jump to navigation

Ühesõnaline selgitus? Proovi “Saamahimu” 5. jaanuar 2009

Posted by toimetus in kapitalism, majandus, roheline, tõlkelood.
Tags:
trackback
thepaintedperception.blogspot.com

Greed aadressilt: thepaintedperception.blogspot.com

See lugu A One-Word Explanation? Try “Greed” ilmus Jay Bookmanilt 26. detsembril 2008 The Atlanta Journal-Constitutsionis.

Kapitalismi edu saladus on selle võime võtta üks inimkonna kõige võimsamatest emotsioonidest – saamahimu – ja rakendada see emotsioon majandusliku progressi vankri ette. Teooria ütleb, et taotledes saamahimuliselt oma isiklikku omakasu panustab igaüks meist peaaegu juhuslikult kõikide suuremasse heaolusse.

Ja enamasti on see niimoodi töötanud. Kapitalismi poolt õhutatud novaatorlus ja riskivalmidus on andnud miljarditele inimestele elukvaliteedi ja turvalisuse, mis oleks muidu kujuteldamatu. Kui on olemas ka parem ja tõhusam viis inimelu füüsiliste vajaduste rahuldamiseks, siis pole me seda veel avastanud.

Kuid siis tuleb aasta nagu näiteks 2008, aasta, mil kapitalism vankuma lööb ja miljonite ameeriklaste turvalisus on ohus. Triljonid dollarid jõukust on haihtunud tähelepanuväärselt lühikese aja jooksul ja seda koos miljonite töökohtadega. Pildil domineerib pigem hirm kui optimism ja kõik, alates majandusteadlastest kuni juuksurite ja Kongressi liikmeteni, imestavad ainult, et mis siis viltu läks ja kuidas seda parandada.

On olemas tehnilised selgitused, poliitilised selgitused ja rahvatarkusest tulenevad selgitused. On selgitused, mis püüavad süveneda pisikestesse detailidesse ja need, mis pakuvad üldpildi analüüsi.

Minu enda ühelauseline hinnang? Kapitalism töötab sel moel, et võtab saamahimust parima ja kapitalism ebaõnnestub, kui me laseme saamahimul endast võitu saada.

Ja see on pidev lõputu probleem. Me oleme alati teadnud, et saamahimu on ohtlik. Minnes ajas tagasi nii kaugele kui kirjasõna meid viia suudab, võib näha, et iga suurem religioon, iga tähtsam kultuur on hoiatanud saamahimu ohtude eest.

Teadmine saamahimu dualistlikust loomusest – selle jõust, kui seda ohjeldatakse ja selle ohust, kui seda ei ohjeldata – tekitab kapitalistlikus süsteemis kestva pinge. Trikk on selles, kuidas anda saamahimule piisavalt mänguruumi, et saada osa selle hüvedest ning samal ajal minimaliseerida saamahimu ohtlikkust. Selles suhtes on saamahimu jõul toimiv majandus nagu tuumajõul toimiv allveelaev. Mõlemat veab potentsiaalselt piiramatu, kuid samas destruktiivne energiaallikas, mida tuleb turvaliselt toimimiseks ohjes hoida.

Aga saamahimu on oma olemuselt võrgutav. Saamahimu himustab alati rohkem, natuke rohkem, ainult tsipake rohkem, palun. Ja saamahimu suudab panna meid panna ära põhjendama asju, mida ei saa ja ei peaks põhjendama.

(Üheks näiteks saamahimu jõust on see, kuidas saamahimu on aidanud muuta vaese ja alandliku lapsukese sünnipäeva religioosse tähistamise ajendiks, et korraldada ostmise ja tarbimispidu. Aga ma kaldun nüüd teemast kõrvale.)

Majanduskriisi jätkudes on pööratud palju tähelepanu saamahimu seadusandliku ja regulatiivse kontrollimise ebaõnnestumisele. Kuidas saab 50 miljardi dollari suurune Ponzi skeem aastaid toimida, ilma et seda avastataks? Kuidas saavad reitinguagentuurid anda kõige turvalisemaid reitinguid kõrge riskiga võlakirjadele? Kuidas saavad Wall Street”i rahandustegelased võtta sadu miljoneid dollareid boonuseid kasumite pealt, mis juba algusest peale tegelikult kasumid ei olnud?

Lühike vastus kõlab nõnda, et teadlikud inimesed muutusid vähem teadlikeks. Nad veensid iseennast, või lasid teistel ennast veenda, et ohjade veidi lõdvemaks laskmine tekitab veelgi rohkem rikkaid, et senised saamahimu kontrollimehhanismid on tegelikult tarbetud või efektiivsust tõkestavad.

Ja lõpuks on saamahimu seadusandlikud ja regulatiivsed kontrollimehhanismid alati vastuvõtlikud manipuleerimisele. Kuna seadused ja reeglid on pelgalt saamahimu puudutavate fundamentaalsete ja kirjutamata kultuuriliste, moraalsete ja eetiliste hoiakute formaliseeritud väljendused.

Ja need on just need hoiakud, mis on nii põhjalikult muutunud viimase põlvkonna jookusul või umbes nii.

Tõkestusteta jäetud saamahimu surub alla igasuguse mõõdutunde, õigluse ja moraali. Kultuurina ja üksikisikutena hakkasime me uskuma, et saamahimu on progressi mootor, et iga katse piirata saamahimu piirab seega progressi. Me mõtlesime, et kuna saamahimu on hea, siis piiramata saamahimu on piiramata hea.

See, mida me avastasime – taas kord – on see, et õigesti ohjeldatuna kujutab saamahimu endast efektiivset ja produktiivset teenrit.

Aga ta kujutab endast kohutavat isandat.

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 5. jaanuar 2009

Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: