jump to navigation

Stiglitz: Wall Street’i langus oli vabaturumajandusele sama, mis Berliini müüri langemine kommunismile 9. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, majandus, tõlkelood.
Tags:
trackback
pilt

Kapitalistide muutumine ajas.

Kirjutas: Nathan Gardels.
Joseph Stiglitz võitis 2001 aasta Nobeli majanduspreemia. Intervjuu on tehtud Wall Street’i languse teemadel.

Gardels: Obama ütles, et Wall Street’i kokkuvarisemine on üks suuremaid finantskriise peale Suurt Depressiooni. John McCain räägib, et majandus on küll ohus, aga põhimõtteliselt on ta tugev. Kuidas siis on?

Stiglitz: Obama on tõele lähemal. Jah, USAs on andekad inimesed, suurepärased ülikoolid ja arenenud tehnoloogiasektor. Kuid finantsturud mängivad väga olulist rolli, 30 protsenti ettevõtete viimaste aastate tuludest teeniti finantsturgudelt.

Need, kes osalesid finantsturgudel, leidsid, et nii saab riske maandada ja on võimalik raha efektiivsemalt teenima panna, seepärast on nad oma eriti kõrged dividendid „ausalt välja teeninud”.

Kuid see polnud tõde ja nad olid arvestanud kõik valesti. Olukord pöördus bumerangina nende vastu ja nüüd peab ülejäänud ettevõtlussektor maksma, kuna käibekiirus on aeglustunud, sest laenuvõimalused said oma hoobi. Ükski majandus ei saa efektiivselt toimida, kui tal puudub töötav finantssektor.

Selles suhtes on Obama diagnoos õige, et riigi finantssektor on meeleheitel. Ja kui finantssektor on meeleheitel, on seda ka kogu majandus.

Isegi kui finantssektori probleemid välja jätta, siis on kõikidel tasemetel nii majapidamistes kui riigivõlaga suur probleem. Kui me vaatame ebavõrdsust, mis on suurim peale Suurt Depressiooni, siis see on suur probleem. Kui me vaatame stagneeruvaid palku, siis seal on suur probleem.

Viimase viie aasta majanduskasvust suurema osa moodustas kinnisvaramull, mis nüüd lõpuks lõhkes. Ning selle tõusu viljad polnud laiemale ringile laiali jagatud. Lühidalt: põhialused olid rajatud savijalgadele.

Kuidas peaks poliitikatega reageerima Wall Street’i langemisele?
Ei ole kahtlust, et vaja pole mitte ainult ühte uut määrust, vaid ümber tuleks teha kogu reguleerimissüsteem. Föderaalreserv, eesotsas Alan Greenspaniga, üritasid sel ajal, kui hüpoteegid ja finantsmull kasvasid, erinevaid instrumente kasutada, kuid need ebaõnnestusid. Ronald Reagani administratsioon valis ta ametisse peamiselt seepärast, et ta ei pooldanud reguleerimist.

Endine Föderaalreservi president Paul Volcker oli tuntud kui inflatsiooni kontrolli all hoidja, kuid ta vabastati töölt, kuna Reagani administratsioon leidis, et selline reguleerimine ei ole sobiv tegevus. Meie riik kannatab tagajärgede käes, mis tulenevad sellest, et juhtivale majanduse regulaatori kohale valiti neid inimesi, kes ei usu reguleerimisse.

Seepärast peaks eelkõige lahendama probleemi, et me vajame poliitikasse ja poliitiliste otsustajate ringi inimesi, kes usuvad reguleerimisse. Lisaks sellele on vaja kasutusele võtta uus süsteem, mis saab hakkama rahanduse laienemise ja finantsinstrumentidega, mis on erinevad traditsioonilistest pankadest.

Näiteks oleks vaja reguleerida incentive-tüüpi preemiaid. Preemiaid peaks maksma mitme-aastase tegevuse, mitte ühe aasta tulemuste järgi, siis kaob põhjus spekuleerimiseks. Aktsiabörsi optsioonid soodustavad ebaausat arvestust ja peaksid olema kontrolli all. Ühesõnaga – meie preemiasüsteem stimuleeris ebaausat käitumist süsteemis ja selle me saimegi.

Meil oleks vaja ka “lamavaid politseinikke.” Iga majanduskriis on seotud mingit tüüpi varade eriti kiire kasvuga, alates hüpoteekidest kuni kasvõi tulpideni. Kui sellist kasvu aeglustada, on võimalik mullide tekkimine kontrolli all hoida. Maailm ei kao, kui hüpoteekide osakaal on 25 protsendi asemel 10. Me teame seda nii hästi, et peaksime olema ka võimelised midagi ette võtma.

Kuid kõigepealt peaks looma finantstoodete ohutuse kontrolli süsteemi, nagu see on olemas tarbekaupadel. Finantsettevõtted on toonud turule tooteid, mille eesmärk pole mitte riske maandada, vaid hoopis neid tekitada.

Loomulikult usun ma suuremasse läbipaistvusesse. Rääkides praegu reguleerimise standarditest, siis olid need tooted tehnilises mõistes arusaadavad. Kuid lõpeks olid nad niivõrd mitmekülgsed, et keegi ei saanud neist aru. Kui kõik lepingute üksikasjad oleks olnud avalikud, poleks see kellelegi andnud mingit olulist riski käsitlevat infot.

Liiga palju infot ei sisaldagi infot. Selles mõttes võivad need, kes näevad lahendusena avalikustamist, informatsioonist üldse mitte aru saada.

Kui sa ostad mingi kauba, siis tahad sa teada ka seda riski, mis kaubaga kaasneb. Lihtne ja selles ongi küsimus.

Finantsturgude languse taga olnud hüpoteekidega tagatud väärtpaberid  olid paljude pankade ja fondide portfellides nii Hiinas, Jaapanis, Euroopas kui ka Pärsia lahe regioonis. Kuidas mõjutab majanduskriis neid riike?
See on tõsi. Euroopa finantsinstitutsioonide kaotus läbi hüpoteegiaksiate oli suurem kui USAs. Fakt, et USA suutis neid aktsiaid, tänu turu globaliseerumisele, üle terve maailma jaotada, tegelikult pehmendas kogumõju USAle. Kui me poleks riski maailma peale laiali jaotanud, oleks USA langus veelgi hullem olnud.

Üks asjaolu, mis kriisi tulemusel selgeks sai, oli globaliseerumise informatsiooni ebaühtlus. Näiteks Euroopas ei teatud eriti palju, et USA hüpoteegid erinevad Euroopa omadest – kui hüpoteegi maksumus USAs ületab maja maksumuse, võid sa minna panka ja võtmed neile ära anda. Euroopas on maja laenu tagatis ja laenajale jääb igal juhul kohustus kokkulepitud pangalaenu maksta.

See on globaliseerumise oht: teadmised on kohalikud, sest sa tead alati rohkem sellest, mis sünnib sinu ühiskonnas, kuid mitte seda, mis toimub mujal.

Milline on Wall Street’i kokkuvarisemise lõplik mõju turumajanduse poolt juhitud globaliseerumises?
Globaliseerumise agenda oli tihedalt seotud turumajanduse põhimõtetega: vabaturumajanduse ideoloogia ja rahanduse liberaliseerimine. Selles kriisis näeme kukkumas peamiselt vabaturumajanduslikke institutsioone, mis tegutsevad nähtamatu käe poolt juhitud turul ja näeme nende lootusrikkaid pilke riigi abile. Nüüd ütlevad kõik, et see ongi vabaturumajanduse lõpp.

Selles mõttes on Wall Street’i kokku varisemine vabaturumajandusele sama, mis Berliini müüri langemine oli kommunismile – see ütleb kogu maailmale, et sellist tüüpi majanduse organiseerimine ei ole jätkusuutlik. Lõpuks on kõik sunnitud tunnistama, et selline mudel ei tööta. Praegune moment on signaal, et finantsturgude liberaliseerimine oli vale.

See silmakirjalikkus nende tegevusviiside vahel, kuidas USA rahandusministeerium, IMF ja Maailmapank käsitlesid 1997 aasta Aasia kriisi on kõrgendanud intellektuaalset reaktsiooni. Aasialased ütlevad praegu: “Oota nüüd väheke, meile ütlesite, et me peaksime USAd kui mudelit jäljendama. Kui me oleksime teie eeskuju järginud, siis oleks me sama suures jamas. Võimalik, et teie võite seda endale lubada. Meie küll mitte.”

Originaal: Nathan Gardels. 16. september 2008. Stiglitz: The Fall of Wall Street Is to Market Fundamentalism What the Fall of the Berlin Wall Was to Communism

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 10. veebruar 2009

Nii pikk jutt, et lihtsalt öelda “kõik on p*ses”. :)

Mis seal Aasias praegu hõisata on? Aasia kriisist pääsesid küll tervema nahaga protektsionismi rakendajad, keda IMF oma abiga polnud rappimas käinud, aga ma pakun, et asi läheb neil nüüd suht vabalangusse, Aasia siseturg ei suuda üle võtta murdosagi lääne kaduvast turust. Töötus, rahutused, nälg ja võlg.
Natuke Jaapanist.
(Naked Capitalism – see on muidu ka tore blogi, kamaiitidele peaks sobima.)

See kriis pole üks suuremaid peale Suurt Depressiooni, see on palju suurem, sest raha alusetu tekitamine või rahaliste väärtuse omistamine pahnale ei ole senises rahandusajaloos kordagi positiivselt lõppenud, tagatisteta valuutade ajalugu on jäänud lühemaks, kui tagatistega valuutadel, ei lõppe see karistamatult ka nüüd, aga mastaabid on enneolematud.

2. sirje - 11. veebruar 2009

Kas sulle tundub, et see Aasia lause tähendab, et neil pole töötust ja nälga? Tundub, et vähemalt too lõik oleks pidanud vähemalt sinu jaoks pikemalt lahti selgitatud.

Samuti võiksid sina selgitada, millist turgu pead sa silmas lausega “Aasia siseturg ei suuda üle võtta murdosagi lääne kaduvast turust.” Hetkel puudub lausel mõte.

Kas lause “rahaliste väärtuse omistamine pahnale ” käsitleb aktsibörsse üldises mõistes või mõnda konkreetset finantsinstrumenti?

Muideks: meil on reegel, et kõik, kes kasutavad siin blogis seda k-tähega sõimusõna, kuuluvad musta listi. Esimene kord saad andeks.

3. Wild - 11. veebruar 2009

Mul on selline reegel, et ma ei nagu kasuta sõimusõnu.
Ei öeldes “pede” ega “neeger,” muust rääkimata, mul endal ei ole nendega seoses mingeid negatiivseid assotsiatsioone ega emotsioone, aga hüva, ma olen valmis aktsepteerima, et mõnele teisele inimesele võivad need visatud kivina tunduda.

Aasia kohta – Aasia riikide nagu India, Hiina, Taivan, L-Korea, Tai, Malaisia jms majanduskasvu võimalus viimastel kümnenditel on olenud suures osas “tänu võlgu” lääne turule ja/või turismile ja nn USA mudelile, mis on küll läbinisti feik ja mäda, aga samas Aasiat päris kõvasti edasi sikutanud tänu USA, Kanada ja Euroopa turule ehk Aasia ekspordivõimalustele … kui edasiminekuks pidada majanduskasvu. Ma ise seda varianti ei väga poolda.

Aasia siseturu all pean ma silmas loomulikult Aasia riike – seda pahna ja “plastkõrvitsaid,” mida on õnnestunud müüa läänele, Aasia riikide elanikud erilises mahus ei osta, sest keskmiselt on nad siiski nii vaesed, et ei suuda peale eluspüsimiseks vajalike asjade enesele suurt midagi lubada, st et lääne turu kadu põhjustab majandusliku katastroofi, peamiselt töökohtade kadumise läbi; see, et Aasia, peamiselt Hiina, on juba sulgenud sadu tuhandeid ettevõtteid, pole ju ometi uudis.

Rahalise väärtuse omandamine pahnale – väärtpaberid, võlakirjad, fondid jms (USA 401), reitingute alandamine jne. Ka aktsiabörs, millega on nagu kinnisvaraga, tipust ostnud on haledalt peksa saanud õhu ostmisega.

P.S. Ülejäänud bläkklisti reeglid, mis pole kirjas kodukorra all või pole üheselt mõistetavad, võib mulle meilile saata, muidu ma võin sõnavabadusest ja oletusest, et lugejatel on endal piisavalt intelligentsi, et asjadel vahet teha veel millegi vastu eksida.

4. analyytik - 11. veebruar 2009

Wild: “…st et lääne turu kadu põhjustab majandusliku katastroofi, peamiselt töökohtade kadumise läbi; see, et Aasia, peamiselt Hiina, on juba sulgenud sadu tuhandeid ettevõtteid, pole ju ometi uudis.”

Seal Hiinas võib asi tõepoolest üsna huvitavaks kiskuda, kuna suur osa sealsest kraamist läheb teadaolevalt USA-sse. Ja Euroopasse. Ja Eestisse samuti. Suure osa selle kaubaga pole nüüd enam midagi teha. Ja miljonid inimesed ei saa enam tööd ja palka.

Hüva, Wild. Aga tegelt tahtsin ma rääkida hoopis muust. Ehk siis delikaatselt vihjata nii öelda. :) Ma olen mõnikord Sinu blogi vaadanud. Aktiivne tegevus, ei saa eitada. Ja paistab, et Sa oled igasuguste asjadega kursis. Eriti majanduse alal.

Nojah. Aga see Sinu blogi. Vot kuidagi närviliseks teeb siiski. Et on ainult sellised lühikesed kommentaarid ja viited. Need annavad justkui midagi teada, aga ei anna ka.

Mulle on mõnikord tundunud, et oleks vaja siiski veidi põhjalikumat infot. No et kui ma olen lugenud mingil teemal vähemalt paar kolm veidi põhjalikumat artiklit, et siis on nii öelda vundament olemas ja siis on ka need lühiuudised informatiivsed. Vastasel juhul aga… Vastasel juhul on nii, et ma saan küll mingeid “uudiseid” a la Wall Street ja etc., aga need ei sisalda minu jaoks teavet. Dow Jones? Vot kui inimene üldse ei tea, mis see on, millist informatsiooni annab talle see, et langes alla 8000 punkti. Ja suvel oli 14000 punkti. Kui oli?

Nii. Võtaksime näiteks selle Hiina teema. Ma kusagilt ka lugesin midagi, aga vaat kõike ei jõua kogu aeg. Järsku Sul on teada mõni keskmiselt pikk ja suhteliselt põhjalik värske lugu sel teemal. Järsku paneksid Eesti keelde ka. Algusest lõpuni, sest igasugune kärpimine on kuidagi kahtlane. Et järsku jäi ikka midagi olulist välja.
Eks see ole tükk tööd muidugi, aga kuidas siis saab. Muidu jääbki kõik nii nagu Eesti mainstream meedias, mis edastab põhimahus mingit… kuidas see oligi nüüd – ‘sõnade variantidest mõtted”. ;)

See oli nüüd selline vihjamine, jah. Et mitte öelda tagasihoidlik katse pehmeks rääkida. Aga kui Sinu blogi näeks välja umbes nagu see 8mai rida siin praegu, siis kahtlemata tuleks seda blogi ju külastada. Lausa iga päev. :)

5. Wild - 12. veebruar 2009

Aitäh.

Aasia kohta oli täna/eile väga hea ülevaatlik ja kergelt ka möödunud kümnendeid e tausta selgitav lugu kus mujal kui Asia Times’is.

Põhjalikum info eeldaks juba peaaegu täismahus tööd ehk pigem uudisteportaali, mitte möödaminnes mõtete ja linkide blogisse viskamist; ajaga on nagu on. :)
Ma pole kindel, et seda, kes ei tea, mis on Dow, teema üldse huvitab või mine tea – samas äkki huvitaks, majanduse juurest peletataksegi ehk inimesed minema koledate terminite, numbrite ja “salapäraste” tundmatutega nagu dax või nasdaq?

Ma mõtlen selle üle ja üritan “lihtsuse võlu” reeglit ehk enam meeles pidada.

6. analyytik - 12. veebruar 2009

See Walden Bello lugu oleks selline, ütleme et optimaalne variant kindlasti. Mitte üleliia pikk, aga samas mitmed olulised asjad selgitatud. Igal juhul jälle selline asi, mida Eesti mainstream meedias harva ette tuleb.

See Dow näide oli muidugi üle pakutud, aga asja mõte selles, et… no näiteks see USA-s preaegu toimuv – ikka napilt on seda Eesti keelest infi. Vähemalt mõneti rohkem peaks olema. Sest muidu siin maal inimesed ühel hetkel ei saa ikka üldse aru mis toimub.
Palju selline blogiline tegevus muidugi aitaks… Aga no loodame, et mõnevõrra siiski.

Kuidas selle Walden Bello loo Eesti keelde panemisega siis jääb? :)
Kas teeksid ära?
Aga anna igal juhul teada siin, kui EI viitsi, siis ei juhtu topelt tööd vähemalt. :)

7. analyytik - 12. veebruar 2009

Wild: Ma mõtlen selle üle ja üritan “lihtsuse võlu” reeglit ehk enam meeles pidada.

???
Ma ei saanud nüüd võib-olla täpselt aru, aga – jumala eest! – ma ei mõelnud KINDLASTI seda, et kuidagi veel “lihtsamini” oleks vaja. Vastupidi! Eesti meediaruumi põhiprobleem ongi pidev primitiviseerumine minu meelest. Ja see primitiviseerumine on paraku jõudnud juba tasemele, kus tegelikult enam normaalsel moel asju käsitleda ei saagi. Võteme sellesama eelmainitud Walden Bello jutu näiteks. Niisugust asja ei saa ju öelda 3×4 rida “uudisega” kusagil serva peal – nagu see Eesti meedias paraku sageli on.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: