jump to navigation

Iisrael: kes ja mida valib? 10. veebruar 2009

Posted by toimetus in Lähis-Ida, poliitika, tõlkelood, valimised.
Tags:
trackback

Täna kogunevad Iisraeli inimesed valimiskastide juurde, silme ees nii surm ja hävitus, kui ka võidutunne. Aga kes täpselt valivad ja milliseid jõudusid? Ülevaate kirjutas Gabriel Ash, blogis “Jews sans frontieres”,  8.2.2009

Nagu paljud on ütelnud, nende hulgas ka mina, vasakpoolsuse ja parempoolsuse vahe Iisraelis ei oma mingit sidet nende sõnade tavalise tähendusega. Mõlemad jõud on rassistlikud ja on juudi ülemvõimu pooldajad. Mõlemad toetavad kõige hullemaid inimõiguste rikkumisi ning kumbki ei näita üles mitte mingit huvi rahu või kokkuleppe vastu. Kuid see ei tähenda, et Iisraeli poliitika ei loe. Et mõista, mis on tegelikult mängus, peab meil olema pilt Iisraeli elektoraadist. Iisraeli valijaid võib jagada viide blokki või sektorisse. Need viis blokki on tugevalt üksteisest eraldatud: geograafiliselt, sotsiaalselt, majanduslikult ja kultuuriliselt. Siin on nende eristatud kirjeldus, hoiatusega, et kõik väited inimeste kohta igas sektoris on üldistused, nagu majandusteadlased ütlevad, “stiliseeritud faktid”

1. Palestiinlased: umbes 20% valijatest. Osa põliselanikest, kes paigutati ümber riigi loomisel ja kes on tugevalt diskrimineeritud. Nad elavad peamiselt Galilees ja Negevis, eraldi kogukondades. Vähemus elab ka segaelanikkonnaga linnade eraldi kvartalites. Üldjuhul Iisraeli majandusest välja arvatud, eriti riigi- ja korporatsioonilisest sektorist. Keskmine sissetulek on 29% madalam üldisest keskmisest sissetulekust. Peamine keel ja kultuur on araabia. Enamik on moslemid (89%), aga vähemus on kristlased.

2. Venelased: üks miljon, umbes 17% valijatest. Hilisimmigrandid endisest Nõukogude Liidust, saabunud lagunemisjärgse depressiooni ajal üheksakümnendatel. Enamik on ilmalikud, märkimisväärne vähemus, mõnede hinnangute kohaselt isegi 50%, ei ole tegelikult juudid. Peamine keel ja kultuur on vene. Venelased domineerivad Iisraeli majanduse madalamates kihtides, eriti teenustevaldkonnas ja paljud panevad pahaks lõhet oma professionaalse hariduse ja praeguse majandusliku staatuse vahel. Venelased on hajutatud vanade vaeste juudi asunduste hulgas, nagu Nazarethi põhjaosa, uutes asundustes nagu Ariel ja linnade vaesemates kvartalites.

3. Äärmuslikud ortodoksid: umbes 12%, peamiselt Palestiina juutide järeltulijad. Nad elavad väga vaestes kogukondades, üle 50% allpool vaesuspiiri. Neil on väga selgepiiriline religioosne juudikultuur, peamine keel on jidiši keel. Ülekaalukalt elavad Jeruusalemmas, Bnei Brakis ja mõningates üliortodokssetes asumites.

4. Ilmalikud iisraellased: umbes 20%, ülekaalukalt riigi sionistlike loojate järeltulijad, Ida-Euroopa ja Saksamaa taustaga (aškenasi). Domineeriv heebrea kultuur. Majanduslikult kõige mõjukam grupp, domineerivad spetsialistide hulgas, avalikus teenistuses, armee juhtivatel kohtadel, poliitikas, korporatsioonide juhtkonnas jne. Keskmine sissetuleks 140% üldisest keskmisest. Geograafiliselt kontsentreerunud mandritasandikule, Tel Avivi ümbrusse, kuigi laiali ulatuv Kibutzim kuulub samuti sellese sektorisse. See grupp on avalikult kõige vähem rassistlikum, kuid on faktiliselt vastutav selle riigi kõigi rassistlike institutsioonide eest algusest peale.

5. Traditsiooniline/religioosne: umbes 30%. Peamiselt juudid, kes emigreerusid viiekümnendatel Iisraeli Araabia riikidest, samuti Aškenasi religioossed juudid, kaasa arvatud kõige radikaalsemad asustajad. Nende hulgas on nii keskklassi kui vaeseid. Religioosne identiteet varieerub. Viimase kahekümne aasta jooksul on nemad vahetanud välja ilmalikud iisraellased ohvitseridena armees ning on tõusvas joones hakanud osalema parlamendipoliitikas. Algusest peale võtsid selle sektori liikmed rassistliku hoiaku araablaste vastu ja rõhutasid oma “iisraelisust”.

Nende blokkide/sektorite piirid ei jookse täielikult piki sotsiaalseid klasse, rahvust või mingit muud parameetrit. Aga on mõningad õrnalt korreleeruvad iseloomulikud jooned: enamik ilmalikke iisraellasi on aškenasi, kuid seda on ka venelased ja äärmusortodoksid. Mõned äärmusortodoksid on Araabia juudi taustaga. Peaaegu kogu finants- ja kultuurieliit on ilmalikust Iisraeli sektorist, aga iga teistest juudisektoritest omab samuti mõningaid esindajaid.

See on kaart, millel parteide liikmelisus ja hääletamine välja mängitakse. Nagu asustusmaadele tüüpiline, esimene liin on kolme juudibloki ja põliselanikest palestiinlaste vahel ning see on küllalt jäik. Vähesed palestiinlased ja veel vähesemad juudid tihkavad seda ületada. Palestiinlased on praktikas poliitilisest protsessist välja jäetud. Nad võivad olla parlamendiliikmed, kuid on tabu lasta neil mõjutada olulisi otsuseid. Enamusotsus ei ole legitiimne, kui see ei ole tehtud juudi enamuse poolt. Nendel põhjustel Palestiina parteid tegelikult ei osale võistluses poliitilise võimu üle Iisraelis, võistlus toimub ainult nelja juudibloki vahel. See on peamiselt võistlus Iisraeli ilmaliku bloki, mis ajalooliselt omab kogu võimu ja rikkust ja kolme ülejäänu vahel.

Ilmalik Iisraeli sektor on alates 1977. aastast omanud peaaegu pidevalt ülekaalukat võimu. Tema agenda on põhimõtteliselt konservatiivne, tõrjudes eemale väljakutsujad. Iisraeli “vasakpoolsed” sisaldavad muuhulgas selliseid parteisid nagu Avoda (Tööpartei) ja Meretz ning esindavad ilmalikke iisraellasi. Iisraeli parempoolsus sisaldab parteisid, mis püüavad esindada kolme võistlevat sektorit: äärmusortodokside parteid, venelaste parteid ja natsionaal-religioossed parteid. Iisraeli “tsentristid” esindavad koostöö tsooni, siin otsib eliit võimalust luua suuri koalitsioone pakkudes mööndusi teistele sektoritele.

Eelnev meeles, siin on mängijad:

Balad, Hadash ja Ta’al esindavad Palestiina sektorit. Viimases Knessetis (Iisraeli parlament) oli neil 10 kohta 120-st. Nad võivad seekord saada vähem, kuna trend valimisi boikoteerida, tõuseb.

Meretz ja Tööpartei esindavad Iiseraeli ilmalikku sektorit. Kuid nad ei ole samad. Tööpartei on “establišment”-partei, see on pensionile läinud kindralite, julgeolekuaparatšikute, plutokraatiaesindajate ja korporatiivhuvide partei. Selle peamine agenda, kui neil on üldse midagi peale võimu hoidmise, on neo-liberalism ja kapitali globaalne integratsioon. Kuna partei on kõige enam seotud rahvusvahelise kapitaliga ja esindab kõige enam Iisraeli eliiti, Tööpartei on traditsiooniliselt ühe käega toetanud formaliseeritud Apartheidi süsteemi, mis võiks ametlikult (ja ainult ametlikult) “lõpetada okupatsiooni”. Teise käega, paraku, on ta surunud ja süvendanud Läänekalda koloniseerimist.

Meretz (ja uus “vasakpoolne” partei) on kultuurikapitali ja valge võimu nostalgia partei. Meretz on tabanud ilmalike iisraellaste, eriti kultuurieliidi, halvakspanu oma suureneva margimaliseerumise pärast Iisraeli poliitikas, eriti religiooni võimu tõusu pärast. Nemad pooldavad kodanikuõiguseid ning isegi inimõiguste printsiipe. Kuid sõda pooldab Meretz alati, kuni see kopitama läheb. Ametlikult pooldab ta kahe riigi lahendust, mis läheb natukene kaugemale sellest, mida Tööpartei on valmis pakkuma, osaliselt oma nostalgiast “1967-eelse” idüllilise aja suhtes, kus ilmalik Iisrael olevat olnud puhta südame (ja verega) ning täis headust. Viimastel valimistel said Meretz ja Tööpartei (ilmalik blokk) 24 kohta. Oodatakse, et see väheneb mõnevõrra.

Likud sündis kodanlaste sektori rahulolematusest, et poliitikas domineeris tööpartei. Menachem Begin positsioneeris partei osavalt esindama ka Araabia juutide halvakspanu enda alanduste ja väljajätmiste pärast Tööpartei poolt domineeritud establišmendi poolt. Sellest saadik on Likud muutunud edukaks parteiks, mis kaitseb plutokraatia huve, juhtides ilmaliku Iisraeli bloki taandumist. Okupeeritud territooriumite asustused ja repressioonid olid selle kompromissi suureks faktoriks. Tehingu valijatega sulges lõplikult asjaolu, et Likudi nähti respekteerimas ka mitte-Euroopa taustaga inimesi, vastupidiselt Tööparteile. Kontseptuaalselt on Likud Iisraeli kõige olulisem partei, sest ta sõnastas suure kompromissi, mille kõik teised sionistlikud parteid erineva innukusastmega aktsepteerisid: neoliberaalne globaliseerumine rikastele ning natsionalism ja asundused ülejäänutele. Viimases Knessteis oli Likudil 12 kohta, ning oodatakse, et ta need kahekordistab.

Kadima on partei, mille lõid Likudi ja Tööpartei juhtivad poliitikud, ta on kahe poliitilise momendi partei. Esiteks, Bushi ülemaailmne sõda terroriga lõpetas pinge palestiinlaste represseerimise ja kapitalistliku globaliseerumise vahel, muutes “hea võmm, halb võmm” strateegia üleliigseks. Teiseks, nii Tööpartei kui Likudi sees tekkisidki populistlikud väljaastumised, et saavutada paremat kokkulepet rahastajatelt. Tulemuseks oli praktiliselt veatu plutokraatia partei.

Väikeste variatsioonidega, kõik peamised poliitikud ja isiksused Kadimast, Tööparteist ja Likudist on ühest mastist. Nad kõik püüavad domineerida Likudi suurt kompromissi ja erinevad ainult mõningates kompromissi aspektides, pooldades erinevaid huvigruppe. Tööpartei on tundlikum ilmalike iisraellaste Euroopa identiteedi osas, ning pooldab seega apartheidi peitmist formaalsete lepete taha. Likud on tundlikum autsaiderite kibestumuse suhtes ja üritab seda püüda sõjaka natsionaal-šovinistliku patriotismiga. Kõik toetavad plutokraatiat ja piiravad okupatsiooni vaid siis, kui see ähvardab kahjustada nende majandushuve või rahvusvahelisi alliansse.

Shas on äärmusortodokse Mizrahi ristumiskoht. Ta peab võitleb oma sotsiaalse baasi spetsiaalrahastuse eest, toetab Likudi kompromissi ja surub seda populistliku äärmuseni. Tal oli 12 kohta viimases Knessetis ning Likudi võiduga need kahanevad.

Ühendatud Torah Judaism (Yahadut HaTorah HaMeukhedet) on aškenasi äärmusortodoksne partei. Ta saab raha oma sotsiaalselt baasilt ja toetab tugevat parempoolset positsiooni Palestiina küsimuses. Tema kuus kohta jäävad alles.

Juudi Kodu (HaBayit HaYehudi) on religioosne natsionalistlik partei, mis mõjutab Likudi paremalt. Rahvuslik Ühendus (HaIhud HaLeumi) on vähem religioosne ja rohkem natsionalistlik aškenasi äärmusparempoolne partei. Nad koos kukuvad ilmselt üheksalt kohalt kuuele.

Viimaks, Israel Beitenu on vene partei, mille liider on Avigdor Lieberman. Sellel oli 11 kohta viimases Knessetis ning ta tundub olevat nende valimiste üllatustõusja, lükates Tööpartei kohalt kolmanda suurima parteina. Ta mõjutab Likudi kompromissi populistliku parempoolsuse seisukohalt, kasutades peamiseks müügiargumendiks avalikku rassismi.

Kokkuvõte. Sionismi ilmalikud aškenasi asutajad ehitasid üles rassistliku ühiskonna, baseerituna omaenda poliitilisele, majanduslikule ja kultuurilisele domineerimisele. Seitsmekümnendatest saadik on seda ülemvõimu pidevalt rünnanud madalama staatuse ja erinevate sotsiaalsete taustadega juudid. Kuna rassism palestiinlaste vastu on liim, mis hoiab rahvust ühisena, siis kõik väljakutsed asutajate hegemoonia vastu on esitatud rassismivõistluses. Parteid astuvad valimispeegli ette ja küsivad: “Peeglike, peeglike seina peal, kes meist kõige rassistlikum Iisraeli peal?”

Ainus piirav faktor on kartus lääneliitlaste eemaldumist Iisraeli toetamisest. “Äärmus”parempoolsuse tõus (nagu Tööpartei poleks äärmuslik) väljendab mitmeid trende:
1)  pidev Palestiina olemasolu kinnitamine maal
2)  Iisraeli juutide sisemise sotsiaalse võitluse intensiivistumine
3)  ilmaliku Iisraeli bloki pidev langus ja
4) tõusev kindlus, et Iisrael ei pea muretseme USA ja Euroopa negatiivsete ettevõtmiste pärast.

Mõned ütlevad, et see kindlus on rahvusvahelise olukorra väärhindamine. Ma loodan seda, aga ma ei oleks nii kindel.

Advertisements

Kommentaarid

1. Kristjan - 11. veebruar 2009

Gideon Levi ei jää oma arvamuses Israel Beitenu partei kohta sugugi leebemale positsioonile.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: