jump to navigation

Aeg on otsustada! 1. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, poliitika, roheline, tõlkelood.
trackback
David Horsey

Al Gore räägib kliimasoojenemisest. Pilt: David Horsey

Al Gore avasõna Senati välisasjade komitees, kolmapäeval, 28. jaanuaril:

Me oleme siin täna selleks, et rääkida, kuidas me ameeriklastena ja kuidas Ameerika Ühendriigid osana globaalsest kogukonnast peaks tegelema ohtliku ja kasvava kliimakriisi ohuga.

Kätte on jõudnud otsustamise hetk. Meie kodu – Maa – on tõsises ohus. Muidugi ei seisne oht mitte selles, et planeet ise häviks, vaid hävida võivad need tingimused, mis planeedi inimolendite jaoks elamiskõlbulikuks teevad.

Veelgi enam, me peame kindlalt vastu astuma sellele kiireloomulisele ja pretsedenditule hädaohule, mis ähvardab meie tsivilisatsiooni eksistentsi ning seda samal ajal, mil me lahendame veel kahte, üha teravamaks muutuvat kriisi. Meie majandus on sügavaimas surutises pärast 1930. aastaid. Samas ohustab meie rahvuslikku julgeolekut õel terroristide võrgustik ning lisaks on meie ees on keerukas väljakutse lõpetada sõda Iraagis auväärsel moel ja väljuda võitjana sõjalisest ja poliitilisest võitlusest Afganistanis.

Otsides lahendusi kõigile neile kolmele väljakutsele saab üha selgemaks, et neid seob ühine niit: meie ohtlik üleliigne toetumine süsinikul baseeruvatele kütustele. Kuni me jätkame sellega, et saadame välismaise nafta eest sadu miljardeid dollareid – aasta aasta järel – maailma kõige ohtlikumatesse ja ebastabiilsematesse piirkondadesse, on meie rahvuslik julgeolek jätkuvalt kaalul.

Kuni me võimaldame seda, et meie majandus jääb aheldatuks OPECi naftahindade külge, mis tõusevad ja langevad ameerika mägede laadis, on meie töökohad ja elulaad jätkuvalt kaalul.

Veelgi enam, kuna pikemas perspektiivis kasvab nõudlus nafta järele maailmas kiiresti ning uusi leiukohti avastatakse järjest vähem, siis on üha ilmsem, et see ameerika mägede rong on suundumas krahhi poole. Ja meie oleme esimeses vagunis.

Kõige olulisem on see, et nii kaua, kuni meie energiavajaduste rahuldamine sõltub jätkuvalt reostavatest fossiilsetest kütustest, nagu kivisüsi ja nafta, ning me paiskame 70 miljonit tonni globaalset soojenemist põhjustavat saastet planeeti ümbritsevasse õhukesse atmosfäärikihti, liigume me üha lähemale ja lähemale mitmetele ohtlikele tasakaalu kadumise punktidele, mille eest teadlased on korduvalt hoiatanud – taas kord alles eile – ning mis toovad kaasa ohu, et meil pole enam võimalik ära hoida nende tingimuste pöördumatut hävingut, mis teevad inimtsivilisatsiooni siin planeedil võimalikuks.

Me laename Hiinast raha, et osta Pärsia lahe maadest naftat ja põletada seda viisil, mis hävitab planeedi. Iga lüli selles ahelas vajab muutmist.

Meie jõupingutusi teravneva kliimakriisiga tegeleda on aastaid kahjustanud mõttekäik, et peame valima planeedi ja oma elulaadi vahel, meie moraalse kohustuse ja majandusliku heaolu vahel. Need on võltsid valikud. Faktiliselt on lahendused kliimakriisile just needsamad, mida me kasutame ka oma majanduskriisi ja rahvusliku julgeolekuga kriisiga tegelemisel.

Selleks, et oma majandus taas käima lükata, taastada Ameerika majanduslik ja moraalne juhtpositsioon maailmas ning saada tagasi kontroll oma saatuse üle, peame nüüd jõuliselt tegutsema.

Esimene samm on meil kohe ees. Ma palun Kongressil president Obama toibutamispakett kiiresti ja tervikuna heaks kiita. Plaanis ette nähtud pretsedenditud ja otsustava tähtsusega investeeringud nelja võtmetähtsusega valdkonda – energia efektiivne kasutamine, taastuvad energiaallikad, unifitseeritud üleriigiline energiavõrk ja üleminek saastevabadele autodele – kujutavad endast esimest olulist sissemakset, mis on juba niigi väga palju hiljaks jäänud. Need olulise tähtsusega investeeringud aitavad luua miljoneid uusi töökohti ja kiirendavad meie majanduse toibumist – tugevdades samal ajal meie rahvuslikku julgeolekut ja hakates lahendama kliimakriisi.

Kui me ehitame kiiresti üles oma võimekuse toota puhast elektrienergiat, siis paneb see aluse järgmisele suurele ja vajalikule sammule, milleks on hinna kehtestamine süsinikule. Kui Kongress toimib kiiresti ja kinnitab president Obama toibutamispaketi ning astub juba käesoleval aastal otsustavaid samme selle nimel, et seada sisse kvootide ja kauplemise süsteem CO2 emissioonidele – nii nagu paljud USA osariigid ja teised riigid seda juba on teinud – siis taastavad Ameerika Ühendriigid oma usaldusväärsuse ja lähevad Kopenhaageni lepingu läbirääkimistele uuenenud autoriteediga, olles maailmas esirinnas õiglase ja efektiivse kokkuleppe kujundamisel. Ja selle lepingu üle tuleb läbi rääkida sel aastal. Mitte järgmisel aastal. Sel aastal.

Õiglane, efektiivne ja tasakaalustatud kokkulepe paneb paika globaalse arhitektuuri, mis omakorda paneb maailma – lõpuks ometi ja just parajal hetkel – rajale, mis viib kliimakriisi lahendamise ja inimtsivilisatsiooni tuleviku kindlustamise suunas.

Ma olen selle saavutamise võimalikkuse suhtes lootusrikas. Las ma kirjeldan teile üldjoontes, millel põhineb see lootus ja optimism, mida ma tunnen.

Obama administratsioon on juba andnud signaale, et neil on tugev valmisolek taastada globaalsel näitelaval USA juhtpositsioon lepingute üle peetavatel läbirääkimistel, loobudes aastaid kestnud tegevusetusest. See on Kopenhaagenis edu saavutamiseks otsustava tähtsusega ja on selgelt administratsiooni kõige tähtsamate prioriteetide hulgas.

Arengumaad, kes olid omal ajal tõrksad esimestes faasides kliimakriisile globaalse reageerimise projektidega ühinema, on nüüd ise juhtpositsiooni haaranud, nõudes tegutsemist ja võttes ette jõulisi samme oma initsiatiivil. Brasiilia on esitanud muljetavaldava uue plaani, mille eesmärgiks on peatada destruktiivsed lageraied selles riigis. Indoneesia on läbirääkimistel uue konstruktiivse jõuna esile kerkinud. Ja Hiina juhid on jõudnud selgele arusaamisele, et on vaja tegutseda ning on juba käivitanud olulisi uusi algatusi.

Riigipead üle kogu maailma on hakanud teemaga isiklikult tegelema ning korporatsioonide perspektiivitundega juhid on võtnud selle oma kõige tähtsamaks prioriteediks.

Üha rohkem ja rohkem ameeriklasi pöörab tähelepanu teadlaste uutele tõendusmaterjalidele ja värsketele hoiatustele. Praeguseks on välja kujunenud palju laiem konsensus selle suhtes, et tegutsemine on vajalik, kui see oli ajal, mil president George H.W.Bush pidas läbirääkimisi – ja Senat ratifitseeris – Kliimamuutuste raamkonventsiooni 1992. aastal, ning samuti on palju suurem toetus tegutsemisele kui siis, mil me saime valmis Kyoto protokolli 1997. aastal.

Ma usun, et võtmetähtsusega elemendid eduka kokkulepe saavutamiseks Kopenhaagenis on järgmised:

-Ranged eesmärgid ja ajagraafikud tööstusmaade poolt ning diferentseeritud, kuid samas siduvad kohustused arengumaade poolt, mis panevad kogu maailmale ühise kohustuse: piirata süsinikdioksiidi ning teiste globaalset soojenemist põhjustavate ja kliimakriisi esile kutsuvate saasteainete emissioone;

-Kaasata lepingutesse küsimus lageraietest, mis juba üksinda annavad kakskümmend protsenti globaalset soojenemist põhjustavatest emissioonidest;

-Märgalade lisamine, sealhulgas nende, mis kujundatakse ümber põllumajanduslikest maadest, peaasjalikult põldudest ja karjamaadest, sobivat metodoloogiat ja planeerimist rakendades. Põllupidajad ja karjakasvatajad USAs ja üle maailma peavad teadma, et nad saavad olla probleemi lahendamises osalised;

-Garantiid arengumaadele, et neil saab olema ligipääs mehhanismidele ja ressurssidele, mis aitavad neil kohaneda kliimakriisi kõige hullemate mõjudega ning ligipääs tehnoloogiatele, et probleemi lahendada;

-Kindel nõusolek ja kontrollirežiim.

Tee Kopenhaagenisse ei ole kerge, kuid me oleme midagi sellist juba ka varem läbi teinud. Me oleme pidanud läbirääkimisi Montreali Protokolli üle, kokkuleppe üle, mis kaitseb osoonikihti, ning me muutsime seda järjest rangemaks, kuni sinnamaani, kus me keelustasime enamiku ainetest, mis tekitavad osooniauku Antarktika kohal. Ja me tegime seda mõlema partei toetusel. President Ronald Reagan ja Esindajatekoja spiiker Tip O’Neill olid üheskoos selle eestvedajad.

***

Originaal: Al Gore. 29. jaanuar 2009. We’ve Arrived at a Moment of Decision. Huffington Post.

Advertisements
%d bloggers like this: