jump to navigation

Mu pea on täis raskeid mõtteid 9. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, mõtisklused, poliitika, tõlkelood.
Tags: ,
trackback

Brigate Rosse juht

Kirjutas: Jacopo Fo

Ma pöördun meenutamaks, milline ma olin 18-aastaselt.

Ja kõige veidram tundub mulle see, et olin tookord täielikult veendunud, et minu saatus saab olema surra varsti sealsamas, andes oma elu püüdes hävitada ebaõiglused. Õnnelik alternatiiv oleks olnud veeta ligi viisteist aastat vanglas või kogu oma elu võõrsil.

Õnneks hiljem tuli mulle kapaga tervet mõistust ja ma loobusin ideest hävitada väikekodanlik riik relvade abil. Mõistsin järsku, et rongkäigus hüüdmine: “fašistid, kodanlased:  jäänud vaid mõned kuud” (“fascisti, borghesi, ancora pochi mesi”) on üks hullumeelne lollus. Nii ma deserteerusingi “Punaarmeest” enne kui hakati tulistama, ilma eal kedagi ise maha tallumata. Ja olen selle eest tänulik. Elada kahetsusega oleks olnud kohutav.

Aga mõeldes sellele, kuidas me arutlesime 32 aastat tagasi, üllatab mind see, kuiväga me olime veendunud. Absoluutselt veendunud, et peame andma oma elu revolutsiooni eest. Mitte vast kõik. Kindlasti olid mõned, kes põdesid hebefreenilist hoolimatust, ega arvestanud üldse millegagi. Uskusid ennast olevat keset mängu. Aga nagu mulle, oli ka paljudele teistele väga selge, mis neid ootas. Me ei hoolinud sellest. Ei olnud teist võimalust. Valikut. Me olime näinud maailma ebaõiglust ja me ei kavatsenud seda tolereerida.

See oli GRANDIOOSNE tunne. Samal ajal kui mõtlesid, mis sinuga võib juhtuda ja veeretasid peas võimalusi surra või kannatada vanglas piinamist, tundsid ennast kõikvõimsana – just selle pärast, et olid valmis ohverdama oma elu teatud printsiibi eest.

Nooruslik suurepärasus.

Võiksime kaua arutleda ekstremismist, valedest ideedest, võimetusest olla realistlikud, konkreetsed, faktidele toetuvad, raskusest mõista, et kui tahad muuta maailma, pead edasi minema väikeste sammudega, tagasihoidlikkuse ja kannatlikkusega ning mitte tegema hulljulgusi barrikaadidel….

Aga see, mis mind praegu huvitab, on kuidas ma ennast tundsin, eksistentsiaalsest vaatepunktist. Kuidas oli võimalik, et ma ei näinud kõiki neid selgeid signaale, mis mulle ütlesid, et oli mingis hallutsinatsioonilises unenäos, et ei olnud olemas mingit töölisklassi, mis oleks olnud valmis relvastatud ülestõusuks, et kõik arutelud juhtidest, kes tahtsid meid saata veresauna (ja osaliselt see neil ka õnnestus) olid tegelikult retoorika ja tuline õhk? Ja eriti – miks ma ei hoolinud sellest, et võisin surra?

Mitte, et ma ei oleks kartnud. Olin argpüks. Enne vastasseise politseiga olid mul paanikast tingitud neerukoolikud. Aga kui nad hakkasid tulistama pisargaasi, siis läks kõik üle. Aju imed. Ma sain väga täpselt aru riskidest, mida me võtsime. Me arutasime asjaolu, et tuli pärast arreteerimist 12 tundi lööke taluda, et anda kaaslastele aega põgenemiseks.

Võib rääkida ajupesust, grupivõimust, dogmaatilise ideoloogia perverssusest, kollektiivsest deliiriumist. Aga ausalt üteldes, mulle tundub, et seal oli veel midagi rohkemat. Julgeksin rääkida elu talumatusest. Ühel hetkel sain aru, kuidas mäng käib. Sa pead varem või hiljem surema ja kui sul ei vea, siis sa kannatad enne surma kohutavalt. Et inimene vananeb, et ta riskib lõpetada sellega, et teeb lõpuks mingit sitast tööd, mis mürgitab tema elu.

Noored vaatavad maailma uute silmadega. Tundus võimatu mitte leida täiuslikku armastust. Absurdsed tundusid teatud abielud, mida me enda ümber nägime. Noorena kultiveerime vahest maailmavaadet, mis on eriti kriitiline täiskasvanute maailma suhtes. See tundub mõistetamatu, koletislik. Kitsarinnaline, kitsi, irratsionaalne, ebaõiglane. Teeseldud reeglid, mida lapsed peaksid respekteerima, samal ajal kui vanemad teevad kõike muud.

Ma usun, et noorena tunneme ennast läbitungimatuna väikluse ja ebakõlade ees, mis meid elus kinni püüavad. Puhas hing, patust puhas, mitte iial kogenud läbikukkumist… Ja võib-olla meis see kõik oli  see mitmekordistatud illusiooni poolt, et oleme jõudnud pöördepunkti kogu maailma ajaloos: hetke, kus massid üles tõusevad ja puhastavad maa tema mürgitajatest. Kui sa oled noor, siis sa oled perfektne. See on maailm, mis on vigane.

Ja kuidas seda valeks pöörata? See ongi täpselt nii. Sa oled patuta. Ja maailma leidsid sa niisugusena, nagu ta on, mitte sina ei ole seda teinud. Sina jõuad kohale siis, kui hädad olid juba valmis, sina oled aga löödud, haavatud ühe pasase päranduse poolt. Aga õnneks on kohale jõudnud ka need nagu sina, kes kavatsevad asjad ometi kord paika panna. Messia-Päästja kompleks kui tüüpiline noore mõtteskeem?

Siis möödub aeg. Sa saad aru, et Punaarmee liikmed teavad end ka ise olevat sitapead. Mõtled, et ajalugu on sinu poolt ja sitapäid on ainult mingi hulk. Veel üks raskus, mis teeb veel maitsvamaks võidu. Siis sa koged läbikukkumist. Enda läbikukkumist. Siis kui see juhtub esimest korda, on väga raske. Esimene traagiline moment, kui juhtunus ei saa süüdistada kedagi teist: sina oled sitapea. Sina KA oled üks sitapea.

Paljud lähevad hulluks, paljud keelduvad reaalsusest. Teised loobuvad, vahetavad ideoloogiat nagu vahetatakse särki ja hakkavad pangadirektoriks või ajalehe peatoimetajaks. Teised püüavad leppida ning elada teadmisega omaenda ebatäiuslikkusest. Võib-olla just see teeb sind täiskasvanuks.

Ma vaatan neid elusid, kes koos minuga plaanisid kommunistlikku revolutsiooni. Täiuslikku revolutsiooni, mis oleks pidanud võitma ja hävitama halva maa pealt.

See oli veresaun. Meie elude veresaun. Hullunud, end tapnud, vangistatud, välismaale põgenenud, kaasa keerutatud vägivalla tuulispasa poolt, tapetud võimu kuulipildujavalangute poolt, hävitatud narkootikumide poolt ja siis veel need paljud, kes tapsid end seestpoolt, natuke suurema raha või välise rahu eest. Võib-olla see on ühe teatava ea suur rahutus. Jonnakas keeldumine, ekstreemne, pime, maailma piirini, oma elu piirini, oma võimete piirini.

Ma olen alati mõtelnud, et minu personaalse hinge tulivihaseks muutumine oli tingitud minu personaalsest minevikust. Ma olen alati uskunud, et hullusin, kuna nad röövisid, veristasid ja vägistasid mu ema. Ainult pärast seda muutusin ma vägivaldseks. Aga võib-olla see, mis minuga juhtus, andis mulle lihtsalt hoogu…. Võib-olla ma oleks toiminud samamoodi. Või ehk just see minu teotus päästis mu. Sest mul oli väga selge ettekujutus, misasi on vägivald, ma teadsin, millise hävingu see kaasa toob. Võib-olla selle pärast ma jäin seisma, kui mulle pisteti püstol pihku ja üteldi, et ma peaksin seda kasutama. Ma andsin püstoli tagasi ja ütlesin ei. Eelkõige seepärast, et ma tunnetasin midagi, mis kõlas valesti minu kaaslastes. Mõistsin, et liiga paljude nende jaoks oli revolutsioon esteetiline žest, mentaalne rahusti, üldine mootor, ehkki võimas. Mina otsisin kättemaksu. Ma otsisin surnuid ees- ja perekonnanimedega. Ma ei saanud ennast rahustada rumalate vägivallažestidega, mis suunati suvaliselt ükskõik kelle suunas teisel pool barrikaade. Minu rühmapealik ütles mulle, et ta tahab luua gruppi, kes alustuseks pidid politseiniku kõri noaga läbi lõikama. Ma vaatasin teda ja ma ütlesin: “see on hullumeelsus”. Miks kuradi päralt pidin ründama tänaval suvalist politseinikku? Võib-olla oli vapper inimene. Minu soov kättemaksule oli liiga täpne, liiga täiuslik, et ma oleksin saanud rahulduda üldistatud vaenlase verega.

Paar päeva hiljem me võtsime mu koolis kinni ühe fašisti ja sulgesime ta klassiruumi. Meie eesmärk oli ta üle kuulata. Meid oli neli. Võttis ainult natuke, et mõista, et teised kolm tahtsid teda peksta, et rääkima panna. Ma mõtlesin, et mina ei oleks iialgi tolereerinud Punaarmees, minu Punaarmees – selles, kes maksab kätte vägistatud emade eest – neid, kes on võimelised inimolendit piinama. Vastasel juhul – mis vahet oleks? Ma ütlesin tollele poisile: “tõmba uttu”. Ja vaatasin oma kolme kaaslast vihkamisega. Mul ei olnud julgust mitte midagi ütelda.

Ma hakkasin aru saama, miks relvastatud revolutsioon on vastik. Ja ma hakkasin loobuma mõttest, et saab olema revolutsioon koos peadesse tulistatud kuulidega ja kommunistlikku sõjaväega, mis siseneb Milanosse lauldes “Punaarmee terase voog”. Me olime kaotanud.

Kuid et rahustada oma sisemist viha, ma tegutsesin veel aastaid. Aastaid, et leppida asjaoluga, et ei saa olema isegi mitte kiireid kultuurirevolutsioone. Aastaid, et saada aru, et me pidime mägesid liigutama teelusikate abil. Et maailma muutmine vajab aega. Palju aega. Ja selle tegemiseks pidi minu sisemine kangelane saama palju hoope. See sisemine kangelane, kes tahtis nautida pöörde tuult, jalad barrikaadidel, lauldes.

Pärast mitmeid ja mitmeid aastaid tahaksin tagasi saada mõningat tollest poisist, kes oli valmis surema veatu selgusega ja kellel oli soov elada piiramatult imelist, täielikku, entusiastlikku elu. Temas oli palju head. Mitte kalduvus vägivallala, aga unistus, karmus, jõud. Ja võib-olla peame avastama, kuidas hoida alal seda nooruse tunnet. On möödunud mõned kümnendid, hetk võrreldes geoloogiliste ajastutega. Me ei ole vanad, me oleme ainult natukene tolmused.

Ma alustasin seda artiklit, mõeldes kirjutada muuhulgas ka faktist, et Morucci pidas konverentsi ekstreemsete fašistide peakorteris. Minu kaasaegne, keda pärast aastaid sõdu kohtan. Meil oli õigus, nemad eksisid, sest meie läksime ajalooga ühes suunas, nemad ujusid vastu. Meie uskusime maailma positiivsusse, nemad olid entroopia teenrid. Aga ka meil oli vigu. Palju. Ja me tolereerisime kohutavat hulka pasakotte oma ridades… Oli oluline olla kõige arvukam. Aga üks asi, milles meie ja fašistid olime sarnased, oli see, et olime ekstreemselt noored, idealistid ja maailm ajas meid iiveldama.

Ma alustasid mõeldes kirjutada sellest, aga lasin end argumendi keerdudel kaasa rebida. Küsimused, millest peaaegu kunagi ei räägita liikumiste sees: mittevägivaldsuse filosoofia, nooruse energia, nooruse pimedus, nooruse ausus. Tundub olulisem rääkida iga päev Berlusconist halba. Niisugune viis poliitikat teha paneb mul tõsiselt munad valutama.

Just need on asjad, millest peame praegu rääkima. Elust. Sest on meie kord isad olla. Sest uus laine protestijaid mõtiskleb võimaluse üle haarata relvad, et hävitada üks kord ja alatiseks maailma ebaõiglus.

Ja samuti seepärast, et, ja seekord päriselt, ootamatul viisil, oleme keset kompuutrirevolutsiooni ja ökotehnoloogia revolutsiooni, virtuaalseid kogukondi ja ligipääsu kommunikatsioonile, kõik on muutunud kümne aastaga ja muutub veelkord järgmise kümnega.

Tulevik on siin. Praegu.

Võtame teda rahulikult ja püüame oma meelt lahutada. Ja olla armulikud iseenese ja oma vaenlaste suhtes. Ka viiekümnendatel eluaastatel on oma voorused, kui sa ei unusta seda, mil olid kaheksateist.

Originaali avaldas Jacopo Fo 8. veebruaril 2009 oma blogis.

Ühiskondlikult aktiivne ja terava keelega Jacopo Fo elab Umbrias, omaenda 1979. aastal loodud ökokommuunis Libera Università di Alcatraz. Kui keegi soovib endale sinna väikest 500-ruutmeetrist maja osta, siis ka see on võimalik. Ka niisamakülastajad (tasu eest), kui nad ei oota guru või hotelliteenust, on oodatud.

Advertisements

Kommentaarid

1. Manic - 10. veebruar 2009

Hea lugu, pean tunnistama, üllatab lausa. Kuidas saab küll üks vasakpoolne öelda, et äkki tal polnudki 100% õigus ja ta ei teadnudki tõde? :)

2. Oudekki - 10. veebruar 2009

Manic – täitsa nõus, imeilus ja aus lugu.

Aga ta ei ole erand: enamik neist, kes seitsmekümnendatel aktiivsed olid (need, kes veel elus on :) ), mõtlevad samuti – maailm oli/on ebaõiglane, aga vägivaldsed meetodid ei vii kuhugi. Kui sa näed vägivalda lähedalt, siis see on väga õudne.

Igasugune vägivald. Kuid ei tasu unustada, et kui neid teelusikaga inimesi on väga palju, siis suudame ka Monte Rosa kuhugi mujale viia – ja võib-olla läheb selleks palju vähem aega, kui kunagi võis arvata.

Ja sellepärast ma arvan ka, et mikrorevolutsioonid – elada ise omaenda reeglite kohaselt, nende, millest sa tahaksid, et oleks üldine reegel, sorteerida prügi, kui teised peavad seda mõttetuks, rääkida avalikult probleemidest, mida stigmatiseeritakse, kuid mis on olulised, loobuda igasugusest vägivallast – väljaarvatud ehk enesekaitseks, juhul kui siis kui sa kohale jõuad, on juba sõda ja sa saad valida ainult vägivalla ja vägivalla vahel, need mikrorevolutsioonid viivadki parema maailma juurde.

Makrorevolutsioonid töötavad siis, kui kõik on mikro ära teinud, aga poliitiline juhtkond millegipärast mitte.

3. õhupall - 11. veebruar 2009

Huvitav artikkel, ning selle väitega…

> Makrorevolutsioonid töötavad siis, kui kõik on mikro ära teinud, > aga poliitiline juhtkond millegipärast mitte

…olen ma üpris nõus.

4. asd - 18. veebruar 2009

ka minu pea on täis raskeid mõtteid

tänane uudiste lugemine (mõned uudistest siis vanemad, aga see selleks):
moderates target criminal immigrants
http://www.thelocal.se/17630/20090217/
segregation ‘widespread’ for swedish immigrants
http://www.thelocal.se/16452/20081218/
moderates: ‘immigrants should sign swedish contract’
http://www.thelocal.se/15872/20081123/
iraqis go underground in greater numbers
http://www.thelocal.se/15390/20081102/
sõda facebookis: rassistlikus komuunis üle 19 000 liikme
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=316658
soome hädas internetis leviva rassivihaga
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=316125
(saaks ka kurjemat infot linkida, aga ei ole vist praegu vaja)

samas stiilis uudislugusid ilmub järjest rohkem enamikus lääne- ja kesk-euroopa meediakanalites, lõuna-euroopa meediat ei jõua jälgida.

käimasolevad ja lõppenud kohtuasjad näiteks selliste inimeste üle nagu geert wilders ja susanna winter.

vaatame toetust nii numbrite kui inimeste hulga näol sellistele asjadele kui:
liikumine nagu pro-deutschland saksamaal
http://www.pro-deutschland-online.de/
parteid nagu vlaams belang belgias
http://en.wikipedia.org/wiki/Vlaams_Belang
või partij voor de vrijheid (pvv) hollandis
http://en.wikipedia.org/wiki/Party_for_Freedom

ma jätan siinkohal andmata hinnangud nimetatud inimestele ja liikumistele/parteidele, see ei ole siinkohal minu eesmärk.

mikro?

ma lihtsalt ei taha pikalt kirjutada, aga mõtted on rasked. ja tekib süvenev hirm.

(kui pikalt mõtted immigratsioonist ja sellega seonduvast probleemistikust koos andmetega kirja panen, kas 8mai sellise kirjutise avaldaks?)

Oudekki: ikka avaldaks, kui on meie kodukorraga kooskõlas, s.t. ei õhuta vaenu, ei propageeri natsismi/fašismi ning soovitav on ka faktiline täpsus :) Igaks juhuks – mõte, et praegune immigratsioonipoliitika suurendab teatud liiki poliitiliste ühenduste tekkimist ei ole iseenesest fašism, pigem vastupid :) Kirjuta jah! :)

5. asd - 18. veebruar 2009

miks mu pikem kirjutis kommentaaridesse jõuda ei taha?
linkide pärast spämmifiltrisse kinni jäänud?

Sirje: Spämmifiltris on jah kirjas, et kui on üle kolme lingi, siis on spämm.

6. E. - 15. juuli 2009

ImeILUs lugu just.

„Ma ei mäleta lugenuvat ühtki nii hirmsat inimnõrkuse – üleüldise inimnõrkuse – paljastust kui Othello suur lõpumonoloog. (Ma ei tea, kas keegi on kunagi sama arvanud, ja see vaade võib tunduda äärmiselt subjektiivne ja fantastiline.) Tavaliselt võetakse seda kriitikata ja öeldakse, et see väljendab õilsa, kuid eksiteele viidud loomuse suurust kaotuseski.

Oot, mõni sõna veel.
Mul riigi ees on teeneid, see on teada,
kuid küllalt neist. Teid palun, kirjades,
kui jutustate sellest süngest teost,
te öelge ainult tõtt, ei leevendades,
ei kurja lisades. Ja mehest rääkige,
kel arm ei olnud tark, kuid suur,
kes polnud hõlpsalt kiivas, ent kui süttis,
siis muutus pööraseks, ja kelle käsi
kui rumal hindu heitis pärli,
mis rikkam kui ta hõim, ja kelle silmad,
mil kergelt sulada ei olnud moeks,
nüüd tilguvad nii kui araabia puud,
kust nõrgub raviv vaik. See kirja pange,
ja lisage veel, et Aleppos kord,
kui keegi tige turbaniga türk
veneetslast lõi ja riiki teotas, võtsin
tol koeral ümberlõigatul ma kõrist
ja pistsin – nii – ta läbi.
– Jaan Krossi tõlge

Minule näib, et selle kõnega tahab Othello end lohutada [cheering himself up]. Ta püüab tegelikkuse eest põgeneda, ta ei mõtle enam Desdemonast, vaid endast. Alandlikkus on kõige raskemini saavutatav voorus; miski ei sure visamalt kui soov endast hästi mõelda. Othellol õnnestub teha endast liigutav kuju seeläbi, et ta võtab pigem e s t e e t i l i s e kui eetilise hoiaku, dramatiseerides end ümbruse taustal. Ta petab vaataja ära, aga tema inimlik motiiv on petta eeskätt ennast. Ma ei usu, et ükski kirjanik on iial Shakespeare’ist selgemini näidanud seda bovarismi, seda inimlikku soovi näha asju nii, nagu nad ei ole.“
T.S. Eliot Shakespeare ja Seneca stoitsism

Vist mitte väga ammu ütles herr Veidemann, et kommunistlik idee on ilus. Tõsi. Tabav.
Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ta ütles seda väga tabavalt, ta ütles umbes nii: kommunistlik idee (või oli see idee vabadusest, võrdsusest ja vendlusest) on nii ilus, et see kaalub üles selle, et see on teostamatu.
Pöörasus ja meeletus (kui vängeimad autentsustingimused, eks) ahvatlevad noort idealisti väga – need JOOVASTAVAD teda (I. Berlin on seda väga hästi käsitlenud essees “Euroopa ühistunne ja selle saatus).

7. E. - 15. juuli 2009

Milan Kundera osutab Eesriides kurjuse ja nooruse seosele. Ta tsiteerib Ciorani: „Kurjus on noorte inimeste kätetöö. Just nemad propageerivad ja käivitavad sallimatuid õpetusi; noored on need, kellele on vaja verd, kisa, möllu, barbaarsust. Siis, kui mina noor olin, uskus kogu Euroopa oma noorsoosse, noori ajendati kõikjal Euroopas ajama riigiasju ja minema poliitikasse.“ Milan Kundera jätkab: „Ma mõtlen tagasi Ciorani sõnadele, et „noortele on vaja verd, kisa, möllu“; kuid ma kiirustan lisama, et need noored [Éluard, Breton, Aragon], kes kusid [st kirjutasid irvitava nekroloog-pamfleti] suure kirjaniku [Anatole France’i] surnukehale, olid siiski tõelised, imetlusväärsed poeedid; nende anne ja nende rumalus purskusid välja samast allikast. Nad olid vägivaldselt (lüüriliselt) agressiivsed mineviku suhtes ja sama (lüürilise) vägivaldsusega pühendusid nad end tulevikule, mille volinikeks nad end pidasid ja mis pühitses nende arvates seda lustlikku kollektiivset uriini.“
Leszek Kołakowski: „Revolutsioonid on üldiselt noorte läbi viidud, aga revolutsioone on ju igasuguseid. Oli bolševistlik revolutsioon ja hitlerlik revolutsioon ning just noortest ammutasid need jõudu. Aga oli ka „Solidaarsuse“ revolutsioon ning siingi olid peamiseks jõuks noored. Californias Berkeleys, kus veetsin aasta tudengirevolutsioonide tippajal (mingit revolutsiooni tegelikult polnud), rääkisid rumalamad tudengid, need vihased ja barbaarsed, et tuleks maha lüüa kõik, kes on üle kolmekümne aasta vanad, sest need ei järgi enam nende tobedusi.“ (Miniloenguid maksiprobleemidest )
Põhjalikult on lahanud seda ka Dostojevski, eelkõige teoses Kurjad vaimud (seal on noored nakatunud sotsialistlikest ideedest).
Rohkelt vaba aega pakkuvas õhtumaises linnaühiskonnas tekib palju noori halastamatuid idealiste „a la punamust, kes võtavad mingi idealistliku loosungi ja on selle nimel valmis terve ühiskonna ära hävitama. Nad kuulutavad siiralt inimarmastust ja humanismi, ometi on valmis võlla tõmbama kõik, kes kuuluvad sellistesse üldkategooriatesse nagu „hummeriomanik, väikekodanlane, konservatiiv, rahvuslane, rikkur, tõusik, lihasööja, karusnahakandja, kapitalist, tarbija jne. jne“.. de facto pole enamvähem ühtegi inimest, kes mõnest põrgusse mõistetud alamhulgast välja jääks.
Kahe haavatud egoga homo nimel on nad valmis terveid kogukondi rahulikke konservatiive surnuks piinama ja moraalselt alandama jne. Nende traagika on selles, et nende ideaalid, mis on tõepoolest ilusad, leiavad oma praktikas eranditult julma väljenduse ja noor inimene jääb sellest hoolimata ja sadistliku kirega oma ideaalidele truuks.“ (Elli lood 23.11.2008)

Oudekki - 15. juuli 2009

Ma ei tea, mulle natukene tundub, et “rahulike konservatiivide surnukspiinamine” jääb siiski kuhugi ajaloo tolmustesse annaalidesse. Parimal juhul seitsmekümnendatesse. Kasvõi punamust, kellest siin juttu on olnud – keegi neist ei ole kunagi üles kutsunud vägivallale.

Aga seitsmekümnendate vaim lehvib ikka seal kohal. Võib-olla on “konservatiivide” definitsioon “surnukspiinamise” osas see, et nad surevad kannatustesse, nähes kahte samasoolist inimest tänaval suudlemas? Sest kunagi olid olemas inimesed, kes selle ebamugavuse tundjat võisid rünnata? Või on moraalne alandamine see, kui keegi teine võib avalikult teha midagi, mida antud inimene ei teeks? Tjaa, Berlusconi alandab moraalselt meid kõiki, kogu aeg. Või vastupidi – ehk on homole ka moraalne alandus see, kui vastassoost inimesed käivad käest kinni? Ma kardan, et niiviisi arutelles jõuab ainult ummikteele.

Võib-olla on see, et kui konservatiiv mõtleb “nähtusi X, Y, Z” ei tohi tolereerida ning siis ilmub keegi, kes ütleb, et “avalikkuses tuleb tolereerida X, Y; Z”, siis tunneb ta rünnakut omaenese klassi vastu? Tunnetab “klassivõitlust” ning tunnetab seda nullsummamänguna – kas meie või nemad?

See, mida Jacopo Fo siin pakub, minu jaoks, on see, et mitte siseneda nullsummamängu kinnisesse ringi. Elades ise, oma radikaalsusega omaenese reeglite kohaselt, väikses maailmas, koperdame ka vigadele enne kui need jõuavad ühiskondlikult suureks paisuda ja terveid inimklasse hävitada. Siis saab teha korrektiive ning sellest loobuda. Kuid eesmärgist, ideaalidest, strateegiast ei tohi loobuda, ka siis kui taktikad vajavad ümbervaatamist.

8. E. - 15. juuli 2009

Neegrite, pederastide ja kogu poliitilise korrektsuse nimel! Inimese (homo symbolicus (E. Cassirer)) piinamiseks piisab ju tõepoolest tema sümboolse korra lammutamisest. (Mis lööb selle radikaalse lõhe prostitutsiooni ja nt jalgpalluri (klubidevahelise) müümise vahele?… “Abielu” ümberdefineerimine on kindlasti vägivald (miks muidu selle vastu nii ägedalt protesteeritakski?!)
Ja pole võimalik elada ise “oma radikaalsusega omaenese reeglite kohaselt, väikses maailmas,”, see pole lihtsalt (psühholoogiliselt) võimalik, inimene (inimese isiksus/hing) on fundamentaalselt dialoogiline, sellepärast skandeerib nii see blogi siin kui seksuaalvähemus tänaval – see on tunnustuse nõudmine (ja tunnustus on ontoloogiliselt dialoogiline).
Jacopofo kommuunitsemine-kapseldumine on žest (st kommunikatiivne akt), rääkimata tema artiklist. ( nagu Thoreau metaselu oleks ilma sellest jutustava raamatuta täiesti mõeldamatu!)
Ei saa võtta atomistlikke eeldusi ju!

9. Oudekki - 15. juuli 2009

Kui eeskuju näidata, siis võib juhtuda, et väike maailm kasvab suuremaks. Muidugi on suhtlemine oluline, aga ei mina ega Fo ei poolda üksida koopasse taandumist, vaid pigem just hea eeskuju näitamist, alates näiteks prügi sorteerimisest, sest ma pean seda oluliseks.

Kui igasugust muutust defineerida vägivallana, siis on loomulikult peaaegu kõik inimesed vägivaldsed. Siis paraku tekib aga olukord, kus vägivald on õigustatud. Samas niisugune defineerimine on meelevaldne.

Mina arvan, et inimese veenmine argumentidega ei ole vägivald.

10. E. - 16. juuli 2009

Sorteerid eeskujulikult prügi, eks, aga näe, siis tuleb erinevagavõrdne ja kallab oma segusodi kõrval (ei hakka ütlema samasse!) konteinerisse (võibolla demonstratiivselt, aga ei pruugi). Ajab vihale eks?
Nooh, kõnnib paarike tänaval käsikäes, näitavad eeskuju – näete, mees ja naine, vaadake, ERINEVAST soost! Ja siis tuleb mõni saamatu juhmard ja hoiab ikka omasoolisel! No teretere!
[näide on siin argumendi, mitte seisukohtade illustreerimiseks]

Igasugune muutus pole vägivald, igasugune kiire muutus küll (analüütilis-matemaatilis-platoonilisel intellektil on seda väga raske mõista, sest see arvutab-tuletab lähtealustest järelduse ja see ei sõltu kuidagi aastaarvust või muutumise kiirusest).

Toome sellise näite: kas oleks eetiline kiirendada kõigil (mingi võluväega) füsioloogilisi protsesse? Kõik lapsed karjuksid marulise JAA!, sest neil on kõrini lapse-ea piirangutest (ei saa suitsu osta ega autot juhtida), aga suurem osa vanematest inimestest sureks lihtsalt ära.
Iga lapseaia-naga oleks hüppega ööklubi-eas, aga sama hüppega oleks kordades rohkem vanemat keskiga hauas.
Kas muutus on vägivald?

Oudekki - 16. juuli 2009

Vihale ajab kindlasti, aga küsimus on, mis selle vihaga peale hakata. Võib näiteks paluda, et ta seda ei teeks, võib konteineri kõrvale silte kleepida, võib meediasse artikleid kirjutada, võib organiseerida lendlehtede jagamise, miks prügisorteerimine on hea.

Mind näiteks ajas väga vihale see, kui üks tegelane väitis, et eestlased olid enne teist maailmasõda rohkem natsid kui natsid ise ja muud sellist juttu. Kuid viha väljendus oli ikkagi sõna küsimine ja olude kommenteerimine ning pärast sõpradele-kaaslastele Viidingu luule tõlkimine, et demonstreerida siinset mitte-autoritaarste mõtteviisi. Viha ja vägivald ei ole needsamad asjad. Üks võimalik viha väljendamise viis on südamepõhjast vandumine ka, vähendab valu ja puha.

Muutus võib olla vägivald, kui see on isikule A peale surutud B poolt A tahet ignoreerides. B on vajalik, sest ainult tahet arvestades oleks ilmamuutus ka vägivald. Võib juhtuda, et teatud laadi vägivald on õigustatud (kui see on ainus võimalus suuremat vägivalda ära hoida, näiteks), kuid siis tuleb keskendada sellele, kuidas kaotajatele nende olukorra halvenemine kompenseerida.

11. Gallacher - 16. juuli 2009

Oudekki: “Mind näiteks ajas väga vihale see, kui üks tegelane väitis, et eestlased olid enne teist maailmasõda rohkem natsid kui natsid ise ja muud sellist juttu.”

Kes ja kus sellist juttu rääkis?

Oh, oli mingisugune ettekandja ühes seminaris kevadel, ma ei mäleta nime enam. Ega keegi seda juttu tõsiselt ei võtnud ka tegelikult, kaaskuulajad tulid mulle pärast ütlema, et neil oli piinlik, aga ma ei saanud ju vahele segamata jätta, eks. Muidu oli asjalik ettekanne, aga balti riikide kohapeal keeras ära. Itaallane, kui huvitab.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: