jump to navigation

Sünged mõtted uueks aastaks. Kas toibumist üldse tuleb? 16. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, majandus, tõlkelood.
trackback
Mõtleja

Mõtleja

Kirjutas: Paul Craig Roberts

Majandusteadlased ilmselt irvitavad pealkirjas oleva küsimuse peale, kuna nemad üritavad olevikku minevikku sobitada.

Minevikus olid toibumised rutiiniks, kuna majanduslangused kujutasid endast ajutisi piiranguid, mis tulenesid sellest, et Föderaalreserv pani ülekuumenenud majandusele pidurid peale. Raha- ja krediidipakkumist ohjeldades kutsus Föderaalreserv esile laoseisude kuhjumise ja ajutised töölt vallandamised ning peatas hindade tõusu ja ametühingute palganõudmised. Kui tööpuudus majanduse maha oli jahutanud, võttis Föderaalreserv pidurid maha. Intressimäärad alanesid, raha voolas, tarbimine kasvas ja töölised kutsuti tagasi vabrikutesse.

Neil aegadel, mil töölised laenasid selleks, et kulutada, laenasid nad arvestades reaalpalga tõusu, mis tulenes tootlikkuse tõusust. Surutise ajal kaotasid vaid vähesed töölised tegelikult oma töö. Nad lasti töölt lahti ajutiselt, teatud perioodiks. Tänu ametühingute fondidele ja töötuabirahadele kaotasid töölised vaid väga harva oma majad ja autod.

Täna on olukord teistsugune. 21. sajandil ei ole reaalpalk tõusnud. Töölised on kulutanud rohkem, leppides leibkonna eelarvebilansi halvenemisega. Nad on võtnud viimast oma krediitkaartidest ja kulutanud oma panditud majade arvel. Jäljendades USA valitsust on Ameerika tarbijad laenanud selleks, et arveid tasuda.

Leibkondade võlakoorma suurenemine võrreldes sissetulekutega lõi illusiooni, et majandus on suurepärases korras. Aga tarbimismajandus oli samasugune krediidil põhinev mull nagu kinnisvaramull ja finantssektori mull. Majandus on kaotanud oma reaalse aluse.

Tänapäeval on raske intressimäärade alandamisega tarbimisnõudlust stimueerida. Finantsinstitutsioonid on muutunud selleks liiga nõrgaks, et nad tahaksid enam kellelegi laenata, peale nende, kes laenu küsima ei pea. Ehk nagu Keynesi koolkonna makromajanduse asjatundjad tavatsesid öelda, “sa võid küll hobuse vee juurde viia, aga sa ei saa teda jooma sundida”.

Ja on veel üks probleem. Enamik sellest, mida Ameerika tarbijad praegu ostavad, on tehtud välismaal. Tarbimisnõudluse stimuleerimine Ameerikas paneb vabrikud uuesti tööle, aga need vabrikud asuvad mujal maailmas.

Kuidas siis tarbib majandus rohkem kui toodab? Ennemalt puudutas see küsimus ainult vaeseid kolmanda maailma riike. Need riigid tarbisid tänu Maailmapanga laenudele. Aeg-ajalt maksid nad oma tarbimise eest nõnda, et nad pidid ellu viima mõne IMFi restruktureerimisprogrammi, mis kärpis nende tarbimist ja sundis neid forseeritud säästmise abil laene tagasi maksma.

Ameerika Ühendriigid on seni suutnud sellist alandust vältida, kuna selle riigi valuuta on maailmaraha. USAl on olnud võimalus lõputult laenata, kuna ta saab tasuda oma võlgu omaenda valuutaga.

See võimalus võib nüüd läbi saada. USA on aastaid ära kasutanud suure osa maailma säästetud varusid, selleks et finantseerida oma tarbimist. Kui arvestada USA ja dollari väljavaateid, siis on maailma produktiivsetel riikidel ja neil, kellel leidub naftat, rohkem dollareid ja dollari vääringus aktivaid kui nad seda tahaksid. USA, oma kokku kukkuva majandusega, finantsinstitutsioonide raskustest välja aitamise aktsioonidega ja sõdadega, seisab vastamisi oma ajaloo suurima valitsuse eelarvedefitsiidiga ning seda nii absoluutsummas kui ka protsendina rahvuslikust sissetulekust. Hõlpsa raha poliitika, mille puhul Föderaalreserv loodab, et see peatab deflatsiooni, ähvardab inflatsiooniga ja dollari edasise nõrgenemisega. Välismaalased lihtsalt ei taha enam laenata suuri summasid riigile, millel kõikide märkide järgi ei ole mingeid vahendeid oma kaubandus- ja eelarvedefitsiidi lappimiseks. Ning muidugi ei taha nad laenata siis, kui pakutavad intressimäärad on nullilähedased ja dollari staatus reservvaluutana on kahtluse all.

Poliitikategijad ja neid nõustavad majandusteadlased on oma mõtlemisega minevikus, ajas, mil madalad intressimäärad tarbimis- ja investeerimisnõudlust stimuleerisid ning sedakaudu majandust kergitasid. Tänasel päeval ohustavad madalad intressimäärad dollarit, peletavad välismaalasi USAle rohkem laenamast ja jätavad ameeriklased ilma intressituludest, mis on hädavajalikud selleks, et nad suudaksid oma arveid maksta.

20. sajandi teisel poolel oli Ameerika majanduslik ülemvõim Teise Maailmasõja kingitus, kuna sõda hävitas ülejäänud arenenud maailma tootmisvõime. Samuti on Ameerika majanduslik ülemvõim suuresti tänu võlgu kommunismile Vanemaal ja Hiinas ning sotsialismile Indias, mis muutis need suured riigid majanduslikult impotentseteks. Ameerika Ühendriigid ei pidanud majandusliku hegemoonia nimel võistlema. Ta sai selle lihtsalt pärandiks nende valikute tõttu, mida ülejäänud maailm tegi.

Tänapäeval on olukord teistsugune. Erinevalt USAst on teised riigid vabad sellest kõrkusest, et ollakse “asendamatu riik”. Nad teavad kui raske on edukas olla ja nad ei võta seda kui oma sünniõigust. Nad ei loobu oma majandusest ebamääraste välispoliitiliste eesmärkide või lühiajaliste kasumite nimel. Nad vaatavad ettepoole 20-30 aastat, samas kui Ameerika tegevjuhid vaatavad järgmise kvartali kasumit.

Ameerika Ühendriigid kõnnivad vesiliival. Maa on sõltuvuses välismaalaste rahastamisest, et valitsus saaks oma igapäevaseid tegevusi korraldada. Selle majandus on tühi kest, mis on muutunud sõltuvaks end ülemaailmselt diskrediteerinud finantssektorist. Ameerika valitsus usub, et riigi agressioonisõjad on olulisemad kui ükskõik millised siseriiklikud vajadused, sealhulgas elanikkonna tervishoid.

Nüüd, mil varustusteed agressioonisõja pidamiseks Afganistanis on ohus, on Ameerika valitsusel pettekujutelm, et ta suudab varustada Afganistanis viibivat armeed tuhandete miilide pikkuseid teid mööda, läbi Ida-Euroopa, Venemaa ja Kesk-Aasia. Ainult niisugune valitsus, kes on reaalsuse suhtes totaalses teadmatuses, võib ette kujutada, et Venemaa Putin, kellel USA valitsus iga päev ekskrementidega nina on hõõrunud, võimaldaks Ameerikal transiiti läbi Venemaa territooriumi, et varustada USA imperialistlikke leegioneid Afganistanis.

Me vaatame pealt, kuidas kunagine suurvõim on haaratud fantaasiast, mille eesmärgiks on varjata enda eest seda, et ta on ebaõnnestunud riik.

***

Lugu Somber Thoughts for the New Year. Will There be a Recovery? ilmus Paul Craig Robertsi, kes oli Reagani administratsioonis rahandusministri asetäitja ja raamatu “Heade kavatsuste türannia” kaasautor, sulest 5. jaanuaril 2009.

Advertisements

Kommentaarid

1. Hubbil - 17. jaanuar 2009

Minuga juhtub see ikka, et loen ja loen, tarbin no kirjatahti, kuid aegajalt, olen tahele pannud, jaavad moned faktid domineerima. See artikkel on uks labi nammutatud gemuse, pole seal oieti midagi uut. Meenusid aga paar-kolm asja. Koik vist teavad, mis on babyboomers – praegu 50-60 polvkond USA-s. Teise maailmasoja jargne periood, kus uhes normiks peetavaks perekonnas oli 6 last voi rohkem. Asja iva: perekonnal oli vaja ainult uhte liiget, meessoost muidugi, kes oma palgaga pidas uleval peret, soetas auto ja maja. Lood on muutunud ka joukaimas riigis, esmasunnitamise iga on juba nihkunud vist 30-ni, vastutustundlikud tulevased vanemad peavad molemad tootama kaua, et saada sama finantsiline julgeolek, mis oli nende vanematel. Lapsi ka vahem, karjaar ja elu surved ei voimalda rohkem.

Teine vaike tahelepanek. Keskmine krediitkaardi volg on USA-s 20 000$. Ja see on keskmine. Tarbimiskultuur, mida on ka eestlastele serveeritud kui tulevikku viiv kullaga kaetud rada.

Vist eile vilksatas labi meedia, et Hiina on nuud maailma kolmas majandus. Koik need tok-tok-tok haamriga tootavad hiinlased on nuud tahtsamad kui suur Saksamaa. Tahelepanu vaariv fakt, sest Aasia pangad hoiavad enda kaes tohutuid ressursse USD ja US government bonds naol. Hiinlastel pole oieti enam vaja lennutada tuumarakette USA suunas, nad saaks USA-l lihtsalt vaiba alt ara tommata. Aga nad on olnud juba 3000 aastat uks moistlik rahvas ja nad ei teeks midagi nii halba. Voi siiski?

Autor kordab ammu teada olevaid asju, kasulik lugemine nendele, kes ei loe angliisi keeles. USA-s on oma maa patrioote, kus neid poleks? See artikkel on labi imbunud murest oma maa tuleviku parast. Mina olen mures Eesti tuleviku parast…

2. asd - 17. jaanuar 2009

hiina vaevalt et usa-l vaipa alt ära tõmbama hakkab. nende endi majandus ja ka üht-teist muud seisab ühe jalaga sama vaiba peal. näitlikustamiseks kõigutada võivad küll.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: