jump to navigation

Majanduslanguse psühholoogilised mõjud: majanduslik PTSD 23. jaanuar 2009

Posted by toimetus in psühholoogia, tõlkelood.
trackback
Stress

Stress

Kirjutas: Michael Bader

Olles hiljuti kaotanud 40 protsenti isiklikest pensionisäästudest, on mul kergem tunda empaatiat teiste samas paadis olijate vastu ning mõista nende abitust, raevu, süü- ja häbitunnet.

Empaatia enda ja teiste suhtes on hädavajalik, kuid mitte piisav. Vastumürk abitusele saab alguse kaastundest ja aktsepteerimisest, kuid see ei lõppe sellega. See sisaldab kurbust, aga see ei saa sellele toetada. Me vajame psühholoogilist tervendamist, aga ka maailma tervendamist.

Viha on osa sellest tervendamisest, mida meil tarvis on. Meie avalik viha, et meid on eksiteele viidud ahnuse, halva juhtimise ja poliitiliste kelmustükkide läbi, mis praeguse kriisi tekitas, läheb kompromissile nende peente ja salajaste abinõudega, mille abil me väldime kokku puutumist valulike abituse tunnetega ja peame selle asemel irratsionaalselt iseennast vastutavaks.

See tekitab poliitilise probleemi: kuigi meie poolt tuntav abitus on õigustatud, läheb suutlikkus sellele ratsionaalselt reageerida ja püüdlus selle struktuurilisi põhjuseid korrigeerida kompromissile meie poolt sisestatud süü ja häbiga.

Meie tegelikku kohustust maailma muuta – miski, mida me teha saame – õõnestavad võltsid ja ennast-süüdistavad tunded, et me vastutame asjade eest, mida me ei teinud ja mida me teha ei saa. Paradoks seisneb selles, et me peame näkku vaatama neile võimalustele, kus me oleme tegelikult abitud, selleks et meil oleksid võimalused, kus me abitud ei ole.

Mis oleks alternatiiv? Irratsionaalse süü alternatiiviks on tegelik süütus. Eitamise alternatiiviks on kurbus. Ning abituse lahenduseks on vihaseks saada ja vastu hakata.

Progressiivsete jaoks on probleem nii psühholoogiline kui ka praktiline. Nagu ka kõik teised, võitleme me passiivsuse, küünilisuse ja segadusega selle suhtes, kuidas praeguses õhkkonnas muutust esile kutsuda.

Mõned meist ootavad ja vaatavad kõrvalt, mida Obama tegema hakkab, kritiseerides või ülistades tema nõunike valikuid. Teised organiseeruvad ja osalevad aktiivselt erinevates ettevõtmistes, et poliitilisi tulemusi mõjutada. Aga enamik meist seisab vastamisi raskusega säilitada ja ehitada edasi seda lootust ja kirge, mis viimase aasta presidendivalimiste kampaania käigus tekkis.

Minu arvates pärsivad meie suutlikkust ja poliitiliseks tegevuseks vajalikku energiat varjatud psühholoogilised reaktsioonid praegusele majanduslikule katastroofile. Reaktsioonid, mida komplitseerivad süü, vastutuse ja abituse tunded.

Me tunneme vastutust asjade pärast, mida me ei teinud ja abitust asjade ees, mida me suudaksime teha. Me tunneme süüd, siis kui me peaksime tundma end süütuna, küünilisust, siis kui me peaksime tundma end lootusrikkana ja jõuetust, siis kui me peaksime tundma end tugevana. Selle segaduse mõistmine ja lahendamine aitaks progressiivseid tohutult palju.

Igaüks töötab majanduslikku stressi ja ärevust läbi isemoodi. Iga ratsionaalse reageeringu kohta sellele majandussurutisele on olemas ka irratsionaalne reageering – see, mis tuleneb vähem objektiivsetest oludest ja rohkem inimpsüühika iseärasustest. Sellised iseärasused pole vähem põhjendatud, kuna need on üldlevinud. Kadeduse, enese-süüdistamise ja eitamine tõstavad paljudes meis oma inetut pead ja sageli valuliste tagajärgedega. Ma näen neid iseendas. Ma näen neid oma sõprades ja ma näen neid oma klientides.

Enese-süüdistamine on neist reaktsioonidest üks kõige salakavalam ja üldlevinum. Enesesüüdistus ei ole vaid nii, et me süüdistame ennast selles, et just meil ei õnnestunud ennustada seda täpset momenti, mil aktsiaturg hakkas kokku kukkuma, kuigi mõned seda tegid. Enamik meist on liiga ratsionaalsed ja ei tunnista end avalikult süüdi selles, et me ei tea kõike.

Selle asemel on enese-süüdistamine peenem ja algab ajaliselt veidi hiljem, ehk: oleksin pidanud kõik rahaks vahetama, siis kui see esimest korda juhtus, või et ma keeldusin seda tunnistamast ja nüüd maksan selle eest. Või et üks inimene prognoosis, et põhi kukub alt ära ja ma lihtsalt ei kuulanud.

Mõnikord on selline süü vürtsitatud pisukese kadedusega: minu naaber müüs lihtsalt oma maja maha ning istus kasumi otsas oodates, millal on soodne hetk uut osta – õnnelik lurjus. Või minu naisevend nägi selle tulekut ette ja asus aasta tagasi kõrvaltvaataja positsioonile. Või koguni – üks patsient, keda minu parim sõber möödunud kevadel psüühiliste probleemide suhtes konsulteeris, veenis mu sõpra, et ta täielikult aktsiaturult lahkuks!

Niisugused lood, tõelised ja kaheldava ehtsusega, tekitavad pidevalt kadeduse valuhoogusid ja enese-kriitikat. Nende inimeste hea õnn tõstab esile meie ebaõnnestumist. Paljudel juhtudel on see enese-nuhtlemine jätkunud kuni praeguse ajani: ma peaks arvatavasti praegu [aktsiaturult] lahkuma, aga ma kardan, et ma magan tõusu maha. Vihjav hinnang on siin: “Lollita mind üks kord, häbi sulle; lollita mind kaks korda, häbi mulle”. Ükskõik milline oleks ka asjade tõeline olemus (isegi kõige taiplikumad investorid ei ole kindlad, mida praegu teha), aluseks olev tundmus sisaldab enda süüdistamist mõne vea, närvide kaotamise, intelligentsuse või otsuse eest.

Kuigi mõned inimesed siin ja seal on ehk turgude käitumise ära arvanud, siis faktiliselt enamik meist seda ei teinud. Niisiis, kui “enamik meist” avastab ennast täpselt samasuguses kitsikuses, siis ei saa see kitsikus ilmselt olla isiklik probleem ning inimesed ei saa seda ratsionaalsemaid otsuseid tehes mõistlikult lahendada.

Kui dot-com mull 2000. aasta kevadel lõhkes, siis süüdistasid paljud minu patsiendid ennast selles, et nad olid liiga ahned, või et nad tegutsesid oma terve mõistuse vastaselt, kuulates liiga palju oma maaklereid, või et läksid karjamentaliteediga kaasa, kuigi nad teadsid paremini.

Fakt, et miljonid inimesed ütlesid täpselt sama asja, ei leevenda valulikke vastutuse ja häbitundeid, mis neil tol ajal olid, ning sellised faktid ei paista muutvat samasuguseid tundeid tänasel päeval. Inimesed tunnevad suurt vajadust, peaaegu et sundust, võtta isiklik vastutus oma elusaatuse eest, vaatamata ookeanitäiele tõendusmaterjalile, et nad on jõudude ohvrid, mida nad ei suuda isiklikult kontrollida. Ja iga lugu kellestki, kellel õnnestus šansid ära kasutada, turu vastu kihla vedada või terve nahaga põgeneda, lihtsalt tugevdab seda enese-süüdistamise kalduvust.

Kui on olemas mõni asi, mida ma olen õppinud oma rohkem kui 30 aastat kestnud töös haiget saanud või traumeeritud inimestega, siis on see järgmine: inimolendid ei suuda taluda abitust. Kui me oleme abitud, siis tunneme me alateadlikku vajadust sellest pidevalt lugu rääkida, lugu, kus meil oli kuidagi valikuvõimalus või kus meie kannatusel oli mingi transtsendentne tähendus.

Üks minu naispatsient kaotas 1989. aasta Loma Prieta maavärinas kõik. Kuigi ta oli varustanud oma maja lisaseadmetega täpselt sama hooletul moel nagu tema naabrid, kritiseeris ta ennast selle eest, et ta ei olnud palganud kõrgema järgu ehitusinseneri, kindlustamaks, et lisaseade oleks paigaldatud parimal võimalikul moel.

Teine naispatsient tegeles kaotuse tunnetega, pärast seda kui ta oli läinud lõplikult lahku teda väärkohelnud poiss-sõbrast, kellega ta seitse aastat koos oli elanud. Ta tundis end süüdi selles, et ta ei olnud oma sõbrale piisavalt “võimalusi” andnud. Väärkoheldud lastel on harjumus süüdistada ennast selles, et vanemad neid hooletusse jätsid ja nende suhtes vägivalda tarvitasid. Kõikide nende juhtumite puhul näeme me inimest, kes ei suuda selgelt ja lihtsalt tunda, et ta on ohvriks langenud, kes ei suuda tunda abitust ja kes muidugi ei suuda tunda, et ta on süütu.

Süütus ja abitus on meie psüühikas läbi põimunud. Siiski, kui me oleme tõesti abitud, siis peaksime me tundma, et me oleme süütud ja mitte süüdi. Kui me ei suuda tegelikult olukorda kontrollida, siis ei saa me selle tagajärgede eest vastutavad olla. Aga kuna meie psüühika ei suuda taluda abitusele näkku vaatamist, siis on meil ka probleeme sellega, et ennast süütuna tunda. Kui näiteks inimestele antakse võimalus rääkida pikemalt oma finantsilistest kaotustest, mille üle neil kontrolli ei olnud, siis on seal harilikult rohkemat kui pelgalt jälg süüst.

Hiljuti oli mul võimalus kuulata, kuidas Bernard Madoffi poolt petetud inimesed süüdistasid ennast selles, et nad teda usaldasid. Nende viha ja meeleheidet saastas irratsionaalne süü, irratsionaalne seetõttu, et kuigi nad võisid olla juriidiliselt vastutavad oma investeeringute eest, ei olnud see ilmselt mitte “valik” selles mõttes, mille pärast nad ennast süüdistasid. Madoffil oli laitmatu renomee ja kõik “eksperdid” soovitasid teda väga.

See on sama nagu 1950. aastatel, kui naised süüdistasid ennast selles, et nende lapsed sündisid defektidega, kuna nad võtsid preparaati nimega Thalidomide, mida arstid kirjutasid välja hommikuse iivelduse vastu. Valik, vastutus ja süü oleksid sellisel puhul vaevu põhjendatud ja kaalumist väärt asjaolud ning ometi teame me kõik, et just täpselt seda paljud neist naistest tol ajal tundsid ja see on see, mida paljud aktsionärid praegu eraviisiliselt tunnevad. Meil on raske tunda, et me pole süüdi ja et me oleme abitud.

Miks see nii on? Hüva, muidugi on meil kultuur, mis idealiseerib isiklikku vastutust ja mille ideaaliks on “self-made man”, kes on edukas kõikidest takistustest hoolimata. Hoolimata rohkest tõendusmaterjalist, mis näitab, et on peaaegu võimatu ületada kõiki neid tõkkeid, mis tulenevad sotsiaalsest klassist, haridusest, lapse varastest kasvutingimustest, kultuurilistest normidest ja isegi juhusest, on peaaegu võimatu saada lahti arusaamast, et me elame meritokraatias, mis premeerib väärilisi. Kuna mõned inimesed suudavad selle ebavõrdsuse ületada, just nii nagu mõned inimesed aimasid ette praegust majanduslangust, siis ei saa siin olla olemas mingeid süütuid ohvreid. Kuna kõik samasuguses olukorras olevad inimesed ei ebaõnnestu, siis peab ebaõnnestumine olema isiklik asi.

Või ehk on olemas midagi põhiolemuselt inimlikku seoses vaba valikuga – ja nimelt, et isegi kõige karmimates ja piiratumates oludes oleme me sunnitud uskuma, et me oleme vabad, et meil on valikud, et me usume, nagu filosoof Jean-Paul Sartre, et “vabadus on see, mida sa teed sellega, mis sulle on tehtud”. Võib-olla ei suuda ma oma välist keskkonda kontrollida, kuid ma saan kontrollida seda, mida ma selle suhtes tunnen.

Niisiis, hoolimata sellest, et me oleme objektiivselt abitud, kas siis aktsiaturu krahhi või majandusliku surutise ees, looduskatastroofi või teiste inimeste jõhkra ebaõigluse ees, usume me alati, et on midagi, mida me oleksime pidanud selles suhtes tol ajal ette võtma või siis saame praegu ette võtta ning süüdistame ennast, kui niisugused reaktsioonid puuduvad.

Sügavam, ja minu arvates olulisem põhjus, miks enamikul inimestest on raske tunda abitust ja seda et nad pole süüdi, peitub lapsepõlve psühholoogias. Psühhoanalüütik W.R.D. Fairbairn ütles kord, “Lapsed oleksid pigem patused taevas kui pühakud põrgus”. Ta mõtles seda, et lapsed eelistaksid pigem uskuda, et nad tulevad õiglasest ja heast perekonnast, kus nad olid halvad, kui et nad tulevad ebaõiglasest ja halvast perekonnast, kus nad olid head.

Sel põhjusel räägivad väärkoheldud lapsed sageli, et nad provotseerisid oma vanemate vägivalda, ning täiskasvanud õigustavad lugusid sellest, kuidas nad ise lapsena peksa said, sageli väitega, et nad olid “rasked” lapsed.

Enamik inimesi ei suuda lubada endal tunda, et nad pole süüdi, kuna sellisel juhul oleks süüdi nende eest hoolitsenud inimeste tõeline moraalne pale, ja see äratundmine on talumatu. See tähendaks, et neid ei kaitstud, siis kui nad lapsed olid, et nende psühholoogiliseks ellu jäämiseks hädatarvilik kiindumus puudus, oli häiritud või koguni ohtlik, ning et olendid, kellest nad oma abituses sõltusid, võisid olla aeg-ajalt pahatahtlikud.

Lapsed suudavad vaid harva sellele emotsionaalsele reaalsusele näkku vaadata ning samuti ei suuda seda enamik täiskasvanuid. Pole isegi tingimata tarvis, et need tajumused oleksid objektiivselt tõesed – see on subjektiivne kogemus vanemlikest ebaõnnestumistest, mis on nii hirmutav, et see viib enese-süüdistamiseni.

Ma arvan, et seda lapsepõlvest pärineva eitamise jäänukit võib leida paljude inimeste, keda ma tean ja olen ravinud, viimastes meeleheitlikes psüühilistes jõupingutustes jätkata uskumist meie poliitiliste ja finantsinstitutsioonide headusesse. Meie avalik viha selle pärast, et meid on eksiteele viidud selle ahnuse, halva juhtimise ja poliitiliste kelmustükkide läbi, mis praeguse kriisi tekitas, läheb kompromissile nende peente ja salajaste viisidega, millega me peame irratsionaalselt iseendid vastutavaks.

See tekitab poliitilise probleemi: kuigi meie poolt tuntav abitus on õigustatud, läheb meie suutlikkus sellele ratsionaalselt reageerida ja püüdlus selle struktuurilisi põhjuseid korrigeerida kompromissile meie poolt sisestatud süü ja häbiga. Meie tegelikku kohustust maailma muuta – miski, mida me teha saame – õõnestavad võltsid ja ennast-süüdistavad tunded, et me vastutame asjade eest, mida me ei teinud ja mida me teha ei saa.

Et öelda seda, mis on endastmõistetav: me ei ole objektiivselt abitud lapsed ülekaalukalt võimsa vanemliku autoriteedi ees. Süsteem on rakendanud petuvõtteid meie vastu, kuid see ei pea nii olema. Meie süülisus ei seisne selles, et me oleme süsteemi usaldanud, vaid selles, et me pole taibanud, et erinevalt perekonnas elavatest lastest, on meil praegu vabadus seda muuta. Paradoks seisneb selles, et me peame näkku vaatama neile võimalustele, kus me oleme tegelikult abitud, selleks et meil oleksid võimalused, kus me abitud ei ole.

Väide, et enamik meist vastustab irratsionaalselt seda, et tunda ennast abituna ja tunda, et me pole süüdi, võib paista võlts, arvestades seda, kui sageli me kuuleme vanemaid, õpetajaid, asjatundjaid ja poliitikuid ülistamas isikliku vastutuse tähtsust. Kas see pole siis tõsi, et liiga paljud, ja mitte liiga vähesed, inimesed paistavad pidevalt teisi oma probleemides süüdistavat? Kuidas saaksin ma väita, et inimesed kannatavad pigem selle tõttu, et nad ei suuda tunda abitust ja seda, et nad pole süüdi, aga mitte selle tõttu, et nad ei suuda võtta vastutust?

Siin on vastus, et miks see nii on: oma mitte süüdi olemise avalik kuulutamine on peaaegu alati kaitse isiklike enese-süüdistamise tunnete vastu. Nii oma isikliku kui ka kliinilise kogemuse põhjal võin ma öelda, et mida häälekamalt keegi kuulutab, et ta on ohvriks sattunud, seda rohkem süüdi see inimene end tõenäoliselt sisimas tunneb. Põhjus on lihtne: süü ja enese-süüdistamine on enamiku inimeste jaoks liiga valulik, et seda teadvustatult liiga pikka aega taluda. Nad on sunnitud seda väljapoole asetama, püüdes asjatult ennast ja teisi veenda, et nad on süütud ohvrid ja et kõik teised on nende ebaõnnestumistes süüdi.

Sellised tegelased, ja neid on palju, paistavad mähkivat ennast abituse ja laitmatu süütuse loosungi sisse. Salamisi tunnevad nad end siiski süüdi. See süsteem ei ole stabiilne, kuna see toetub süü ja selle eitamise alusele ning nõnda keerleb süü ja süüdistamise ring lõputult.

Enamik meist on tegelikult rikaste hüvanguks üles seatud riukaliku majandussüsteemi kokkuvarisemise abitud ja süütud ohvrid. Ükskõik kui palju me ehk aeg-ajalt ka järgisime oma kõige halvemaid instinkte, tegeledes kulutamisega, võlgadega ja investeeringutega, ei ole me süüdi meie praeguses kitsikuses.

Me peame arendama kaastunnet iseenda ja teiste vastu. Me peame leinama seda, et me kaotasime oma raha ja finantsilised unistused, mida nad toitsid. See ei tähenda, et me ei võiks tasa teha osa oma kaotustest või et meil ei peaks olema unistusi, aga me ei saa kella tagasi keerata ja teeselda, et seda katastroofi ei ole juhtunud.

Niisiis peame meie, nagu ka armsa inimese leinamise korral, leppima uue reaalsusega viisil, mis võimaldab meil kogeda teatud normaalseid reaktsioone. Reaktsioone, mida me saame avalikult teistega jagada, selle asemel et neid eraldatusse peita, just nagu oleksid need isiklikud ebaõnnestumised ja häbi allikad. Mul on liiga palju patsiente, kes häbenevad rääkida oma finantsilistest kaotustest, kuna nad kardavad kriitika alla sattuda. Hirm muudab kaotuse ja trauma mitteseeditavaks.

Ja lõpuks peame me vihaseks saama, organiseeruma ja andma endale õiguse muuta süsteemi, mille üle on meil olnud liiga vähe kontrolli. See on, ja peabki olema, vihaleajav, et majanduslik eliit on koos oma poliitiliste õigustajatega süsteemi kavalalt ära kasutanud. Nii et nemad on kogunud astronoomilisi kasumeid, jättes samal ajal meid ülejäänuid oma ahnuse ja ükskõiksuse mürgiste kõrvalproduktide meelevalda.

***

Autorist: Michael Bader on San Franciscos tegutsev psühholoog ja psühhoanalüütik. Ta on kirjutanud raamatud “Erutus: seksuaalfantaasiate saladuslik loogika” ja “Mehe seksuaalsus: miks naised seda ei mõista – ja mehed samuti mitte”. Samuti on temalt ilmunud arvukalt kirjutisi, mis käsitlevad psühholoogiat ja poliitikat.

***

Originaal: Michael Bader. Economic PTSD: The Psychological Effects of the Recession. AlterNet, 14. jaanuar 2009.

* PTSD – Posttraumatic stress disorder – traumajärgne stressihäire.

Advertisements

Kommentaarid

1. vatablog - 23. jaanuar 2009

Kuna Bader on psühholoog ehk siis ravitseja, siis mõistagi peab ta lähtuma sõnumi pragmaatikast: kuidas pöörduda patisendi poole, keda on vaja motiveerida tegutsema, et ta saaks üle oma apaatiast.

Tema välja pakutud raviloogika töötab ka osade shamanistlike praktikate puhul: ärge muretsega, hakake elama, teie hädades pole süüdi teie ise, vaid vaimud – ja nüüd on nad teie seest läinud.

Samas on Baderi kategoorilisus oma ravimeetodi kehtesamisel ühekülgne. Ta toob süütult kannatajate näiteks väärkoheldud lapsed, kes keelduvad tunnistamast omale kahju toonud lähedaste kurjust või rumalust. See on juhtum, kus veel välja kujunemata isiksus ei saa võtta vastutust tema eest tehtud valikute eest, ja selle näite kehtivust on raske vaidlustada.

Samas on selle analoogia laeindamine majanduskriisi läbi kannatanute koguhulgale kohatu. Baderi enda teksti komplitseeritus eeldab, et seda loevad mõtlevad inimesed. Kes saab aru tema “jutluse” mõttest ja ei saanud varem aru globaliseeruva finantsoligarhia valuvõtetest, on kas jonnakas või halevaml juhul silmakirjalik, ja sel juhul igal juhul süüdi. Süüdi olemine ei tähendagi aga midagi muud peale oma vastutuse tunnistamist selleks, et sedasama vastutus saaks hakata edaspidi rakendama. Kas Bader soovib neilt inimestelt, kes võiksid ehk viimaks asuda kahetsema oma seni mõttetult elatud elu, et nad nüüd ütleksid: “midagi ei ole olnud, maailm on vesikäimla…” ???

Baderi ilukõne on just sedasorti tekst, mille sõnumi suudavad vajalikul määral dekodeerida need, kes teda juba ette mõistavad ja tema väärtusi jagavad ning kelle jaoks see teks ei saa seetõttu olla teraapia, vaid parimal juhul intellktuaalne eneserahuldamine (ehk siis poliitiline ajaviide).

Need inimsed, kes võibolla tõesti ei olnud süüdi, kes nö tiriti juukseidpi kaasa ja kes said valusaid ebaõiglaseid hoope, nemad elavad getodes, ja uskuge mind härra Bader, nemad teie terapeutilisi tekste ei loe ja ei suudagi lugeda ja teie psühhoanalüütilisi istungeid kinni maksta ei jõuaks ega leiaks teie mugaval sohval lamades ka ühist keelt. Teie aga muudkui kirjutate ja lohutate börsimaaklereid ja oma mugavas väikekodanlikus rahulolus tukkunud rasvalotte: mingit süüd ei olnudki. Lollus ruudus. Süü on jagatud süü.

Ja kui ühiskond üldse vajab üleskutseid, siis võiks selleks olla tõdemus, et anname andeks, aga ei unusta ja läheme ühsekoos edasi. Seda mõistetakse ka getodes. Seda mõtet suutis väjendada ka Obama ja see oli üks detail paljude hulgas, mis tagas talle edu.

2. sirje - 23. jaanuar 2009

Miks sa psühholoogid ja ravitsejad ühte patta paned? Muidugi kasutavad ravitsejad erinevaid psühholoogilisi võtteid selleks, et patsienti veenda, aga tavaliselt teevad nad seda ilma, et nad oleksid seda õppinud. Ma eristaks siiski psühholoogi ja ravitsejaid omavahel. Selline ühte patta panemine antud kontekstis, on demagoogiline võte, kus kellegi asetamine positsiooni “nemad” mõjub alavääristavalt.

Tegelikult ma ei saagi aru, mis selle mehe teksti puhul nii ärritas? Ma kujutasin just ette, et see tekst siin, on vahelduseks teistele tekstidele, mis võivad ootamatut ärritustunnet esile kutsuda.

Minu arust on siin paljugi, mis aitaks inimestel oma tunnetes orienteeruda. Kuna silmas on peetud siiski inimesi, kes on teatud elatustaseme saavutanud, siis loodetavasti ei tajuta seda teksti ka keerulisena. Näiteks süütunne on vähemalt naistel üks suuremaid probleeme üldse, mis ei lase raskeid olukordi pädevalt hinnata.

3. analyytik - 23. jaanuar 2009

Eks ta keeruline ole pisut, seda küll.
Aga kui originaali vaadata, siis tegelikult on seal kohe alguses üks esile tõstetud lause. Tõlkes, tõsi jah, seda spetsiaalset esile tõstmist ei ole, kuigi tekti sees on see muidugi olemas. Järsku see lause aitab autori mõttest (eesmärgist) paremini aru saada. Või vähemalt peaks selline esile tõstmine näitama/vihjama, mis on oluline.

“We feel responsible for things we didn’t do and helpless in the face of things we couldn’t do.”

Tekstis oleks see siis viies lõik näiteks.

“Our real responsibility to change the world — something we can do — is undermined by the false and self-blaming feelings of responsibility for things that we didn’t and can’t do. The paradox is that we have to face the ways that we’re really helpless in order to own the ways that we’re not.”

“Meie tegelikku kohustust maailma muuta – miski, mida me teha saame – õõnestavad võltsid ja ennast-süüdistavad tunded, et me vastutame asjade eest, mida me ei teinud ja mida me teha ei saa. Paradoks seisneb selles, et me peame näkku vaatama neile võimalustele, kus me oleme tegelikult abitud, selleks et meil oleksid võimalused, kus me abitud ei ole.”

Tundub, et see on asja point ilmselt. Aga sõna “way” – selle tõlkimisega on jama muidugi tihtipeale.

***

vatablog – 23. jaanuar 2009
“…kuidas pöörduda patisendi poole, keda on vaja motiveerida tegutsema, et ta saaks üle oma apaatiast.

… ärge muretsega, hakake elama, teie hädades pole süüdi teie ise, vaid vaimud – ja nüüd on nad teie seest läinud.”

Oot-oot-oot…?
Seda Dale Carnegie värki siin artiklis nüüd kohe kindlasti ei olnud! Kust see võetud on?! See on ikka hoopis teine koolkond ja lähenemisviis.

Ja igasugune “üle saamine” … see ei käi ka justkui selle kirjutisega kokku.

Siin kommenteerija projitseerib ikka üsna nähtavalt.

4. vatablog - 23. jaanuar 2009

Ma usun, et mu kriitika on nö self-explanatory. no further comments.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: