jump to navigation

Krugman: Meil seisab ees aasta “majanduslikku põrgut” 4. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, majandus, tõlkelood.
Tags:
trackback
Paul Krugman.

Paul Krugman.

Originaal: Krugman: We’re in for a Year of ‘Economic Hell’. Teisipäev, 23. detsember, 2008. The New York Times

Ükskõik mida uus administratsioon ka ei teeks, seisab meil ees kuid ja võib-olla koguni aasta kestev majanduslik põrgu. Pärast seda peaksid asjad paremaks minema, juhul kui president Obama ergutusplaan – ok, mulle öeldi, et poliitiliselt korrektne termin on nüüd “majanduse toibutamise plaan” – hoo sisse saab. Järgmise aasta lõpul peaks majandus hakkama stabiliseeruma ja 2010. aasta suhtes olen ma üsna optimistlik.

Aga mis tuleb pärast seda? Praegu räägivad kõik ,ütleme näiteks kahe aasta pikkusest, majanduse ergutamisest – mis on planeerimise perspektiivina arusaadav. Liiga suur hulk minu poolt loetud majanduskommentaare paistab siiski eeldavat, et see on tõepoolest kõik mida me vajame. Niipea kui defitsiidis tarbimine jõuab murdepunkti ning majandus pöördub, võime me kiiresti tavapärase äri juurde tagasi pöörduda.

Ometi ei saa asjad lihtsalt tagasi minna sellele rajale, kus nad olid enne praegust kriisi. Ja ma loodan, et Obama inimesed saavad sellest aru.

Mõne aasta tagune majanduslik õitseng, nii nagu see oli – kasumid olid pöörased, kuid palgad mitte eriti – tugines tohutule mullile elamuehituses, mis asendas varasemat tohutut aktsiamulli. Kuna elamuehituse mull ei tule tagasi, siis ei tule tagasi ka see kulutamine, mis majandust kriisieelsetel aastatel üleval hoidis.

Et olla täpsem: tõsine ja järsk langus elamuehituses, mida me praegu kogeme, saab lõpuks läbi.  Kuid Bushi ajastu määratu elamuehitusbuum ei kordu enam. Tarbijad saavad lõpuks oma kindlustunde, vähemalt osaliselt, tagasi, kuid nad ei hakka kulutama nii nagu nad tegid seda aastatel 2005-2007, mil inimesed kasutasid oma kinnisvara nagu pangaautomaate ja säästmine kahanes peaaegu nullini.

Mis siis majandust toetab, kui ettevaatlikud tarbijad ja alandatud majaehitajad enam ei askelda?

Mõned kuud tagasi pakkus pealkiri satiirilises ajalehes The Onion, tabavalt nagu alati, ühe võimaliku vastuse: “Majandussurutisest Vaevatud Rahvas Nõuab Uut Mulli Millesse Investeerida”. Peaks tulema midagi uut, mis õhutaks eranõudlust, võib-olla tekitades buumi äriinvesteerimises.

Kuid see buum peaks olema tohutu ja kasvav investeerimine, mis hõlmaks ajalooliselt pretsedenditu protsendi SKPst, et täita seda tühikut, mille on jätnud tagasilangus tarbimises ja elamuehituses. Kuigi see võib juhtuda, ei ole see midagi millele lootma jääda.

Palju tõenäolisem tee püsivaks toibumiseks oleks USA kaubandusdefitsiidi drastiline vähendamine, mis suurenes kiiresti samal ajal kui elamuehituse mulli täis pumbati. Müües rohkem teistesse riikidesse ja kulutades rohkem oma sissetulekutest USAs toodetud kaupadele, suudame me saavutada täieliku tööhõive ilma et oleks vaja buumi tarbimises või investeeringutes.

Kuid arvatavasti läheb tükk aega, enne kui kaubavahetuse defitsiit väheneb piisavalt, et elamuehituse mulli tasa teha. Ühelt poolt on pärast mitmeid häid aastaid on ekspordi kasv seiskunud, osaliselt selle pärast, et närvilised rahvusvahelised investorid kiirustasid oma vahendeid paigutama neisse varadesse, mida nad veel turvaliseks pidasid, on dollari teiste valuutade suhtes üles ajanud – vähendades USA toodangu konkurentsivõimet.

Isegi kui dollar uuesti odavneks, siis kust tuleks piisav hulk ekspordi- ja imporditurul konkurentsivõimelisi kaupu? Hoolimata teenusteturu pidevast tõusust, kaubeldakse maailmaturul siiski peamiselt kaupadega, iseäranis just tööstuslikult toodetud kaupadega ja pärast USA tööstuse aastatepikkust unarusse jätmist ning kinnisvara- ja finantssektori eelistamist, on tööstusel järje peale jõudmisega tükk tegemist.

Igal juhul ei pruugi ülejäänud maailm olla valmis alla neelema drastiliselt vähenenud USA riigi kaubandusdefitsiiti. Nagu minu kolleeg Tom Friedman hiljuti märkis, on eriti just Hiina majandus suuremas osas ehitatud üles ekspordiks Ameerikasse ja neil on ees rasked ajad, et teistele tegevusaladele ümber lülituda.

Lühidalt, jõudmine sinna punkti, kus meie majandus suudaks areneda ka ilma toetusteta, võib olla raske ja pikaajaline protsess. Ja nagu ma ütlesin, ma loodan, et Obama meeskond saab sellest aru.

Praegu, mil majandus on vabalanguses ja kõiki kohutab Suur Majanduslangus 2.0, on keskvalitsuse tugeva reageerimise vastastel raske toetust leida. Esindajatekoja Vabariiklaste liider John Boehner on pidanud piirduma oma internetilehekülje kasutamisega, et otsida “kvalifitseeritud Ameerika majandustegelasi”, kes oleksid valmis lisama oma nime “stimuleerimiskulutuste skeptikute” nimekirja.

Aga niipea kui majandus on veidi elavnenud, tekib suur surve uuele administratsioonile, et nad tagasi tõmbuksid ja majanduse kargud kõrvale heidaksid. Ja kui administratsioon sellele survele liiga kiiresti järele annab, võib tulemuseks olla selle vea kordamine, mille tegi Roosevelt aastal 1937 – mil ta kärpis kulutusi, tõestis makse ja aitas Ameerika Ühendriikidel tõsisesse majandulangusesse söösta.

Asi on selles, et võib minna kauem, kui paljud inimesed arvavad, enne kui USA majandus on valmis elama ilma mullideta. Ja kuni selle ajani vajab majandus tugevat valitsusepoolset abi.

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 4. jaanuar 2009

USA (stiilis) majandus ja mullideta? See on siis kui planeedil on järel vaid anaeroobsed bakterid?

Ma jään enda arvamusele truuks – matusemull.
Rohkete aksessuaaride ja rituaalide, kivide ja sammastega, laibamaaklerite ja büroodega… ning raha pöörleb taas.
Laibadefitsiit seda maailma igatahes ei ähvarda.

2. sirje - 4. jaanuar 2009

sa tahad öelda, et majanduse tõus algab sellest, et kõik, kes matuseteenustega tegelevad, saavad korraliku käibe ;)?

ma lugesin ühest blogist, et eestis on matuseteenuste pakkujad erikehval tasemel – ei mingit internetivalikut, arvutit tegelt üldse kasutada ei osata. ilmselt siis tulevad meile suured välismaa bürood ja ostavad nood kehvakesed hulgi kokku. peaasi, et ei läheks nii nagu näiteks sigaretivabrikuga leek, kus osteti firma ära ja pandi kinni. väga kehv oleks välismaalt matuseteenust osta :) sambaid hakkame sisse ostma loomulikult tšehhist.

3. Wild - 4. jaanuar 2009

Mulle ei meeldi üldse tõlgendused, et tuleb keegi, ostab kokku, laseb põhja või viib kusagile minema, sest ei saa siin loodetud kasumit või mis iganes tal viga on – ikka nii, et ise müüsime maha, nüüd ilma ja teised süüdi. :)

Miks käive ainult matuseteenusega – mulli sisu on ju see, et sisu pole, aga piisav hulk inimesi on õnnestunud ära veenda, et jube perspektiivikas värk, tulge jaole, varsti tuleb taevast kasumisadu. Noh, et kõike ja rohkem on vaja- puitu, tekstiili, kivi, metalli, spetsiaalset masinaparki, ladusid, kunstnikerdajaid, laibakaunistajaid, kiviraidureid ja mida iganes … kui piisav hulk on õnge võetud, tekib finants taha – milleks peaks kedagi matma näruse 15 k eest, kui pangast saab suursündmuse tarbeks ka pereliikme matuselaenu 250 k ja see on suurem prestiiži küsimus ja sotsiaalse positsiooni indikaator kui A8 või oma firma või pappkuut.
No ja et maailm läheb iga päevaga ohtlikumaks (ei või iial teada, mil sulle Molotovi kokteil välja tehakse), siis on globaalmullitamise võimalus; elujõuline, khm, turg tuleb leida, laibad võiksid seda olla.

Matusearendusbüroo:
“Matame maha teie pere, ainult märtsis hinnad -20%, kolme laiba täispaketi tellimisel kirjad kividele tasuta, helista kohe!”.

Vabandan läbu pärast, eriti piinlik ei ole ning lubama, et enam nii ei tee, ka ei hakka.

4. sirje - 4. jaanuar 2009

ehh, wild, kus nüüd erutus!

see oli siuke naljatoonis tõlgendus. Aga see on normaalne elu ju. Muidugist tuleb omandada mujal odavalt firmasid, kel on turg olemas. see on kergem, kui teha ise firma ja hakata sellele turgu otsima. olukorras, kus laenu saada on keeruline, elavad hästi need, kel on raha tagavaraks olemas. kõik ei kannata majanduslanguses, selles kannatavad ainult rumalad.

millal inimesed oma asju müüvad? siis kui neil on raha vaja. kas nad saavad raha? jah, saavad. Kas nad on pärast vihased, et müüsid siis, kui hinnad olid all, sest kõigil oli raha järsku vaja? On. Kes on süüdi? ikka ise.

5. Riina - 4. jaanuar 2009

http://www.jt.ee/?id=64493

vot on ikka hea text noortel!

Majanduskriis otseselt mind küll ei puuduta, sest omateenitud raha mul pole. Kindlasti on see seotud minu vanematega, sest raha saan ikkagi nende käest. Kui ma midagi nii väga tahan, leian võimaluse seda saada.

Majanduslangus mõjutab mind kindlasti. Enam ei osta ma firmarõivaid ega teisi kallimaid asju, mida ma enne endale lubada sain. Taskuraha on õnneks veel samaks jäänud, aga üritustele minekuks enam nii kergelt raha ei saa.
Enne andsid vanemad peaaegu iga kord raha, kui summa oli mõistuse piires. Nüüd pean pileti üritusele minnes ise ostma või minemata jätma. Ürituste koha pealt saab suure osa taskurahast kokku hoida.
Samuti käisin eelmisel kooliaastal Megabite’is lõunatamas, aga et hinnad on seal kõrgeks aetud, piirdun praegu Selveriga. Kodus hoian kokku kõige rohkem elektri pealt.

6. sirje - 4. jaanuar 2009

Kuna ma seda kanti tunnen, siis vaatasin kes on kust ja millest räägib. Pealkiri on seal firmariietest ja solaariumitest, aga sellest räägivad ainult suurematest kohtadest lapsed. Ja vaevalt solaariumis käijaid sealgi nii väga palju oli. Lugedes maalaste jutte, siis seal on jutt ka reaalsem. Järvamaal on ka Paides töökohtadega kogu aeg kitsas olnud ja inimesed käivad Tallinna tööle. Selliseid maakohti, kus töökohad võib näppudel ülesse lugeda, on ikka väga palju. Ja ega seal väga palju ei muutu.

Ajakirjanik on kollase pealkirja teinud. Oleks ka võinud pealkirjaks panna – “Maalapsi majanduslangus ei puuduta, neil polnud ka enne midagi.”


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: