jump to navigation

Võimust tõtt rääkides 20. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, tõlkelood.
Tags:
trackback
Sünnipäevapidu

Sünnipäevapidu

Kirjutas: Anthony Arnove

Näitekirjanik ja otsekoheste väljaütlemiste poolest tuntud poliitiline aktivist Harold Pinter suri 24. detsembril Londonis 78-aastasena, pärast võitlust söögitoruvähiga.

Pinter oli mitmete klassikaks saanud näidendite autor: Sünnipäevapidu (1957), Majahoidja (1959), Kojutulek (1964), Reetmine (1978) ja Pühitsemine (1999). Samuti mängis ta teatris ja filmis, lavastas hulga näidendeid ja kirjutas filmistsenaariume, sealhulgas filmile Prantsuse leitnandi naine (1980).

Pinter muutis oma esimeste näidenditega kaasaegset teatrit, uurides seda, kuidas keel – ja veel enam vaikus – varjavad või toovad esile võimu ja ekspluateerimise suhteid.

Samuti tegeles ta nende küsimustega oma poliitilistes esseedes. 1990. aastal kirjutas ta:

Kas tegelikkus jääb oma põhiolemuselt keelest väljapoole – eraldatuks, kangekaelseks ja võõraks, millekski, mis ei allu kirjeldamisele? Kas korrektne ja eluline vastavus selle vahel, mis on ja kuidas me seda tajume, on võimatu? Või kas me oleme sunnitud keelt kasutama ainult selleks, et tumestada ja moonutada tegelikkust – et moonutada seda, mis toimub – kuna me kardame seda?

Meid õhutatakse olema argpüksid. Me ei suuda surnut vaadata. Aga me peame surnut vaatama, kuna nad surid meie nimel. Me peame pöörama tähelepanu sellele, mida tehakse meie nimel.

Oma ühevaatuselises näidendis Mäe keel (1988) kirjeldab ta vanglat, kus vangidel on keelatud omas keeles rääkida ja nad peavad rääkima riigikeeles. Kui ema lõpuks lubatakse oma poega vaatama, siis näitab Pinter, kuidas need kaks leiavad erinevaid mooduseid kommunikeerumiseks, hoolimata vangivalvurite piirangutest.

Näitekirjanikuna leidis Pinter sageli võimalusi vaatajate ootused ja teatri normid segi paisata. Nagu ütles ajaloolane Howard Zinn pärast Pinteri lahkumist: “Harold Pinteri näidendid olid veidrad, eluvõõrad, provokatiivsed, segadusse ajavad – mitte küll otseselt poliitilised, aga nad lükkasid vaataja tavapärase teatri piiridest väljapoole. Selles mõttes oli tema draama võrreldav tema poliitiliste vaadetega, mis ajasid tema austajaid sageli segadusse ja isegi šokeerisid neid, kui nad mõtisklesid nende väljakutsete üle, mida Pinter esitas tavapärastele ideedele sõjast, ebaõiglusest, kapitalismist.”

—————–

18-aastasena keeldus Hackneys, Londoni idaosas sündinud Pinter Briti sõjaväeteenistusse minemast. Tal oli ees rida juriidilisi lahinguid ja trahve pärast mida ta kuulutas end moraalsetel põhjustel sõjaväeteenistusest keeldujaks.

Poliitilistel teemadel hakkas Pinter väga avalikult sõna võtma pärast Tšiili sotsialistist presidendi Salvador Allende mõrvamist 1973. aastal. Ta korraldas sõja, piinamise ja kodanikuõiguste alla surumise vastaseid kampaaniaid ning andis oma allkirja paljudele inimõiguste kampaaniatele.

Pärast Nobeli kirjanduspreemia võitmist 2005. aastal kasutas Pinter võimalust, et pidada tähelepanuväärne kõne, milles ta mõistis avalikult hukka USA invasiooni ja okupatsiooni Iraagis, mida ta nimetas “jõhkra riikliku terrorismi aktiks”, pannes selle USA imperialismi pika ajaloo konteksti. (Harold Pinteri Nobeli preemia kõne eesti keeles)

(Vaata Pinteri kõnet videost inglise keeles, hispaaniakeelsete subtiitritega)

Oma pöördumises, mis kanti ette televisiooni vahendusel, kuna ta oli ratastoolis ja oma haiguse tõttu võimetu tseremoonial osalema, ütles ta:

Enamik poliitikuid ei ole meie käsutuses olevate tõendite põhjal huvitatud mitte tõest, vaid võimust ja selle võimu säilitamisest. Võimu säilitamiseks on oluline, et inimesed jääksid teadmatusse, et nad elaksid teadmatuses tõest, isegi tõest oma enda elu kohta.

Ma usun, et hoolimata tohututest vastuoludest peab meil kodanikena olema vankumatut ja raevukat intellektuaalset meelekindlust määrata kindlaks, milline on tõeline tõde meie eludes ja meie ühiskondades. See on olulise tähtsusega ülesanne, mis lasub meil kõigil.

Kõne viis raevu nii liberaalsed kui ka konservatiivsed ringkonnad.

Ajaleht The New York Times suutis vaevu oma solvumist ohjeldada, märkides, et “Näitekirjanik Harold Pinter muutis oma neljapäeval Nobeli preemia vastu võtmisel peetud kõne Ameerika välispoliitika raevuka solvamise purskeks,” lisades, et “Kirjanduspreemia on läinud viimastel aastatel sageli vasakpoolseid ideoloogiaid esindavatele autoritele.”

Hiljem oli ajaleht Times sunnitud ära trükkima paranduse oma Pinteri preemia võitu käsitlenud artiklile: “Neljapäeval ilmunud artikkel, mis rääkis näitekirjanik Harold Pinteri kriitikast Ameerika välispoliitika aadressil tema Nobeli kirjanduspreemia vastuvõtmisel peetud kõnes kirjeldas seda kõnet puudulikult. Ta ütles, et nii president Bush kui ka peaminister Tony Blair – ja mitte ainult peaminister Blair – tuleks Iraagi invasiooni eest Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette viia.”

Näitekirjanikuna, kes oli nii tuntud oma vaikuse poolest, leidis Pinter alati viisi, kuidas öelda viimane sõna. Tema kaotus on määratu nii kunstile kui ka teisitimõtlemisele, aga tema jõulised, kütkestavad ja leidlikud sõnad elavad edasi ka pärast tema lahkumist.

***

Originaal: Speaking truth about power. Anthony Arnove. 2. jaanuar 2009.

Linke Pinteri töödele:
Harold Pinteri Nobeli preemia kõne eesti keeles
Sünnipäevapidu (ainus eesti keeles trükis ilmunud näidend. 1970, Loomingu Raamatukogu)

Advertisements
%d bloggers like this: