jump to navigation

Kiskjaliku konservatiivsuse kultuuriline eetos vajab väljavahetamist 7. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, majandus, tõlkelood, valimised.
Tags:
trackback
Wall Street Journal

Rupert Murdoch peletab liberaalseid mesilasi. Pilt: http://www.pixelmarx.com. 2007

Kirjutas: Robert Ellman

Presidendid määravad kindlaks meie maa kultuurilise eetose. Meie kultuuriline eetos võtab kokku selle, kui suur on Ameerika majanduslik pirukas ning kas tulud ja panustamine on õiglases vahekorras. Vabariiklastest presidendid, nagu Nixon, Ford, Reagan, Bush 41 ja Bush 43, propageerisid hüperindividualistlikku kultuurilist eetost, mis õigustas halastamatu klassisõja pidamist keskklassi, töötavate vaeste, töötute vaeste, väga vanade ja väga noorte vastu. Liberaalid olid vaid üksildased hääled hoovuses, siis kui konservatiivsus murendas tarbijate ja samuti palgasaajate kaitseid.

Kiskjaliku konservatiivsuse põhiprintsiibiks olid eraettevõtlusel põhineva kapitalismi eelised. Aga paraku oli see hoopis semukapitalism, mida Ameerika meritokraatia arvelt edendati. Kui Ameerika kleptokraatia oma haaret tugevdas, siis õigustasid konservatiivsed vabariiklased oma ebamoraalset ohjeldamatust “omanikuühiskonna” rajamisega, mis muudaks palgasaajad investorite klassiks ja tekitaks mingil maagilisel moel kõikidele jõukust. Samuti uskusid Vabariiklased, et nende ülekaal valimistel suureneb, siis kui üha rohkem ameeriklasi selle “investorite klassiga” ühineb, ning nad lootsid isegi Sotsiaalse Turvalisuse meie kuritahtlikult mürgisele aktsiaturule visata. Nüüd loodavad investorid, eraettevõtjad ja palgasaajad kõik koos, et Demokraatlik Partei suudaks meie ühised kastanid tulest välja tuua.

Kahjuks olid Demokraatide presidendid, nagu Jimmy Carter ja Bill Clinton. võimetud seda kultuurilist eetost ümber defineerima ja koos väga paljude poliitikutega olid nad koguni kiskjaliku konservatiivsuse väiklase masinavärgi mõjust kaasa haaratud. Tõepoolest, Demokraatlik Partei oli ka ise korrumpeerunud, nagu nähtub New Yorgi senaatori Charles Schumeri suhetest Wall Streeti kiskjatega, kes viskasid soolhapet meie reguleerimata majanduse paljale veriseks hõõrdunud lihale. Sageli põhjendasid Demokraadid selliseid kompromisse võimu eest makstava hinnaga.

Et Demokraatide suhtes õiglane olla, tuleb öelda, et võim ja põhimõtted võivad olla delikaatses tasakaalus. End diskrediteerinud endisele Briti peaministrile Tony Blairile meeldis öelda: “Võim ilma põhimõteteta on kasutu. Põhimõtted ilma võimuta on tagajärjetud.” Hoolimata sellest, et Blairi mäletatakse George W. Bushi puudlina, on see terane ütlus. See väljendab mõtet, mis suuresti iseloomustas Clintoni valitsemisaastaid ning õnneks oli Clintonil poliitilisi oskusi pigistada tavaliste inimeste heaks välja nii palju soodustusi kui tema poliitiline kapital võimaldas, ajal mil kiskjalik konservatiivsus oli edukas.

Ajad on muutunud ja suurem osa poliitikuid arutleb nüüd, kas Ameerika jääb ikka paremtsentristlikuks riigiks – kui Ameerika seda üldse kunagi on olnud. Minu mööndatavasti mitte-teaduslik sisetunne ütleb, et vana klišee kehtib ikka veel: ameeriklased on ideoloogiliselt konservatiivsed ja tegutsemiselt liberaalsed. Edukatel aegadel võtavad ameeriklased omaks ideoloogiliselt konservatiivse arusaama ja eelistavad oma individuaalsete õiguste säilitamist poliitikale, mida nad peavad “ümberjagavaks”. Majanduslik viletsus, selline nagu me tänasel päeval kogeme, süstib ameeriklastesse pigem tegutsemist pooldavaid hoiakuid, siis kui nad võitlevad selle nimel, et oma igapäevaste raskustega toime tulla.

Teisisõnu, John ja Jane ei taha, et Onu Sam subsideeriks tööhõiveprogramme või tervishoidu, siis kui neil on olemas hästimakstud töökohad, tervishoiuteenus ja hinnaline maja kenas piirkonnas. Aga niipea kui Johni ja Janet ähvardab oht, et nad ei suuda laenumakseid tasuda, kui nad ise tööta jäävad või peavad töötama rohkem ja väiksema tasu eest ning kui nende vanaduspensionid vabaturu taevalaotusesse haihtuvad, ei tundu valitsuse sekkumine enam nii pealetükkiv. Seetõttu eelistab hetke kultuuriline eetos majanduslikku turvalisust hüperindividualismile.

On hädavajalik, et presidendiks valitud Barack Obama taoks rauda, kuni see on kuum, sest kiskjalikud konservatiivid on alati kõrges rohus varitsemas, et tabada ükskõik millist nõrka kohta, mida nad on suutelised enda huvides ära kasutama. Üheks selliseks nõrgaks kohaks on äsja moodustatud Blue Dogs Caucus, mille rajas Indiana senaator Evan Bayh Senati enamuse liidri Harry Reidi nõusolekul. Kuna Vabariiklased on vähemuses, siis püüavad kiskjalikud konservatiivid rajada viienda kolonni nõndanimetatud Demokraatide seas, sellistest nagu Bayh, ning kaubelda välja nii suure mõju kui nad suudavad. Tänu jumalale ei valinud Obama Bayh’i oma asepresidendiks. Joe Bidenil oli senaatorina pankrotiseaduse toetamisel vähemalt see vabandus, et see soosis tema valijaid Delaware osariigis.

Ent kuigi kiskjalik konsrevatiivsus on alati luuramas ning hoolimata kahtlust äratavatest valitsuse liikmete nimetamistest, nagu näiteks korporatsioonide sõbralik Colorado senaator Ken Salazar siseministri ja endine Iowa kuberner Tom Vilsack põllumajandusministri kohale, julgustab mind siiski see, mida ma olen kujuneva Obama administratsiooni poolt kuulnud. Ka Franklin Roosevelt oli samuti sunnitud riigi poliitikat pehmendama mõne omapoolse kohalemääramisega ning siiamaani räägib Obama meeskond austavalt ja uhkusega tema majanduse toibutamise plaanist.

Kui Tom Daschle nimetati tervishoiu ja inimestele osutatavate teenuste ministriks, siis käis sellega kaasas arusaam, et universaalne tervishoid on majanduse toibumise hädavajalik komponent. Samuti määrati äsja Joe Bideni peamiseks majandusnõunikuks tark ja trotslik liberaal Jared Bernstein. Biden määrab ametisse löögirühma, arvestades soovitatatavat majanduspoliitikat, mis on välja töötatud keskklassi abistamiseks. On rahustav teada, et Bernstein on positisioonil, kus ta saab avaldada mõju Bidenile, kes omakorda mõjutab poliitikat.

Lõpptulemuseks on see, et käesolev viletsus soosib Ameerika avalikkuses tegutsemist pooldavaid liberaalseid hoiakuid ning Demokraatide presidendiks valitu populaarsusreitingud ulatuvad stratosfääri. Pärast Franklin Roosevelti New Deal’i ei ole tähtede seis vastupidava progressiivse aluse rajamiseks kunagi nii soodne olnud. Roosevelt kasutas osavalt oma poliitilist kapitali, et rajada institutsioonid, mis pidasid vastu kiskjaliku konservatiivsuse räpased valitsemisajad isegi aastakümneid hiljem. Tänasel päeval, kui Obamal on tugev positsioon ja progressiivsed demokraadid Kongressis, sellised nagu uus Esindajatekoja kaubanduse ja energeetika komitee eesistuja Henry Waxman, on tal platvorm, et harida avalikkust miks meil on vaja poliitikat, mis vaatleb Ameerika ühiskonda tervikuna, ajal mil kodanikkond on selle suhtes vastuvõtlik.

Jah, ma saan aru, et kiskjalik konservatiivsus ei ole alla andnud ega tee seda kunagi. Jah, meie, liberaalid peame säilitama valvsuse ja Obamale iga kord meelde tuletama, siis kui ta teeb liiga palju kompromisse, nagu näiteks hakkab kultuuriliselt selliste homofoobsete evangeelsete jutlustajate nagu Rick Warreni madalaid kirgi rahuldama või siis kodanikuõiguste suhtes selliste organisatsioonide nagu FISA alatusi soosima. Eelseisvad väljakutsed on tohutud. Kiskjalik konservatiivusus on jätnud endast maha märkimisväärsed rusud ning Obamal pole selle kõige korda seadmiseks aega pikalt mõelda.

Ükski president ei suuda ümber õpetada avalikkust, et impeeriumi siht on ennast annulleeriv ja ebamoraalne, kui samal ajal on poliitilise elujõulisuse säilitatamine petmine. Seega peab Obama mõnigi kord astuma ettevaatlikult ja tantsima läbi vihmapiiskade, kui avalikkus, kellel on sõltuvus tarbida veerand maailma ressurssidest, talub võõrutussümptome. Ameeriklaste põhjalik puhastamine aastakümneid kestnud kiskjaliku konservatiivsuse ajupesust ei saa toimuda üleöö.

Ning kuigi minu 401K laostub ja ma olen hirmul omaenda majandusliku tuleviku pärast, olen ma uue aasta lähenedes siiski optimislik. Rusud ja varemed tähendavad ka võimalust ehitada midagi uut, paremat ja vastupidavamat. Selle asemel, et vaielda selle üle, kas me vajame tervishoiureformi, peaksime arutlema hoopis selle üle, kuidas seda saavutada. Päevad, mil tuli kisada, et globaalne soojenemine on reaalne, on möödas. Selle asemel peaks arutelu keskenduma probleemilahendustele. Selle asemel et õigustada valitsuse rolli erakorporatsioonide võimu kontrollijana, peaks arutlema hoopis selle üle, kuidas reformida ja asutada avalikkke institutsioone, mis efektiivselt kaitseksid palgasaajaid ja tarbijaid.

Pärast aastatepikkust aktivismi ja blogimist üksildases opositsioonis on mul himu käised üles käärida ja tööle asuda.

***
See lugu Replacing the Cultural Ethos of Predatory Conservatism ilmus Robert Ellmani blogis 26. detsembril 2008.

Advertisements
%d bloggers like this: