jump to navigation

Ladina-Ameerika ja USA 19. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Aasia, ajalugu, Ameerika, Euroopa, kapitalism, Lähis-Ida, majandus, Okeaania, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags:
trackback
Raamat

Kolmanda maailma fašism

Kirjutas: Hans Bennett

Kauaaegne aktivist ja raamatute autor Edward S. Herman andis intervjuu Philadelphias 26. detsembril, 2008. Intervjuus arutleb Herman milline on ajalooliselt olnud USA mõju Ladina-Ameerikas ning vaatleb seda kontekstis, mida ta nimetab USA anti-demokraatlikuks poliitikaks kõikjal globaalses lõunas ja mis on kavandatud eesmärgiga luua soodne investeerimiskliima USA korporatsioonidele. Ta esitab küsimuse, kuidas on asjad tänapäeval muutunud, seoses Venezuela populaarse presidendi Hugo Chaveze ametisse valimisega ning paljude teiste äsja valitud vasakpoolsete presidentidega Ladina-Ameerikas. Kas USA on kaotamas oma võimu ja mõju? Mida see tähendab tuleviku seisukohalt?

Kauaaegne USA Ladina-Ameerika välispoliitika kritiseerija Herman on finantsala emeriitprofessor Wharton Schoolis, Pennsylvania Ülikoolis ning Z Magazine kaastöötaja alates selle asutamisest 1988. aastal. Ta on paljude raamatute autor, millest võiks nimetada koos Noam Chomskyga 1979. aastal kirjutatud raamatuWashingtoni seosed ja kolmanda maailma fašism: inimõiguste poliitökonoomika: köide I ning Valmistamisluba: massimeedia poliitökonoomika.

Raamatul Washingtoni seosed on huvitav saamislugu. Selle eelkäijat kirjutades avastasid Chomsky ja Herman, et nende USA välispoliitika analüüs ei leia korporatiivse meedia ladviku heakskiitu. Kirjastus Warner Modular Publications (mis oli sel ajal Warneri kommunikatsiooni- ja meelelahutuskonglomeraadi tütarettevõte) oli kavatsenud selle välja anda, aga kui emakompanii 1973. aasta sügisel raamatust teada sai, siis mõistis see raamatu hukka kui “ebapatriootliku” õpetuse. Emakompanii kõrge ametnik William Sarnoff selgitas, miks raamat teda nii palju häirib, tsiteerides raamatu “ebapatriootlikku” väidet, et “Ameerika Ühendriikide juhtkond on oma domineeriva positsiooni ja laiaulatuslike kontrrevolutsiooniliste jõupingutuste tõttu olnud Teisele Maailmasõjale järgnenud aastatel üheks kõige olulisemaks tõsiste veresaunade õhutajaks, korraldajaks ning moraalseks ja materiaalseks toetajaks.”

Nagu Comsky ja Herman raamatu Washingtoni seosed sissejuhatuses selgitavad, oli selle tulemuseks see, et:

Kuigi monograafiat oli trükitud 20 000 eksemplari ning üks (ja viimane) reklaam oli saadetud ka väljaandele New York Review of Books, ei andnud Warner Publications luba raamatut laiali saata kuupäeval, mis oli avaldamiseks kavandatud. Teose reklaamid meedias katkestati ja valmistrükitud monograafiate nimekirjaga bukletid hävitati. Warner Modulari ametnikke hoiatati, et antud teose levitamisele järgneks nende kohene vallandamine.

Seejärel astus Warner sammukese tagasi ja nõustus formaalselt raamatuprojekti mitte lõpetama: nad saavutasid kokkuleppe ühe madalamataseme kirjastusega (mis võitles monograafia levitamiseõiguse eest). Ometi suleti kirjastus enne kokkuleppe jõustumist ning Warner müüs ettevõtte “publikatsioonide varud ja lepingud ühele väikesele ja üsna tundmatule kompaniile”, saavutades sellega efektiivselt raamatu mahavaikimise.

Raamatu sisu lähemalt vaadates väidavad Chomsky ja Herman seal, et “ideoloogiline ettekääne … nagu oleksid Ameerika Ühendriigid pühendunud demokraatia ja inimõiguste ürituse edendamisele kõikjal maailmas, kuigi nad võivad mõnikord selle eesmärgi taotlemisel ja eksida”, on kavandatud maskeerima “põhilist fakti … et Ameerika Ühendriigid on organiseerinud omapoolsel sponsoreerimisel ja enda kaitse all neo-koloniaalse klientriikide süsteemi, mida valitsetakse terrori abil ning mis teenib väikese kohaliku ja välismaise ärieliidi ning sõjaväelise eliidi huve.

Keskendudes suuresti sellele, kuidas USA on toetanud Ladina-Ameerika “Rahvusliku Julgeoleku Riike” (“National Security States”), väidavad Chomsky ja Herman, et USA korporatsioonid toetavad sihikindlalt (ning paljudel juhtudel ka loovad) fašistlikke terroririike, selleks et tekitada soodne investeerimiskliima. Omapoolse vastutasuna represseerivad kohalikud sõjaväelised politseiriigid oma elanikkonda, siis kui see püüab maksma panna põhilisi inimõigusi. Autorid kirjutavad:

Selle tõestuseks on see, et USA pankurid ja töösturid on pidavalt tervitanud fašistliku korra “stabiilsust” uutes klientriikides, millede valitsused – kuigi nad kohtlevad jõhkralt oma maa dissidente, preestreid, töölisjuhte, talupoegade organisaatoreid ja teisi, kes “korda” ohustavad, ning on parimal juhul elanikkonna enamuse suhtes ükskõiksed – on samas suhtunud vastutulelikult välisriikide suurtesse huvidesse. Seetõttu on klientriikides piinajateks olulisel määral just IBMi, Citibank, Allis Chalmersi ja USA valitsuse funktsionäärid, kes mängivad oma rolli süsteemis, mis töötab kindlaks määratud plaani kohaselt.

Chomsky ja Herman tsiteerivad Välisministeeriumi planeerija George Kennani seisukohti, illustreerimaks selle poliitika taga olevat hoiakut, mida USA on ajanud Ladina-Ameerikas ja üle kogu maailma. 1948. aastal kirjutas Kennan dokumendi Policy Planning Study 23, tõdedes seal, et kui USA tahab säilitada (ja laiendada) oma positsiooni maailma domineeriva võimuna, siis ei peaks ta õigupoolest austama inimõigusi ja demokraatiat väljapool oma piire. Dokument ütles:

“Meil on umbes 50 protsenti maailma rikkusest, kuid ainult umbes 6 protsenti selle elanikkonnast … Selles situatsioonis ei saa me välistada kadeduse ja meelepaha objektiks sattumist. Meie tõeliseks ülesandeks eelseisval perioodil on välja töötada suhete mudel, mis võimaldaks meil seda suurt erinevust säilitada … selle tegemiseks peame me läbi ajama ilma sentimentaalsuse ja unistamiseta; ja meie tähelepanu peab olema kõikjal keskendunud meie otsestele riiklikele eesmärkidele … Me peaksime lõpetama rääkimise ebamäärastest ja … ebareaalsetest eesmärkidest, nagu inimõigused, elustandardi tõstmine ja demokratiseerimine.”

Kennan esitas selle kontseptsiooni 1950. aastal toimunud briifingul Ladina-Ameerika riikides tegutsevatele USA suursaadikutele. Peamise tähtsusega oli tõkestada levimast ideed, “et valitsused on vastutavad oma rahva heaolu eest”. Kennen väitis, et selle idee vohamise vastu võitlemiseks “ei peaks me tagasi põrkuma kohaliku valitsuse politseiliste repressioonide ees … On parem, et võimul on tugev režiim ja mitte liberaalne, kui see on leplik ja lõtv ja kommunistidest läbi imbunud”.

Intervjuu üleskirjutus
Hans Bennett / Upside Down World: Palun räägi pisut selle 1979. aasta raamatu taustast, mille te kirjutasite koos Noam Chomskyga: Washingtoni seosed ja kolmanda maailma fašism: inimõiguste poliitökonoomika: köide I.

Edward S. Herman: Oli firma, mida nimetati Warner Modular ja mis oli kunagise Warner Publishing House osakond. Meil oli väike kirjutis pealkirjaga “Veresaunad müüdina ja tegelikkuses” ja see oli peamiselt Indo-Hiinast, Vietnami sõjast ja Indoneesiast. Meie väide oli, et me korraldasime Vietnamis tõeliselt suure veresauna, milles tapeti oletatavasti 4 või 5 miljonit inimest. Ning loomulikult toetasime me Indoneesias Suharto võimuhaaramist, mille hinnaks oli oletatavasti miljoni inimese tapmine.

Aga meedia ei ole neid muidugi mitte kunagi “veresaunadeks” nimetanud ning nõnda siis tahtsime me kirjutada väikese raamatu, mis räägiks inimestele tegelikest veresaunadest ja inimestest, kes on selle eest vastutavad.

Aga omanikud, Warneri inimesed üleval tipus, said asjast haisu ninna ja enne kui kui raamat saadi tegelikult välja anda arestisid nad tiraaži, hävitasid selle ja tegid välja andmise võimatuks. Ning tegelikult suleti Warner Modular, mis oli väike haruettevõte, väga kiiresti. Niisiis on see suurepärane näide suure meediakorporatsiooni poolsest survest.

Siis, mõne aasta pärast, otsustasime me koos Chomskyga seda laiendada. Tegelikult tegime me selle esialgsest versioonist 5-10 korda mahukamaks ja andsime välja raamatu Washingtoni Seosed, millel on ainult Indo-Hiinat käsitlev lisaköide “Pärast Kataklüsmi”.

UDV: Peavoolumeedia esitab ideed, et USA püüab kolmandat maailma aidata ning eriti just võidelda vaesusega ja edendada demokraatiat.

EH: Idee, et Ameerika Ühendriigid on kolmandas maailmas nagu teatud sorti suuremeelne või heategev tegur on võetud otse Orwellilt võis siis võib-olla Kafkalt, kuna me ei ole kolmandas maailmas mingid heategijad. Meie välispoliitikat dikteerivad võimsate tegijate nõudmised, kelleks on tegelikult transsnatsionaalsed korporatsioonid ja pangad. See, mida nad tahavad, on soodne investeerimiskeskkond.

Nende jaoks on probleemiks see, et pärast Teist Maailmasõda vabanesid paljud koloniaalpiirkonnad – nagu näiteks Indo-Hiina ja Indoneesia – koloniaalse rõhumise alt. Kuid [nende uusi valitsusi] juhtisid natsionalistid ja inimesed, kes muretsesid oma rahva pärast, ning see ei olnud see, mida meie tahtsime. Me tahtsime, et neil oleksid avatud uksed, et meie investorid sisse lastaks ja nende eest hoolitsetaks – ja et nad ei aitaks ametühingutel tegeleda heaolu edendamise programmidega, mis oleksid väga kulukad.

Me tahtsime, et need ühiskonnad oleksid orienteeritud meie teenimisele, mis tähendab soodsat investeerimiskliimat. Soodne investeerimiskliima tähendab nõrkasid ametühinguid või siis nende puudumist. See tähendab väheseid kulutusi sotsiaalsele heaolule või nende kulutuste puudumist. See tähendab avatud uksi erainvesteeringutele ja selle saavutamine ei ole eriti lihtne, kui tegemist on natsionalistlike režiimidega.

Niisiis, mida me tegime? Me toetasime sõjaväelisi režiime. Me toetasime Suhartot, kes kukutas suhteliselt demokraatliku režiimi. Ning muidugi oli väga oluline juhtum Iraan, kus me organiseerisime 1953. aastal demokraatliku valitsuse kukutamise ja panime Iraani šahhi diktaatori ametisse. Ja siis ei saanud me muidugi tolereerida ideed, et Vietnamis valitseks Ho Chi Min. Ta oli Vietnami natsionalist ja koguni kommunist. Niisiis sekkusime me jõuliselt. Ning muidugi tõime me USAst mehe Lõuna-Vietnami juhtima. Ta oli diktaator!

Ladina-Ameerikas toetasime me 1970. ja 1980. aastatel tervet rida diktatuure. See oli riigivorm, mida nimetati “rahvusliku julgeoleku riigiks”. Ladina-Ameerikas organiseeriti 1960. ja 1970. ja 1980. aastatel 10 erinevat rahvusliku julgeoleku riiki ning me toetasime neid kõiki. Võib-olla kõige olulisem oli Brasiilia, kus 1964. aasta alguses kukutati demokraatlik valitsus ja sunniti peale sõjaväeline režiim, piinamisrežiim. Ja muidugi toetasime me Pinonchetti, kes kukutas demokraatlikult valitud [Salvador Allende] valitsuse. Ma mõtlen, et nii oli see kõikjal.

Veel üks oluline intsident oli Guatemalas. Me olime toetanud diktaatorit enne teist maailmasõda. Me olime AASTAID seda diktaatorit toetanud! Ja siis saatis Guatemala rahvas ta maalt välja ja pani ametisse demokraatliku valitsuse, mis püsis 10 aastat. Nende kümne aasta jooksul kehtestas see valitsus seadused, mis andsid loa organiseerida ametühinguid. Tegelikult väidab üks tuntud raamat, et just siis, kui valitsus lubas ametühinguid, muutus USA selle valitsuse suhtes vaenulikuks. Siis üritasid nad maareformi korraldada ja nii see läks. United Fruit Company oli sellest häiritud ja neil oli suur mõju USA valitsusele. Guatemalas oli 10 aastat demokraatlik valitsus ja me ei suutnud seda välja kannatada! Nõnda siis aitasime me selle kukutada ja sundisime Guatemalas peale rahvusliku julgeoleku riigi.

Tänasel päeval ei ole Guatemalas enam põhiolemuselt rahvusliku julgeoleku riik, aga selle jäänukid on alles. See on siiani hirmu ja rõhumise riik. Rahvusliku julgeoleku riigi aastatel tapeti sadu tuhandeid inimesi, seal oli tegelikult genotsiidipoliitika, mida viidi ellu maya indiaanlaste suhtes. See [režiim] oli meie laps! Me toetasime seda koletuslikku gangsterite valitsust! Tegelikult avaldas Amnesty International 1980. aastal Guatemala kohta raporti pealkirjaga “Poliitiliste Mõrvade Valitsus” – valitsuse tegevusest, mida me tegelikult toetasime.

Tegelikult on need minu poolt ainult üksikud pinnapealsed näited, kuid me ei toetanud peaaegu mitte kunagi demokraatlikku valitsust. Me kukutasime paljud valitsused ja toetasime paljusid gangsterite režiime, kuna nad aitasid alati toetada meie investeerimisõigusi. Tegelikult kirjutasin ma 1982. aastal raamatu pealkirjaga “Tõelise Terrori Võrgustik”, ja ma väitsin, et see, mida me tegelikult Ladina-Ameerikas tegime, oli ühisettevõtte süsteem. Meie ühisettevõtte partneriteks olid need sõjaväelised valitsused ja paljud nende ohvitserid olid oma väljaõppe saanud sellises asutuses nagu The School of the Americas. Siis läksid nad tagasi ja aitasid kukutada demokraatliku valitsuse.

Meil oli nendega ühisettevõte. Me tarnisime neile relvastust ja muud militaarvarustust, kohtlesime neid kenasti ja võimaldasime neil ennast tähtsana tunda. [Vastutasuks] hävitasid nad ametühingud ja tekitasid sõbraliku keskkonna investeerimiseks.

Mõnevõrra üllatavalt oli 1960. ja 1970. aastatel nende [valitsuste] vaenlaseks Katoliku Kirik, mis Ladina-Ameerikas muutus üsna progressiivseks. Kirik andis välja rea dokumente, mis kujutasid endast hävitavat rünnakud rahva killustamise protsessi vastu. Ladina-Ameerika Katoliku kirik nimetas neid dokumente “Rahva Marginaliseerimine”. See oli tõepoolest üsna hämmastav.

Niisiis oli meie roll soodsa investeerimiskliima loomisel tõeliselt võigas ja vastik.

Hiljem oleme me ellu viinud väidetavalt “demokraatia edendamise” programmi. Meie edandame demokraatiat!? Muidugi on see silmakirjalikkus, mida kujutlusvõime tõrgub vastu võtmast ning seda isegi tänasel päeval, kuna me toetame Saudi Araabia diktatuuri ja muidugi toetame me Egiptuses Mubaraki, kes on tõeline türann. Ja muidugi toetasime me Pakistanis aastaid peamiselt väikeseid sõjaväelisi diktaatoreid, kes tegid, mida me soovime.

Kuid on olemas valitsused, mida me soovime kukutada ja mis on demokraatlikud, kuigi nõrgalt demokraatlikud, nagu näiteks Milosevic. Tegelikult oli ta suhteliselt demokraatlik, võrreldes Saudi Araabiaga. Aga see, mida me teha suudame, on teesklemine, et me oleme tegelikult mures demokraatia puuduse pärast Jugoslaavias või Ukrainas või ükskõik millises neist riikidest, mis külgnevad Nõukogude Liiduga.

Mõned neist on autokraatiad ja mõned pool-demokraatlikud, aga me saame alati mängida, et me toetame demokraatiat, siis kui me puistame raha selleks, et toetada mõnda kildkonda, kes kukutaks olemasoleva valitsuse, mis võib-olla ei tööta meie huvides nii selgelt kui me seda tahaksime. Me tahame neilt, et uksed oleksid lahti, aga ka seda, et nad muutuksid meie klientideks sõjalises mõttes: võimaldaksid meile baase ja tagaksid riigi ühinemise NATOga.

Niisiis võitleme me selle eest, et saada endale klientriike. Me “edendame demokraatiat”, kuid samal ajal edendame me kõikjal diktaatuure. Enamik nendest nõndanimetatud demokraatiatest, mida me toetame, nagu praegune Serbia valitsus, on tegelikult sõltuvad valitsused. Kosovo valitsus ei ole üldse demokraatlikuks muutunud!

Kõige demokraatlikum valitsus Ladina-Ameerikas, kus me tahame “demokraatiat edendada”, on Venezuela. Chavez on võitnud ühed valimised teise järel. Seal on press, mis on tunduvalt rohkem teisitimõtlev kui Ameerika Ühendriikides võib leida. Chavezel on massiline toetus ja inimesed on seal palju rohkem teadlikud poliitilistest teemadest kui niisuguses ajupestud riigis nagu USA.

Kuid [Chavez] on vaenulik USA tegevuse suhtes Ladina-Ameerikas. Seetõttu nimetab Joe Biden teda diktaatoriks, kuigi tegemist on võib-olla kõige demokraatlikuma riigiga Ladina-Ameerikas. Ja muidugi võrreldes Saudi Araabia ja Egiptusega on tegemist lausa demokraatia eeskujuga. Faktiliselt on Venezuela enamikes tähtsates aspektides palju demokraatlikum kui Ameerika Ühendriigid. Aga Venezuela on meie demokraatia mustas nimekirjas ja me korraldame seal demokraatia edendamise aktsioone. See, mida me vajaksime, on demokraatia edendamine USAs!

UDW: Arvestades Chaveze ja teiste vasakpoolsete presidentide ametisse valimist, kas Ameerika Ühendriigid kaotavad Ladina-Ameerikas võimu?

EH: See võim on kindlasti nõrgenenud. Juba ainuüksi Chaveze valitsus on valus okas Ameerika Ühendriikide ihus. Siis on veel valitsused Boliivias, Ecuadoris ja Argentiinas, koguni Paraguais ja Brasiilias, mis on mõnevõrra mõju alt väljas, aga mitte täielikult.

Meil on siiani tohutu sõjaline võim ja me kontrollime suurt hulka meediat Ameerika Ühendriikide suhtes sõbralike gruppide kaudu. Isegi Venezuelas on peavoolu meedia Chaveze vastu väga vaenulik ning väga USA ja imperialismi poolt. Aga me oleme pidanud võtma vastu mõned tagasilöögid, osalt seetõttu, et me oleme hõivatud Iraagis ja Afganistanis. Me oleme jätnud mõneti hooletusse oma “kohustused” Ladina-Ameerika suhtes, me pole saanud hoida investeerimiskliimat tõeliselt sobivana, et see vastaks meie transnatsionaalsete korporatsioonide vajadustele.

Aga USA on seal ikka veel oluline ja meie sõjaline jõud on ikka veel hiiglaslik. Enamik neist riikidest on hetkel mõnevõrra kontrolli alt väljas, aga nad on siiani suhteliselt aupaklikud. Mitmed neist üritavad säilitada häid suhteid USAga.

Aga nad on ikka veel haavatavad. Seal võib toimuda riigipöördeid. Vana sõjaväelaste kaader, keda me aastaid tagasi sponsoreerisime, on neis riikides siiani alles ja teatud tingimustes võivad nad tagasi tulla. Jumal teab, mida me hakkame tegema oma tohutu sõjaväega. Me võime seda seal mõnel päeval uuesti kasutada.

***

Originaal: Hans Bennett. Video Interview: Edward Herman on Latin America & the US. 30. detsember 2008.

Advertisements
%d bloggers like this: