jump to navigation

Kas turumajandus võib käia ajudele? 30. jaanuar 2009

Posted by Manjana in majandus, mõtisklused, psühholoogia, tõlkelood.
trackback

Suurem osa 20. sajandi majandusteadusest arenes selles suunas, kus aina suuremat tähtsust omandasid erinevad majandusmudelid, kus omavahelisse sõltuvusse üritati panna erinevaid makro- või mikromajanduslikke näitajaid. Seoste arvutamise aluseks on enamasti raha ja kõike on võimalik võrrelda, juhul kui seda saab mõõta. Eesmärgiks oli leida selliseid valemeid, mis aitaksid kas siis riigi või ettevõtte majandustulemusi kasvavas joones kujutleda.

Ärimeeste arvates saab rahaliselt väljendada ka tundeid. Tuleb vaid kokku arvestada millised on inimeste soovunelmad, kui nad osteldes oma vajadusi rahuldavad? Soovide järgi saab tarbijad gruppidesse jaotada ja kui nad juba gruppideks jaotatud on, siis nende soovide ennustamine on lihtsam kui järgmise aasta horoskoobi koostamine. Seda ostlemise ennustamise kergendamise vahendit nimetatakse turunduseks. Parim turundusguru on, kes inimeste unelmaid kõige parem ette ära arvata oskab. Kuid ikkagi jääb õhku küsimus: kas inimese põhiline motivaator on õige rahasumma ning kui palju sel juhul maksavad mingid tunded?

On asju, mida pole võimalik kaubastada. Nagu näiteks sõprus. Proovige millise näo teeb sõber, kes kutsub teid külla, pakub süüa ja sina jätad talle taldrikule hüvastijätuks sajakroonise. Mina oleksin igatahes solvunud. Kui ta oleks aga mulle toonud pudeli veini ja lilled, siis oleks see ilmselt minus hoopis teistsuguse tunde tekitanud, kuigi kulutatud rahasumma on umbes sama suur. Sellist asjade vahetamist asjade vastu võib majandusterminites kutsuda ka sotsiaalseks kaubavahetuseks.

Muideks – viimasel ajal on hakanud mulle tunduma, et liiga tihti tahetakse sünnipäevakingiks saada või kinkida raha. Kas ei usaldata sõprade (või enda) maitset või miks tahetakse ära võtta kingituse tegemise rõõm ja asendada see kõhklusega: “Äkki ma panin ümbrikusse liiga vähe?”

Mis võib motiveerida?
Debatt teemal „kas raha on parim motivaator” sai alguse 1970ndate alguses, kui Richard Titmuss võrdles omavahel USA ja Inglismaa veredoonorlussüsteeme. (The Gift Relationship: From Human Blood to Social Policy. 1970). USAs said doonorid vere annetamise eest raha, Inglismaal toimus doonorlus vabatahtlikkuse korras. Ta leidis, et Inglismaal oli doonoriveri parema kvaliteediga, ära viskamisele kuulus väiksem osa ning haiglates esines harvemini verepreparaatide defitsiiti kui USAs. Samuti leidis Timus oma uurimuse põhjal, et süsteem, kus vaesemad inimesed annavad verd rikkamate inimeste tarbeks, on ebaeetiline. Ta leidis, et turumajanduslik süsteem mõjub doonorlusele negatiivselt. Samuti tõestas ta selle näitega, et erinevalt levinud tootmisteooriatest, ei ole raha peamine motivaator millegi „tootmiseks”.

Psühholoog Edward Deci leidis, et inimestel on kahte tüüpi motivaatoreid: sisemised ja välised. Sisemised motivaatorid tulenevad inimeste sisemistest vajadustest nagu näiteks vajadus rahuloluks. Välised motivaatorid kasvavad välja sisemistest, kuid on omakorda mõjutatud näiteks enese tõestamise vajadusest, mille tingivad välised jõud. Kui inimese väljastpoolt tulenevad vajadused jäävad rahuldamata, võib ta tunda näiteks enesekindlusetust. (Edasi loe siit).

Turumajanduslikus ühiskonnas, kus üldine vahetusekvivalent on raha ja sotsiaalsed suhted on kergesti muutuvad, on sotsiaalne kaubavahetus komplitseeritud eritähenduslike sõnumitega. Paljudes traditsioonilistes kultuurides kohustab teene ka alati vastuteenele. Selline teene-teene vastu tekitab püsivaid sotsiaalseid suhteid, kus paljud on omavahel seotud. Kuid ega see ei tähenda, et kogu süsteem oleks tasuta, kaugel sellest, aga ka see vahetus toimib samahästi kui monetaarne. Võtame näiteks variandi, et „mina viskan su autoga sinna ära ja sina toidad pühapäeval, kui ma pean ära sõitma, mu kalad ära,” või selle asemel „ma viskan su autoga sinna ära ja annad mulle selle eest 100 krooni.” No mida? Miks ta taksot ei või võtta, aga kuidas ma siis oma kalad toidetud saan?

Nii tavaliste turusuhete kui ka sotsiaalse kaubavahetuse nn. „investeeringud” on tegelikult päris suured. Mõlemal juhul tuleb panustada nii muutuvatesse- kui püsikuludesse. Tavajuhul tuleb luua oma turundusvõrgustik ja panustada reklaamile. Sotsiaalseks võrgustikuks on vaja ehitada ülesse heade tuttavate sõpruskond, kus kehtivad omad sisemised reeglid, mis muudavad sotsiaalse võrgustiku osalistele turvaliseks ja rahuldustpakkuvaks. Kui võrgustikud on valmis, siis sotsiaalse võrgustiku tegevuskulud on hulga madalamad kui tavalise kaubanduse puhul, kus pidevalt tuleb monitoorida nii konkurente kui ka muid turul toimuvaid muudatusi ja trende.

Töö hindamine ja inimese minapilt
Arenenud ühiskondades on inimese tööjõul päris kõrge hind ja see sõltub paljuski inimese elu ajal omandatud oskustest ning haridusest kuid ka andekusest ning sünnipärastest eeldustest. Aga kas inimese palk sõltub sellest pingutusest, mida ta töö ära tegemiseks kasutab? Kas prügivedaja ja turundusdirektori tööd on nii erineval mahul pingutust nõudvad? Palgataseme määrajaks on pigem individuaalne võimekus, motivatsiooni tase, iseseisva mõtlemise võime. Need näitajad on aga piisavad keerulised, et neid mõõta saaks. Samas töötavad need mõõdikud turumajanduslikus hindamissüsteemis hoolimata sellest, et hulk empiirilist infot jääb arvestamata. Tegelikult toodavadki turud ja ettevõtted seda, et inimesed kujundavad ennast ja ettekujutust endast vastavalt välispidiselt ette seatud raamidele ja inimeste tegelik varieeruvus ja võimekus jääb saavutamata.

Ettevõttel on võimalik ka inimesi neist piiridest välja aidata – näiteks suurendada inimeste vabadust õppida ja leiutada. Ettevõtte, kes suudab kaotada vertikaalse hierarhia siduvad köidikud, võib vabastada ka inimesed sellest ühiskonna poolt peale surutud minapildist ja võidab seeläbi ka ise. Töökohal tekkiv sotsiaalne võrgustik, mis on kasulik peale osaliste ka tööle, on aga investeering, mille loomiseks ei piisa vaid rahast.

See tekst on osaliselt tõlgitud Yochai Benkleri 2006 aasta raamatust . The Wealth of Networks: How Social Production Transforms Markets and Freedom. Yale University Press, mis tegelikult räägib peale sotsiaalse kaubavahetuse peamiselt internetis toimivatest süsteemidest nagu vabavara, vikipeedia jne. Originaali tõlge on sujuvalt pikitud omaloominguga:) Kel on raamatu vastu huvi, võib ise edasi lugeda näiteks siit.

Advertisements

Kommentaarid

1. Bugmenot - 30. jaanuar 2009

Üsna asjalik jutt, aga sissejuhatust ja pealkirja lugedes võib jääda ekslik arvamus, nagu oleks see kuidagi vastanduv turumajandusele ja 20. sajandi majandusteadusele.

Kaasaegse majandusteooria aluseks ei ole päris kindlasti eeldus, et kõike saab mõõta rahas. Põhieeldus on pigem see, et kui inimesele anda valida variantide vahel valida, siis ta valib neist ühe välja. Sellest, et inimene oskab teha valikuid saab tinglikult järeldada et ta eelistab ühte alternatiivi teisele ja nii konstrueerida inimese kujutletava eelistusseose. Paljudel juhtudel osutub, et sel viisil konstrueeritud eelistused on samaväärsed mingi rahas mõõdetava kaudse kasulikkusfunktsiooniga ja seepärast on rakenduslikes mudelites seda tihti kasutatud. See, et need mudelid inimkäitumist suhteliselt hästi seletavad ei tähenda veel, et majandusteadlased arvaksid, et inimesed nii mõtlevadki. Näide: see, et Sa otsustad sõbra juurde minna tähendab, et Sa valisid oma õhtu veetmiseks just selle viisi. Sa ei läinud kinno ega kartuleid võtma. See ütleb midagi Sinu eelistuste kohta. Kas just seda, et sõbraga veedetud tunni hind on mingi konkreetne arv, aga igal juhul seda, et sellel on sinu jaoks suur väärtus.

Turumajanduse kohta käivat väidet on raske hinnata, teadmata mis on alternatiiv. Plaanimajandus? Naturaalmajandus? Utoopia? See jäi postituses lahti seletamata, aga vähemalt esmapilgul ei tundu, et ükski senituntud majanduskord postituses mainitud probleeme oluliselt paremini lahendaks.

2. Hubbil - 31. jaanuar 2009

Doonorlusest raakides, ma olin paris tihe doonor. Noukogude Eestis Tartu Ulikooli arstiteaduskonnas oli see normiks, et uliopilased kaivad regulaarselt verd andmas. Umbes nagu komsomoli kuulumine. Mojub hasti sinu renomeele voi nii. Minu dekaan sooritas kull enesetapu Toomemael. Alasti. Ta oli minu isa kursavend vist.

Minu isa oli kullalt tundetu tegelane, ta kommenteeris seda niimoodi, et jah, kui sa votad peotaie unerohupille talvel, siis on parem kui sa votad ennast riidest lahti ja kulmud surnuks, muidu sa arkad ules ja oksendad ennast tais.

Doonorlusest, see oli Noukogude ajal tasuline ja tasuta. Ennem kui sa joudsid tasulisse kategooriasse, pidi ara andma 3-4 liitrit verd. Verd voeti max 5 korda aastas, tasuta 300 ml ja tasulistel 400 ml korraga. Misiganes oli uhe isiku motivatsioon verd anda, mul on raske ette kujutada. Selgelt, enamik tegi seda just selle parast, et verd anda teistele. Anonuumselt. Tasu vereandmise eest oli sumboolne, koige rohkem vist oli voimalik saada Punase Risti medal. Ehk moni motles medali peale ka. Inimese elu vaartustamine oli vahest koige suurem motivatsioon.

Mina olin viimased paar aastat tasuline doonor. Sain selle eest uhe paeva toolt vabaks ja lisaks uhe paeva lisaks puhkusele. Pluss tasuta lounasoogi. Kogu vark loppes sellega, et minu naisdoktor, kes pidi mulle tegema analuusid ennem vereandmist, soimas mind, et ma olen 20 min hiljaks jaanud. Tegin siis just karjaari ja ei saanud aru temast. Nii et pole enam oma verd andnud. Arvutasin kokku, et ule aastate oli see ule 10 liitri. Kullalt. Inimese organismis on seda punast asja ainult 4 liitrit. Tegin ara oma teene kaaskodanikele. Niikuinii olin lopu poole ainult plasmadoonor, minu veregrupp oli liiga tavaline.

Tollel ajal ei antud verd rikaste jaoks, see termin justkui puudus Eesti 80-ndate uhiskonnas. Ja ma ei moelnudki eriti selle peale, teadsin, kuhu mu veri laheb.

Ma ei igatse mitte tagasi suletud susteemi, isikuvabaduste piiramist jne. Kuid, preventatiivne meditsiin, lastele suunatud sotsiaalne kord, ja veel moni, olid Noukogude aja saavutused, mida ei maksa valja visata koos pesuveega.

3. asd - 5. veebruar 2009

“Samuti leidis Timus oma uurimuse põhjal, et süsteem, kus vaesemad inimesed annavad verd rikkamate inimeste tarbeks, on ebaeetiline.”
***

“Aga kas inimese palk sõltub sellest pingutusest, mida ta töö ära tegemiseks kasutab? Kas prügivedaja ja turundusdirektori tööd on nii erineval mahul pingutust nõudvad?”
***

pluss siis valdab ka mind bugmenoti mainitud arusaamatus, mis mõte sellel kirjutisel on.

hubbil, su viimasele lõigule kirjutaksin muide kahe käega alla.

4. Vanavõitu - 8. veebruar 2009

Sa jäme jumal küll!
No ei ole nii, et rikkur astub poodi ja ostab pakikese vaeste verd. Võimalik, et mingis peenemas äris saab neegri verd,“ neegri musid“ on müügil küll, aga „eelista Eestimaist“ siin kindlasti ei kehti.
Eestis saab doonor olla ainult vabatahtlik, see puhas heategevus.

Olen olnud doonor kaheksakümnendatel kui ka viimased 7 – 8 aastat. Raha eest pole kunagi verd andnud. Mingit survet pole mulle kunagi avaldatud, mingit au pole ka oodanud. Lihtsalt vanasti pani kaadriosakonna juhataja paberi seinale et sellel kuupäeval saab verd anda. Nüüd paneb personalijuht sisevõrku sama teate. Ole mees ja vea ennast kohale. Ja miks mitte minna? Minuga ei juhtu miskit paha aga ju mõni, kelle pole elus parajasti vedanud, saab abi. Homme äkki ei veal minul.

Tõsi. Vähemat Ülikooli Kliinikumi vereimejad jagavad nänni ka – šokolaadi ,kohvi jne. Paari viimase aastal võid temaatilise kruusi saada. Ka vaba päeva saab.

Tänapäeval pole see nänni muidugi mingi stiimul. Mine suvalisse poodi ja osta. Siiski vene ajal oleks see olnud tõsine publikumagnet. Suur Kalevipoja šokolaad oli ju vene ajal täitsa olemas ja vähemalt Tallinnas müügil ka……valuutapoes. Ja väljamaa kohv…mamma mia!
Breznevi pakikesed ja sõjaveteranidele saadaolevad toidukaubad väljaspool järjekorda – oli selline aeg. Sellist totrust on raske kujutleda kui ise näinud poleks.

Seda, et veri ainult rikkuritele läheb pole vist mõtet karta. Erakorraline arstiabi on Eestis tagatud kõigile. Alati pole see ukse vahele jäänud sõrm või katkine põlv vaid midagi palju hullemat. Meenutage või paari nädala tagust autoõnnetust Ussisool või Rakvere tivolipõlengut. Ka narkarid pumbatakse jalule ning joodikute külmunud käed –jalad võetakse maha.

5. Hubbil - 8. veebruar 2009

Vanavoitu, sa tood tagasi malestusi. 1985. aastal leidsin Katusepapi tanaval lumehangest uhe poisi, 10-aastase voi nii. Ta nagu oli umbes sama valge kui lumi. Liikumatu ja silmad kinni. Mu suda vajus, arvasin et leidsin surnud lapse. Kodanikuna laksin teda uurima. Uhe korraga huppas ta ules nagu vedrust ja jooksis minema, ennem visates mulle veidra naeratuse. Laste mangud. Katusepapi tanavas oli ka uks neegripoiss, kes oli vaga sobralik koikidega, armas laps. Huvitavad ajad. Lumi oli tollel ajal valgem kui praegu ja taevas sinisem. Fakt, mitte vaielda.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: