jump to navigation

Ameerika imperialismi lõpp 6. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, tõlkelood.
trackback
Suzanne Berry

joonistas: Suzanne Berry

Kirjutas: David Michael Green

George Bushi kingitus maailmale

George W. Bush oli kahtlemata halvim USA president riigi kahe ja veerand sajandi pikkuse eksisteerimise jooksul.

Lõppude lõpuks ei teinud ju James Buchanan, eelmine pretendent sellele tiitlile, lihtsalt mitte midagi, siis kui Lõuna lahku lõi. Hah! Sa pead tegema palju rohkem, Jimmy, kui tahad seda krooni kanda!

Bush tegi muidugi palju rohkem. See paistab olevat asi, mille kallal ta tegelikult kogu oma elu tugevalt tööd tegi, ja väljakutse, mille ta oli suuteline edukalt vastu võtma. See oli hämmastavalt destruktiivne presidentuur, mis on tõsi isegi vaatamata asjaolule, et me tegelikult ei tea tema administratsioonist eriti palju, sest lisaks sellele, et see oli kõige halvem, oli see ka kõige suletum läbi aegade. (Olen kindel, et see pole juhuslik kokkulagevus). Veelgi enam, see on nii isegi juhul kui me arvestame, et enamik ameeriklasi alahindab siiani suuresti Team Bushi pahelisust. Nagu ma olen varem väitnud, kui te arvate, et nad olid “ainult” arrogantsed vusserdajad, kes tegid erakordselt halba poliitikat, siis olete te neid kõvasti alahinnanud. Tegelikult olid nad kiskjad, kes käivitasid oma klassisõja programmi ning seda rahvusliku julgeoleku, võltspatriotismi ja salastatud valitsuse suitsukatte all.

Kas see enneolematu hävingu register tähendab, et Bush ei teinud kõik need kaheksa aastat kunagi midagi õigesti? Ei tähenda, kuigi asi on suuresti selles, et ta ei teinud kunagi midagi õigesti kavatsulikult.

Kahtlemata on Bush andnud Ameerika ellu mõningaid positiivseid panuseid, isegi kui need olid tehtud täiesti kogemata ja isegi kui nende tähtsust vähendas see üldine häving, mis temast igale poole maha jäi. Lihtsamalt öeldes, George W. Bush saavutas suurimat edu selles, et ta andis väga halvad nimetused väga halbadele asjadele.

Nagu näiteks Vabariiklik Partei. Või konservatiivne ideoloogia. Või teokraatia. Või presidendid, kelle perekonnanimi on Bush. Või emotsionaalsed kääbused, kes püüavad pääseda Valgesse Majja, et leevendada oma isiklikke psühholoogilisi vaegusi.

Me võime olla tänulikud kõigi nende panuste eest ja mina seda ka kindlasti olen – kuigi “tänan” ei ole tõenäoliselt see sõna, mida ma kasutaksin juhul, kui mul oleks õnn oma hinnang Mr. Bushi tegevuse kohta talle isiklikult ja otse välja öelda. Pigem oleksid minu väljendid sarnased nendele armulikele sõnadele, mida Dick “Dick” Cheney kasutas Patrick Leahy suhtes selle administratsiooni algusaegadel, siis kui nad Senatis kokku said. Öelgem, et need märkused ei olnud sellised, mida sobinuks kõikidele pereliikmetele mõeldud ajalehes ära trükkida.

Aga ma kaldun teemast kõrvale.

George Bush jättis meile palju kingitusi, kuid võib-olla kõige suurem neist on see, et ta hävitas Ameerikas imperialismi kui spordiala, võib-olla igaveseks.

On tõsi, et see võib muidugi olla soovmõtlemine. Häda maailmale, kui peaks tulema näiteks veel mõni 9/11 tüüpi sündmus. Keegi kusagil peaks selle eest kohutavat hinda maksma ja need maksjad ei oleks tõenäoliselt kenad valged inimesed.

Ja teisest küljest teab ainult jumal, milleks võivad ameeriklased olla võimelised tegeliku ressursipuuduse tingimustes. Arvestades seda, mida me oleme juba teinud – ajal, mil me olime kõige rikkam ja võimsam riik maailmas – on hirmutav mõelda, mida me võiksime teha siis, kui meil on selg tõepoolest vastu seina.

Aga kui need erandlikud olukorrad kõrvale jätta, siis peab ütlema, et pärast Iraaki on tõesti kustunud see lõbu, mida pakub väikestel välismaistel riikidel soolikate välja laskmine ning seda isegi nende riikide puhul, kes on olnud piisavalt rumalad, et paigutada ennast sinna, kus asub meie nafta.

Seni oli imperialism olnud õigupoolest teatud klassi gentlemenide sportlik harrastus. Võis okupeerida õnnetuid Ladina-Ameerika riike, kukutada Iraani demokraatia ja samal ajal sponsoreerida terveid rahvaid rõhuvaid apartheidirežiime ning ometi jäi veel aega ülegi, et pärastlõunal koos poistega klubis paar einevõileiba võtta – kõik selleks, et tähistada päeva jooksul tehtud head tööd. See oli kõikide jaoks hea ja tore lõbustus. Välja arvatud muidugi kõigile neile, kellele see hea ja tore ei olnud.

Kahjuks kuulus viimasesse kategooriasse enam-vähem kogu lõunapoolkera ning ka põhja pool polnud vähe neid, kellele jalahoope jagada. Aga mis siis? Me oleme ameeriklased! Muretsemine imperialismi moraalse palge pärastst on diktatuurieelsete revolutsiooniliste anti-kolonialistlike liidrite ampluaa ning selle üle arutlesid endised Euroopa impeeriumid, kes ei olnud enam suutnud oma valdusi koos hoida.

Ausalt öeldes oleme me nüüd lähemal pigem viimati mainitud kategooriale ja me võime George W. Bushi selle eest tänada, kuna see on üks neist vähestest positiivsetest panustest selles lõplikus ja täielikus katastroofis, mis kannab nimetust 43. presidentuur.

Ühtlasi peaksin ma ütlema, et me võime selle tulemuse üle rohkem kui pisut õnnelikud olla. Kujutlegem, et Iraagis oleksid asjad kulgenud edukalt. Kujutlegem, et see oleks olnud käkitegu, nagu nad ilmselt arvasid selle olevat. Tõepoolest, üks Ameerika poliitika suurim iroonia on see, et Iraak oleks tõenäoliselt võinud kergesti olla suur edu, vähemalt selles mõttes, et seda oleks saanud niisugusena rumalale Ameerika avalikkusele maha müüa.

Selles mõttes oleme me tõesti päris õnnelikud, muidugi teatud perverssel moel, et Bush oli samapalju laisk tohman kui ta oli sõjaõhutaja. Meil on vedanud, et Rumsfeld oli oma 21. sajandi sõjaliste ideede suhtes niisama dogmaatiline nagu Cheney oli täiesti vaimuhaige amoraalne sotsiopaat. Kui nad oleksid lihtsalt korraldanud okupatsiooni, mis oleks olnud niisama hoolikalt kavandatud ja niisama adekvaatselt isikkoosseisuga varustatud nagu invasiooon või kui nad oleksid kukutanud Saddami ja siis otsekohe lahkunud, oleks “Ülesanne Täidetud” olnud midagi palju enamat kui ainult üks lennukikandja kaptenisilla külge juhtmejupiga kinnitatud loosung.

Ja need oleksid olnud tõesti väga halvad uudised kogu ülejäänud maailmale. Süüria, Iraan, Venezuela, Kuuba – poleks olnud teada, kuhu nad võivad järgmisena minna ja seda tõenäoliselt USA avalikkuse täielikul toetusel, kes oleks siis oma šovinistlikel särkidel (mis on valmistatud muidugi Tais) nööpe eest rebinud, endal hing viha pärast kinni.

Mulle paistab, et ameeriklased on juba muutunud järjest kõhklevamaks nende tagurlike ettevõtmiste suhtes rahvusvahelises avantürismis. Ma mäletan, kuidas ma naersin vanema Bushi jutu peale, kes ütles oma esimeses sõnavõtus pärast haletsusväärselt ebavõrdse Iraagi sõjaväe võitmist 1991. aastal: “Jumala abiga oleme me Vietnami sündroomi nüüd lõpuks ometi maha raputanud!” Jah, ta tõepoolest ütles seda. Kõik, mida ma siis mõelda suutsin, oli see, et kuigi sa, vurle, pead seda ütlema, ei ole seda tegelikult juhtunud. Ja kõik, mida ma praegu mõelda suudan, ühena neist 300 miljonist inimesest siin maal, on see, et kas me tõepoolest pöördusime kaks korda Bushide perekonna poole, et presidendi ametikohta täita?

Aga tegelikult ei olnud Vietnami sündroom maha raputatud. See sõda oli traumaatiline kogemus ja see muutis avalikkuse arusaamu sõja enda ihaldusväärsusest. Lisaks sellele, ei olnud Ameerika enam täielikult immuunne pärast Teist Maailmasõda Läänes üldiselt levinud liikumise suhtes, mis nägi militarismi üha vähem vaidluste lahendamise vahendina. Samuti on alati olnud olemas meie kauaaegne nägemus endast kui rahu armastavast ja anti-imperialistlikust rahvast – ükskõik kui absurdsne selline arusaam tegeliku praktika valguses ka oli. Aga see oli vähemalt kiirustõkkeks meie teel, nii et me ei alustanud sõda liiga tühistel põhjustel

Tõepoolest, tol ajal hämmastasid mind üsna märkimisväärselt kaks asja, mis puudutasid avalikkuse hoiakut ja Ameerika sõjas osalemist, kuigi neist pole eriti palju räägitud. Üheks oli, minu arvates, üllatav verejanu puudumine pärast 9/11 sündmusi. Ma oletan, et osalt tulenes see asjaolust, et polnud vaenulikku riiki, keda rünnata, nagu oli olnud minevikus ja osalt oli selleks juba eelnevalt langetatud otsus, et me tungime Afganistani. Aga ma olen tõesti üllatunud, et ei olnud palju jõulisemat üleskutset kättemaksule. Üheks märgiks kättemaksuhimu puudumisest võib pidada ka seda, et nüüd, peaaegu kümme aastat (!) hiljem, ei ole Osama bin Ladenit ikka veel vangistatud ega tapetud ning keegi ei paista sellest eriti hoolivat ega maini seda väga sageli.

Teine märkimist vääriv asi on see, et avalikkus oli tegelikult Iraagi invasiooni suhtes kõhkleval seisukohal, õigupoolest kuni viimaste nädalateni enne sissetungi alustamist. Mingil sügavamal tasandi inimesed mõistsid, et see on pettus ning kindlasti oli neil raske seda 9/11 sündmustega seostada. Läks vaja tugevat turustamispressingut, et sõjale lõpuks avalikkuse toetus saada (Ameerika pateetiline vabandus läbis Kongressi palju kergemini). Välismaal ei töötanud see mitte kunagi (veel üks põhjus, miks ameeriklased sellega veidi aeglaselt kaasa läksid), kuid tulenevalt 9/11 sündmuste järgsetest hirmudest, üldisest kalduvusest presidenti usaldada ning tagurlike liikumiste osavusest samastada militarismi patriotismiga, tekitas Madisoni avenüü kampaania lõpuks hapra enamuse toetuse Iraagi invasioonile – alles viimastel nädalatel enne sissetungi tegelikku käivitumist

Minu arvates oli pisut julgustav, et isegi antud kontekstis läks ikkagi vaja tugevat jõupingutust, et sõda vastuvõetavaks teha. Teisest küljest oli tõsiselt heidutav, et sõda suudeti vastuvõetavaks teha ja et see nii läks. Kuid nagu ma mainisin, oli see habras aktsepteerimine. Kui sõda oleks edenenud hästi, siis oleks see võimandanud Bushi militarismi ja rahva valmisolekut lasta neil edasi märatseda. Kuna sõda kulges katastroofiliselt, siis oli selle mõju vastupidine.

Tõenäoliselt ei ole Iraak viimane kord kui Ameerika sõtta läheb. Kuid minu arvates on õiglane öelda, et see maa – kuna nina on taas kord rumalas imperialistlikus avantüüris veriseks löödud ja ollakse tobedalt vahele jäänud – on veelgi tagasihoidlikum niisugust kogemust kordama. Me õpime Ameerikas. See on sageli piinarikkalt aeglane protsess ja mõnikord tuleb ette tagasilangusi (kas te teate, mis on “loomise teadus”), kuid aeg-ajalt ilmnevad meil meil niisuguse õpilase klassikalised kliinilised tundemärgid, kes on võimeline õppima, kuigi tõrksalt ja vastu tahtmist.

Ja nõnda siis oleme me iraaklaste ees, kellest võib-olla miljon on mõrvatud, veel neli või viis miljonit ümber asustatud ja veel arvutu hulk haavatud, tänuvõlglased – emotsionaalselt, kui mitte füüsiliselt, või koguni mõlemat – selle eest, et nad aitavad meil õppida. Ja inimesed Süürias ja Iraanis ja suuremas osas ülejäänud arengumaades on nende iraaklaste ees samuti tänuvõlglased, et iraaklased on sundinud USAd teiste riikide ründamisega pausi pidama ning et USA ei saa seda teha enam siis kui talle pähe tuleb.

Tõenäoliselt on nüüd kätte jõudmas uus periood ja Ameerika positsioon hakkab mitmel põhjusel muutuma. Üheks põhjuseks on see, et Obama administratsiooni tagasihoidlikud edusammud aitavad rõhutada Bushi valitsemisaastate ja selle perioodiga seonduva poliitika ilmselget hullumeelsust. Teiseks hakkab meile hakkab kiiresti kohale jõudma tõsiasi, et impeerium on kulukas.

Kui meie seni ainult vähehaaval langenud elustandard järsult kukkuma hakkab, siis on teada, et me oleme tegelikult läbinud selle pöördepunkti, kus peavoolu poliitikutel on lõpuks julgust hakata rääkima nilbelt ülepaisutatud Ameerika sõjamasinale minevate kulutuste kärpimisest.

Aga lõppude lõpuks võib tõepoolest öleda, et mitte keegi pole teinud rohkem Ameerika militaristlike kalduvuste tõrjumiseks kui Šovinist George ise, ükskõik kui veidralt see ka kõlada võib.

Ja kes teab? Kui ma temaga kunagi kohtun, siis võib-olla suudan ma isegi teda selle eest tänada, kõigest hoolimata.

Aga kui arvestada eelöeldut, siis mõistagi alles pärast seda, kui ma olen ta pikali virutanud.

***

David Michael Green on ühiskonnateaduste professor Hofstra Ülikoolis New Yorgis.

***
Originaal: David Michael Green. 30. jaanuar 2009.George Bush’s Gift To The World: The End of American Imperialism. CommonDreams.org

Advertisements
%d bloggers like this: