jump to navigation

Revolutsioon vaimsuses 28. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, tõlkelood.
Tags:
trackback

Õnnelik?
Kirjutas: Benjamin R. Barber
Samas kui majandussurutise mülkas tammuv Ameerika lootusrikkasse Barack Obama ajastusse siseneb, käib vaikne aga otsustav võitlus kapitalismi hinge eest. Kas turumajanduslik süsteem pannakse lõpuks meid teenima? Või jätkame hoopis meie selle teenimist? George W. Bush väitis, et käesolev kriis “ei tähenda vabaturu süsteemi nurjumist ning vastuseks ei saa olla püüdlus seda süsteemi uuesti leiutada”. Aga kuigi kapitalismi surnuks kuulutamine läheks liiga kaugele, on George Sorosel õigus, kui ta ütleb, et globaalse majanduse taga oleva turuteooriaga “on midagi põhimõtteliselt valesti”, et selles on mingi “defekt,” mis on “süsteemile loomupäraselt omane.”

Küsimus ei ole mitte kapitalismi surmas, vaid selles, mis sorti on see kapitalism – ja mis suhe on sellel kultuuri, demokraatia ja eluga? Paistab, et president Obama rubinistidest koosnev majandusmeeskond on moodustatud pigem taaskindlustamiseks kui uuendamiseks, et selle meeskonna liikmed hakkavad parandama seda, mille nad ära lõhkusid. Aga isegi kui neil see õnnestub, kas nad teevad midagi enamat kui restaureerivad kapitalismi ja taastavad selle status quo ante, taaselustades kõik need defektid, mis meid praeguse läbikukkumiseni viisid?

Obama majandusmeeskonnas puuduvad progressiivsed kriitikud ning kuna selle liikmed on majandusspetsialistid, siis mõtlevad nad jätkuvalt ainult majanduse raamistikus. Jah, pankurid ja poliitikud on nõus, et peaks olema rohkem regulatsioone ja järelevalvet, et valitsus peaks hädast välja aitamiste puhul omandama suurema osa aktsiakapitalist ning et külmunud krediidipump tuleb aktiivsemalt üles soojendada. Silmapiiril on väga suur stimuleerimispakett, mille keskendumine keskkonnale, alternatiivenergiale, infrastruktuurile ja töökohtade loomisele on igati tervitatav – see on tõepoolest hea asi.

Ometi on raske märgata mingitki liikumist selle suunas, et turu domineerivat rolli meie ühiskonnas hakataks kuidagi ulatuslikult ümber hindama. Mitte keegi ei sea kahtluse alla soovi rehabiliteerida tarbimisturg kui Ameerika kaubanduse mootor. Ega seda, et kaubandust peetakse Ameerika avaliku ja eraelu aluseks, isegi hinnaga, mis allutab sellele teised Ameerika väärtushinnangud – nagu pluralism, vaimne elu ja püüdlus (mitte-materiaalse) õnne järele.

Kõikvõimalikud erinevad majandusspetsialistid ja poliitikud rõhutavad jätkuvalt, et peamiseks väljakutseks on see, kuidas õhutada loidu nõudlust. Sest majandusele, mille SKP on hakanud 70 protsendi ulatuses sõltuma tarbimisest, tähendavad šoppajad, kes ei šoppa ja tarbijad, kes ei tarbi, hävingut. Ometi on see just nimelt selle konsumerismi paradoksiga tegelemine, mis võitluses kapitalismi hinge eest ette tuleb võtta.

Globaalse kapitalismi kriis nõuab revolutsiooni vaimsuses – fundamentaalset muutust hoiakutes ja käitumises. Reform ei saa pelgalt lapsi ja vanemaid tagasi kaubanduskeskusesse kiirustada. See peab õhutama neid vähem ostma, pigem säästma kui kulutama. Kui oleks olemas mingi üleriigiline loterii, siis peaks Obama administratsioon kasutama seda säästmise ergutamiseks, ütleme näiteks et vabapääse iga kümne panka pandud dollari eest. Karistada tuleks süsihappegaasi tekitamist, maksustades mootorikütust nii, et see maksaks 4 dollarit gallon, hoolimata turuhinnast, samuti tuleks piirata ahnelt kütust õgivate sõidukite kasutamist ja propageerida tõhusat avalikku transporti. Ja kuidas oleks poliitikaga, mis ergutaks tootjaid tegelema tõeliste vajadustega, isegi kui abivajajatel on vähe raha, selle asemel et mõelda välja võltsvajadusi rikastele, lihtsalt sellepärast, et nad on valmis maksma?

Või mis veelgi parem – võtame tõsiselt seda ebasiirast MasterCardi reklaami, ja mõtleme kõikidele nendele asjadele, mida raha eest osta ei saa (neid asju on enamik!). Muudame mõnesid harjumusi ja taastame tasakaalu keha ja hinge vahel. Kujundame ümber kultuurilise eetose ja hakkame kultuuri tõsiselt võtma. Kunstil on suur roll ühiskonna mitte-kommertsiaalsete aspektide edendamisel. Kabineti tasandi kunstidel ja humanitaarteadustel on lõpuks aeg hakata edendama loovat mõtlemist – nii valitsuses kui ka kogu riigis. On aeg eraldada riiklikke vahendeid kunstiharidusele, et õpetada noortele kujutlusvõime, loomingu ja kultuuriga kaasnevat jõudu ja rõõmusid – et nad saaksid sellest osa pigem tegijate ja pealtvaatajatena kui tarbijatena.

Puhkus ja füüsiline tegevus on samuti avalikud hüved, mis ei peaks sõltuma isiklikust ostuvõimest. See nõuab pigem parke ja jalgrattaradasid kui kobarkinosid ja kaubanduskeskusi. Kobarkinost rääkides tuleks küsida, miks on jäetud uus kommunikatsioonitehnoloogia peaaegu täienisti kommertsi meelevalda? Kobarkino arhitektuur on demokraatlik ja selle võrgustikutöö potentsiaal on sügavalt sotsiaalne. Ometi on see enamasti pandud pigem era- ja kommertshuvide kui hariduse ja kultuuri teenistusse. Kobarkino demokraatlike ja kunstilisi võimalusi tuleb edasi arendada, koguni subsideerida.

Muidugi ei saa enamikku vajaminevat mõjutada ainuüksi valituse poliitika abil, või stimuleerimispakettidega ja uute regulatsioonidega väärtpaberi- ja pangandusturul. Kaalul on kultuuriline eetos. Sest tõesti liiga kaua on meie peamised institutsioonid – alates haridusest ja teavitusest kuni poliitika ja meelelahutuseni – eelistanud konsumerismi kõigele muule, koguni ühiskonna infantiilseks muutmise hinnaga. Et vaimsus saaks muutuda, peavad nad revolutsiooniga ühinema.

Niisuguste muutumiste hind on kahtlemata kõrge, kuna tõenäoliselt pikendavad need majandussurutist. Kapitalistidelt võidakse nõuda, et nad võtaksid enda kanda riske, mida nad eelistaksid sotsialiseerida (st. neid maksumaksjate õlgadele lükata). Neilt võidakse nõuda, et nad looksid uusi turgusid, selle asemel et ekspluateerida ja ära kasutada vanu; et nad teeksid pidevalt ja kiiresti uusi investeeringuid ja rakendaksid leiutisi, mis looksid töökohti ja aitaksid tekitada neid uusi tarbijaid, kes ostavad kasulikke ja vajalikke asju, mida kapitalistid toodavad siis, kui nad hakkavad tegelema tõeliste vajadustega (proovige puhastada saastunud vett Kolmandas Maailmas, selle asemel et Esimeses kraanivett pudelisse panna!).

Head uudised on need, et inimesed juba tarbivad vähem, teenivad raha enne kulutamist (kasutades neid vanamoodsaid kõrvale panemise plaane) ja tunnevad kergendust šoppamise kvaasi-moratooriumist. Ühtäkki on deebetkaardid kõige eelistatum plastraha. Lapsevanematest “uksehoidjad” tõstavad mässu turundustegelaste vastu, kes kohtlevad nende nelja-aastaseid lapsi kui potentsiaalseid tarbijaid. Täiskasvanud seavad kahtluse alla brändidega seonduva identiteedi ja katsed nende maitset järjest infantiilsemaks muuta. Nad avaldavad vastuseisu poliitikutele, kellel paistab olevat sõltuvus krediidist kui majanduskriisi kõikvõimsast ravivahendist.

Ja Barack Obama? Me valisime presidendi, kes tõotas põhimõtteliselt sügavat muutust. Selle asemel, et püüda otsida tagasiteed sellest segadusest, kus me oleme, miks mitte leida teed, mis viiks edasi? Mis siis, kui Obama pühenduks sellele, et Ameerika Ühendriigid alandaksid järgmise kümne aasta jooksul oma tarbimiskulutusi 70 protsendilt SKPst kuni 50 protsendini, mis on laias laastus number, kus Saksamaa SKP on tänasel päeval? Sakslastel on samasugune elustandard ja märkimisväärselt suurem võrdsus. Kujutlegem kõiki neid asju, mida me saaksime teha siis, kui me ei šoppa: mängida ja palvetada, luua ja suhelda, lugeda ja jalutada, kuulata ja sigitada – teha kunsti, leida sõpru, luua kodusid, armatseda.

Kas kõlab liiga pehmelt? Liiga idealistlikult? Et me suudaksime üle elada selle meie riiki rohkem kui kolm viimast aastakümmet vaevanud jätkusuutmatu tarbimiskapitalismi kollapsi, selleks peab idealismist saama uus realism. Sest kui võitlus käib soliptsistliku ahnuse kaudu määratletud materiaalse keha ning kujutlusvõime ja kaastunde kaudu määratletud inimvaimu vahel, siis on just puhtalt tehniline majanduslik reageering liiga pehme ega ei paku meile midagi enamat kui selle šopahoolikute hüper-konsumerismi põrgu restauratsiooni, mis praeguse hävingu põhjustas.

Ajaloos eksisteerivad seikluslikud hetked, mis on sageli esile kutsutud mõne katastroofi poolt ja mis võimaldavad fundamentaalset kultuurilist muutust. Kodusõda ei toonud kaasa mitte ainult orjuse lõppemist, vaid kasvatas kokku haavatud maa, avas tee Läände ning ergutas kapitalistlikke investeeringuid viisil, mis lõid modernse Ameerika riigi. Suur Depressioon legitimiseeris demokraatliku interventsionismi radikaalse ekspansiooni; kuid mis veelgi tähtsam, see tegi ameeriklased teadlikuks sellest, kui olulise tähtsusega on võrdsus ja sotsiaalne õiglus (asjad, mis kapitalismi esimesel sajandil maha olid maetud), selleks, et Ameerika demokraatiana kestma jääks.

Tänasel päeval leiame me ennast taas kord sellises viljastavas hetkes. Kas me kasutame seda selleks, et mõtestada ümber kapitalismi tähendus ning suhe meie materiaalse keha ja vaimse psüühe vahel, mille teenimiseks keha on mõeldud? Kas me oleme valmis mõtestama ümber suhet tarbekaubafetišismi ja ahtameelse kommertsialismi, millel me oleme lasknud enda üle valitseda, ning pluralismi, heterogeensuse ja vaimsuse vahel, mis väidetavalt moodustavad meie rahvusliku iseloomu?

President Obama inspireeris kindlasti paljusid noori inimesi mõtlema endast kaugemale – kaugemale karjerismist ja mõttetust konsumerismist. Kuid meil on kalduvus jätta “kõrgemad” asjad kõrgelennulise retoorika pärusmaaks ning pühendada poliitika materiaalsele. Et panna inimesed mõistma, et õnne pole võimalik osta ning et konsumerism kurnab ära mitte ainult keha ja rahakoti vaid ka tahtejõu ja hinge – et kapitalism ei saa krediidile ja konsumerismile toetuses pikas perspektiivis ellu jääda – see nõuab programme ja inimesi, pelgalt jutustamisest ei piisa.

Obama presidendiks valimise ja globaalse krediidimajanduse kollapsi kokku sattumine tähistab hetke, mil radikaalne muutus on võimalik. Aga me vajame uue presidendi juhtimist, selleks, et pöörata majanduslik häving kultuuriliseks ja demokraatlikuks võimaluseks: et muuta teenimine niisama tähtsaks kui isekus (mis oleks, kui lülitada hariduskavadesse universaalne ja kohustuslik riiklike teenuste programm?); et pidada kogukonda mitte vähem tähtsaks kui individualismi (kaotatud sotsiaalset kapitali saab taas luua kodanikuühiskonda toetades); et muuta vaimsed vajadused niisama austusväärseteks kui kehalised (toetada kunste ja mitte kihutada religiooni minema avalikelt väljakutelt lihtsalt sellepärast, et me tahame selle raekojast välja saada); muuta võrdsus niisama oluliseks kui individuaalne võimalus (jutt “võrdsetest võimalustest” on muutunud võtteks, kuidas vältida tegelemist sügava strukturaalse ebavõrdsusega); et muuta arukus ja mõõdukus väärtusteks, mis pole vähem kiiduväärsed kui hangeldamine ja ülemeelikus (säästmine pole mitte ainult hea majanduspoliitika; see on ka head tegev mõtteviis). Niisugused väärtushinnangud ei ole ei konservatiivsed ega ka liberaalsed, vaid need on korraga nii kosmopoliitsed kui ka sügavalt ameerikalikud. Nende restauratsioon võiks sisse juhatada vaikse revolutsiooni.

Niisiis kujutab võitlus kapitalismi hinge eest võitlust riigi majandusliku keha ja selle kodaniku hinge vahel: võitlust, et panna kapitalism oma õigele kohale, kus see teeniks meie loomust ja vajadusi, selle asemel et fabritseerida tujusid ja tahtmisi ning nendega manipuleerida. Kapitalismi päästmine tähendab selle kooskõlla viimist vaimuga – arukusega, pluralismiga ja nende “avalike asjadega” (res publica), mis määravad meie kodaniku hinge. Revolutsioon vaimsuses.

Kas uus president on selleks valmis? Aga meie ise?

***

Benjamin R. Barber. A Revolution in Spirit. 25. jaanuar 2009

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 28. jaanuar 2009

Radikaalseks muutuseks ja eksponentsiaalsest kasvumudelist loobumiseks tuleks veenda mõnda miljardit inimest mulla alla või ahju kolima või visata 1/3 tehnoloogiast üle parda (ettekäändega, et need ja nende tootmine kasutavad fossiilseid kütuseid vms) ja mikroskalaarse inimtööjõuga jätkata, vastasel juhul lammutab töötute armee terve maailma pilbasteks.

2. sirje - 28. jaanuar 2009

Eestis pole probleemi. Meil lähevad töötud vabatahtlikult Tartu Raadi kalmistu WCsse ja linnavalitsuse ametnik ei oska ühtegi head meetodit pakkuda, kuidas neist ohutult lahti saaks. (allikas: Reprter 28.01.09) Ehk meil on töötu ja kodutu automaatselt ühiskonnast väljatõugatud ja ei tunne mitte häbi oma riigi saamatuse vaid enda pärast.

3. Wild - 28. jaanuar 2009

Hmm, siis tuleb Raadi kalmistule ja mujalegi WC-de juurdeehitamisega kohe alustada, arvestades, et lähiajal võib töötute arv kordistuda. Ehitajad võivad peale objekti lõpetamist muidugi kohe kohapeale jääda.

4. Hubbil - 29. jaanuar 2009

Wild, kuuniline huumor. Kuhu jaavad tunded?

Fakt on see, et majanduslangusest saadakse ule. Nagu alati. Eelmine, praeguse katastrofaalse maavarinaga vorreldav oli Great Depression, mis algas 1929. Koik riigid, mis olid seotud maailmamajandusega, tegid selle labi.

Nuud, uks minu jaoks huvitav jareldus. Need riigid, mis on ennast isoleerinud voi pole ennast palju sidunud maailmamajandusega voi finantssusteemiga, tulevad praegusest kriisist valja ennem ja tugevama positsiooniga.

Tana vois naha Putinit Davoses (vaatasin ta esinemist), ja Venemaa tundub tugevamana kui kunagi varem peale USSR lagunemist. Venemaa on tugev, sest ta on neto eksportija ja tema finantssusteem ei ole seotud kuigi palju USD voi euroga. Nad lasid oma rubla kursi vabaks, see naitab Venemaa enesekindlust. Venemaa soltuvus valisinvestoritest on vaikene. Nad naeravad praegu kogu selle spekulatiivse kapitali peale, mis Venemaalt uttu tombas. 300 miljardit USD voi nii. Putin oli Davos’es oma soiduvees.

Jalle, mis jareldused tehakse praegusest majanduskriisist? Tundub, et USA positsioon on saanud vaga tugeva loogi kui finantskeskus. Maavarin veel jatkub, majad purunevad, inimesed jooksevad. Kui tolm lopuks langeb, peavad paljud riigid tegema omale jareldused.

Eesti peaks minu arvates rakendama majandusmudelit, mis on tootanud Pohja-Euroopas.Eesti peaks rahunema maha, luhike periood kui sai ratsutada lollide odavate tooliste seljas ja teha pappi, on poordumatult moodas. Eesti uhiskonnas peaks saabuma koidutund, et tarbimine ule oma voimete pole mitte hea. Ehkki selle viimase ule pole ma nii kindel. Glamuur, vilkuvad reklaamid ja libedad muugimehed on vist igavesed.

Tuleb vist hakata inimesi ka opetama. Tana vilksatas meediast labi, et uue inseneride polvkonna rajamine votab aega 10 aastat. Kogu alltoovotule ja projektipohisele tootmisele baseeruv toostus on kolmandate riikide ala. Kuhu jaab eestlaste uhkus? Viimane kord kui ma kontrollisin, olid maailma riigid jaotatud kolmeks. Arenenud, arenevad ja arenguriigid. Eesti oli teises kategoorias.

Mingi vaakum on praegu Eestis. Tahaks justkui olla nagu Saksamaa, aga keegi ei investeeri kutseharidusse voi inseneridesse. Selle asemel on laaristid votnud endale mugava liberaalse turumajanduse positsiooni: las turg ise reguleerib, kes hakkama ei saa, las karvab. Kuunilisus Eesti uhiskonnas on votnud omale grotesksed mootmed.

5. mh - 29. jaanuar 2009

ma ei oleks eriti kindel kapitalismi perestroikas, aga ma ei näe ka veel seda, mis ta välja vahetab.
aga näiteks need koomilised prantsuse ja itaalia vasakpoolsed tunduvad vaat et veelgi tagurlikumad kui kapitalismist kümne küünega kinnihoidjad. mõlemad pakuvad meile vana uues kastmes.
midagi on muutumas, see on kindel.
aga ma ei näe veel nägijaid, kes suudaks öelda, mis meid ees ootab.

6. Wild - 29. jaanuar 2009

Tunded?
Sihuke tunne on, et Great Depressioni ja WWII järgselt oli meeletult odavat kapitali, mida majandusele alla loopida, enam ei ole ega tule ja man made capital … olen pisut skeptiline, et see peale ajutise illusiooni kuvamise midagi ära teeb.

7. Hubbil - 3. veebruar 2009

Mh,

kapitalism on termin, mis tahendab, et tootmisvahendid on eraomanduses, selle asemel, et olla riigi kontrolli all. Noukogude Liit vottis endale ekstreemse vormi riigikontrollist. Tootmisvahendite alla kuulus naiteks ka sinu kodune omblusmasin voi lehm. Koik teavad, mis juhtus NL-ga. Selline majandusmudel lihtsalt ei toota. Kui tootab, siis viib sind Pohja-Koreasse.

Tahendab, kui sa saad ennast isoleerida, siis see tootab. Pohja-Korea on eksisteerinud ainult selle parast, et uks suurriik toetab seda susteemi poliitilistel pohjustel, millest peamine on puhverriigi loomine USA domineeritud Louna-Korea ( mis on mitte demokraatlik riik) ja Hiina vahel. Inimoigused ja muud vabadused ei loe tuhkagi suurriikide vahelises poliitikas.

Nagu utles Putin, ja teda tsiteerimast ma ei vasi, laanemaailm on laisk ja trukib raha, ulejaanutele jaab raske too ja selle trukitud raha kogumine. Seda ta utles Davoses. Hmm, ma pole mitte igas asjas temaga nous, kuid siin ta pani kumnesse.

Vasakpoolsus ei ole mitte koomiline, see on alternatiivne viis kuidas panna oma jaoks ritta oma prioriteedid elus. Uhiskonnas, majanduses, mis iganes.

Putini Davose konet oodati palju. Koige huvitavam kommentaar selle kohta oli
http://www.antiwar.com/justin/?articleid=14178

Putin hakkas opetama laaneriike kuidas edasi minna ja mis olid vead vanas suhtumises majandusse. Toesti uks mark, kuidas meie naaber idas suhtub majandusse. Vaga tugevalt positsioonilt muuseas. Ta opetas laaneriike nuud mitte sekkuma majandusprotsessidesse riiklikul tasemel. Mis? Venemaa, mis ei ole praktiliselt tundnud kapitalismi ja turumajandust hakkab opetama USA-d? Kuid sinna oleme me joudnud aastal 2009.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: