jump to navigation

Aasta petis 14. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, majandus, tõlkelood.
Tags:
trackback
Notsu

Kas sead lendavad? Ja riskifond toodab alati kasumit? Pilt: http://www.philstockworld.com

Kirjutas: Eugene Robinson

Igaühele, kes teeb ülevaadet 2008. aastast, on Barack Obama vältimatu valik Aasta Inimese kohale. Aga ta ei ole ainus ameeriklane, kelle lugu vihjab, et nii erutav, dramaatiline ja unustamatu aasta, võiks olla suurte ajalooliste ajastute eraldusjooneks, selgeks piiriks eilse ja homse vahel. Minu valik teisele kohale on Bernard Madoff.

Teatud mõttes oleme me kõik nagu Bernie Madoff. Me oleme juhtinud oma majandust terve põlvkonna jooksul vastavalt tema poolt rakendatud põhimõtetele ja nüüd esitatakse meile ebameeldiv arve.

Nagu kõik praeguseks teavad, on Madoffile, kes kunagi oli üks kõige respekteeritumaid Wall Streeti rahandustegelasi, esitatud süüdistus selles, et ta on võib-olla et ajaloo suurim petis. Enne arreteerimist detsembris oli ta kuulu järgi oma poegadele öelnud, et ta pettis investoritelt välja ligi 50 miljardit dollarit. Arvatavasti oli tema õpikuks raamat, mille kirjutas rohkem kui kaheksakümmend aastat tagasi peen suli Charles Ponzi, kes kasutas uute investorite raha selleks, et vanadele investoritele rammusaid kasumiprotsente maksta. See töötab mõnda aega kenasti, kuid lõpuks variseb iga ponzi skeem kokku.

Wall Street’i veteranid meenutavad nüüd, kuidas investorid omal ajal anusid, et nad saaksid oma raha Madoffi juures investeerida. Erinevalt Ponzist ei lubanud ta pakkuda toredaid, kahekohalise numbriga kasumiprotsente üleöö. Ta “teenis” oma investoritele 1 või 2 protsenti kuus, vaatamata sellele, kas turud olid tõusul või languses, kas sadas või oli selge. Kuna ta ei andnud üleliigseid lubadusi ja piiras oma klientuuri, siis suutis ta seda skeemi aastakümneid käigus hoida.

Selline stabiilne tulusus, mida ei häiri ei juhuslik halb aasta ega katastroofiline kvartal, on ilmselgelt võimatu. Mõned potentsiaalsed investorid heitsid vaid ühe pilgu Madoffi tegevusele ja tunnistasid selle kõlbulikuks. Mõned miljonärid, miljardärid ja professionaalsed rahahaldurid, kes rumalalt oma raha Madoffi kätte usaldasid, on süüdi selles, et nad lasid ahnusel oma tähelepanu- ja mõtlemisvõime summutada.

Aga kõik Madoffi investorid ei saanud olla teadmatuses. Vähemalt mõned neist pidid mõistma, kui ebatõenäoline on, et ta on leiutanud mingit sorti Püha Graali strateegia või tehnika, mis toodab alati raha, hoolimata sellest, mida finantsturud teevad. Ma võiksin kihla vedada, et mõned investorid pidid kalkuleerima, et nad suudavad siseneda, võtta oma kasumi ja väljuda, enne kui kogu asi laiali laguneb.

See paneb mind imestama, et kui paljud meist vaatasid ikka lahtiste silmadega seda, et elamute hinnad näitasid ponzi-skeemi sarnast juurdekasvu – mõnedes piirkondades 10 protsenti aastas või isegi rohkem – samas kui keskklassi sissetulekud laias laastus endistena püsisid. Kui paljud meist keeldusid esitamast lihtsat küsimust, et kes siis peaks eelduste kohaselt olema võimeline maksma miljon dollarit pooleteistkorruselise äärelinna standardmaja eest, isegi kui majas on täiustatud köök koos sügavkülmutusega.

Kogu subprime hüpoteegitööstus põhines ideel, et majade hinnad jäävad alati tõusma. Arvestades seda eeldust oli esmakordsetel majaostjatel igati mõistlik kirjutada alla muutuva määraga hüpoteegile, mida nad tegelikult endale lubada ei saanud. Alates hetkest, mil nad laenulepingule alla kirjutasid, hakkas nende ehitise hüpoteegi netoväärtus kasvama – tänu hinnatõusule – mis tegi selle refinantseerimise või müümise varsti lihtsaks ja tulusaks.

Teisisõnu: sisene, võta oma kasum ja välju, enne kui kogu asi laiali laguneb.

Ma ei ütle, et keskmised ameeriklased on selle finantsilise ja majandusliku kriisi tekitamises sama palju süüdi kui Wall Street. Meie patud on vabandatavad, samas kui nende omad on surmavad. Madoffi väidetav pettus oli vähemalt otsekohene. Palju hullem oli nende eksootiliste “derivatiivsete” investeerimistoodete loomine, mida osteti ja müüdi tohutu intensiivfinantseerimisega – tooted, mille puhul ilmnes, et nende tõelist väärtust on võimatu kindlaks määrata. Niikaua kui kinnisvara hind tõusmist jätkas, ei omanud nende kimäärsete investeeringute väärtus tähtsust. Wall Streeti jaoks oli oluline võimalus saada tohutuid tasusid reaalsete inimeste käest, reaalsetes dollarites, mida võeti ükssarvikute ja draakonite eest.

Ma arvan, et pärast internetimulli ja elamuehitusmulli lõhkemist on meile nüüd mõneks ajaks mullidest küllalt. Obama esimeseks väljakutseks – ja selleks võib kuluda suurem osa tema esimesest ametiajast – on pöörata majandus tagasi tõelise ja jätkusuutliku kasvu mudeli juurde. Tal on võimalus tänada Madoffi selle eest, et too annab meile lihtsaima võimaliku selgituse selle kohta, mida me teadsime algusest peale, kuid mida me otsustasime ignoreerida: et pole siiski olemas niisugust asja nagu tasuta lõunasöök.

***

Lugu Swindler of the Year ilmus Eugene Robinsonilt 31. detsembril 2008.

Advertisements

Kommentaarid

1. Kas petmine on nakkav? « Kaheksanda Mai Liikumine - 18. märts 2009

[…] trackback Kirjutas: Wray Herbert Petised jäävad mõnikord vahele. New York’i finantsärimees Bernie Madoffil on võimalus minna eluks ajaks kinni, kui ta tunnistatakse süüdi 11 erinevas pettuses, mille […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: