jump to navigation

Prantslaste uus antikapitalistlik partei 17. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, poliitika, tõlkelood.
Tags:
trackback

Kirjutasid: Jim Jepps & John Mullen

Nouveau parti anticapitaliste

.

Ühendkuningriigis on olnud üllatavalt vähe juttu uue anti-kapitalistliku partei rajamisest Prantsusmaal. Jim Jepps räägib väljaande Socialisme Intenational toimetaja John Mullen’iga, et asjast rohkem teada saada.

JJ: Sa osalesid hiljuti Prantsuse partei Noveau parti anti-capitaliste (NPA) rajamisel. Kuidas see edeneb?

JM: Ametlik asutamiskonverentis toimub 2009. aasta jaanuaris. Praeguseks hetkeks on olemas 400 Uue Antikapitalistliku Partei komiteed üle kogu Prantsusmaa. Asutamist algatavaks ja koordineerivaks jõuks oli Ligue Communiste Révolutionnaire (LRC), mis kavatseb mõne kuu jooksul ise oma tegevuse lõpetada. Mina osalesin novembris üleriigilisel delegaatide koosolekul, ühe oma linna delegaadina.

Koosolek oli paljutõotav. Uue partei loomise initsiatiiv köidab silmnähtavalt paljusid inimesi, kellest osa on noored ja teised kogenud ametühinguaktivistid, kusjuures enamasti on tegemist inimestega, kes pole varem parteisse kuulunud (peale LCRi liikmete). Hetkel ollekse keskendunud eelkõige programmi ettevalmistamisele, mis siis asutamiskonverentsil hääletusele pannakse. Lisaks sellele on paljud komiteed teinud aktiivseid kampaaniaid finantskriisi küsimustes, võidelnud selle eest, et kaitsta koole ja ülikoole eelarvekärbete eest ning illegaalseid immigrante maalt väljasaatmiste eest jne.

JJ: 400 komiteed paistab olevat üsna muljetavaldav rühmade arv organisatsiooni jaoks, mida ei ole veel rajatud. Kuidas need komiteed tegusevad? Kui suured need on, kas neid on näiteks ühes linnas rohkem kui üks? Kas komiteed on oma olemuselt uue partei teenistuses või teevad kampaaniat selle eest?

JM: See on muljetavaldav. Montpellier’i linnas tõi kogu päeva kestnud piirkondlik kohtumine kokku kaks tuhat inimest, samasugusele piirkondlikult kohtumisele Marseilles tuli 1500 ja ka teistes linnades on olnud osavõtjaterohked kogunemised. Üleriigiliste komisjonide koosolekud, kus teemaks on olnud näiteks ökoloogia, töölispiirkondade poliitika ja nii edasi, on toonud kaasa ülatuslikke arutelusid ja hulga ettepanekuid. Põhiolemuselt kujutavad komiteed endast juba embrüonaalses seisundis uut parteid – iga nädal ilmub üleriigiline poliitiline lendleht, mida levitatakse peaaegu kõikides linnades. Kuid samas on komiteedel ka palju autonoomiat. Ühes linnas võib olla avalik koosolek finantskriisi teemal, teises kohaliku hüpermarketi sümboolne invasioon, et protesteerida valitsuse keeldumise vastu miinimumpalka tõsta. LCR on juba suuresti föderaalne organisatsioon (koos sellega kaasnevate eeliste ja puudustega) ning see tendents kahtlemata jätkub.

Aga sellel embrüonaalses seisundis parteil ei ole veel regulaarselt ilmuvat väljaannet, mis on kampaaniat tegeva partei oluline element. Samuti ei ole sellel veel korraliku finantsstruktuuri, kuigi on tehtud plaane sissetulekul baseeruvate osamaksude sisse seadmiseks. On olemas internetilehekülg (www.npa2009.org) ning igal nädalal ilmuvat lehte hakatakse välja andma kaks kuud pärast asutamiskonverentsi.

JJ: Niisiis, milline on uue organisatsiooni taga olev mõtteviis? Lõppude lõpuks ei ole ju Prantsusmaal vasakpoolsetest rühmitustest puudust, neid on isegi rohkem kui Ühendkuningriigis.

JM: Viimaste aastate massiivsed streigilained ja poliitilised liikumised on näidanud, et Prantsusmaal on väga palju inimesi, kellele meeldiks ehitada üles poliitiline alternatiiv, mis baseerub radikaalsel vasakpoolsusel. Ligue Communiste Révolutionnaire eestvedaja Olivier Besancenot on hiljuti saanud märkimisväärselt kõrgemaid populaarsusreitinguid kui Sarkozy või tema peaminister Fillon. Aga see ulatuslik poolehoid radikaalse vasakpoolsuse ideedele ei ole pannud inimesi ühinema tugevalt vasakpoolsete parteidega, kaugeltki mitte sel määral kui võiks arvata. Ning sotsialistlikke ja kommunistlikke parteisid on sageli vaadatud kui “parteisid, kes ei tee valitsuses olles palju muutusi”. Uue, LCRi poolt ellu kutsutud anti-kapitalistliku partei ideeks oli partei, mille aluseks on võitlus ja mille puhul valimised on teisejärgulised ning mis ei nõua oma liikmetelt spetsiifilisele revolutsioonilisele või Trotskistlikule positsioonile asumist.

JJ: Kes on praegu selle initsiatiiviga seotud?

JM: Ainus sellega seotud suur organisatsioon on (varsti juba endine) LCR. Ja mõned tuhanded üksikisikud, kellest vaid vähesed on tuntud kohalikud või koguni üleriigilised liidrid selles mitteparteilises radikaalses vasakpoolsuses, mis on siin maal aastaid üsna arvukas olnud. NPA sees tahavad mõned aktivistid parteid üsna kitsalt piiritleda, et olla absoluutselt kindlad selles, et parteisse ei satuks inimesi, kes on liiga kiiresti valmis kohaliku või piirkondliku taseme valitsuses looma liitu Sotsialistliku parteiga ja aktsepteerima Sotsialistliku partei nõusolekut neoliberalismiga. Teistele meeldiks teha partei tunduvalt avaram, kuna nad on mures selle pärast, et inimesed, kes panevad massiliikumised ja streigid oma poliitika keskmesse ning on kindlalt vastu kasumi diktatuurile, jäävad parteist välja, kui piirid on liiga kitsalt paika pandud. Diskussioon sel teemal jätkub. Aga partei praegune nimi, “anti-kapitalistlik” väljendab praeguseks saavutatud kompromissi. Me tahame inimesi, kes on vastu kapitalismile, kes usuvad üldiselt, et kapitalismile pole võimalik anda inimlikku nägu.

See tähendab, et partei sees on inimesi, kes pooldavad anarhismi, pooldavad radikaalset rohelist poliitikat, pooldavad Guevara ideid jne.

JJ: Kas sa arvad, et praegune kriis Sotsialistlikus parteis on midagi niisugust, mis võiks tuua dividende sellele uuele projektile? Saksamaa Vasakpartei sai kindlasti kasu sellest, et projekti taga oli algusest peale juhtiv SDP liige. Millised on väljavaated tõmmata kaasa kommunistide, sotsialistide, Lutte Ouvrière ja ma oletan, et ka roheliste paremik?

JM: Äsjased majanduslikud ja poliitilised sündmused annavad uuele parteile kindlasti soodsa tõuke. Tänapäeval ei ole raske panna inimesi kuulama antikapitalismi ideid – vallandamislained kindlustavad selle. Ning teatav halvatus Sotsialistlikus parteis ja Kommunistlikus parteis teeb NPA jaoks toetuse kogumise kergemaks.

Olukord on siiski keerukas ja NPA ei ole ainus organisatsioon, mis üritab radikaalset vasakpoolsust koondada. Järgnevalt lühike ülevaada sellistest parteidest:

Mõnest tuhandest aktivistist koosnev trotskistlik organisatsioon Lutte Ouvrière on uuele antikapitalistlikule parteile vastu ning koguni sel määral, et nad murdsid väga pika traditsiooni ja moodustasid möödunud aprilli kohalikel valimistel liidu Sotsialistliku parteiga, selle asemel et katsuda moodustada liit LCRi ja mitteparteiliste radikaalste vasakpoolsetega.

Lutte Ouvrière jaoks ei ole kõik need NPA inimesed revolutsionäärid ja seetõttu pole nad ka huvipakkuvad. Viimastel aastatel on Lutte Ouvrière jäänud täielikult kõrvale kõikidest suurtest ühistest poliitilistest kampaaniatest (Euroopa põhiseaduse vastane, Le Pen’i vastane jne). Nad keskenduvad rangelt ainult “töökoha küsimustele” ja on seetõttu toetust kaotanud. Nad on ühe väiksema haru oma ridadest välja heitnud lihtsalt sellepärast, et see haru tahtis NPAga koostööd teha.

Kommunistliku partei juhtkond sai oma konverentsil suure toetuse oma “äri nagu ikka”-ettepanekule, mille strateegia kesksel kohal on liitude sõlmimine Sotsialistliku parteiga. Ka kõikidel vähemusgruppide ettepanekutel läks siiski väga hästi. Parteist lahkusid terved rühmitused kommuniste (kellest paljud pooldavad radikaalste vasakpoolsete föderatsiooni). Aga nende poliitilised ülevaated ja majanduskriisi käsitlevad head analüüsid näitavad, et neil on ikka veel publikut.

Sotsialistlik partei on viimase kuue kuu jooksul läbi elanud kaks ajaloolist sündmust. Esiteks tähelepanuväärne lõhenemine vasaktiival, mida vedas Jean-Luc Mélenchon, kes nüüd rajab uue partei “Le parti de gauche“, (e.k. Vasakpartei) mille eeskujuks on tema sõnul Saksa partei Die Linke (kuigi tema partei on tunduvalt väiksem) [vaata – Flunking the written]. See partei asutatakse üsna varsti ja püüab täita tühiku Sotsialistliku partei “korraldagem kapitalismi inimlikumal moel”-liini ja NPA “peaaegu revolutsioonilise”-liini vahel. Kas parteist kujuneb ka oluline jõud, seda on raske öelda.

Teine oluline sündmus oli see, et Ségolène Royal – Sotsialistliku partei Tony Blair – sai väga tasavägisel hääletusel lüüa temast tunduvalt rohkem vasakul asuvalt (kuigi mitte vasakpoolselt) alliansilt. See on suurepärane uudis ning näitab seda, et vasakpoolsed argumendid muutuvad kuuldavamaks. Radikaalne vasakpoolsus peaks olema suuteline juhtima tähelepanu sellele vastuolule, et Sotsialistliku partei uus liider Martine Aubry peab küll vasakpoolseid kõnesid, kuid samas ei toeta see absoluutselt elektoralistlik partei olulisi võitlusi.

Lõpuks on mõned neist fragmentidest ning samuti mitteparteiliste vasakpoolsete meeskonnad rajanud äsja vasakjõudude ja aktivistide föderatsiooni, et üritada saada üle radikaalse vasakpolsuse killustatusest. Idee seisneb selles, et erinevad jõud ja üksikisikud võivad korraldada ühiseid kampaaniaid ning ei pea samas lahkuma oma organisatsioonidest – erinevate organisatsioonide liikmeks olekut soositakse. Seda föderatsiooni toetavad mitmed tuntud inimesed.

Selle kõige tulemuseks on, et NPA peab langetama olulisi otsuseid kellega koostööd teha ja millistes küsimustes. Näiteks 2009. aasta Euroopa valimistel – kas on parem minna välja kogu radikaalset vasakpoolsust esindavate kandidaatide ühiste nimekirjadega (mina isiklikult olen sellel arvamusel) või siis iseseisva NPA nimekirjaga, mis võimaldaks esitada selgemat platvormi?

NPAs on tendents kõikuda edasi-tagasi sektantluse ja ühtse poliitika vahel. Ma ei räägi muidugi fanaatilisest väikese rühma sektantlusest (kuna uue partei algatajateks on tuhanded ja tuhanded inimesed). Aga sektantlus rõhutab meie erinevusi teistest rühmadest ning leiab suure hulga põhjuseid, miks me ei saa nendega koostööd teha, isegi mitte piiratud eesmärkide saavutamiseks. NPA sees on reaalne tendents mõelda, et “meie oleme ainus reaalne vasakpoolsus” või “muidugi me tahame ühineda: teistesse organisatsioonidesse kuuluvad inimesed peaksid neist lahkuma ja selle asemel meiega ühinema, siis oleme me ühtsed”. Tendents sektantlusele on NPA jaoks suurim oht. Arvukus, suhteline noorus, entusiasm ja reaalsed pedagoogilised oskused oluliste asjade selgitamiseks on kõige olulisemad positiivsed punktid.

JJ: Siin maal on olnud pidavalt raskusi vasakpoolsete ühisprojektidega, kus revolutsionäärid on laiemas liidus kindlameelselt oma autonoomiast kinni hoidnud. Kuni sinnamaani, et see võib minu arvates tekitada mittevajalikke konflikte ja usaldamatust erinevate programmide vahel. Milline on LCRi kui NPA kõige väljapaistvama organiseeritud haru positsioon, kui tuleb säilitada keerukat tasakaalu selle vahel, et ühest küljest säilitada oma organisatsioon NPA sees ning teisest küljest oma jõupingutused sellesse sulandada?

JM: See on vana ja keerukas probleem ning sina ja mina ei näe seda ilmtingimata ühtemoodi. Minu meelest tekib probleem siis kui erinevuste üle ei arutleta, vaid erinevaid programme edendatakse pigem varjatult.

Mulle isiklikult meeldiks, kui NPA deklareeriks, et “NPA on partei, kus on selliseid inimesi, kes on revolutsionäärid, ja selliseid, kes seda ei ole. Debatt nendes küsimustes jätkub partei siseselt, samal ajal kui me kõik koos peame neid võitlusi, mis on vajalikud kasumi diktatuurile vastu seismiseks”. Tegelikult seda ei toimu. On olemas tendents erinevusi varjata. Näiteks küsimuse kohta, kas NPA on revolutsiooniline partei või mitte, ütleb plakat, et “Ühiskonna revolutsioneerimise partei” ning on veel terve hulk teisi formuleeringid, mis küsimust väldivad.

See “formuleeringute poliitika” oli ka üks LCRi tülikas nähtus. Raske küsimuse puhul leitakse formuleering, mis mitte kedagi ei häiri, selle asemel et küsimuse suhtes otsus langetada. Mõned formuleeringud ei oma mingit tähendust…

Niisiis on see jätkuvalt probleemiks. Tuleb rõhutada, et LCRi eesmärgiks ei ole NPA kontrollimine, LCR saadab end ametlikult laiali ja pole plaani säilitada LCRi haru NPA sees. Minu arvates on tõenäoline, et LCRi sees olnud erinevate harude tegevus lõpetatakse ja edaspidi moodustatakse NPAs kolm või neli haru, mis paistab minu meelest olevat hea. Nagu näiteks Socialisme International, üks väike grupp meie seltsimehi, moodustavad koos paari tosina teisega kindlasti avalikult haru, mis baseerub IS-i ideedel (need on lähedased SWP teooriatele).

Kokkuvõttes võib öelda, et NPA on väga põnev algatus ja igaüks peaks seda üles ehitama. Uus majanduskriis tähendab seda, et töölistel on veelgi rohkem vaja klassivõitlusel põhinevat parteid ning on olemas uus noorte aktivistide põlvkond, mis kasvab väga kiiresti. Ma loodan, et NPA alustab kiiresti koostööd laiemate föderatsioonidega ning aitab sel moel saavutada osalise võite tähtsates küsimustes, jätkates samal ajal debatti selle üle, kuidas kapitalism lõplikult elimineerida.

***

Originaal: France’s new anti-capitalist party

Advertisements

Kommentaarid

1. mina - 18. jaanuar 2009

Geniaalne, ainuke ühendav tegur on vastasus kapitalismile, täiesti geniaalne.

Kui mingil imeväel planeeritud revolutsioon korda läheb, “kapitalism langeb” ja võim kätte saadakse, tuleb kodusõda.

Geniaalne, no ausalt, lihtsalt geniaalne.

sirje - 18. jaanuar 2009

Millest selline arvamus, et nad tahavad revolutsiooni teha?

2. analyytik - 18. jaanuar 2009

mina: Geniaalne, ainuke ühendav tegur on vastasus kapitalismile, täiesti geniaalne.

Kust see teada on, et AINUKE tegur?
Aga Revolutsioonilisus? Radikaalne vaskpoolsus?
IS ideed & SWP teooriad?
Ma ei tea küll, mida need viimati mainitud endast kujutavad, aga kui nad juba ära on toodud, siis ilmselt need osasid seltskondi kuidagi ühendavad ka.

mina: …ja võim kätte saadakse, tuleb kodusõda.

Intellektuaalselt huvitav kontsept kahtlemata. Kuigi ma ei saa jälle aru, et kust see võetud on. Revolutsioon – seda küll. Kunagi ammu oli sellest Prantsuse värgist juttu, ja sellest, et seal on miskeid trotskiste nigu kirjusid koeri. Ja Sirje teadis siis öelda tol korral, et trotskistidel pidi olema mingi permanentse revolutsiooni värk.
Kust see kodusõja idee siis võetud on? Neil poleks ju selleks mahti, kui tuleb revolutsiooni teha. Permanentselt veel pealegi.

Mis revolutsioonid siis meile teada on? Oktoobri- ja seksuaal- ja kultuurirevolutsioon. Mis veel? No ilmselt nad siis hakkaksid nendega pihta kuidagi. Kas korraga või järjest, seda ei oska muidugi öelda. Võib-olla mõni Prantsuse keele oskaja uuriks välja.

3. mina - 19. jaanuar 2009

Tsiteerin:
” „NPA alustab kiiresti koostööd laiemate föderatsioonidega ning aitab sel moel saavutada osalise võite tähtsates küsimustes, jätkates samal ajal debatti selle üle, kuidas kapitalism lõplikult elimineerida.“ ”

Selleks, et välja lugeda revolutsioonilisi taotlusi, ei pea selles tekstis ridade vaheltki lugema hakkama. Uue parte algatajaks on endine liikumine nimega „Ligue Communiste Révolutionnaire (LRC)“. Selgeks indikaatoriks on revolutsiooniline-agiteeriv retoorika. Nende suurim probleem omavahel tundub olevat küsimus, kes on liiga palju ja kes liiga vähe „revolutsiooniline“.

Tsiteerin: ” „Aga partei praegune nimi, “anti-kapitalistlik” väljendab praeguseks saavutatud kompromissi /…/ See tähendab, et partei sees on inimesi, kes pooldavad anarhismi, pooldavad radikaalset rohelist poliitikat, pooldavad Guevara ideid jne.“ ”

„ “Olukord on siiski keerukas ja NPA ei ole ainus organisatsioon, mis üritab radikaalset vasakpoolsust koondada.“ “

Jumala eest, juba partei nimi peaks ütlema millega on tegu. Kogu programm on üles ehitatud eeldusele, et „kapitalismi ei saa reformida“ ja ainus asi, mis vastu seisab on „radikaalne vasakpoolsus“. Milles siis radikaalne vasakpoolsus teie arust seisneb? Sotsiaaldemokraatlike vaadetes. Partide toitmises? Avaliku anaalseksi seadustamises?

Oletame hetkeks, et nn kapitalism kuidagi tõesti langeb ja vaakumit hakkavad täitma just Antikapitalistliku Partei tegelased. Kas permanentsed revolutsionäärid lähevad tõesti ühe silmapilguga üle kompromissideprogrammile? Väga kahtlane – suure tõenäosusega hakkavad, nagu eelnevad revolutsioonid, mille ühendavaks teguriks on millegi vastu võitlemine ning mis on võitnud, omavahel jagelema ja inimliha rebestama. Ma usun pigem düstoopiaid kui utoopiaid

18. sajandi lõpu ja 20.alguse revolutsiooniideaalid, eriti vasakpoolsuse egiidi all, on minu jaoks ennast juba ammu absurdseks muutnud. Üleüldse, miks kuradipärast kaaperdavad nad oma retoorikas (muuhulgas) ära vasakpoolsuse pehmed atribuudid.

4. analyytik - 19. jaanuar 2009

to: mina

?
Ma ei saa jälle üldse aru, milles on Sinu probleem siin?
Sinu sissekandest võib ju järeldada, et Sa oled põhilisest aru saanud.
Väljenda oma probleemi ehk pisut selgemini, siis on ehk võimalik ka midagi tarka vastu kosta.

Muide: Mis see avalik anaalseks siia puutub?

5. mina - 19. jaanuar 2009

Poliitiline liikumine, millel puudub igasugune positiivne programm, kuna liikmed ei suuda konsensust leida – ning on ühinenud ainult millegi (siin kapitalismi-) vastasuse loosungi all, on absurd. . . Selgem?

Kogu ühine tegur ongi vastasus kapitalismile, mida kutsutakse muuhulgas ka (radikaalseks) vasakpoolsuseks jms. Mille kuradi pärast oleks kriisi ajal kellelegi vaja poliitilist liikumist, mis selgelt populistlikel eesmärkidel kasutab ära rahulolematust enesele toetuse saamiseks.

Kujundlikult puust ja punaseks
Teeks ka omale partei, mille ühendavaks ideeks on vastuseismine anaalseksile – minu partei ühendaks 69, oraal-, vaginaal-, saapa- jm seksi harrastajaid. Ühiseks nimetajaks oleks vaid vastuseis anaalseksile. Absurd.

Kui anaal on ära keelatud, siis milline seks valitseb? Kõik ei saa valitseda, positiivsed programmid ei kattu!

6. sirje - 19. jaanuar 2009

Ma olen prantsuse vasakpoolsetega koosolekul viibinud ja ma võin väita, et see, kes neid otsesõnu tõlgendama hakkab, on väga valel teel. Üldjuhul ütlevad otse ainult ida-eurooplased (ja seda peamiselt seepärast, et nad ei oska rääkida, kuigi valetamine on juba selge), prantslased otsivad oma mõtte väljendamiseks kõige pikema tee, mis leida on võimalik. Ehk – “revolutsioon” ja “kapitalismi kukutamine” ei tähenda juba ammu seda, mida Lenin rääkis.

7. mina - 19. jaanuar 2009

Mul paluti personaalselt seksinäide paremini lahti kirjutada:

Kõik vihkavad seal fiktiivses maailmas kõige rohkem anaalseksi, kuid soovivad uues heas maailmas näha ainult enda eelistatud seksivormi. Siis kogunevad nad kokku, teevad anti-anaalse partei.

Lõpuks, kui muinasjutulises lahingus on kuri anaal võidetud avastatakse, et arusaam edasistest tegevustest. Positiivsed programmid polnud kunagi kattunud ainult kuri anaal varjutas seda. Igaüks on ainult oma positiivse programmiga nõus ja teised on keelatud.

Ning hakkavad omavahel sõdima. Kui nad surnud ei ole, sõdivad tänaseni.
:::::::::::::

Sirje: ma tean, et nende revolutsion ja kapitalismi kukutamine on vaid retoorika. See teeb asja veel absurdsemaks. Selle asemel, et edasi ja üle mõelda, ruunatakse lihtsalt vanu võtteid.

Leiame ka omale ühise vastase – ma usun, et me kõik tahaks näha Eero Laire homse/tänase EPL arvamusartiklit pigem kusagile autori kehaavausse topituna.

8. mina - 19. jaanuar 2009

Mul paluti personaalselt seksinäide paremini lahti kirjutada:

Kõik vihkavad seal fiktiivses maailmas kõige rohkem anaalseksi, kuid soovivad uues heas maailmas näha ainult enda eelistatud seksivormi. Siis kogunevad nad kokku, teevad anti-anaalse partei.

Lõpuks, kui muinasjutulises lahingus on kuri anaal võidetud avastatakse, et arusaam edasistest tegevustest ei kattu. Positiivsed programmid polnud kunagi kattunud – ainult kuri anaal varjutas seda. Igaüks on ainult oma positiivse programmiga nõus ja teised on keelatud.

Ning hakkavad omavahel sõdima. Kui nad surnud ei ole, sõdivad tänaseni.
:::::::::::::

Sirje: ma tean, et nende „revolutsioon ja kapitalismi kukutamine“ on vaid retoorika. See teeb asja veel absurdsemaks. Selle asemel, et edasi ja üle mõelda, ruunatakse lihtsalt vanu võtteid.

Kuid leiame ka omale ühise vastase – ma usun, et me kõik tahaks näha Eero Laire homse/tänase EPL arvamusartiklit pigem autorile kusagile kehaavausse topituna.

9. analyytik - 19. jaanuar 2009

6. mina – 19. jaanuar 2009
Poliitiline liikumine, millel puudub igasugune positiivne programm…

Möga! Kus see kirjas on, et igasugune positiivne programm puudub?
Et siis mingid tuhanded ja tuhanded inimesed, kes selle uue partei värgiga väidetavalt tegelevad, et nad puššivad siis üksteise võidu mingit “negatiivset programmi” või? No kuulge, jääks ikka vähe asjalikumale pinnale.

Probleem on muidugi nüüd selline suht ületamatu, vähemalt minu jaoks. Ma vaatasin neid viidatud lehekülgi, aga tundub et Prantsuse keeles mis Prantsuse keeles. Ja ma olen aru saanud, et see seltskond ei vaevu inglise keelt isegi mitte turistidega rääkima. Nii et infi saamine on minu jaoks vähemalt raskendatud. Eks siis tuleb sellega läbi ajada, mis Inglise keeles ette satub.

Aga mulle tundub, et Sinu puhul – st. pseudonüüm ‘mina’ – et need sõnavõtud siis, et need on Sinu puhul justkui sümptomaatilised pisut. Ei hakanud küll üle kontrollima praegu, aga selle Soome keelest tõlgitud jutu puhul hakkasid Sa vist samuti miskit jura ajama. Küll ei sobi see ja küll ei sobi too. Küll on vaja mingeid sissejuhatusi, küll on vaja selgitusi. Milleks? Kas igal ajaleheartiklil, mida Sa lugema juhtud peaks siis olema mingi pool lehekülge selgitust juures. Olen kunagi vaadanud Sinu internetilehekülge – tundusid ju suht intelligentne inimene olevat.

10. mina - 19. jaanuar 2009

Autš – see oli nüüd päris isiklik. Küsid, et kus on kirjas, et puudub positiivne programm? Lihtne – tõlgitud artiklis. Terve artikkel räägib, et uue partei (põhiline) programm on vastanduda.

Kas päriselus saab olla olemas poliitilist erakondlikku liikumist, millel on ainult vastanduv programm – väga kahtlen selles. Kuid programm, mille tuumaks on vastandamine ning kõik muu on selline “ad hoc” lisandus, mulle ei meeldi. Olgu siis programm kapitalismi, sotsialismi või anaalseksi vastu. Seda „mitte meeldimist“ ma väljendangi.

___

Ehk ma võin torke suunata 180 kraadi teises suunas. Võib olla on sinu, analyytiku, retseptsioon “mina” tekstide suunas veidike lahmiv ja eelarvamuslik? Mille jaoks blogi ja mille jaoks kommentaarium? Sõna valla päästmiseks. Tunnistan, et tõesti on siin minu sõnavõtud väga tihti kriitilise või iroonilise tooniga. Aga miks mitte?

Ma hoian siirast huvist silma peal mitmel blogil, mille maailmavaade mind huvitab, minu omaga kattub või hoopis sellega vastuollu läheb.

Minu selge huvi 8mai blogil silma peal hoida tuleneb sellest, et eesti kontekstis on siin tegu üht vasakpoolsust kui kultuurinähtust konstrueeriva kohaga. Ja mulle tihti ei meeldi kuidas 8mai vasakpoolsust (näiteks oma tekstivalikuga) loob. Ning tõesti, “ei sobi see ja ei sobi too”.

Safka blogist võetud teksti kommentaarideta avaldamine tekitas minus küsimuse, kas toimetajad nõustuvad teksti seisukohtade ja eeldustega Eesti kohta. Teades, et siin avaldatakse blogi omanike maailmavaatega kattuvaid teoseid, tõstatub põhjendatud küsimus selle osas, et kuidas nad ennast positsioneerivad tõlgitud teksti suhtes.

Omas mahlas, ehk Safka ajaveebis, oli see tekst mõistetav. Siinne blogi alles konstrueerib oma „maailmavaadet“. Sellest ka ilkumine. Ma Sirje ühest kommentaarist lugesin välja, et „soome teksti“ fraas: „Minu meelest ei peaks rahvast ja rahvusrühmi Eestist minema küüditama ega vana Lõuna-Aafrika kombe kohaselt eraldama või alistama,“ on tema jaoks samaväärne ütlusega „Ma ka tahaks Eesti oleks jätkusuutlik, rahumeelne ja ei ahistaks oma inimesi.“

Ja see oli informatiivsem kui terve artikkel. Minu arust, ütle mulle kui ma eksin, omavad sellised asjad tähtsust.

11. Oudekki - 19. jaanuar 2009

Yhest kyljest, mulle nàib, et see “antikapitalistlik partei” yritab lihtsalt kasutada Teise maailmasòja aegset vastupanustrateegiat (sest paljude vasakpoolsete juured on seal ja see oleks justkui “edu toonud strateegia”): yhineda selle vastu, kes kòigi demokraatliku eksistentsi vòimatuks teeb, see àra vòita ja pàrast laiali minna ja igayks oma asja eest mòistlikul viisil edasi seista. Nende postitiivne programm on “luua eeldused, et me kòik saaksime oma ideede eest seista”. See, kas kapitalism teeb demokraatia vòimatuks on muidugi kaheldav vàide, aga ei puutu praegu asjasse, sest see on nende poliitiline positsioon.

Teisest kyljest, ma ei tunne prantsuse vasakpoolseid seestpoolt, aga vòib ka olla, et see partei on teatud vasakpoolsete soov (need ametiyhingutegelased tekitavad minus skeptitsismi) ennast vòimu juurde kuidagi sahkerdada, sest nad on sellest ilma, kasutades lihtsalt sònu, mis paljudes vastu kòlavad.

Kuid kindlasti nàitab see, et Prantsusmaal on tòusev rahulolematus praeguse olukorra ja viimase umbes kolmekymne aasta majanduspoliitikaga. See nàitab ka, et kui kriis peaks minema sygavamaks, siis on olemas vòimalus kiiretele pòòretele, tahame me seda vòi mitte. Revolutsioone ei saa ette planeerida vòi “korraldada” (riigipòòrdeid saab), kuid vòib olla inimesi, kes suudavad revolutsioonilise situatsiooni (reaalne rahuolematus sellega, mis oli, jagatud paljude poolt) àra tunda ja sellele vàljundi anda. Vàljund ei pruugi vastata yldse kellegi ootustele….

Mina-le:
selle blogi tòlgete eesmàrk ei ole mitte avaldada blogi “omanike” maailmavaatega kindlasti kattuvaid artikleid, vaid tàita teatud tyhikut, mis Eesti meediamaastikul valitseb. Kòik lood minu maailmavaatega kohe kindlasti ei kattu, kuid ma arvan, et tegemist on siiski arvamustega, mida on huvitav teada. See ongi valikukriteerium: pakkuda eesti keeles infot teemade ja aruteluviiside kohta, mis on paljudes riikides levinud, aga mis Eestis puudub. See aitab eesti keelt kònelevatel inimestel loodetavasti paremini “vàlismaailmaga” suhelda, isegi siis, kui neile konkreetsed arvamused ei sobi.

Ja lisaks kòigile:
kommentaarid stiilis “mulle nad ei meeldi!” toovad yldiselt kaasa juurikate pildumise. Arutelu “mulle meeldib X” vòi “mulle ei meeldi X” kipub vàga kergesti muutuma selliseks “antiterroristlikuks” aruteluks, kus tòestatakse mingeid absoluutseid vààrtusi. Mul on ettepanek kòigile kaaskirjutajatele pyyda seda vàltida… Vòi siis lisaks meeldib/ei meeldi enesepositsioneerimisele lisaks ka mingit muud juttu kirjutada, et teistel ka huvitav oleks.

12. mina - 19. jaanuar 2009

Oudekkil on õigus, „meeldib – ei meeldi“ mäng pole produktiivne. Kasulik on selliste üldistuste taga laiuvad analüüsid ja põhjendused.

Kuid siit kõrvalt küsimus Oudekkile – kui Eestis valitseks tühimik homofoobsete arvamusavalduste osas, kas sa tõttaksid seda täitma? Safka on arvates minu selge suunitlusega vihkamisblogi, mis peidab end poolneutraalse retoorika taha. Eeldused, millest Safka lähtub on immuunsed faktidele ja reaalsusele ning nende alternatiivsetele (vähemideoloogilistele) interpretatsioonidele ning järeldused peksavad järjekindlalt vaid ühte väravasse. Stiilis homodest rääkides eeldame „homod püüavad teisi noori homodeks teha“ mitte, et „homod tahavad elada võrdsetena“. Eeldused determineerivad ka järeldused. Levinud vaatepunkt pole see kindlasti.

Ning hämmastus püsib – miks?.

13. Hubbil - 21. jaanuar 2009

Godwin’s Law utleb, et kui diskussioon ‘online’ muutub pikemaks, siis laheneb toenaosus, et kedagi vorreldakse natsidega voi Hitleriga, 100-le protsendile. Mis tahendab, et diskussioon on loppenud, sest ebasobivad huperboolid lopetavad selle. Moni posting peale homoseksualismi mainimist tavaliselt kasutatakse huperbooli natsidest ja Hitlerist.

Sellel seadusel on variatsioone, Mina toi valja anaalseksi. Mis pani mind veidi imestama, kas ta motleb sellele liiga palju. Kui tal on mingi sisemine voitlus ja ta kannatab, selle jaoks on olemas professionaalsed terapeudid.

Diskussioon paistab nagu loppenud, Godwin’i seadust ekstrapoleerides Mina motteavalduste peale. Godwin’i seaduse mote on selles, et diskussiooni jaoks on vaga paha tuua valja argumente, mis pole sellega seotud.

http://www.wired.com/wired/archive/2.10/godwin.if_pr.html

14. tqnis - 21. jaanuar 2009

Lugesin kommentaare ja ei saanud mitte mõmmigi aru. Erakond, kelle liikmeid ühendab revolutsioonilisus ja kes ei taha revolutsiooni?

Tõenäoliselt on muidugi viga minus, kui ida-eurooplases.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: