jump to navigation

USA Kuuba poliitika: 50 aastat ebaõnnestumist 12. jaanuar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, poliitika, tõlkelood.
Tags:
trackback
media.rd.com

Fidel Castro. Pilt: media.rd.com

Kirjutas: Eugene Robinson

See oli 1. jaanuaril 1959, umbes kell kolm öösel, kui Kuuba diktaator Fulgencio Batista lennuväljale lipsas ja oma saareriigist põgenes, kahmates kaasa nii palju röövsaaki kui tema lennuk kanda jõudis. Mõned tunnid hiljem astus hulljulge noor mees, kelle partisaniüksused olid suurest vähemusest hoolimata Batista armeed võitnud, maa idaosas asuvas Santiago linnas rõdule, kust avanes vaade Cespedase Pargi suunas. See oli esimene kord, mil Fidel Castro Kuuba vaieldamatu liidrina juubeldava rahvahulga ette astus. Ning see ei jäänud viimaseks.

Äsjasek aastavahetusel  tähistas Kuuba revolutsiooni 50. aastapäeva – olles veel üheks meeldetuletuseks USA põikpäisest poliitikast, mis on tahtmatult aidanud kaitsta Castro revolutsiooni ajalooliste trendide eest, mis oleksid juba kaua aega tagasi pidanud sundima režiimi järele andma või siis vähemalt sundima seda edasi arenema.

Presidendiks valitud Barack Obamal on pakilisemaid asju, millega pärast ametivande andmist tegeleda. Aga kusagil oma pikas tegevuste nimekirjas peaks tal olema märge, et lõpuks tuleks otsustavalt lõpetada ka see viis aastakümmet kestnud ebaproduktiivne poliitika, mida Ameerika on Kuuba suhtes rakendanud.

Dwight Eisenhower oli siis presidendiks, kui Castro Cespedese Pargis kuubalastele kinnitas, et tema ja ta kaasrevolutsionäärid on “võimuambitsioonide ja auahnuse suhtes immuunsed”. USA ametiisikud olid algusest peale ettevaatlikud. Oli olnud aeg, mil Batista oli meie mees Havannas, kuigi Ameerika poliitikategijatel ei olnud tema suhtes enam illusioone. Washingtonis poleks poetatud ühtegi pisarat, kui oleks esile kerkinud mõni efektiivsem ja sobivam, kõva käega juht, et Batista asemel võim võtta, näiteks sõjaväe hulgast. Aga Castro oli liiga vasakpoolne, tõenäoliselt koguni kommunist ning teda ei saanud arvestada inimesena, kes oleks valmis Valge Majaga ühiseid mänge mängima.

Suhete esimesed aastad olid kõige sündmusterohkemad. Castro lähenes Nõukogude Liidule, Valge Maja kiitis heaks Sigade Lahe dessandi, sissetung ebaõnnestus, Kuuba muutus täielikult Nõukogude Liidu klientriigiks, Kuuba raketikriis viis maailma Armagedoni lävele ning lõpuks kujunes välja rahutu patiseis. Arusaamatul moel püsib see kuni tänase päevani.

Seadused ja regulatsioonid, mis takistavad USA kompaniidel Kuubaga kauplemist ja keelavad USA kodanikel sinna reisida, omasid Külma Sõja ajal vähe tähendust. Irooniline, et samal ajal kui Ronald Reagan käis Berliinis ja palus Mihhail Gorbatšovil “see müür maha kiskuda”, hoidis ta oma valitsus püsti analoogilist müüri – müüri, mis oli tehtud reeglitest ja mitte betoonist – Ameerika Ühendriikide ja Kuuba vahel.

Kogu ülejäänud kommunistliku maailmaga tegelemisel oli USA poliitika alati soosinud pigem tihedamaid kontakte ja suhtlemist, lähtuvalt teooriast, et Lääne ideede, vabaduste ja heaolu mõju alla seadmine kiirendaks kommunismi hingusele minekut. See töötas.

Ma olen veendunud, et see oleks töötanud ka Kuuba puhul. Kui USA valitsus oleks kohelnud Kuubat sel moel, nagu koheldi teisi kommunistlikke riike, siis oleks vähemalt vastutus Castro peale langenud. Kui Castro oleks tahtnud, et Kuuba ühiskonda ei nakataks demokraatia, konsumerism ja teised yanqui (jänki – tõlk.) haigused, siis oleks ta pidanud õigustama ameeriklaste ja Ameerika toodete eemale hoidmiseks rakendatavaid meetmeid. Selle asemel on tal olnud võimalus kirjeldada oma revolutsiooni kui õilsat Taavetit, keda ähvardab kogukas ja agressiivne Koljat põhja poolt.

Aastate jooksul olen ma reporterina kümme korda Kuubal viibinud. Mind on hämmastanud fakt, et isegi need kuubalased, kes on Castro režiimi suhtes teravalt kriitilised – eraviisiliselt, loomulikult, kuna avalik kriitika ei ole lubatud – on samavõrra põlglikud USA kaubandusembargo ja reisimiskeelu suhtes, kuna nad usuvad, et need reeglid kahjustavad Kuuba rahvast ning toetavad samal ajal karmi liini pooldajaid riigi juhtkonnas.

Nüüd, mil ulja ja ikoonilise tähtsusega Fideli asemel on presidendiks tema vend Raul Castro, on Ameerika Ühendriikidele pakutud järjekordselt võimalust, et lõpuks oma Kuuba poliitika korda seada.

Raul Castro on teinud kõikvõimalikke vihjeid selle kohta, et ta on pragmaatilisem kui tema tõbine vanem vend ja samuti selle kohta, et ta on teadlik, kui suurde mahajäämusesse on Kuuba võrreldes ülejäänud maailmaga langenud. Paljud vaatlejad usuvad, et ta tahab liikuda Hiina mudeli suunas, mis koosneb vabaturumajandusest ja kus jätkub üheparteiline valitsemissüsteem. Igasugused fundamentaalsed reformid on siiski ebatõenäolised nii kaua kuni Fidel veel hingab.

Aga Fidel on 82-aastane ja väga viletsa tervise juures. Ta on üle elanud kümme USA presidenti, kuid pole tõenäoline, et ta elaks üle veel ka üheteistkümnenda. Obama peaks valmistuma paratamatuks ning tunnistama seda, mis on niigi ilmselge: kui mingit sorti poliitika pole 50 aastat tulemusi andnud, siis oleks ehk tõesti aeg midagi muud proovida.

***
Originaali Our Cuba Policy: A Failure at 50 kirjutas 1. jaanuaril 2009 Eugene Robinson.

Advertisements

Kommentaarid

1. Hubbil - 13. jaanuar 2009

Uhest asjast ma pole veel aru saanud, poliitikast raakides muidugi, miks ei ole USA pommitanud Havannat, elektrijaamu, sildasid, kommunikatsioone, sojavaebaase, lennuvaljasid jne. Seda on nad teinud viimase 50 aasta jooksul palju ule terve maailma rezhiimi valjavahetamise voi moodsamal ajal “demokraatia” kehtestamise eesmargil.

Ainult uks pohjus tundub mojuvana. Kuubalaste diasporaa USA-s. Neid on valimiste nn votmeriikides vaga palju, ule 2 miljoni. Patrioodid nagu need kuubalased eksiilis on, ei sooviks nad mingil juhul naha oma kodumaa havitamist.

USA saaks naiteks lendurite treenimise eesmargil pommitada Kuuba lagedaks. 10 presidenti kaasa arvatud see viimane retard pole aga seda teinud. Hmmm.

Kogu lounapoolne Ameerika kontinent on kasvavalt anti-USA. Vist on 5 presidenti ekvaatorist lounas, kes on USA-le andnud selle keskmise sorme. Paneb nagu motlema, miks on sinu naabrid nii kurjad su peale. Venemaa on palju ameerikasobralikum kui nemad. Maailma finantskeskus on USA-s. Koik kes tunnevad, et nende riikide majandusel laheb halvasti, ruttavad kokku ostma US dollareid. Viimased naited Valgevene, Ukraina ja kogu Ida-Euroopa gemuse.

Milles on siis pohjus, et uhelt poolt armastatakse ja teiselt poolt vihatakse USA-d? Agressiivne valispoliitika on peamine. Vihkamine rikaste vastu, kes kulutavad enamiku maailma tooraineressurssidest maksmata nende eest mis on nad vaart. Keskkonna saastamine. Rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuse parssimine. Inimoiguste rikkumine, kui inimene ei ole enda oma. Armastus tuleb aga satelliitriikide ja vasallriikide poolt. Nagu Eesti naiteks on vasall. Steward.

Fidel on kangelane mitte ainult Louna-Ameerikas, vaid ule maailma. Kompromissitu tegelane. Majanduslik embargo ja aarmusvasakpoolsed vaated pole mojunud just hasti majandusele. Siiski, kuubalased on uhke rahvas ja ei vahetaks oma staatust vasallriigi vastu. Olen kindel, et kui Castrote klann eemaldub poliitikast, muutused toimuvad. Ehk saab siis osta omale seal kinnisvara hea ookeanivaatega.

Uhel nendest paevadest soidan ma sinna ja vaatan oma silmaga ule.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: