jump to navigation

Hullumeelne ühiskond ja fundamentalistlik konsumerism 6. veebruar 2009

Posted by toimetus in roheline, tõlkelood.
Tags:
trackback
Ohverduse pühaduse altarile

image©Cagle.com

Kirjutas: Bruce E. Levine.

2004. aastal võitlesid šhoppajad Saudi Araabia hiiglaslikus Ikea kaubamajas piiratud hulga 150 dollariliste maksetšekkide pärast ning tekkinud rüseluses sai surma kolm inimest. Sarnane asi juhtus 2008. aasta novembris New Yorgi Wal-Marti kaubanduskeskuses, kus šhoppajad, kes soovisid osta soodsalt 50-tolliseid HD plasmateleviisoreid, mida oli samuti piiratud hulgal, tallasid surnuks ühe kaupluse töötaja.

Ajutise lepingu alusel ametis olnud hooldetöötaja Jdiniytai Damour sai surma “Mustal Reedel”. Koidueelses pimeduses ootas umbes 2000 šoppajat kannatamatult Wal-Marti ukse taga, skandeerides “Pressige uksed lahti”. Damouri kolleeg Jimmy Overby ütles: “Temast tormas üle umbes 200 inimest. Nad murdsid uksed hingedelt maha. Ta trambiti jalge alla ja ta suri otse minu silme all.” Tunnistajate sõnul ahmis 34-aastane Damour õhku, samas kui üha uued šhoppajad temast üle tormasid. Kui politsei palus šoppajatel pärast Damour surma kaubamajast lahkuda, siis keeldusid paljud neist seda tegemast ning mõned karjusid: “Me oleme siin eile hommikust saadik järjekorras seisnud!”

Peavoolu ajakirjanduses jäi Damour surm varju ning ajakirjanikud keskendusid hullunud šhoppajate karjale ja vähemal määral vastutustundetutele Wal-Marti juhtidele, kes ei suutnud tagada turvalisust. Kuid korporatiivses ajakirjanduses ei olnud midagi sellest konsumeristlikust kultuurist ja hullunud ühiskonnast, kus müügimehed, reklaamijad ja meedia propageerivad odava kraami kultust.

Nagu ajakirjanikud, nii on ka minu vaimse tervise spetsialistidest kolleegid ühiskondlikust hullusest mööda vaadanud. Erandiks on demokraatlik-sotsialistlik psühhoanalüütik Erich Fromm (1900-1980). Oma raamatus Tervemõistuslik Ühiskond (The Sane Society, 1955) kirjutas Fromm: “Ometi keelduvad paljud psühhiaatrid ja psühholoogid vastu võtmast ideed, et ühiskonnas tervikuna võib puududa tervemõistuslikkus. Nad arvavad, et vaimse tervise probleem ühiskonnas on ainult teatud hulga „kohanematute” indiviidide probleem ja mitte kultuuri enda võimalik kohanematus.”

Kuigi inimesed võivad odava kraami propagandale vastu seista ning mitte käia kultuseteenistustel Wal-Martis, Ikeas ja teistes big-box katedraalides ning fundamentalistlike tarbijate karja tee pealt eemale hoida, on raske kaitsta ennast aeglast surma põhjustava konsumeristliku kultuuri eest. Inimolendeid ründab iga päev ja mitmel viisil psühholoogiliselt, sotsiaalselt ja vaimselt kultuur, mis:

• tekitab kasvavaid materiaalseid ootusi
• alaväärtustab inimeste omavahelist seotust
• mõjutab inimesi endasse sulguma
• hävitab enesekindlust
• võõrandab inimesed normaalsetest inimlikest emotsionaalsetest reaktsioonidest
• müüb võltslootust, mis tekitab täiendavat valu.

Kasvavad materiaalsed ootused. Need ootused jäävad tihti rahuldamata ja tekitavad valu, mis lisab emotsionaalseid probleeme ja destruktiivset käitumist. Oma nüüd juba klassikaks saanud 1998. aasta uurimuses, mis käsitleb Ameerika Ühendriikidesse tulnud Mehhiko immigrantide vaimse tervise seisundis toimunud muutusi, leidis ühiskonnateadlane William Vega, et USA ühiskonda sulandumine tähendas nende immigrantide puhul depressiivsete episoodide hulga kolmekordistumist. Samuti täheldas Vega ainete kuritarvitamise ja muu kahjuliku käitumise märkimisväärset lisandumist. Paljud neist immigrantidest leidsid, et neid vaevav valu tuleneb suurenenud materiaalsete ootustest, mis on jäänud rahuldamata, ning samuti ütlesid nad, et neid vaevab valu, mida põhjustab vähenenud sotsiaalne toetus.

Inimeste omavahelise seotuse alaväärtustamine. Väljaandes American Sociological Review ilmunud 2006. aasta uurimus märkis, et ameeriklaste protsent, kes teatasid, et neil pole ühtegi lähedast ja usaldusväärset sõpra, tõusis viimase 20 aasta jooksul 10 protsendilt peaaegu 25 protsendini. Sotsiaalne tõrjutus on suurel määral seotud depressiooni ja teiste emotsionaalsete probleemidega. Samas on kasvav üksindus aga hea uudis konsumeristlikule majandusele, mis õitseb seda paremini, mida rohkem on “ostvaid ühikuid” – rohkem üksildasi inimesi tähendab seda, et saab müüa rohkem televiisoreid, DVDsid, psühhiaatrilisi ravimeid jne.

Edendab isekust. Enesekesksus on üks paljudest põhjustest, miks USAs depressioonide ja muude emotsionaalsete probleemide hulk taevasse kerkib ja enesekesksus on just see, mida konsumeristlik kultuur nõuab. Buddha mõistis juba 2500 aastat tagasi seost iseka himustamise ja emotsionaalsete probleemide vahel ning paljud inimolendite vaatlejad alates Spinozast kuni Erich Frommini on jõudnud samasugustele järeldustele.

Hävitab enesekindlust. Enesekindluse kadumine võib tekitada valulikku ärevust, mis soodustab depressiooni ja muud probleemset käitumist. Modernses ühiskonnas ei suuda üha suurem hulk inimesi, nii mehi kui naisi, valmistada isegi kõige lihtsamat toitu. Nad ei saa kunagi teada, milline ärevust vähendav mõju on sellel, kui ollakse kindel oma võimes valmistada endale ise toitu, kasvatada köögivilju, küttida, kalastada või tegeleda korilusega, selleks, et elus püsida. Konsumeristlikus kultuuris ei ole sellisel enesekindlusel mingit mõtet. Kuid samas teavad inimesed mingil tasandil, et kui nad peaksid kaotama oma sissetulekud, mis pole praegusel ajal sugugi võimatu, siis ei ole neil mingit suutlikkust ellu jääda.

Võõrandumine inimlikest omadustest. Konsumeristliku kultuuri preestrid, reklaamijad ja müügimehed, teavad, et fundamentalistlikud tarbijad ostavad rohkem siis, kui nad on võõrandunud sellistest normaalsetest reaktsioonidest nagu tüdimus, pettumus, kurbus ja ärevus. Kui need preestrid suudavad meid veenda, et niisugune emotsionaalne seisund on häbiväärne või haiguse tundemärk, siis on suurem tõenäosus, et me ostame mitte ainult psühhiaatrilisi ravimeid, vaid ka igasuguseid muid kaupu, selleks, et ennast paremini tunda. Kui me oleme muutunud hirmunuks ja võõrandunud loomulikest inimlikest reaktsioonidest, siis tekitab see “valu valu pärast” veelgi rohkem depressiooni ja muud ennasthävitavat käitumist ja kahjulikke tegevusi.

Valu võltslootusest. Fundamentalistliku konsumerismi võltslootuseks on see, et me avastame ühel päeval toote, mis suudab ette ennustatavalt manipuleerida meeleolu ja seda ilma ebameeldivate kõrvalnähtudeta. Kaasaegne psühhiaatria on konsumeristliku kultuuri täieõiguslik liige. Selle “Püha Graal” on otsida üles antidepressant, mis suudab ära võtta meeleheitest põhjustatud valu, kuid mis ei hävita elusorganismi. 19. sajandi lõpul arvas Freud, et ta on leidnud selle kokaiinis. 20. sajandi keskpaigas arvasid psühhiaatrid, et nad on leidnud selle amfetamiinis ja hiljem tritsüklilistes antidepressantides nagu Tofranil ja Elavil. 20. sajandi lõpul tulid SSRI-d (selective serotonin reuptake inhibitors – selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid – tõlk.), näiteks Prozac, Paxil ja Zoloft, mille puhul leiti lõpuks, et need tekitavad sõltuvust ja piinavaid võõrutusnähte ega ole efektiivsemad kui platseebod. Sõltumata sellest, millise depressioonivastase ravimiga on tegemist, tutvustatakse seda kui depressiooni kõrvaldavat, ilma et see hävitaks elusorganismi. Samas on aga ikka ja uuesti avastatud, et kui vusserdatakse neurotransmitteritega, siis kaasneb sellega – nii nagu ka elektrišokkide ja psühho-kirurgiaga – elusorganismi kahjustamine.

***

Fundamentalistid hülgavad nii mõistuse kui ka kogemuse. Fundamentalistid on klammerdunud dogma külge ja kui nende dogma ei toimi, siis ei loobu nad sellest, vaid otsustavad selle asemel oma usku tugevdada ja dogmast kahekordse jõuga kinni hoida.

Erich Fromm jõudis 54 aastat tagasi sellisele järeldusele: “Inimene [sic] seisab täna vastamisi kõige fundamentaalsema valikuga; mitte valikuga kapitalismi või kommunismi vahel, vaid robotismi (nii selle kapitalistliku kui ka kommunistliku variandi) või Humanistliku Kommunitaarse Sotsialismi vahel. Enamik fakte paistab viitavat sellele, et ta valib robotismi ja see tähendab – pikemas perspektiivis – hullust ja hävingut. Aga kõik need faktid ei ole piisavalt tugevad, et hävitada usku inimese arukusse, heatahtlikkusse ja tervemõistuslikkusesse. Nii kaua kui me suudame mõelda teiste alternatiivide peale, ei ole me veel kadunud.”

Fundamentalistlikust konsumerismist vabaks murdmine tähendab mõtlemist alternatiividele ja see tähendab ka aktiivset trotsimist: otsust kogeda elu erinevaid dimensioone, mida dogma on seni välistanud.

***

Bruce E. Levine on kliiniline psühholoog ja raamatu “Ellu jäämine Ameerika depressiooniepideemias: Kuidas leida moraali, energiat ja kogukonda hullunud maailmas” (Chelsea Green Publishing, 2007) autor.

***

Originaal: Bruce E. Levine. 1. veebruar 2009. Fundamentalist Consumerism and an Insane Society.

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 6. veebruar 2009

Konsumerism on viimase poole aastaga üsna väetiks ja põduraks jäänud, shopocalyps, isegi USA aastalõpu müüginumbrid kukkusid ca -3%.
Aga asemel on terve hulk väga hea tervisega probleeme, eelkõige see, et pidevalt kasvav konsumerism on tööhõive üks olulisematest tagatistest.

2. sirje - 6. veebruar 2009

aa kujutad ette milline probleem tekib inimesel, kes on harjunud ostlemist vaba aja harrastuseks ehk hobiks, pidama? tema hirm töökohta kaotada on hoopis suurem, sest ta ei oska vaba ajaga enam miskit pihta hakata.

kusjuures – kas sa arvad, et kui kuulutataks meil jälle välja, et telekad poolmuidu, siis polekski tahtjaid?

3. Wild - 6. veebruar 2009

Tead, ei kujuta. Minu jaoks on see pseudoprobleem, aga ma usun, et mõnele võib see personaalmaailma katastroof olla, eriti kui oled “lapsest saati keskustes hänginud”. Samas – küll nad oma hobist üle saavad kui kõht tühjaks hakkab jääma, siis vist nagu peale söögi palju ei tahagi, et päike korra pilve tagant välja tuleks.

Poole hinnaga telekaid müüdi jaanuaris “mitu tükki päevas,” mitte ei kadunud mõne tunniga – 51 diagonaal, alla 2000 eegu (+/- Elektroonika, Port Arturis).

4. Manic - 6. veebruar 2009

Oh my god, oh my god, paar inimest sai lausa surma odavaid telekaid jahtides!!! Kohutav, nõuan üldstreiki ja revolutsiooni selle õudsa ühiskonna lammutamiseks.
See-eest õilsa mittekonsumeristliku ühiskonna loomisel kommunistide poolt maha lastud kümned miljonid on tühiasi. Elagu tarbimisvaba ühiskond ja selle prohvet Pol Poth!

Sirje: Ja ärme unustame veel neid, kes loomi piinavad ja autojuhte, kes kiirust ületavad. Kui juba nimekirja koostamiseks läks. Aamen.

5. asd - 7. veebruar 2009

materiaalsed ootused – näide on mehhiklased, kes vahetavad koduse kultuuri ‘tõotatud maa’ teistsuguse vastu. üllataval kombel ei lähe see valutult. vrdl. euroopa immigrandid.

omavaheline seotus – kas on uurimust, mis võrdleb seda näitajat welfare state ja muude vahel?

enesekindluse jutt – kui praegune spetsialiseeritusel põhinev maailmakord kokku kukub, siis on relvast ja tulistamisoskusest rohkem kasu kui kõigist teistest loetletud asjadest, sest ümmarguselt pool inimkonnast peaks siis lihtsalt üle jääma. bullshit ühesõnaga.

sotsalism > kapitalism/kommunism on ilus lihtne võrratus jah aga kokkuvõttes ei saa ma jälle aru, mida tüüp kirjutisega öelda tahab.

õnnetu abitöölise surm ületas nii ameerika kui euroopa meedias uudistekünnise.

6. mina - 7. veebruar 2009

Ma arvan, et selles artiklis on väikene arutlusviga. Tegu pole mitte (ainult või eelkõige) kapitalismi probleemiga (või siis selles artiklis konsumerismi nime all tutvustatud nähtuse varjuküljega) vaid inimliku omadusega.

Autori järeldus lihtsalt ei päde – see on häbematult tsirkulaarne ning eeldused millest see lähtub ka defineerivad selle. Mitte, et tarbimishullus hea oleks, kuid inimene jääb inimeseks. Tallugu nad üksteist surnuks kirikuuksel, saamaks pühamehe puudutust, talongijärjekorras või Stockmanni hulludel päevadel. Konsumerism kui sümptoom on meie majandussüsteemis ju eriti lihtsasti elimineeritav. Wild juba eespool osutas sellele.

NSVL-is seda “kvantiteeti” täiesti objektiivsetel põhjustel ei olnud. Võime öelda, et konsumerism oli olematu. Aga paljud meist nüüd julgeks NSVL kaubandus- ja asjamentaliteeti kiita. Et seal omasid asjad ja nende hankimine “veel” suuremat tähtsust. Kellel ikka olid teksad ja välismaine pliiats, oli teisest klassist mees.

Alati võib mõelda alternatiividele, kuid autorgi mainib, et kahjuks pole ajalugu tema poolel. Murravad lahti konsumerismist, küll leiavad midagi muud. Ambivalentne värk. Haigutus.

7. sirje - 7. veebruar 2009

Ma küll ei ütleks, et NSVLs konsumerism olematu oli. Inimesed muust ei rääkinudki, et kuidas kuskilt mõnda asja kätte saada. Ja kui said mõnele kaubale ligi, siis ostsid kilode ja meetrite kaupa. Mul on küll sugulasi, kel on siiani kapis veel kümneid meetreid sitsiriiet ja isegi veel viina sellest ajast. Eriti sellest ajast kui talongiga kõike sai. Minul näiteks läksid talongid suuremalt osalt prügikasti, sest mul üksiku inimesena polnud kogu seda hunnikut viina, lambipirne ja ma ei tea veel mida kõike, vaja. Paljud ostsid aga kogu kraami välja. NSVLu ajal ostsid inimesed ikka jube palju tarbetuid asju kokku, mida neil vaja ei olnud, mõttega, et kui juba saab, siis võtan rohkem, jumal teab millal jälle saab.

Inimesed vaatasid soome telekast mitte välisuudiseid vaid reklaame, kus näidati värvilisi toredaid asju. Tavainimese jaoks oli NSVL paha mitte sellepärast, et seal oli 1 partei ja välismaale oli raske saada, vaid selle pärast, et asju oleks ikka rohkem ja värvilisemaid tahtnud.

8. R - 7. veebruar 2009

Inimene on loomariigi köige hullem elukas. Loomadel ei ole ostuhullust ega religioosset fanatismi (viimase puhul on jalgeallatallamisi ikka tunduvalt rohkem). Igatahes, kui ma kuulen uudistes, et inimene loomadele julmalt liiga teeb, lahistan nutta, aga inimeste kannatused – olgu siis aafrika dzhunglites vöi Pääskyla prygimäel – jätavad suht kylmaks.
Samas pole ma taimetoitlane ja nutan ka oma lähedaste önnetuste pärast.
Mis sest inimesest tahta….

9. Hubbil - 7. veebruar 2009

Manic on jalle mulle peavalu tekitanud. Pol Pot, mis on tal pistmist diskussiooniga? Utle veel Hitler ja ma hakkan valimatult loopima soimusonu sinu aadressil, nuripea.

Sirje: Ma leidsin, et manicu jutt on täis valimatuid vihapurskeid, mille vahelt on mõtet raske leida ja panin ta bläkklisti.

10. Hubbil - 7. veebruar 2009

Tarbimiskultuuri kohta, see sona iseenesest ei tahenda vist suurt midagi. Tarbimine on lihtsalt defineeritav, eks ole. Kultuur ka. Uletarbimine…mina teen seda ka, praegugi on kulmkapis 3 banaani, mida ma pole ara soonud, sest polnud isu. Nuud on 1 kuu moodas ja nad on juba vaga koleda valjanagemisega.

Uletarbimist voib moista minu tagasihoidliku arvamuse jargi kui instinktiivset vahendite kulutamist asjadele, mis pole taskukohased ja on tehtud raha eest, mis pole enda oma. Lootes vaga palju sellele, et sinu (voi pere) sissetulek on stabiilne laenuperioodi jooksul.

11. mina - 8. veebruar 2009

Ei, ma ka ei ütleks, et NSVL konsumerism oli olematu. Tegelikult pole konsumerism kusagil olematu – vähemalt nii mõeldes. Seega on konsumerismi kaotamisest suhteliselt mõttetu rääkida. Alati on inimene tahtnud rohkem asju kui tal on ja alati saab tahtma.

Kuid eks NSVL ajal oli üheks liikumapanevaks jõuks hirm puuduse ees – mida ikka oli küllaldaselt. Kes ikka tahaks elada sunnitud vaesuses, kui teised, rikkama – mitte isegi hulgalt, kuid kvaliteedilt – on kõrval.

12. Hubbil - 8. veebruar 2009

Lugesin nuud ka labi selle Bruce. E. Levine artikli. Minu viga, ei teinud seda ennem kui komme kirjutasin. See on tegelikult vaga mitmeplaaniline. Konsumerism on ainult selle artikli punane niit. Tsitaat:

“Samas on aga ikka ja uuesti avastatud, et kui vusserdatakse neurotransmitteritega, siis kaasneb sellega – nii nagu ka elektrišokkide ja psühho-kirurgiaga – elusorganismi kahjustamine.”

Elektrishokkide kasutamine inimeste peal lopetati Kanadas alles 1970-ndatel. Selle kohta on olemas suureparane dokfilm, ma kahjuks ei leia seda kiirelt ules, see on saadaval internetis.

Levine on poiganud sisse psuhhiaatriasse. Ma pole kindel, kas vabatahtlikult suu kaudu sisse voetavad rohud on vorreldavad olukorraga, kus patsient seotakse voodi kulge kinni ja tehakse talle lobotoomiat voi siis pannakse talle kulge elektrijuhtmed.

Vusserdamine neurotransmitteritega? Zoloft? Uhel paeval voib Levine’l jt olla oigus, kes teab.

Inimesi muserdavad palju asju, eriti kehtib see laste suhtes. Vagistamine, soda, vagivald jpm. Uhiskond peaks liikuma just selles suunas, et valtida selliste situatsioonide tekkimist, kus kaitsetu saab vagivaldse trauma osaliseks. Seda traumat kannab ta kogu oma elu.

Minu teooria, mis on sundinud soja labi kannatunud inimeste vaatlemisest: soja efekt kestab miinimum kaks inimpolve. Sojast kannatanud inimeste lapsed on oma vanemate foobiate edasikandjad. Omakorda, nende lapsed kannatavad oma vanemate tottu, kuid neil on juba olemas valjapaas: uhiskond on stabiliseerunud ja neil on shanss olla taisvaartuslikud olevused. Kaks polvkonda.

Inimlikud norkused ja uhiskonna vaartussusteemi lagunemine on toitev pinnas konsumerismile. Aga siin voib minna veel tuhat rida, ma parem lopetan.

13. Gallacher - 8. veebruar 2009

Õige, Sirje. Tänapäeval on kõik kuidagi nii igav aga mina mäletan siiani, kuidas korkipidi pudeli üles tõstsin ja see ära kukkus, mulle ainult korgi jättes. Siis imestasin esimsest korda: kuidas see riik ei suuda valmistada isegi pudelikorke või neid normilt kinnitada.
No keda ei vihastaks, eks ole;(

14. sirje - 8. veebruar 2009

Ma nüüd ei tea, mida sa, Gallacher, täpselt mu nimel kiitsid, aga vanast ajast rääkiva kommiga ma tahtsin öelda, et suvalise inimesi ahistava riigikorra ajal, otsivad inimesed lohutust igasugustes kaupadest. šoppamine võis küll tunduda, et oli ENSVs esmaste vajaduste rahuldamise tähe all ja nimetatuna “kaubareis”, aga tegelikult olid ju peamised vajadused rahuldatud ja “kaubareis” rahuldas mingeid täpsemalt sõnastamata vajadusi.

Ma küll ei oska öelda, et milline see ühiskond peaks olema, et inimesed ei otsiks lohutust kaupadest, aga eks igaüks võiks ju ise mõelda, millised oleksid need tingimused, kus tekib tahtmine ja vajadus oma loomingulisemat poolust toita näiteks kunsti või lugemise vms. Ma oskan näiteks väga hästi paha tuju maandada kaubamaja kosmeetikalettide vahel sebimisega, kuigi mingi raamat või teatrietendus oleks ju arendavam ja täidaks sama eesmärgi. Õnneks pole mul kunagi tekkinud vajadust kehvemat tuju tablettidega ära ajada, kuigi alkoholi olen samal eesmärgil küll kasutanud.

15. mh - 8. veebruar 2009

see on inimlik omadus.
ja Sirjel on ka õigus: konsumerism NLiidus oli täiesti olemas, ehkki muidugi toitis seda omajagu seegi, et paljusid üsna tavalisi tarbeasju ei saanud niisama lihtsalt minna ja poest osta.
Artikkel tõi mulle meelde, kuidas ma keskkooli ajal kord enne hommikust avamist Tallinna Kaubamaja juurde sattusin. Pensionärid, enamjaolt vanad naised seisid summades (kusjuures mingit sooduskampaaniat teadagi välja polnud kuulutet :).
nad ootasid lihtsalt – ehk näkkab. Ja nii igal hommikul.
ja kui siis uksed avati, tormas see eidekestemass oma kangetel jalgadel ummisjalu treppidest üles. õnnelikud olid need, kel sõbrannad kaasas – need said ära jaotada: kes tormas kohe sukapüksi-, kes kosmeetikaosakonda jne jne
tavaliselt sai see pidu kohe läbi – ma pakun, et vähemalt 9 juhul kümnest, polnud sel päeval defitsiiti müüki pandud. aga kõik kannatused pärjas see, kui mõnel neist õnnestus õigel päeval õiges järjekorras seista ning ta sai valgeid barette, valgeid sokke, tšehhi jalanõusid vms.

16. mh - 8. veebruar 2009

sirje viimasele kommile veel: esmased vajadused olid nö rahuldatud jah, kui pidada piisavaks kommunaari kingi, mis hõõrusid ka kolmandal kandmisaastal. ja lukke, mida sai avada vaid teatud nippi teades jne, st kui leppisid suures osas pahnaga.
aga milline see ühiskond peaks olema, et asjad inimesi ei hullutaks – ei oska ka mina öelda. kuri kahtlus on siiski, et see on enamusele meist sünniga kaasa antud. mõned tunduvad sellele immuunsed olevat ja saavad kuidagi mõistlikult tarbides hakkama – teised aga jäävad surmani mõttetuid asjakesi kokku kuhjama.

17. analyytik - 8. veebruar 2009

6. mina – 7. Veebruar 2009
“Tegu pole mitte (ainult või eelkõige) kapitalismi probleemiga (või siis selles artiklis konsumerismi nime all tutvustatud nähtuse varjuküljega) vaid inimliku omadusega.”

16. mh – 8. Veebruar 2009
“…milline see ühiskond peaks olema, et asjad inimesi ei hullutaks – ei oska ka mina öelda. kuri kahtlus on siiski, et see on enamusele meist sünniga kaasa antud.”

“Inimlikud omasused” ja “sünniga kaasa antud”?
Ma kahtlen selles. Sest niisugusel juhul peaks olema ju nii, et need omadused esinevad (on esinenud) kõikidel inimestel ja läbi aegade.
Samas on siiski olemas näiteid ühiskondadest, kus see nii ei ole (ei olnud).

Võib-olla oleks täpsem see, kui öelda, et see on omane teatud tüüpi kultuuridele/ühiskonnakorraldustele. Ja need kultuurid/ühiskonnakorraldused ei ole mitte igavesest ajast igavesti eksisteerinud ning seega ei ole mingit põhjust eeldada, et need ka igaveseks kestma peavad jääma.

18. asd - 9. veebruar 2009

analyytik, põhjenda pikemalt. või õigemini, defineeri algatuseks konsumerism ja siis räägime edasi.

19. mina - 9. veebruar 2009

Konsumerism kui rohkemate asjade soovimine, kui vaja oleks, ma leian, on alati olemas olnud. See on pigem nagu ürginimlik instinkt. Võtame või sellise täiesti teise ääre näite nagu Malinowski vaadeldud Kula-traditsiooni Trobriandri saarel.

Mis siis, et seal on asja väärtuse mõõduks see, mida rohkem saab “anda” – mistõttu Kula ei jää kellegi kätte liiga pikaks ajaks kätte. Mis jällegi ei välista selle “kinkeelemendi”, võimu ja maine kumuleerumist.

Kuid isegi bartertehingutes, selles samas ühiskonnas (vähemal Malinowki kirjelduse põhjal), proovitakse alati saada “teisest rohkem”. Isegi kui seda tegelikult vaja ei olnud. Pole lihtsalt seda tasakaaluseisundit olemas, kus kõigil on kõik mida vaja.

Aga see on selliste verifikatsiooniprintsiibile toetuvate arutluste iroonia, et praktikas saab ükskõik mida tõestada. Tarbijalikkust 21. sajandi alguse läänemaailma stiilis arvatavasti väga laialt ajaloost leida ei suudetaks. Siiski selle artikli fundamentaalse konsumerismi dogmasse ma lihtsalt ei usu. Selle alus on liiga ürginimeselik. Lihtsalt väljendus on suhteliselt ekstreemne. Sümboolne erinevus rikkuses ja selle väljanäitamises on 18-19. sajandi olivertwistilikust kontrastist vähenenud.

Spekuleeriks, et see “konsumerism” vähendas sümboolset erinevust isegi NSVL-iga võrreldes.

20. Oudekki - 9. veebruar 2009

Noh, “ürginimlik” ja “instinkt” konsumerism nüüd vaevalt on. Rändhõimudel liiga palju asju omamine ei olnud kasulik, sest neid pidi (jalgsi!) ühest kohast teise vedama ja kui sul oli liiga palju asju, siis sa ei jaksanud, jäid maha, ei suutnud vaenlase looma eest ära või järgi joosta. Samuti ma arvan, et eraomandita ühiskondades ei olnud ka asjade omamisel suurt tähendust.

Seega, ma arvan, et konsumerism on kasvatuse asi. Ma tean näiteks seda, et nõukogude ühiskonnas nägid mu vanemad vaeva, et me kasvaksime sellisteks, kes asju üle ei tähtsustaks ja ma pean tunnistama, et minu puhul on see mõnevõrra õnnestunud. Ma ei saa sellest “šoppamise” fenomenist emotsionaalselt lihtsalt aru… Kunagi võrdlesin seda raamatupoega, aga ega ma ka raamatupoes asju lihtsalt ei ahmi, vaid valin väga põhjalikult (aga ma olen harjunud raamatute küllusega nagunii).

Jah, kapitalism soosib konsumerismi, aga ma arvan, et iseenesest saab turumajandus toimida ka ilma “ostuhulluseta”, vähemalt tootmisele põhinev turumajandus. Üks osa on jah, kasvatus, aga teine osa on näiteks sellised reeglid, mis liigse kasvamise teevad ebatasuvaks.

21. analyytik - 9. veebruar 2009

mina: “…Malinowski vaadeldud Kula-traditsiooni Trobriandri saarel…”

Vot midagi sellist jah. Kuigi ausalt öeldes ma seda teemat täpselt ei mäleta hetkel. Aga olen lugenud küll omal ajal.

Teine selline “veider” näide on Looderanniku indiaanlased. Seal askeldati ka mingi nodiga ja ärbeldi, aga… (eh, ma ei mäleta ju peast kõike), aga seda nodi kasutati peaasjalikult lõkkesse viskamiseks. No et kõvem pealik oli see, kes ei visanud lõkkesse mitte ainult 5000 vaipa, vaid 10000 pluss veel paarkümmend kanuud. ;) See oli ikka päris jabur, vähemalt kirjelduste põhjal.

Aga selline raamat on: Ruth Benedict: Patterns of Culture.
Seal on sihuke asi, nagu “ühiskonna taotlus”. Just ühiskonna, mitte üksikisiku. St on mingi mall, et kuidas ja mida, ja siis kõik käituvad nii.
See ei ole kindlasti “ürginimeselik” – see on kultuuri ja ühiskonna aspekt.

No ja tõesti. Rändavatel korilastel-küttidel seda ei olnud. !Kung bushmanid. Aga neil oli selle asemel igasugused võtted, kuidas kogukonda võimalikult egalitaarsena hoida.

Näeh, kohe õnnestus see klassikaline lugu üles leida.
“Eating Christmas in the Kalahari” (1969), Richard Borshay Lee

http://windward.hawaii.edu/facstaff/dagrossa-p/articles/EatingChristmas.pdf

***

Oudekki: “Samuti ma arvan, et eraomandita ühiskondades ei olnud ka asjade omamisel suurt tähendust.”

Eee… Need samad Looderanniku indiaanlased. Seal vist ei olnud eraomandit. Vähemalt mitte praeguses Lääne ühiskonna mõtes. See nodi oli kuidagi terve kogukonna omand. Ja kas nad seda “omandit” või “omamist” üldse kuidagi tähtsustasid?

Maa? Maa ka minu meelest. Et oli küll maa, mis traditsiooniliselt oli teatud rahva oma (Noh, rahvas oligi mingi mõni tuhat inimest, isegi pool tuhat.), aga see ei kuulunud üksikisikule.
Nojah. See formaalselt ei kuulunud mitte kellelegi. Rahvas lihtsalt elas seal. Nad ei saanud ju õhus hõljuda, nad pidid mingi maa peal kõndima. ;)

Ja-jah. Vot need näited… seal on selline fundamentaalne erinevus. Kui inimene on endale pähe võtnud, et praegune mall on “õige” ja et “nii on alati olnud”… Ma ei tea … niimoodi lähenedes on vist väga raske asjadest aru saada. Koguni võimatu?

22. sepp - 10. veebruar 2009

Minu jaoks on antud diskussiooni huvitavaim kild üks varjatud tulemus: tolerantsi vähenemine. Musta nimekirja sattumine – see on imelihtne :)

Oudekki: just, selleks piisab ainult kaasvestlejate ebatsensuursete sõnadega sõimamisest ja/või nende seitsmes surmapatus või analoogses süüdistamisest. Mõistlikud kommentaarid antud autoritelt ikka avaldame.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: