jump to navigation

Kapitalism kui ennasthävitav süsteem 3. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, diskrimineerimine, kapitalism, tõlkelood.
trackback
www.worldbulletin.net

Ellujäämisvõitlus? Pilt: http://www.worldbulletin.net

Kirjutas: Michael Parenti
Apokalüpsis

Pärast kommunistlike valitsuste langemist Ida-Euroopas on kapitalism teinud võidukäiku kui alistamatu süsteem, mis toob majandusliku õitsengu ja demokraatia, kui süsteem, mis jääb valitsema kuni ajaloo lõpuni.

Ometi on praegune majanduskriis veennud ka kõige prominentsemaid vabaturu pooldajaid, et midagi on tõsiselt viltu. Kui tõtt rääkida, siis pole kapitalism siiani kohanenud mitmete ajalooliste jõududega, mis talle lõputult tüli tekitavad: demokraatia, heaolu ja kapitalism ise – need on just need nähtused, mida kapitalistlikud valitsejad väidavad edendavat.

Plutokraatia versus Demokraatia

Vaadelgem kõigepealt demokraatiat. Ameerika Ühendriikides kuuleme, et kapitalism ja demokraatia on kokku laulatatud ning sellest ka väljend “kapitalistlik demokraatia”. Tegelikult on läbi kogu meie ajaloo olnud demokraatia ja kapitali kontsentreerumise vahel suuresti antagonistlik suhe. Umbes kaheksakümmend aastat tagasi märkis Ülemkohtu kohtunik Louis Brandeis: “Meil saab olla siin maal demokraatia või siis saab meil olla suur jõukus, mis on koondunud väheste kätte, aga meil ei saa olla mõlemad.” Rahakate inimeste huvid on demokraatia vastu, mitte selle poolt.

Juba Konstitutsioon ise on kujundatud rikaste džentelmenide poolt, kes kogunesid 1787. aastal Philadelphias ja kes korduvalt hoiatasid, et demokraatia võrdsustavad mõjud on tülikad ja ohtlikud. Nende poolt kokku klopsitud dokument oli demokraatiast kaugel ning seda aheldasid erinevad tõkked, vetod ja kunstlikud suure häälteenamuse nõuded – see süsteem oli kujundatud selleks, et nüristada rahva nõudmiste mõju.

Vabariigi algusaegadel sundisid rikkad ja suursugused peale varandusliku tsensuse hääletamisel ja ametikohtade täitmisel. Nad olid vastu kandidaatide otsesele valimisele (pange tähele, nende poolt paika pandud valijameeste kogu süsteem kehtib meil siiamaani). Ning aastakümneid vastustasid nad valimisõiguse laiendamist vähem soositud rühmadele nagu näiteks omandita töötavad mehed, immigrandid, rassilised vähemused ja naised.

Tänasel päeval tõrjuvad konservatiivsed jõud jätkuvalt õiglasemaid valimissüsteeme nagu proportsionaalne esindatus, kohesed järelvalimised ja avalikult finantseeritavad kampaaniad. Nad loovad jätkuvalt hääletamisele barjääre, olgu nendeks siis üleliia ranged registreerimisnõuded, valijate nimekirjade puhastamised, valimiste ebaadekvaatne korraldamine või elektroonilised hääletusmasinad, mis järjekindlalt “tõrguvad” ning seda just konservatiivsemate kandidaatide kasuks.

Aeg-ajalt on valitsevate jõudude huvides suletud radikaalseid väljaandeid ning surutud maha avalikke proteste, kasutades selleks politseireide, arreteerimisi, ja vangistamisi – viimati rakendati neid asju täie jõuga demonstrantide vastu St. Paulis, Minnesotas 2008. aasta Vabariiklaste Üleriigilise Konvendi ajal.

Samuti püüab konservatiivne plutokraatia anda tagasikäiku demokraatia sotsiaalsetele saavutustele, nagu näiteks riiklik haridus, eluaseme kättesaadavus, tervishoid, kollektiivsed tööläbirääkimised, elamist võimaldav alampalk, turvalised töötingimused, mitte-toksiline jätkusuutlik keskkond; õigus privaatsusele, kiriku ja riigi eraldamine, vabadus pealesunnitud rasedusest ning õigus abielluda iga nõus oleva täiskasvanuga omal valikul.

Umbes sajandi eest pisteti USA töölisliikumise juht Eugene Victor Debs streigi ajal vangikongi. Oma kongis istudes ei suutnud ta vältida järeldust, et vaidlustes kahe erahuvi – kapitali ja tööjõu – vahel ei ole riik neutraalne arbiiter. Riigi jõustruktuurid – politsei, maakaitsevägi, kohtud ja seadused – on ühemõtteliselt kompaniide bosside poolel. Sellest järeldas Debs, et kapitalism ei ole mitte ainult majandussüsteem, vaid terve ühiskonnakorraldus, selline, mis on riukalikult sisse seadnud demokraatia reeglid, mis eelistavad rahakotte.

Kapitalistlikud valitsejad mängivad jätkuvalt demokraatia esiisasid, samas seda demokraatiat tegelikult õõnestades – mitte ainult kodumaal, vaid ka Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas. Igal riigil, mis ei ole “investorite sõbralik”, mis püüab kasutada oma maad, tööjõudu, loodusressursse ja turgusid ennast-arendaval viisil, rahvusvahelise korporatiivse hegemoonia võimu alt väljas, on risk, et teda demoniseeritakse ja ta satub sihtmärgiks kui “oht USA rahvuslikule julgeolekule”.

Demokraatia muutub korporatiivse Ameerika jaoks probleemiks mitte siis, kui selle toimimine ebaõnnestub, vaid siis, kui see toimib liiga hästi, aidates elanikkonnal liikuda õiglasema ja elamisväärsema ühiskondliku korra poole ning vähendada lõhet – ükskõik kui mõõdukalt – superrikaste ja meie ülejäänute vahel. Niisiis tuleb demokraatiat lahjendada ja õõnestada, lämmatada seda desinformatsiooniga, meediamüraga ja tohutute kampaaniakuludega; mahhineerida valimisvõitlusega ning osa inimesi valimisõigusest ilma jätta, saavutades nõnda võltsitud võite rohkem või vähem poliitiliselt usaldusväärse suurema partei kandidaatidele.

Kapitalism versus Heaolu

Korporatiivsed kapitalistid soodustavad heaolu niisama vähe nagu nad levitavad demokraatiat. Suurem osa maailmast on kapitalistlik ning suurem osa maailmast ei ole ei majanduslikult edukas ega ka mitte eriti demokraatlik. Tarvitseb mõelda ainult kapitalistlikule Nigeeriale, kapitalistlikule Indoneesiale, kapitalistlikule Taile, kapitalistlikule Haitile, kapitalistlikule Kolumbiale, kapitalistlikule Pakistanile, kapitalistlikule Lõuna-Aafrikale, kapitalistlikule Lätile ja paljudele teistele Vaba Maailma liikmetele – täpsemalt Vabaturu Maailma liikmetele.

Edukas ja jõukas, poliitiliselt haritud elanikkond, kelle on kõrged ootused elustandardi suhtes ja terav õiglustaju ning kes püüdleb pidevalt paremate sotsiaalsete tingimuste suunas, ei ole plutokraatia arusaama kohaselt ideaalne tööjõud ning selline ei ole sobiv ja paindlik ühiskond. Korporatiivsed investorid eelistavad vaest elanikkonda. Mida vaesem sa oled, seda kõvemini sa töötad – väiksema tasu eest. Mida vaesem sa oled, seda halvemini oled sa ette valmistatud selleks, et end rikaste poolsete kuritarvituste vastu kaitsta.

Korporatiivses “vabakaubanduse” maailmas kasvab miljardäride hulk kiiremini kui iialgi varem, samas kui vaesuses elavate inimeste arv kasvab kiiremini kui maailma elanikkond. Vaesus levib, samas kui rikkus kuhjub.

Vaadakem Ameerika Ühendriike. Ainuüksi viimase kaheksa aasta jooksul, ajal kui tohutud varandused lisanduvad rekordilise kiirusega, on täiendavad kuus miljonit ameeriklast langenud vaesuspiirist allapoole; perekonna mediaansissetulek on kahanenud rohkem kui 2000 dollari võrra; tarbijate võlad on rohkem kui kahekordistunud; üle seitsme miljoni ameeriklase kaotasid oma tervisekindlustuse ning rohkem kui neli miljonit kaotasid pensioni; samal ajal on kasvanud kodutus ja probleemid eluasemelaenude tagasi maksmisel on võtnud pandeemilise ulatuse.

Ainult neis maades, kus sotsiaaldemokraatia on kapitalismi mõningal määral ohjeldanud, on elanikkond suutnud oma heaolu taset kindlustada; meelde tulevad Põhja-Euroopa riigid nagu Rootsi, Norra, Soome ja Taani. Aga isegi neis riikides on sotsiaaldemokraatia üldrahvalikud saavutused alati ohus, kuna neile võidakse tagasikäik anda.

Irooniline on kapitalismi majandusliku heaolu kaitsevaimuks pidada, arvestades seda, et kapitalistide klass on ägedalt ja puhuti vägivaldselt vastustanud suuremat osa püüdeid elu materiaalselt paremaks muuta. Töölisvõitluse ajalugu pakub selle kohta lõputult illustratsioone.

Sel määral, kui elu on USA praeguse majandusliku korra all talutav, on see tänu sellele, et miljonid inimesed on pidanud kibedat klassivõitlust, et tõsta oma elustandardit ja laiendada oma kodanikuõigusi, tuues mõningal määral inimlikkust sellesse muidu südametusse poliitilis-majanduslikku korraldusse.

Ennasthävitav elajas

Kapitalistlikul riigil on kaks rolli, millest poliitilised mõtlejad on pikka aega aru saanud. Esiteks, nagu iga riik peab see pakkuma teenuseid, mida ei saa eraviisiliste abinõudega töökindlalt arendada, nagu näiteks ühiskondlik turvalisus ja liikluskorraldus. Teiseks kaitseb kapitalistlik riik neid, kellel on, nende eest, kellel ei ole, kindlustab kapitali akumulatsiooni protsessi, soosides rahakate inimeste huvisid, ning piirab samal ajal tugevalt töötava elanikkonna nõudmisi, nagu Debs seda oma vangikongist märkis.

Kapitalistlikul riigil on veel ka kolmas funktsioon, mida väga harva mainitakse. See seisneb selles, et kaitsta kapitalistliku süsteemi selle eest, et see iseennast ära ei hävitaks. Vaadelgem põhilist vastuolu, millele Karl Marx tähelepanu juhtis: tendents ületootmisele ja turukriisile. Majandust, mis on pühendunud töötempo kiirendamisele ja palkade alandamisele, sellele, et panna töölised tootma üha rohkem ja rohkem üha väiksema ja väiksema tasu eest, varitseb kogu aeg krahhi oht. Kasumi maksimeerimiseks tuleb palgad madalal hoida. Aga keegi peab neid toodetavaid kaupu ja teenuseid ostma. Selleks tuleb palku tõsta. On olemas krooniline tendents – nagu me seda tänasel päeval näeme – erasektori poolt pakutavate kaupade ja teenuste ületootmisele ning samas nende hädavajalike toodete alatarbimisele töötava elanikkonna poolt.

Lisaks on sageli märkamata jäetud see enesehävitajalikkus, mis on tekitatud rahakate mängurite endi poolt. Järelevalve täielikul puudumisel hakkab finantssüsteemi kõige aktiivsem juhtiv osa vähemorganiseeritud jõukuse allikaid hävitama.

Selle asemel, et teha raha kaupade ja teenuste tootmise ja turustamisega, mis on pingutust nõudev ülesanne, puurivad marodöörid augud otse majanduse enda rahakanalitesse. 1990. aastatel nägime me pealt terve Argentiina majanduse kokkuvarisemist, kui pidurdamatud vabaturu tegelased tegid ettevõtted paljaks, pistsid tasku tohutud summad ja jätsid riigi tootmisvõimsused mõlemat jalga lonkama. Vabaturu ideoloogiat kurguni täis topitud Argentiina riigil ebaõnnestus kapitalismi kapitalistide käest päästmise funktsiooni täitmine.

Mõned aastad hiljem tuli Ameerika Ühendriikides multi-miljardi dollari suurune riisumine, mille panid toime korporatiivsed konspiraatorid sellistes ettevõtetes nagu Enron, WorldCom, Harkin ja Adelphia ning tosinas teises suures kompaniis. Siseringi mängurid nagu Ken Lay tegid edukatest korporatiivsetest ettevõtetest puhtad vrakid, hävitasid tuhandete töötajate töökohad ja elu jooksul kogutud säästud, selleks et miljardeid tasku pista.

Need vargad püüti kinni ja mõisteti süüdi. Kas see ei näita mitte kapitalismi võimekust ennast korrigeerida? Tegelikult mitte. Sellise seadusevastase tegevuse eest vastutusele võtmine – mis tuli igal juhul liiga hilja – oli demokraatia ja mitte kapitalismi vastutusvõime ja läbipaistvuse tulemus. Iseenesest on vabaturg amoraalne süsteem, selles ei ole mingeid piiranguid heauskse ostja päästmiseks.

2008-2009 aasta languses tekitas kuhjuv finantsülejääk rahakate inimeste klassile probleemi: polnud enam piisavalt investeerimisvõimalusi. Suurinvestorid, kellel oli rohkem raha kui nad oskasid sellega peale hakata, suunasid tohutuid summasid mitteeksisteerivatele elamispindade turgudele ja teistesse riukalikesse äridesse, hedge-fondide petuskeemidesse, derivaatidesse, suurtesse finantsvõimendustesse, võlanõuete vahetamistesse, kiskjaliku protsendiga laenamisse ja kuhu iganes.

Ohvrite seas oli teised kapitalistid, väikeinvestorid ja paljud töötegijad, kes kaotasid miljardeid dollareid oma sääste ja pensioneid. Võib-olla peamine teeröövel oli Bernard Madoff. Madoff, keda kirjeldati kui “finantsteenuste tööstuse pikaajalist liidrit”, haldas petturlikku fondi, mis riisus jõukatelt investoritelt 50 miljardit dollarit, makstes neile tagasi “rahaga, mida ei olnud olemas”, nagu ta ise seda väljendas. Plutokraatia õgib omaenda lapsi.

Keset langust, 2008. aasta oktoobris, tunnistas endine Föderaalreservi juht ja ortodoksne vabaturumajanduse kummardaja Alan Greenspan kongressis toimunud kuulamistel, et ta oli eksinud, kui ta eeldas, et rahakate inimesed huvid – ägades selle tohutu kapitali akumulatsiooni all, mis vajab kuhugi investeerimist – hakkaksid ühtäkki enesepiiramisega tegelema.

Klassikaline laissez-faire teooria on veelgi absurdsem kui Greenspan seda esitas. Faktiliselt väidab teooria, et igaüks peaks püüdma omaenda isekate huvide täitmise poole ning seda ilma piiranguteta. See ohjeldamatu konkurents peaks siis eelduste kohaselt tootma maksimaalsel hulgal hüvesid kõikide jaoks, kuna vaba turgu juhib imepärane ja healoomuline “nähtamatu käsi”, mis optimeerib kollektiivsed tulemused. (“Ahnus on hea.”)

Kas 2008-2009 aasta kriisi põhjustas krooniline tendents ületootmise ja hüper-finantsilise akumulatsiooni suunas, nagu Marx oleks seda väljendanud? Või oli see Bernard Madoffi taoliste inimeste isikliku ahnuse tulemus? Teisisõnu: kas probleem on süsteemne või individuaalne? Tegelikult ei ole need kaks teineteist välistavad. Kapitalism sigitab äraostetavaid kuriteo toimepanijaid ning tasustab neist kõige jõhkramaid ja hoolimatumaid. Kuriteod ja kriisid ei ole mitte ratsionaalse süsteemi irratsionaalsed kõrvalekalded: need on põhiolemuselt irratsionaalse ja amoraalse süsteemi ratsionaalsed tulemused.

Ja mis veelgi hullem, järgnevad multi-miljardi dollari suurused valitsuse abipaketid pööratakse samuti võimaluseks röövida. Asi pole mitte ainult selles, et riigil on reguleerimine ebaõnnestunud, riik muutub ise röövimise sihtmärgiks, võttes tohutuid summasid föderaalsest rahamasinast ning jättes maksumaksjad verest tühjaks jooksma.

Need, kes hurjutavad meid selle eest, et me “jookseme valitsuse juurde almust paluma”, jooksevad ise valitsuse almuse järele. Korporatiivne Ameerika on alati nautinud riiklikke subsiidiume, laenugarantiisid ning teisi osariikide ja föderaalvalitsuse poolt tulevaid toetusi. Kuid 2008-2009 aasta “päästeoperatsioon” pakkus rekordiliselt rikkalikku toidulauda ühiskonna varudest. Paremtiiva rahandusminister, kes oli selleks ajaks juba lombakas part (lame-duck: Ameerika president või valitsus, kelle parteil ei ole kongressis enamust ning kelle otsustusvõime on selle tõttu oluliselt piiratud. tõlk), jagas suurimatele pankadele ja finantsettevõtetele välja 350 miljardit dollarit ilma mingi järelvalveta – mainimata juba seda rohkem kui 4 triljonit dollarit, mis tuli Föderaalreservilt. Enamik pankasid, sealhulgas JPMorgan Chase ja Bank of New York Mellon, teatasid, et neil pole mingit kavatsust kellelegi aru anda, kuhu raha läks.

Me teame, et suurpankurid kasutasid osa raha selleks, et osta üles väiksemaid pankasid ja toetada pankasid välismaal. Pankade tegevjuhid ja teised pankade tippjuhid on kasutanud abipakette uskumatult suurte preemiate maksmiseks ja pillavateks korporatiivseteks spaa-puhkusteks. Samal ajal on suured abipakettidest tulu saajad, nagu Citigroup ja Bank of America vallandanud kümneid tuhandeid töötajaid, mis tekitab küsimuse: milleks eelkõige on neile kogu see raha antud?

Kuigi välja on jagatud sajad miljardid dollarid ning seda just nendele inimestele, kes on praeguse katastroofi põhjustanud, jätkub elamispindade turu kiratsemine, krediidiliinid on paralüseeritud, töötus on suurenenud ja tarbijate kulutused on langenud rekordiliselt madalale.

Kokkuvõttes võib öelda, et korporatiivne vabaturu kapitalism on juba loomu poolest katastroof ning jääb üle ainult oodata, millal häving praktiliselt teoks saab. Niisuguse kapitalismi põhiolemuseks on muuta elav loodus tarbekaupade hunnikuteks ja need hunnikud surnud kapitaliks. Kui jätta kapitalism ainuüksi iseenda hooleks, siis sunnib see oma ebamajanduse ja toksilisuse peale kogu ühiskonnale ja looduskeskkonnale – ning hakkab lõpuks iseennast õgima.

Tohutu ebavõrdsus majanduslikuks võimsuses, mis eksisteerib meie kapitalistlikus ühiskonnas, muutub hirmuäratavaks poliitilise võimu ebavõrdsuseks, mis muudab veelgi raskemaks demokraatlike regulatsioonide kehtestamise.

Kui Korporatiivse Ameerika isandad tahavad teada, mis tegelikult “meie elulaadi” ohustab, siis on see nende elulaad, nende harjumus piiramatult omaenda süsteemi tagant varastada ja hävitada sedasama alust, millel nad seisavad, just seda ühiskonda, mille kulul nad nii pillavalt elavad.

***

Originaal: Michael Parenti. 19. jaanuar 2009. Capitalism’s Self-inflicted Apocalypse.

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 3. veebruar 2009

Ma kardan, et -kraatiad ja -ismid on inimese isehävituslikus tegevuses tänaseks päevaks küll juba sekundaarne küsimus.

2. sirje - 3. veebruar 2009

eks nad ole kogu aeg alles teisel kohal olnud. kõigepealt on ikka inimese soov end hävitada ja pärast kukub mingi -kraatia välja :)

3. Hubbil - 4. veebruar 2009

Vana traditsiooni kohaselt oli Tallinnas ja Tartus haaleoigus selleks, et valida linna volikogusse liikmeid, ainult majaomanikel. Kuna majaomanikud olid ainult sakslased/venelased, siis oli ainult neil haaleoigus. 19. sajandi lopus ilmus majaomanike hulka ka eestlasi. See tekitas haireolukorra. Naiteks Tartus oli uhel sakslasel keelatud muua oma maja eestlasele, vastasel juhul visati ta uhiskonnast valja. See on vaga varske ajalugu, koigest 100 aastat vana. Lugege EUS ja akadeemiliste korporatsioonide ajalugu, kuidas nad ostsid omale Tartus majad.

Mis toimub praegu Tallinnas, on praktiliselt muutumatu 100 aasta tagusest praktikast. Majaomanike haal on ikka palju tahtsam kui poobli haal. Nomme-Pirita vs Lasnamae-Mustamae. Kas uus eesti eliit on nuud nagu vanasti olid kadakasakslased? Need viimased tahtsid olla kangesti ulemkihis, ehkki saksa keelt hasti ei osanud. Mis muud uut on siin maailmas…

Kas on midagi muutunud 100 asta jooksul? Kosmeetiliselt kull. Kuid nn eesti eliit on nuud tanu 20. saj murrangulistele sundmustele praegu juba kodukootud. Eesti eliidi suhtumine ulejaanud rahvasse on jaanud samaks kui oli baltisaksa/vene voimu ajal.

Latlaste ja leedulaste ees muts maha. Neil on demokraatia suhtes narv olemas. Eestlastel on pikemad juhtmed, tundub kull. Ma ei kutsu kedagi kordama vintpussidega vennatappu, kuid uhiskonnas, kus valitseb rahulolu oma valitsusega, kes on ilmselgelt umbne, peaks ju midagi ette votma rohujuurte tasandil.

Murrangulised ajad on praegu, nendele kes pole seda veel avastanud, see on fakt. Kogu maailm elab praegu tormis. Seda tormi saab vorrelda murranguliselt ainult 20. saj suursundmustega. Mis olid 30-ndate depressioon ja maailmasoda. Molemad muutsid maailmakorda. Nuud oleme me koik fakti ees, et laissez-faire (tahendab, las koik sundmused kulgevad ise) majanduses/finantsides ei toota. Riigi koige tahtsam funktsioon, korraga on avastatud, peaks olema hoopis kontroll ja reguleerimine majanduses ja finantsides. Riigipangad on korraga osutunud jouetuteks finantsturgu reguleerima. Keegi ei tulnud selle peale, et peale raha trukkimise peaks olema keskpangal ka muid funktsioone. Lihtsalt seadusi pole selliseid. Nn rahva esinduskogud on sumbunud regressiivseks pundiks, kes ei motle, vaid tegutseb kas parteipoliitilistel voi huvigruppide poolt etteantud teemadel. Ma ei raagi ainult Eestist.

Mida varem keegi opib oma vigadest, seda parem.

See oli

4. Hubbil - 4. veebruar 2009

See oli minu komm… :)

5. asd - 5. veebruar 2009

hubbil, *** küll. räägi nüüd meile, mida peaks rohujuure tasandil rahvas ette võtma? valitsuse tagasi astumist nõudma? kes asemele läheb? minu meelest on enamus kombinatsioonidest läbi proovitud, isegi res publica olemus selgus üsna kiiresti. või siis lihtsalt suubus too värske puhanguna promotud üritus teistega samasse sohu.

läti ja leeduga ei ole vaja hetkel võrrelda, eestis on lihtsalt olukord hetkel veidi normaalsem. kui samamoodi edasi läheb, eks siis sügisel näeb, mis edasi.

eestis tuleks kiirelt teha ära kaks asja – haldusreform ja valimissüsteemi muutmine proportsionaalseks ja isikuvalimisteks. ilma nendeta on parteipoliitika ja nahahoidmise kõrvaldamine võimatu (samas, needsamad asjad neid muutusi takistavadki).

muide, palju eestis internetikasutajaid on? selles mõttes, et kas varsti võiks üritada oma vaated korralikult kirja panna ja suhteliselt väikeste kuludega oma parlamendierakonna tekitada…

aa, artikkel ise jäi kommenteerimata. minu meelest ongi kapitalism ja demokraatia kokku keevitatud just kontrollifunktsiooni täitmiseks. tõsiasi on, et kontrollifunktsiooni suudavad ka muud valitsusvormid täita kuid mõningate piirangutega ja enamasti inimestele vähem meeldival moel.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: