jump to navigation

Kahed vasakpoolsed ja muutuse tõusulaine 2. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, ideed, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood, valimised.
Tags:
trackback
Ka msn võib olla elu

Ka msn võib olla elu. Pilt internetist.

See lugu The Two Lefts, and a Tidal Wave of Change ilmus
Andrew Lehmani sulest 23. detsembril 2008.

Olla vasakpoolne või progressiivne organisaator ei tähenda sündmuste esile kutsumist, vaid olukorra hindamist. Eesmärk on olla õigel ajal õiges kohas, koos õigete vahendite ja liitlastega – kindlustades end tüseda kontaktide nimekirjaga, jõulise sõnumiga ja tähelepanu tõmbava esitlusega.

Aegade muutumist vaadates ja kuulates saab inimesest hoovuste ja lainete asjatundja. Rannal istudes näed sa lainet ja jooksed vette, et positsioon sisse võtta ja lasta end lainel oma eesmärgi poole kanda. Kuid lained on harva nii suured, et sa suudaksid neid kaugelt eemalt näha. Harilikult pead sa poolest kehast saadik murdlainetes viibima.

Ometi on meil tänasel päeval võimalus jälgida muutuse tõusulaine lähenemist – aeglast liikumist, mis tõukab ümber meie hierarhilise ühiskonna. Selle laine tabamine nõuab arusaamist sellest, kuidas ühiskond nihkub eemale mehe-kesksetest kontrollisüsteemidest ja tuleb mõista seda põhjalikku mõju, mis on uutel kommunikatsioonitehnoloogiatel sellele muutuvale merevaatele.

Kuni viimase ajani on Vasakpoolsuse aktsioonidel olnud Parempoolsusele, mis on hästi organiseeritud ja ohtralt rahastatud, ainult piiratud mõju. Parempoolsuse organisatsioonilist strateegiat, mille näiteks oleksid Lee Atwater ja Karl_Rove, võib iseloomustada uskumusega, et eesmärk pühitseb abinõu.

Parempoolsus on püüdnud saavutada võitu sel teel, et on pannud raha ja ressursse ühelt-paljudele kommunikatsioonidesse – peamiselt televisiooni – et oma sõnum pärale viia. Kuid Vasakpoolsus on avastanud paljudelt-paljudele kommunikatsioonid: internet, sotsiaalsed võrgustikud ja mobiiltelefonidega seonduvad tehnoloogiad, mis kõik soodustavad läbipaistvust, mitmekesisust ja horisontaalset kommunikatsiooni.

Et sõnastada poliitilist visiooni, mida ühiskond suudaks vastu võtta, peab Vasakpoolsus rääkima nooruse keeles. Noorus räägib tehnot. Nooruse jaoks pole see isegi tehno – see on lihtsalt nende elu. SMSd on elu. MSN on elu. Sotsiaalsed võrgustikud ja Twitter* on elu. Need nooruslikud vahendid kukutavad kokku vanaaegse toestiku, mis püstitati selleks, et hoida võimu vaid väheste käes.

Nende vahendite loomus ühildub Vasakpoolsuse põhilise sõnumiga: selles oleme me kõik koos. Ning nõnda oleme me punktis, kus saab alguse sõnumi ja vahendite ühtekuuluvus, Vasakpoolsuse visiooni ühildumine nende vahenditega, mida see kasutab, et teha visioon laialdaselt mõistetavaks ja aktsepteeritavaks. Inimesed himustavad seda ühtekuuluvust.

Uued horisontaalse kommunikatsiooni vahendid muudavad ühiskonda hämmastava kiirusega. See muutus leiab aset isegi ilma, et enamik ennast “Vasakpoolseteks” nimetavaid inimesi sellega seotud oleksid, kuna traditsiooniline vasakpoolsus on keskendunud teemadele, mitte protsessile. Enamikul vasakpoolsetel ei ole isegi interaktiivset kodulehekülge. Enamik vasakpoolseid ei saada tekstisõnumeid. Enamik Vasakpoolseid on vanemad kui 50.

Uus Vasakpoolsus, mis on rajatud uutel vahenditele, on sügavalt seotud protsessiga. Selle uue Vasakpoolsuse liikmed on Obama toetajad. Nad on noored aktivistid, kes organiseeruvad interneti kaudu, kasutavad uusi tehnoloogiaid, et horisontaalselt ja läbipaistvalt levitada põhimõtteid läbi vanade, ühelt-paljudele töötamiseks kavandatud ja populaarsuse taotlemisest vaevatud poliitiliste struktuuride.

Progressiivsed organisaatorid ja aktivistid suudavad kasutada uusi tehnilisi vahendeid, et lükata käima plaanipäraseid aktsioone. Obama kampaania integreeris need vahendid selleks, et kogukondasid organiseerida, korjandusi korraldada ja motiveerida inimesi omaenda naabruskonnas ukselt uksele käimise tööd tegema. See lõi hübriidi, millest saab eelseisvate aastate poliitilise organiseerimise paradigma.

Edaspidi tuleb tõuge poliitilise muutuse organiseerimiseks tavaliste kodanike poolt, kes kasutavad kommunikatsioonivahendeid spetsiifiliste eesmärkide saavutamiseks. Karismaatilised liidrid ei etenda enam seda rolli, mis neil oli minevikus. Kui niisugused liidrid on võrrandist kõrvaldatud, siis hakkavad loendamatud muutuse lained omavahel võistlema ja looma tähelapanuväärseid aktsioone, moodustades lühiajalisi ad hoc sotsiaalsete võrgustike liite ja teostades väga spetsiifilisi eesmärke. Tavapärased aktivistide sekkumised, nagu näiteks tänavaaktsioonid, mis on kavandatud välja kujunenud koalitsioonide poolt, on üha kahaneva mõjuga.

Vanal vasakpoolsusel on aeg Obama nooruse vahendeid kasutama hakata. Protsessi mõttes on vana vasakpoolsus muutunud konservatiivseks. Võimsaid ja demokratiseerivaid noorte vahendeid kasutades on Obama Demokraatidest saanud Vasakpoolsed.

Samamoodi, nagu Gorbatšov oli üleminek Nõukogude Liidu lagunemisele, saab Obamast üleminekuaja juht, kes teeb võimalikuks saabuva uue laine: kodanike ülimalt integreeritud kaasatuse, organiseeritud anarhia, globaalse võrdväärsete inimeste kogukonna.

***
* Twitter  on peamiselt Ameerikas kasutusel olev lühiblogimise jms süsteem, mis pärineb firmalt Twitter.

Advertisements

Kommentaarid

1. Kristel - 3. jaanuar 2009

Suur tànu hea artikli eest!
Tahaksin ainult lisada ùhe tàhelepaneku (jumal teab, kas òige vòi vale). Avaldan oma arvamust lihtsa kodaniku rollis, kellele làheb korda vaskpoolsete ideaalide kàekàik.
Vahel on lihtsalt jàànud mulje, et need uued virtuaalsed kogunemispaigad ja kommunikatsioonivahendid jààvad nagu reaalsuse ààremaile, igapàevaelu otsustamisel napi energiaga.
Vasakpoolsus oleks nagu mingis virtuaalses ghettos ja see on “tegelikule vòimule” pàris mugav lahendus.

2. sirje - 3. jaanuar 2009

See artikkel on kirjutatud USA kontekstis. Eestisse see tekst suuremas osas ei sobi.

Muudes Euroopa riikides need mõtted enam-vähem toimivad. Selles kontekstis, et on olemas sotsiaalsed võrgustikud, kes omavahel aktiivselt suhtlevad läbi erinevate tehnoloogiate jms. Aga minu kogemuse järgi Euroopa vasakpoolsed mitteparteilised rühmitused toimivad suures osas omaette, mitte toetades mingeid poliitilisi parteisid. Nad võivad küll teostada poliitiliste parteide ideesid, aga nii pea, kui parteid hakkavad tegelema tavapärase poliitiliste parteide vaheliste võimumängudega, võivad nad sotsiaalsete võrgustike toetusest ilma jääda. Kui aga parteide tegevus on suunatud mingile ühiskonnagrupi huvide kaitsmisele, võivad needsamad sotsiaalsed võrgustikud, nagu näiteks Kreeka ja Prantsusmaa üliõpilased ja koolinoored olla väga efektiivsed ja sundida valitsust mõnda seadust mitte vastu võtma.

3. Kristjan - 5. jaanuar 2009

Euroopa suured (vasak)tsentristlikud parteid kannatavad ka osalejate tõrjumise all. Parteisisene bürokraatia on kivistunud, seal edasi liikumiseks peab olema algusest peale õppinud õiges ülikoolis ja liikunud ringi õiges seltskonnas, muidu otsitakse pigem “talente” kuskilt mujalt -ärimaailmast näiteks; halvemal juhul lokkab onupoja täditütre poliitika ning funktsionäärid on teise põlvkonna poliitikud.

Sotsdemmid on üldiselt loobunud ka vanast mudelist, kus suur osa tööst toimus aktivisti tasandil. N.ö. militandid on asendunud toetajatega, üksikisiku poliitiline kreedo põhineb kord 4 aasta tagant valimisel ja õige ajalehe lugemisel.

Vasakääre parteid kipuvad samal ajal pigem kisklema, nende keelekasutus on ajast ja arust ning neil puuduvad ka rahalised vahendid.

Kristelile sekundeeriksin ka. Ükski internetis omaette podisev foorum ei suuda midagi ära teha. Olulised on tehnoloogiast tuleneva mobiilsuse otsesed tagajärjed reaalses elus. Twitter ja SMS on lahendused peamiselt demonstratsioonide korraldamiseks, mõlemat on ka Euroopas mitmeid kordi edukalt kasutatud. Ameerikas suure hurraaga Obama taha koondunud noored saavad veel kasutada oma senaatorite survestamist, sarnane süsteem on vististi Inglismaal, aga vist mitte mujal kontinendil.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: