, vaid hoopis võimukate huvide teenimiseks.

Bayard Rustin, Doktor Martin Luther King Jr’i  kaastöötaja, ütles 1965. aastal väljaandes Commentary avaldatud artiklis, et liikumine protestilt poliitikale võiks mõjutada Ameerika institutsioone. Rustin tundis, et Kodanikuõiguste Liikumise juhtide osalemine 1964. aasta valimistel tõestas nende suutlikkust lükata liikuma projekt, mis vallandaks uue revolutsiooni, mis omakorda transformeeriks Ameerika neid institutsioone, mis on inimlike vajaduste teenistuses.

1967. aastaks oli Doktor Martin Luther King Jr veendunud, et Vietnami sõjani viis poliitiline ja moraalne korruptsioon ning et Ameerika moraali taastamiseks oleks vaja “tõelist väärtushinnangute revolutsiooni”. Oma kõnes “Aeg murda vaikus” ütles ta, et seesugune revolutsioon “vaataks murelikult” ja ütleks: “see pole õiglane” – räigetele kontrastidele rikkuse ja vaesuse vahel. Kapitalistidele, kes küll investeerivad, kuid hoolivad vähe inimestest, kelle kasumi nad omandavad. Lääne ülbusele, millel on inimestele kõike õpetada, kuid mitte midagi neilt õppida. Inimestele, kes usuvad, et sõda on ainus viis inimeste vaheliste erimeelsuste klaarimiseks. Neile, kes süstivad vihkamise mürgist ollust normaalsetesse humaansetesse inimestesse.

Valimistel saadud tugeva mandaadiga ja samavõrra tugevnenud poliitilise parteiga valitsuses, oma kampaaniast pärinevate ressursside rohkusega, oma positiivse isikliku võluga USAs ja kogu maailmas ning teda ümbritsevate inimeste võimetega, on Obamal tähelepandav positsioon ajalooliselt märkimisväärse muutuse ellu viimiseks. Tema lähenemisviis ei ole olnud suunatud mitte ainult kiiretele parandustele, vaid ka pikema perspektiivi muutusteseemnete külvamisele. Pealegi, nende kriiside sügavus, tõsidus ja kõikehõlmav olemus peaks viima iga loogiliselt mõtleva vaatleja järeldusele, et neid pole võimalik parandada pelgalt tavapärase äri juurde tagasipöördumisega. Obama peab minema kaugemale, ta peab eelistama “tõelist väärtushinnangute revolutsiooni”, mis puudutaks Ameerika valitususinstitutsioonide struktuuri ja missiooni.

Kui projekt viiakse ellu õigesti ning kui see hõlmab nende asjast huvitatud kogukondade eestvedajaid, kellel on uuest Ameerika revolutsioonist kõige rohkem võita, ja kui see nendega arvestab, siis võib-olla leiaksid käsitlemist paljud neist probleemidest, millega afro-ameeriklased silmitsi seisavad.

***
Autorist
Väljaande BlackCommentator.com toimetuse nõukogu liige Doktor Ron Walters, PhD, on nimekas juhtimisteadlane, African American Leadership Center’i direktor ja Maryland College Park Ülikooli halduse ja poliitika valdkonna professor.

Advertisements
%d bloggers like this: