jump to navigation

Miks ma olen sotsialist? 9. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, Euroopa, ideed, kapitalism, majandus, tõlkelood.
Tags: ,
trackback
the Corporation

the Corporation

Kirjutas: Chris Hedges

Korporatiivsed jõud rüüstavad Riigikassat ja on lükanud meid majandussurutisse ning kaks peamist poliitilist parteid ei suuda neid ohjeldada. Demokraatlikust ja Vabariiklikust parteist on saanud vaid priviligeeritute ja jõukate moraalitud klubid, raha ja korporatiivsete huvide hoorad, massiivse relvatööstuste pantvangid ning nad on valetamises ja enesepetmises niivõrd vilunud, et ei oska enam tõde valedest eristada. Pääsetee sellest segadusest leiame ainult siis, kui võtame omaks kompromissitu demokraatliku sotsialismi – sellise, mis nõuab kindlalt massiivset valitsuse poolset toetust ja tööhõiveprogramme, elektri- ja gaasikompaniide natsionaliseerimist, universaalset ja kasumit mittetaotlevat valitsuse tervishoiuprogrammi, hedge-fondide ebaseaduslikuks kuulutamist, meie ülepaisutatud sõjalise eelarve radikaalset vähendamist ja imperialistlike sõdade lõpetamist – või vastasel juhul jätkab meie pankrotistunud eliit meie pügamist ja vaesustamist ning jälgimisriik jätkab meie vangistamist ja aheldamist.

Vabaturg ja globaliseerumine, mida lubati kui teed ülemaailmsele õitsengule, on osutunud pettusemänguks. Kuid see ei tähenda, et meie korporatiivsed isandad kaoksid. Totalitarism, nagu George Orwell osutas, ei ole mitte niivõrd uskumise ajastu kui skisofreenia ajastu. “Ühiskond muutub totalitaarseks siis, kui selle struktuur muutub avalikult ebaloomulikuks,” kirjutas Orwell, lisades, et “see juhtub siis, kui valitsev klass on kaotanud oma funktsiooni, aga kui tal õnnestub võimust kinni hoida, kas siis jõuga või pettusega”. Jõud ja pettus on kõik, mis neile on jäänud. Nad kasutavad mõlemat.

Euroopas võib näha poliitilist nihet avalikule vastuseisule korporatiivse riigiga. Saksamaa on näinud kiiret toetuse kasvu jõule nimega Die Linke (Vasakpoolsed), poliitilisele rühmitusele, mis moodustati 18 kuud tagasi. Selle üheks juhiks on veteransotsialist “Punane” Oskar Lafontaine, kes on oma karjääri rajanud suure äri ründamisele. Avaliku arvamuse uuringute kohaselt ütlevad kaks kolmandikku sakslastest, et nad nõustuvad täielikult või osaliselt Die Linke platvormiga. Hollandi Sotsialistlik Partei on lähedal sellele, et võtta üle Tööpartei, mis on peamine vasakpoolne opositsioonipartei. Kreeka, mida vaevavad rahulolematute noorte massilised tänavaprotestid ja vägivald, on näinud Radikaalse Vasakkoalitsiooni kiiret tõusu. Hispaanias ja Norras on sotsialistid võimul. Uus tõus ei ole muidugi universaalne, mis puudutab eriti Prantsusmaad ja Suurbritanniat, kuid nihked sotsialismi suunas on märkimisväärsed.

Korporatsioonid on tunginud sisse meie elu kõikidesse valdkondadesse. Me sööme korporatsioonide toitu. Me ostame korporatsioonide rõivaid. Me sõidame korporatsioonide autodega. Me ostame oma sõidukikütuse ja kütteõli korporatsioonidelt. Me laename korporatiivsetelt pankadelt. Me investeerime oma pensionisäästud korporatsioonide kaudu. Korporatsioonid lahutavad meie meelt, informeerivad ja brändivad meid. Palgaarmee loomine, avalike teenuste privatiseerimine ning meie pettumust valmistav ja kasumi teenimisele suunatud tervishoiusüsteem on kõik korporatiivse riigi pärand. Need korporatsioonid ei ole lojaalsed ei Ameerika ega Ameerika töölise suhtes. Nad pole seotud rahvusriikidega. Nad on vampiirid.

Praeguseks ajaks on [kommerts]revolutsioon jätnud tarbijate massi ilma igasugusest sõltumatust ligipääsust eluks vajalikule: rõivastele, peavarjule, toidule ja isegi veele,” kirjutab Wendell Berry oma teoses “Ameerika ebakindlustamine”. “Õhk jääb ainsaks hädavajalikuks asjaks, mida keskmine tarbija siiani ise kätte saada suudab, ning ka sellele on revolutsioon saastamise näol karmi maksu peale pannud. Kommertslik vallutus on palju täielikum ja lõplikum kui sõjaline lüüasaamine.”

Korporatsiooni eesmärk on raha teha, arvestamata inimeluga, sotsiaalse heaoluga ja keskkonnamõjudega. Ärijuhtimise reeglid näevad ette, et korporatsiooni tegevjuhi seaduslik kohustus on teenida aktsionäridele nii palju raha kui võimalik, kuigi paljud on nüüd veelgi kaugemale läinud ja hakanud ka aktsionäre pügama. 2003. aasta dokumentaalfilmis “Korporatsioon” ütleb juhtimisguru Peter Drucker: “Kui sa avastad tegevjuhi, kes tahab võtta sotsiaalset vastutust, siis lase ta lahti. Kiiresti.”

Korporatsiooni, mis üritab võtta sotsiaalset vastutust, mis püüab maksta töölistele korralikku palka koos soodustustega; investeerib oma kasumi sellesse, et kaitsta keskkonda ja piirata saastamist; pakub tarbijatele õiglaseid äritehinguid – võivad aktsionärid kohtusse kaevata. Investeerimishaldur Robert Monks ütleb filmis: “Korporatsioon on välistamise masin, samamoodi nagu hai on tapmise masin. Siin ei ole küsimus üldse pahasoovlikkuses ega tahtes. Ettevõtte sees ja hai sees on olemas need iseloomuomadused, mis võimaldavad neil teha seda, milleks nad on kavandatud.” Maailma suurima kommertsliku vaibatootja Interface Corp. tegevjuht Ray Anderson nimetab korporatsiooni “tänapäeva hävitamise instrumendiks”, kuna sellel on sundus “välistada kõik kulud, mida ettevaatamatu või hoolimatu avalikkus välistada võimaldab.”

Arusaam, et me võime võtta ja võtta ja võtta ja võtta, laastada ja laastada, ilma mingite tagajärgedeta, viib biosfääri hävingule,” ütleb Anderson.

Lühidalt, Joel Bakani raamatul “Korporatsioon: Patoloogiline kasumi ja võimu taotlemine” põhinev film tõdeb, et korporatsioonil ilmnevad paljud tunnused, mida võib leida neil inimestel, keda kliiniliselt määratletakse kui psühhopaate.

Psühholoog, Doktor Robert Hare loetleb filmis üles psühhopaatilisi tunnuseid ja seostab neid korporatsioonide käitumisega:

• kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes
• võimetus hoida püsivaid suhteid
• teiste turvalisuse hoolimatu hülgamine
• petislikkus: pidev teistele valetamine ja nende petmine kasumi nimel
• võimetus kogeda süüd
• tõrked sotsiaalsete normidega kohandumisel ja seadustega kooskõlas oleva käitumise austamisel

Ja ometi on Ameerika õigussüsteemis korporatsioonidel needsamad seaduslikud õigused nagu üksikisikutel. Nad annavad poliitilistele kandidaatidele sadu miljoneid dollareid, rahastavad umbes 35 000 lobbistist koosnevat armeed Washingtonis ja lisaks veel tuhandeid osariikide pealinnades, et kirjutada korporatsioonisõbralikke seadusi, tühjendada maksumaksjate fonde ja vähendada valitsusepoolset järelvalvet. Nad küllastavad raadiolained, interneti uudistekanalid ja ajakirjad reklaamidega, mis propageerivad nende brände kui korporatsiooni sõbralikku nägu. Neil on kõrgelt makstud juristide meeskonnad, miljonid töötajad, osavad suhtekorraldusfirmad ja tuhanded valitud kohtadel töötavad ametnikud, et tõrjuda tagasi avalikkuse huvi nende asjade vastu või et peatada räpaseid kohtuasju. Neil on peaaegu et monopoolne positsioon kõikides elektroonilistes ja trükitud informatsiooniallikates. Väike hulk meediagigante – AOL-Time Warner, General Electric, Viacom, Disney ja Rupert Murdoch’i NewsGroup – kontrollivad peaaegu kõike, mida me loeme, näeme ja kuuleme.

Erakapitalil on tendents väheste kätte koonduda, osaliselt kapitalistide vahelise konkurentsi ja osaliselt tehnoloogilise arengu tõttu ning süvenev tööjaotus soodustab suuremate tootmisüksuste kujunemist väikesmate arvel,” kirjutas Albert Einstein 1949. aastal väljaandes Monthly Review, selgitades, miks ta on sotsialist. “Nende arengute tulemuseks on erakapitali oligarhia – tohutu võim, mida ei suuda efektiivselt kontrollida isegi demokraatlikult organiseeritud poliitiline ühiskond. See on tänu sellele, et seadusandlike kogude liikmed on välja valitud poliitiliste parteide poolt, mida finantseerivad suures osas või mõjutavad muul moel erakapitalistid, kes, praktilistel eesmärkidel, eraldavad valijaskonna seadusandlikust kogust. Tagajärjeks on see, et rahva esindajad ei kaitse faktiliselt piisavalt elanikkonna vähem priviligeeritud osade huve. Veelgi enam, olemasolevates tingimustes kontrollivad erakapitalistid paratamatult – otseselt või kaudselt – peamisi informatsiooniallikaid (press, raadio, haridus). Niisiis on üksikul kodanikul äärmiselt raske, ja õigupoolest enamikel juhtudel sootuks võimatu, jõuda objektiivsetele järeldustele ja oma poliitilisi õigusi intelligentselt kasutada.”

Töötajate õiguste eest võitlevatel ja vasakpoolsetel aktivistidel, iseäranis just ülikoolide tudengitel ja jõukatel liberaalidel, pole õnnestunud ühineda. See eraldatus, mis on sageli põhinenud pigem sotsiaalsetel kui majanduslikel erinevustel, on pikka aega nurjanud ühiseid aktsioone valitseva eliidi vastu. See on killustanud Ameerika vasaktiiva ja muutnud selle impotentseks.

Suured osad keskklassist on järk-järgult proletariseerunud; aga oluline punkt on see, et nad pole omandanud proletariaadi maailmavaadet, igatahes mitte esimeses põlvkonnas,” kirjutas Orwell 1937. aastal, viimase majandussurutise ajal. “Siin olen näiteks mina, kodanlase kasvatuse ja töölisklassi sissetulekuga. Millisesse klassi ma kuulun? Majanduslikult kuulun ma töölisklassi, kuid minu jaoks on peaaegu võimatu mõelda endast teistmoodi kui kodanluse liikmest. Ning oletades, et ma pean poole valima, siis kellega ma peaksin kõrvuti seisma – ülemklassiga, kes üritab mind surnuks pigistada, või töölisklassiga, kelle maneerid ei ole minu maneerid? On tõenäoline, et isiklikult mina oleksin kõikides olulistes küsimustes töölisklassi poolel. Aga mida teevad need teised sajad tuhanded inimesed, kes on umbes samasuguses situatsioonis? Ja mida teeb see tunduvalt suurem klass, keda on tänapäeval miljoneid – igat sorti kontoritöötajad ja pintsaklipslased – kelle traditsioonid määravad nad veel vähem selgelt keskklassi, kuid kes kindlasti ei täna teid, kui te neid proletaarlasteks nimetate? Kõikidel neil inimestel on samad huvid ja samad vaenlased kui töölisklassil. Kõiki neid röövib ja türanniseerib sama süsteem. Ja ometi, kui paljud neid seda mõistavad? Kui häda tuleb, siis asuvad peaaegu kõik nad oma rõhujate poolele ja nende vastu, kes peaksid olema nende liitlased. On üsna kerge kujutada ette töölisklassi, kes on maha litsutud ja kõige sügavamasse vaesusesse surutud ning kes ikkagi jääb oma mõtteavaldustes kibestunult töölisklassi vastaseks; selleks on muidugi valmis tehtud Fašistlik partei.”

Euroopas on keskkonnakaitsjate, tuumaenergia vastaste, kapitalismi vastaste, jätkusuutliku põllumajanduse pooldajate ja globaliseerumise vastaste koalitsioonid liitunud, et moodustada ja toetada sotsialistlikke parteisid. Ent sama peab juhtuma ka Ameerika Ühendriikides. Vasakpoolsed ei ole kunagi arvukamalt toetanud Cynthia McKinney või Ralph Naderi kampaaniaid. Valimaks kahest halvast vähem halva on vasakpoolsed sidunud oma saatuse Demokraatliku Parteiga, mis toetab meie imperialistlikke sõdasid, õigustab rahvusliku julgeoleku riiki ja täidab korporatsioonide käsku.

Kui Barack Obama ei tee lõppu maksumaksjate varade skandaalsele varastamisele korporatiivsete nälkjate poolt ja meie töölisklassi häbiväärsele hülgamisele, eriti kui suutmatus võlgu tagasi maksta ja tööpuudus suurenevad, siis pöörduvad paljud siin riigis meeleheites tugevalt parempoolsete jõudude suunas, mida kehastavad näiteks niisugused rühmad nagu Kristlikud radikaalid. Vasakpoolsuse ebaõnnestumine demokraatliku sotsialistliku alternatiivi pakkumisel tähendab seda, et paljude kibestunud ja raskustega heitlevate töölis- ja keskklassi ameeriklaste meelest pole muud alternatiivi kui perverssne Kristlik fašism. Võimetus sõnastada elujõulist sotsialismi on olnud meie kõige tõsisem viga. Kui seda kiiresti ei muudeta, siis kindlustab see meile halastamatu totalitaarse kapitalismi.

***
Originaallugu Why I am a Socialist ilmus 29. detsembril 2008 Chris Hedgesi sulest.

Advertisements

Kommentaarid

1. Muidumeez - 9. jaanuar 2009

Lahe lugemine. Vanad head ajad tulid meelde…

2. analyytik - 9. jaanuar 2009

WTO president: kapitalism on ebaõiglane süsteem
EPL, 09. jaanuar 2009 kl 15:17

http://www.arileht.ee/artikkel/454567

3. Wild - 9. jaanuar 2009

Socialism is a political and economic theory which advocates that the community as a whole should own and control the means of production, distribution and exchange, then there has never really, nor can their be, a truly socialist government because the government is not the community.

4. asd - 9. jaanuar 2009

täpselt see, mida analyytik ütles.

sotsialismi realiseerimise ohud on samad, mis kapitalismi realiseerimisel – inimesed.

5. jaanlaur - 15. jaanuar 2009

väike vasakpoolsuse dekonstruktsioon:

vasakpoolsus:
oli varem edumeelne, valgustuslik, humaanne, demokraatlik, intenatsionalistlik, sotsiaalne ja egalitaarne.
on nüüd läänevastane, nõudlik, kultuurirelativistlik, ebateaduslik, protektsionistlik, etatistlik, bürokraatlik ja elitistlik.

Kahju.

parempoolsuse pime võim on vasakpoolsuse diskrediteerinud (loodetavasti mitte jäädavalt)

Sirje: Kas see esimene osa on tsitaat või autori looming?

6. jaanlaur - 18. jaanuar 2009

tsitaat. raamatust “kuidas olla poliitiliselt ebakorrektne”
kas töötas?


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: