jump to navigation

Baltikumi tänavarahutused 22. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
Tags:
trackback
Läti auto

Läti auto

Reaalselt eksisteeriv thatcherism
Kirjutas: Jeffrey Sommers

Endine Briti peaminister Margaret Thatcher ütles kunagi, et pole olemas mingit ühiskonda, on ainult üksikisikud. Osalt on see just täpselt see, mida äsjased Läti ja Leedu protestid väljendasid – viimasel kahel aastakümnel toimunud ühiskonna nõrgenemine ja hüperindividualism, millele pani aluse Anglo-Ameerika algatatud Washingtoni Konsensus. Lätis ja Leedus vallandusid protestid pärast seda, kui paistis, et päevakorras on järjekordne kogum struktuurseid ümberkorraldusi. Peaaegu kahe aastakümne pikkuse iseseisvusperioodi jooksul on sellised jätkuvad reformid toonud neis riikides kaasa ainult segadust ning väga vähe demokraatiat ja arengut, samas kui tegeliku initsiatiivi on haaranud oligarhid ja kesklassi olukord on ebaturvaline. Baltimaade protestijad tahavad, et valitsus kaitseks ohus olevat ühiskonda. 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Laulvad Revolutsioonid, mis panid aluse nende riikide iseseisvusliikumistele, esindasid samuti püüdlust ühiskonda hoida. See oli nii idealistlik püüdlus saavutada vabadus võõra võimu alt kui ka reageering 1980. aastate Nõukogude majanduskriisile. Lätile õnnetuseks olid aga need thatcheristide ideaalid, mis post-sovjetlikke lätlasi vaimustasid, sootuks erinevad sellest programmist, mis pärast Teist Maailmasõda Läänes jõukust genereeris. Läti puhul on Margaret Thatcheri neoliberaalne programm jõudnud nüüd sinnamaani, et selle poolt pakutud ühiskonna hävitamine on peaaegu lõpule jõudmas.

Iseseisvusperioodil soovitasid neoliberaalsed majandusnõustajad Lätil ignoreerida tootmist ja eksporti ning keskenduda selle asemel eelkõige makromajanduslike näitajate korras hoidmisele, mis pole aga majanduse ajaloolist perspektiivi arvestades olnud majandusliku arengu põhiline generaator. Neid 1990. aastate nõustajaid nimetati “Marrioti Brigaadideks”, kuna nad püsisid neljatärni hotellide seinte vahel ja neil ei olnud kokkupuuteid maadega, mida nad nõustasid, välja arvatud ehk see, kui nad öösiti kohalikke call-girle proovisid. Neid arenguprogramme aga, mida ajalooliselt järgisid Lääne ja Ida-Aasia riigid praktikas, ja mitte teoreetiliselt, tutvustati kui ebaefektiivseid, hoolimata nende omaaegsest edukusest. Thatcheristid nimetasid oma programmi tabavalt šokiteraapiaks, kuna nad mõistsid, et demokraatlik valikute kaalumine ühiskonna poolt, rääkimata juba ideedest, mida edendavad teised akadeemilised distsipliinid peale majanduse, oleks võinud pakkuda alternatiivseid valikuid. Šokiterapeudid uurisid leninlaste meetodeid, kelle kiire tegutsemise taktikaid pöördeliste muutuste aegadel nähti kui sobivat viisi thatcheristide majanduspoliitika sisse viimiseks.

Thatcheristid pidasid üksikisikut ühiskonnast tähtsamaks, alahinnates seda rolli, mida ühiskond on mänginud üksikisiku arengu võimaldamisel, näiteks seda, kuidas üksikisiku õiguste kaitse kogukonna kontekstis tugevdab ühiskonda. Thatcherism oli äsja iseseisvunud Balti riikide kütuseks. Nõukogude Liit tekitas hüperküünilise suhtumise valitsusse ja kollektiivsesse tegevusse ühiskonnas, kus olid märkimisväärsed võimalused inimese arenguks, kuid vähe võimalust eraeluks. Läti puhul oli eraelu ilma inimese arenguta, millele lisandus igasuguse majandusliku arengustrateegia puudumine, nagu ühiskonnale peale valatud hape, mis söövitas läbi kõik, millega see kokku puutus. Inimesed pöördusid hüpertarbimise poole, mis pidi eelduste kohaselt eraelu paremaks muutma, kuid mis faktiliselt kujunes avalikuks spektaakliks. Pinnale kerkis meeleheitlik püüdlus tunnustuse ja erilisuse järele, mis murdis läbi võõrandumise ja manifesteerus vajadusena olla „eksklusiivne”. See eksklusiivsus ja eraelu oli tegelikult mõeldud teistele tarbimiseks ning peegeldas inimeste meeleheitlikku püüdlust leida mõte oma eludele, mida oli sageli ruineerinud laostunud majandus ning ajalooline kogemus korrumpeerunud Nõukogude elust ja selle samavõrra korrumpeerunud post-sovjetlikest inkarnatsioonidest.

Läänes, nii nagu ka Idas, oli sotsiaalseid kulutusi thatcheristide programmi ajal kärbitud. Haridus ning seega ka inimese areng, mis kindlustas enesest lugupidamise, oli maha lõigatud. Tootmisega seotud ametid pakkusid veel eneseväärikust, kuid need võimalused haihtusid koos sellega, kui vabrikud Ida-Aasiasse kolisid, kuna uus investeerimismajandus soosis tootmise välismaale viimist, eelistades seda raskele innovatsioonitööle kodus. Neid hävinud elukutseid asendasid spekuleerimisega seotud ametid ja töö rikaste teenistuses. Töötegemist toetav ühiskond eksisteeris ikka veel, kuid seda alavääristati igal viisil. Osaliselt oli thatcherismi lubadus uue aastatuhande alguseks paljude jaoks piisavalt realiseerunud ning seda edendati edasi seoses Euroopa Liitu astumisega. Kasvavad energia- ja metallihinnad panid SRÜ riike otsima offshore keskusi, kus oleks võimalik oma raha pesta ja/või paigutada. Läti pakkus mõlemat võimalust. Euroopa Liidu liikmelisus tõi kaasa struktuurifondide rahade tohutu sissevoolu. Veelgi enam, rahapakkumine ja krediidiekspansioon USA-s – mis oli kavandatud selleks, et tegeleda riigi madalapalgalise (vaadates palka kui tunni eest saadavat kogutasu) deindustrialiseeruva majanduse kitsaskohtadega – tõi kaasa spekulatiivse kapitali tulva, mis jõudis Lätisse Rootsi kaudu. See võimaldas paljudele lätlastele ajutiselt keskklassi elulaadi. Siiski ilmnes selle heaolu haprus koos möödunud aastal vallandunud majanduskriisiga.

Koos praeguse majanduskriisiga võime me nüüd näha, mida thatcherism on kaasa toonud, arvestades, et selle inkubatsiooniperiood on möödas ja süsteem on saavutanud täieliku küpsuse. Läti ja Leedu on suures stressis. Ühiskond ja majandus on olnud kõikvõimalike erinevate rünnakute all. Läti majanduse arendamiseks pole olnud olemas mingit plaani. Leedus on asjad siiski mõnevõrra paremad, kuna nad on oma tööstuse osaliselt säilitanud. Regressiivsed maksud on suurenenud, samas kui spekulatsiooniga tegelevad valdkonnad on jäänud suhteliselt maksustamata ja puutumata. Krediit on kadunud ega tule tagasi ning see ei peakski oma vanal kujul tagasi tulema. Samas kui Lätis kaotavad inimesed oma töö, või kardavad selle kaotamist, on valitsus kärpinud töötushüvitiste kestust ning ilmutanud töötajate suhtes kalkust ja hoolimatust. Need sündmused on kombineerunud ning jätavad Läti ja Leedu kaitsetuks ühiskonna edasise lagunemise ees.

Äsjased protestid väljendasid hirmu ja pahameelt selle suhtes, mis alates 1991. aastat aset on leidnud, kombineerudes idealistliku püüdlusega ühiskonda ümber korraldada ja saavutada uuesti 1991. aasta eesmärgid. Lätis toimunud protestid, kus ma osalesin, olid hästi organiseeritud. Suurt tähelepanu oli pööratud sellele, et luua positiivne ja kollektiivne kokkusaamine, mille kaudu väljendada oma muresid ja frustratsioone. Algusest peale järgisid sõnavõtjad Läti traditsioonilist, mõõdukat mõtisklevat ja distsiplineeritud protesteerimise stiili. Rahvuslikud koorid andsid ettevõtmisele rahustavat tooni ja tuletasid meelde lätlaste kultuurilist pärandit.

Lätlased käitusid valdavalt tsiviliseeritult ja näitasid üles demokraatliku elu parimat praktikat. Ometi oli seal rohkem ärevaid meeleolusid kui lootust. Ajalooliselt ei ole rahvamassid, eriti just suured rahvamassid, tuntud oma hea käitumise poolest. Ometi on lätlased näidanud järjekindlalt üles oma küpsust suure surve tingimustes. Arvestades ülalpool kirjeldatud meeleolusid oletasin ma, et tuleb mõni Marksistlikus stiilis üleskutse lumpenlikule elemendile. On tähelepanuväärne, et seal ei olnud rohkem vandaalitsemist ja vägivalda.

Nendes protestides ja vägivallas peavad Balti riikide poliitikategijad suuresti iseennast süüdistama. Nad jätkavad visalt thatcheristide poliitika järgimist, mis on teinud äraarvamatul hulgal vägivalda pensionäridele, tudengitele, töölistele ja endise Nõukogude majandussüsteemi erinevate elukutsete esindajatele. Ühiskond on need hoobid enamasti ilma protestimata vastu võtnud. Need ühiskonna elemendid, kellel mõnes mõttes oleks õigus vägivaldselt reageerida, ei ole seda teinud. Destruktiivselt on tegutsenud ainult thatcherismi poolt tekitatud lumpenlik element. Need on Thatcheristide programmi lapsed. Vastavalt thatcheristide moele ei ole neil ühiskonna suhtes austust ega mõistmist, kuna ühiskond ei ole neile midagi niisugust näidanud. Nad on hoolimatud üksikisikud, kelle ainus ühiskond on rahvamass.

Äsjased protestid peaksid toimima häirekellana Läti ja Leedu ühiskonnale ja poliitikategijatele ning juhtima tähelepanu sellele ükskõiksusele, mida on üles näidatud lätlaste ja leedulaste inimlike ja materiaalsete vajaduste suhtes. On vaja kiiret reageerimist, et hoida ära tingimuste edasist halvenemist. Ei piisa sellest, kui pelgalt makromajanduslikud fundamentaalnäitajad korras hoitakse. Lühidalt, probleem on liiga keerukas, et jätta see peamiselt nende majandustegelaste hooleks, kelle poliitilised retseptid on tuletatud pigem ideoloogiast kui majanduslikust ajaloost ja kogemusest. Läti peab minema kaugemale spekulatsioonil baseeruvast majandusest ja loometööstuse tühjast retoorikast ning panema samavõrra rõhku tootmisele ja tehnoloogilisele innovatsioonile. See genereerib majanduslikku kasvu ja tööst tekkivat eneseväärikust ning annab materiaalse baasi üksikisikut ja ühiskonda mõlemapoolselt tugevdavale arengule.

***
Jeffrey Sommers on Riias asuva Stockholmi Majanduskooli külalisprofessor ja teeb koos Michael Hudsoniga uurimistööd Pikaajaliste Majandustrendide Uurimise Instituudis.

***
Originaal: JEFFREY SOMMERS. 19. jaanuar 2009. Really Existing Thatcherism.The Baltic Riots.

Advertisements

Kommentaarid

1. anteayer - 23. jaanuar 2009

Autor ei tunne olustikku ja fabuleerib: “Lätis ja Leedus vallandusid protestid pärast seda, kui paistis, et päevakorras on järjekordne kogum struktuurseid ümberkorraldusi” (Lätis natuke ühed, Leedus natuke teised põhjused aga peapõhjus üldsegi mitte “struktuursed ümberkorraldused”, pigem nende puudumine); “jätkuvad reformid toonud neis riikides kaasa ainult segadust ning väga vähe demokraatiat ja arengut, samas kui tegeliku initsiatiivi on haaranud oligarhid ja kesklassi olukord on ebaturvaline” (no mida küll selle peale öelda?)

Ei tea kas Riia Handels on saanud tünni mingi libaprofessori näol?

Sirje: Millega sa tõestad, et sa tead rohkem, kui seal elav haritud inimene?

2. asd - 23. jaanuar 2009

“ühiskonna nõrgenemine ja hüperindividualism”
“Nad jätkavad visalt thatcheristide poliitika järgimist, mis on teinud äraarvamatul hulgal vägivalda pensionäridele, tudengitele, töölistele ja endise Nõukogude majandussüsteemi erinevate elukutsete esindajatele. Ühiskond on need hoobid enamasti ilma protestimata vastu võtnud.”

mismõttes nagu? vägivalda? protestimata vastu võtnud? oeh.

mina pakuks pigem, et kultuurišokk vanematele inimestele sotsiaalse ja majandussüsteemi kardinaalsetest muutustest viimase kahe aastakümne jooksul ja nooremate inimeste kogenematus majanduslanguse võimalikkusest. katalüsaatorina siis rahulolematus valitsusega ning ka valitsuse tegevusetus.

balti riikidel on suts vahet, eesti on (vaieldavalt/hetkel veel) pisut paremas majanduslikus olukorras, kuid seda pigem mitte siin vastuvõetud otsuste tõttu vaid tänu juhusele.

kogu jutt on liiga palju keerulisi lauseid suhteliselt kasina sisu juures.

kogu juttu lugedes – baltimaad = läti ja leedu?

3. Hubbil - 25. jaanuar 2009

Totaalselt teemast mooda.

President Ilvese avalikustatud fotod tekitasid minus deja vu. Ma olen seda meest kuskil varem nainud. Tana viitsisin veidi internetis kolada, et leida Ilvese paralleelolevust.

See on ameerika komodiant Tommy Noonan, kelle suurim roll oli filmis Gentlemen Prefer Blondes. Siin on uks foto sellest:

Aga peaks vist vaatama kogu filmi ule, et aru saada mida ma silmas pean. Hea film, soovitan…

4. Mart - 29. jaanuar 2009

Mu arust on see tähtis baastekst käesoleva olukorra mõistmiseks. Tänud autorile ja tõlkijale, mõelda võiks selle laiema levitamise võimalustele.

On EÜE ja “Euromais”
suur ühtne NATO pere
kel Reagan Thatcher Pinotchet
teeb pai ja ütleb tere,

laulsid priviligeeritud punanomenklatuurse noorsoo esindajad, kelle paleuseks oli ebaõiglane võrdsus asendada õiglase ebavõrdsusega.

Mõned laulud osutuvad prohvetlikeks.

5. raspa - 10. veebruar 2009

Tahaks siinkohal öelda, Mardile, et ära kirjuta asjadest, millest sa mitte muhvigi ei tea (mõtlen siinkohal sinu fraasi “priviligeeritud punanomenklatuurse noorsoo esindajad”). Kuna laulusalm on mõningaste vigadega, siis ilmselt pole Sa sellest põvkonnast, kes seda laulu laulis. Et sa teaksid – need “priviligeeritud punanomenklatuurse noorsoo esindajad” olid selle laulu pärast (ja teistegi samrnaste laulude päras) jälitatav tõeliste priviligeeritud punanomenklatuurse noorsoo (ja mitte noorsoo) esindajate poolt.

Igataes oma teadmatuse fetisheerimine (lisaks sellel veel asjatundmatu põlguse kaudu) on silmatorkavalt näotu ja võiks isegi öelda harimatust väljendav tegu.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: