jump to navigation

Kas USA ametiisikud on süüdi sõjakuritegudes? 28. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, Lähis-Ida, tõlkelood.
Tags:
trackback

See lugu pealkirjaga Are US officials guilty of war crimes? ilmus Andy Worthingtoni sulest 23. detsembril 2008.

Video: treiler dokumetaalfilmile “Standard Operating Procedure“, mis kajastab Abu Ghraibi vanglas toimunud sündmuseid

Kas Bushi administratsiooni saab pidada vastutavaks sõjakuritegude eest? Vastus peaks olema “jah”, juhul kui Senati Relvajõudude Komitee Uurimisrühma otsus kinnipeetute kohtlemise kohta USA vanglates üldse midagi tähendab. Kahe partei osalusel koostatud raportist, mille avaldasid 11. detsembril senaatorid Carl Levin ja John McCain, järeldub, et vangide piinamine ja väärkohtlemine oli otsene tulemus poliitikast, mille olid heaks kiitnud ja käiku lasknud praeguse administratsiooni kõrgemad ametiisikud, sealhulgas president George W. Bush, endine kaitseminister Donald Rumsfeld ning asepresident Dick Cheney endine juriidiline nõunik (ja praegune personaliülem) David Addington.

Alates skandaalist, mis vallandus 2004. aasta aprillis seoses vangide väärkohtlemisega Iraagis Abu Ghraibi vanglas, on rohkem kui tosina jagu uurimisi teinud kindlaks, et Iraagis, Afganistanis ja Guantanamos on esinenud vangide kohtlemisega seonduvaid probleeme, kuid siiamaani pole ükski ametlik raport selgitanud välja käsuliine, mis võimaldaks süüdistada kõrgemaid ametiisikuid selles, et nad on andnud heakskiidu piinamistele ja õhutanud väärkohtlemist soosivat poliitikat. Bushi administratsioon on suutnud jätkuvalt säilitada seisukohta, nii nagu nad tegid ka pärast Abu Ghraibi skandaali, et igasugused väärkohtlemised on tulenenud “üksikute pahade tüüpide” seadusevastasest tegevusest.

Nüüd ei pea see enam paika. Raport tõdeb: “Kinnipeetute väärkohtlemist USA vanglates ei saa lihtsalt “üksikute pahade tüüpide” omaalgatusliku tegutsemise arvele panna. On fakt, et USA valitsuse kõrgemad ametnikud on nõudnud välja informatsiooni selle kohta, kuidas kasutada agressiivseid tehnikaid, nad on ümber defineerinud seadust, et luua mulje antud meetodite seaduslikkusest, ning kiitnud heaks nende kasutamise kinnipeetute vastu. Selline tegevus on kahjustanud meie (st. USA – tõlk.) võimet koguda korrektset uurimisinformatsiooni, mis oleks võinud säästa inimelusid, ning on tugevdanud meie vaenlasi ja kompromiteerinud meie moraalset autoriteeti.”

Kuigi raport sisaldab vähe uut informatsiooni, on see siiski saatusliku tähendusega, kuna see teeb avalikuks, kuidas kõrgemad ametiisikud otsisid välja ja kiitsid heaks need kopeeritud tehnikad, mida õpetati USA sõjaväe SERE koolides (Survival, Evasion, Resistance, Escape – Ellujäämine, Vältimine, Vastupanu, Põgenemine), selleks et kasutada neid “terrorismivastases sõjas” kinni peetud vangide puhul. Nende tehnikate hulgas on “kinnipeetute riidest lahti võtmine, sundimine stressi põhjustavatesse poosidesse, koti pähe panemine, une katkestamine, kohtlemine loomadena, mõjutamine valju muusika ja sähviva valgusega ning äärmusliku temperatuuriga”. Mõnedes olukordades hõlmasid need abinõud ka vette kastmist (waterboarding), kurikuulsat piinamistehnikat, mis sisaldab kontrollitud uputamist.

Pärast märkimist, et neid tehnikaid õpetati selleks, et treenida personali “vastu seisma ülekuulamistehnikatele, mida peetakse Genfi Konvensiooni kohaselt ebaseaduslikeks” ning et need “põhinesid osaliselt Hiina kommunistide tehnikatel, mida kasutati Korea sõjas valetunnistuste välja pressimiseks”, esitasid raporti autorid veenva ajagraafiku selle kohta, kuidas neid tehnikaid tarvitusele võeti, alates olulise tähtsusega memorandumist, mille Bush andis välja 7. veebruaril 2002. Memorandum konstanteerib, et Gefi Konvensiooniga ette nähtud kaitsed, mis raporti autorite sõnul “oleksid taganud inimliku kohtlemise miinimumstandardid”, ei kohaldu vangidele, kes on kinni võetud “terrorismivastases sõjas”.

Ollest tuvastanud Bushi algatava rolli väärkohtlemise hõlbustajana loetleb raport seejärel üles need, kes on otseselt vastutavad piinamise täide viimise eest. Raport selgitab, kuidas Pentagoni peamine nõuandja William J. Haynes II küsis detsembris 2001 andmeid agentuurilt, mis on vastutav SERE tehnikate eest, ning kuidas Addington, Justiitsministeeriumi õigusnõunik John Yoo ja Valge Maja nõunik Alberto Gonzales püüdsid kurikuulsas 2002. aasta augusti “Piinamise Memos” piinamist ümber defineerida. Memo väitis, et sallitav valu “peab olema ekvivalentne valuga, mis kaasneb tõsiste füüsiliste vigastustega, nagu näiteks mõna organi kahjustus, kehalise funktsiooni kahjustus või koguni surm”.

Samuti märgivad raporti autorid, kuidas Rumsfeld kiitis detsembris 2002 heaks SERE tehnikate kasutamise Guantanamos (pärast seda kui Haynes oli konsulteerinud teiste kõrgemate ametiisikutega) ning selgitavad, kuidas need tehnikad siirdusid Afganistani jaanuaris 2003 ja kuidas neid rakendati Iraagis koalitsioonivägede juhataja, kindralleitnant Ricardo Sanczhesi poolt septembris 2003.

Isegi niisugusel kujul on raportil omad puudused. Autorid hoiduvad alati hoolikalt sõnade “piinamine” või “sõjakuriteod” kasutamisest, mis on muidugi märkimisväärne semantiline saavutus, kuid mis sisendab vähe usku, et asjaga seotud ametiisikud ühel päeval oma kuritegude eest ka vastutusele võetaks. Samuti on nad kurioossel kombel täielikult vältinud asepresident Dick Cheney mainimist ning ignoreerinud presidendi 2001. aasta novembris antud korralduse tähtsust, mis kiitis heaks “vaenlase võitlejate” vangistamise ja nende määramata ajaks kinni pidamise, kuigi Barton Gellman ajalehest The Washington Post on tuvastanud, et Cheney mängis tähelepanuväärset rolli nii selle kui ja kõigi teiste oluliste dokumentide puhul, mis viisid kinnipeetavate piinamise ja väärkohtlemiseni.

Reageeringud USA meedias on olnud mitmesugused. Veidral moel on enamik suuremaid meediaväljaandeid eelistanud keskenduda ainuüksi Rumsfeldi vastutusele väärkohtlemise tehnikate käiku laskmise eest. Põhjalikumalt järele mõtlevad kommentaatorid on avaldanud kahtlust, kas Barack Obama hakkaks jälitama nende tegude eest vastutajaid, märkides, et tal ei pruugi olla soovi vastuseisuks Vabariiklastega, kelle abi ta vajab majanduskriisi käsile võtmiseks, ning et paljud Demokraatidest Kongressi liikmed teadsid administratsiooni poliitikast ja olid mõnedel puhkudel seotud selle heaks kiitmisega. Äsjane artikkel ajakirjas The Nation märgib, et niisugune kaassüü tõttu “paistab kitsendusteta ülevaate saamine ebatõenäoline”. Samas mainib artikkel siiski tunduvalt lootusrikkamalt: “Juriidilised hoiakud kalduvad üha enam selles suunas, et Obamal on kohustus väidetavaid sõjakuritegusid uurida ning kui need leitakse põhjendatud olevat, siis ka nende täideviijad vastutusele võtta.”

Alates 17. detsembrist võivad need, kes tegelevad Bushi administratsiooni ametiisikute jälitamisega seoses sõjakuritegudega, vähemalt kindlad olla, et toimepanijate hulka kuulub nüüd ka Cheney. Oma intervjuus telekanlile ABC News hoidis asepresident kinni nüüdseks kaheldavaks muutunud stsenaariumist, deklareerides, et “meie ei piina, me pole seda mitte kunagi teinud”, kuid tunnistas esimest korda, et ta teadis vettekastmise kasutamisest käputäie “suure väärtusega kinnipeetute” puhul ning et ta pidas selle kasutamist nendel juhtudel “kohaseks”.

Alles aeg annab meile teada, kas Cheney ülestunnistust hakatakse vaatama kui rahvusliku julgeoleku vaprat kaitsmist või kui sõjakurjategija viimast trotslikku žesti.

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 28. detsember 2008

Süüdimatuid milleski süüdistada või neile vastavaid kahtlusi esitada pole üldse ilus.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: