jump to navigation

Sotsialism ei ole neljatäheline sõna 10. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, ideed, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: Michael Fox

Niisuguses mõttemallis on süüdi viiskümmend aastat kestnud raevukad ja vastikud desinformatsioonikampaaniad, mida on korraldanud nii valitsus kui ka valitsust toetavad ja oma ärihuvide eest võitlevad rühmitused. Kõigepealt pangem ükskord lõplikult paika – nende jaoks, kelle puhul paistab, et nad on võimaldanud domineerival meemil sügavale oma teadvusesse kinnituda: Sotsialism ei ole Kommunism (ja meie ülejäänute jaoks: “Duh”).

Kummalisel moel, ning tänu aastakümneid kestnud ja äärmiselt lihtusustatud retoorilisele sisendamisele, pole enamik ameeriklasi sellest lihtsast faktist aru saanud. Pikka aega oli sotsialism nii populaarne kontsept, et selle sõna võtsid kasutusele nii ultraparempoolsed (natsionaalsotsialism) kui ka vasakpoolsed (nõukogude sotsialism). Ometi on demokraatlik sotsialism vastutustundlikul rakendamisel ainus viis, kuidas saavutada ühiskonnas teataval määral võrdsust. Faktiliselt on demokraatlik sotsialism täiesti ühilduv kapitalismiga, ehkki kahjuks need, kellel on kõige rohkem kaotada – see tähendab tohutult ülemakstud elanikkonna osa – on ja on alati olnunud positsioonil, kus nad suudavad veenda neid, kellele oleks demokraatlikust sotsialismist kõige rohkem võita – et nad peaksid sellele vastu seisma (ilma et nad sellest aru saaksid).

Üks kõige ilmselgemalt ebasiiras argument sotsialismi vastu, mida te olete ilmselt palju kordi kuulnud, on näiteks see riikliku tervishoiureformi vastu suunatud mõttekäik? “Ma ei taha, et mõni valituse bürokraat teeb minu eest meditsiinisse puutuvaid otsuseid!”

See argument paneb mind alati reflektiivselt naerma purskuma, kuna see võib tulla ainult niisuguselt inimeselt, kes aktsepteerib seda, kuidas mõned tervisekindlustusega tegelevate kompaniide bürokraadid tõlgendavad oma eraõiguslike, kasumile orienteeritud kindlustuskompaniide tegutsemisjuhendeid ja eeskirju. Selle argumendi esitajad toetavad faktiliselt ideoloogiat, mis ühel heal päeval kindlasti enam neid ei toeta.

On tõsi, et kaks suurimat valitsuse poolt hallatavad tervishoiuteenuste pakkujat, Medicare ja Veteran’s Administration (millest viimati mainitu on tõeliselt ühiskondlikuks tehtud süsteem), pakuvad kvaliteetiset tervishoiuteenust nii, et neil läheb administratiivkuludeks 3%, samas kui eraõiguslik tervisekindlustus teeb seda nii, et 30% tuludest läheb administratiivkuludeks (loe: bürokraatiale) ja kasumiks: palju ja palju ja palju kasumit. Ometi toimisid veel umbes kakskümmend aastat tagasi paljud neist samadest eraõiguslikest tervisekindlustuse kompaniidest kui kasumit mitte taotlevad asutused.

Niisiis, kuigi sotsialistlik tervishoiusüsteemi mudel pole kunagi täiuslik (mitte miski inimese poolt loodu pole seda), on see siiski tunduvalt vähem ebatäiuslik kui praegune kasumit taotlev süsteem. Veelgi enam, see on õige lähenemisviis, kaastundlik lähenemisviis, liberaalne lähenemisviis. Ja juhul kui mõni teisitimõtleja sellele veel teie tähele panu pole juhtinud, tuleb tõdeda, et vabaturu ahnus-on-hea süsteem on täielikult ebaõnnestunud. On aeg sõna Sotsialism taas kasutusele võtta, just nii nagu meil on sõna Liberaal. Need ei ole neljatähelised sõnad

***
Originaal: Michael Fox. 4. veebruar 2009. Socialism is not a Four-Letter Word.

Advertisements

Kommentaarid

1. tqnis - 10. veebruar 2009

Noh, kui sotsialism on riiklikult organiseeritud terviskindlustus, siis sellise sotsialismi vastu pole minulgi midagi. Nii kaugele oleme me siin õnneks jõudnud, et ravi vajavat inimest abita ei jäeta ja see on iseenesest hea ja kahju oleks seda süsteemi lõhkuda.
Iseasi on see, et kuna igasugune tervishoiusüsteem suudab lisanduva raha alati kasulikult ära kulutada, siis võiks mingi erakindlustusel tuginev süsteem lisaks olla küll.

2. Oudekki - 10. veebruar 2009

tqnis – vaata USAs ei ole sedalaadi riiklikku tervisekindlustuse ja tervishoiusüsteemi praktiliselt olemaski, nagu Euroopas, ja just artiklis toodud põhjendusel “see ei peaks olema riigi asi”.

USA tervishoiusüsteem – nagu ka sotsiaalkindlustussüsteem – põhineb “vaesteabi” põhimõttel, mitte solidaarsuse põhimõttel nagu Euroopas (sest muidu on sotsialistlik), seega tööealine ja mittevigane inimene ei ole üldiselt kindlustatud, aga ta võib ise seda teha. Vältimatu arstiabi süsteem on muidugi olemas ning kõik kiirabid üle koormatud – kuni pankrotistumiseni välja. Kui kõiki kulusid hakata kokku arvutama, siis mulle tundub (ja mitte ainult mulle, sest ka USA otsib oma tervisekindlustusele uusi lahendusi), et praegune süsteem on tegelikult kulukam, ka avalikule sektorile, kui Euroopa süsteem.

3. tqnis - 10. veebruar 2009

Tean-tean.

Iseasi muidugi see, et ega sellest suurest kulutamisest ja mõne koha pealt ikkagi parajast ebaefektiivsusest juhtumisi ikkagi midagi sügavalt positiivset ei teki. Kui ma nüüd lugemisega ei eksinud, siis on vist viimasest kümnest Nobeli meditsiinipreemiast kaheksa vähemalt kolmandiku ulatuses USA teadlastele läinud…

Täiesti iseasi muidugi, kas need asjad üldse omavahel seotud on.

4. sirje - 10. veebruar 2009

igasugused teaduse nobelid lähevad muutkui usa-sse, sest neil on ülikoolid, kuhu hea meelega kõik, kel pea lõikab, hea meelega õppima tahavad minna. meditsiini rahastamisega on sel küll väga kaudne seos. ülikoolid on neil ka suuremas osas erarahadel, aga kuidas USA majanduskriisi ajal otsustas ülikoolidele raha anda (vastupidiselt eestile), oli meil jutt tsut aega tagasi siin: https://8mai.wordpress.com/2009/01/29/usa-plaanib-hariduse-rahasse-uputada/

5. Oudekki - 10. veebruar 2009

USAs kipub jah olema niisugune olukord, et “tippude tipud” on seal ning süsteem tegelebki sellega, et tekitada USAsse igal alal “kõige paremaid”. See, kas nende kõige paremate töö kuidagi ühiskondliku kasu ka kaasa toob ning milline on “kõige halvemate” olukord või mediaanolukord või “tüüpiline”, jääb vähemtähtsamaks… Euroopas eelistatakse süsteemi, mis soosib laiapõhjalist heaolu kõigile, mis toob tihti tõesti kaasa selle, et absoluutseid tippe on vähem. Väärtuste küsimus.

6. tqnis - 10. veebruar 2009

Samas meditsiinis ja mitte ainult meditsiinis kipub (või on seni kippunud) asi olema nii, et see, mis oli eile kättesaadav ainult rikkuritele, on täna kättesaadav juba paljudele ja homme üldtunnustatud praktika, mida rahastavad ka Euroopa solidaarsed tervishoiusüsteemid.

7. Oudekki - 10. veebruar 2009

Vaata, aga kui kogu meditsiinisüsteem on kättesaadav ainult teatud ühiskondlikule klassile, või siis, täpsemini, et teatud ühiskondlikule klassile ei ole kättesaadav, siis on natuke kehvasti. Siis ei ole oluline, kui heal tasemel see on ja millised teenused kuidas jaotuvad. See aeg võiks ka USAs möödas olla, kus arstiabi kui niisugune on kättesaadav ainult rikkuritele või ainult paljudele.

Tulemiks on inimeste ootamine kuni nad on “vältimatult haiged” nende ummistamine kiirabisid, mis tähendab, et kiirabi ei suuda oma teenust efektiivselt enam kellelegi pakkuda (Arizonas, peamiselt tänu -illegaalsetele ja mitte- immigrantidele küll oli mõnda aega olukord, kus kõik kiirabid olid pankrotis), siis see tekitab kulusid teistesse valdkondadesse, nagu muu töötus, üldine tervishoid, getostumine jne jne. Ja see võib tuua ka olukorra ebastabiliseerumise, kus neid tippe jääb ka vähemaks, sest nad ei soovi enam sellises situatsioonis töötada. See võib kaasa tuua ka haigusepideemiaid, näiteks. USA ja Inglise tervishoiusüsteem ei ole ajaga näidanud, et see võiks kuidagi kõigile efektiivselt kättesaadavaks muutuda, olles küllalt vana… Seega ma seda argumenti, et “pikas perspektiivis kõik stabiliseerub ise” eriti ei taha uskuda. Eriti haiguskindlustuse puhul tuleb meeles pidada, et pikas perspektiivis oleme me kõik surnud.

8. tqnis - 10. veebruar 2009

Kahtlemata, kahtlemata. Selge see, et üldkättesaadav meditsiin oleks Ameerikale tervikuna hea asi ja igapidi abiks. Ning argumenti “küll pikas perspektiivis kõik stabiliseerub ise” ei ole ma vähemalt selles arutelus ka kasutanud. Ebavõrdsusele tuginev mudel ei tekita iseenesest võrdsust.

Mida mina mõtlen, on see, kas midagi head võiks ka kaotsi minna, kui riiklik raha eraraha meditsiinisfäärist välja võistleb. On ju teada, et igal heal asjal on ka omad halvad küljed ja on ju oletatavasti ikka mõistlik ka neid halbu külgi vaadata ja otsida. Meditsiini arengu stagneerumine oleks kindlasti üks selline paha külg, kui ta tõesti kaasneks. Kas kaasneks?

On muidugi ka täiesti võimalik ja kindlasti ka õigustatud väita, et las kaasneks. Asi on seda väärt, sest miljonitel inimestel hakkaks parem. Küllap nii ongi. Aga siiski…

9. analyytik - 10. veebruar 2009

Oudekki: “Kui kõiki kulusid hakata kokku arvutama, siis mulle tundub (ja mitte ainult mulle, sest ka USA otsib oma tervisekindlustusele uusi lahendusi), et praegune süsteem on tegelikult kulukam, ka avalikule sektorile, kui Euroopa süsteem.”

Jajah. See oligi vist põhiline probleem – vähemalt paljude artiklite põhjal tundus olevat. Et USA tervishoiusüsteem on kokkuvõttes nii kallis, et USA töö ja kaubad ei ole konkurentsivõimelised. Mingi näide oli kusagil, et Kanadas on teistmoodi ja see on kokkuvõttes palju efektiivsem. Ei mäleta küll kuidas täpselt.
Aga enne presidendivalimisi oli see kohati nagu põhiteema lausa. Kogu internet oli seda tervishouiu juttu täis. Nojah, praegu on ka seda juttu väga palju.

10. analyytik - 10. veebruar 2009

Oudekki: “USAs kipub jah olema niisugune olukord, et “tippude tipud” on seal…”

Eks ta kipu jah. ;)
Aga see on ikka palju keerulisem asi kuidagi. Jah, loomulikult on seal mingeid tippintelligente nagu kirjusid koeri. Aga kus nad siis peaksid olema?
Aa… Siis on see asi ka, et kui mingi väga hea potentsiaaliga mõtleja on USA-s, et seal siis läheb asi kuidagi käiku. Mingi samasugune vend Amazonase ürgmetsas – temast ei saa lihtsalt keegi teada. USA tegelased käivad muidugi temaga rääkimas ja seda liaanist tehtud jooki joomas. ;) Ma olen selliseid tegelasi lugenud.

See on ka veel, et USA-s on ikka väga palju seda avatust. No et mingi suhtumine on teistmoodi. Vist. Et kui kusagil midagi on, siis USA tegelased kohe kohal ja uurima. Ei ooes seda blokki peal, et kül meie juba teame kõihe paremini. Nagu Eestis näiteks. :(

11. Oudekki - 10. veebruar 2009

Ma olen mõelnud just seda, et võib-olla sellises hulgas ülimate tippude tekkimine on tõepoolest võimalik ainult ebavõrdses kapitalismitingimustes. Mitte tippude tekkimine üldse – Dante, Michelangelo, Beccaria, Petrarca jne jne jne – aga niisuguses hulgas, mis arengut nii kiiresti soodustavad.

Sest see eeldab ülimat spetsialiseerumist ja väga suurt rahastatust ja samuti tolereeritavat vea hulka. Ning võib-olla ei ole see üldse jätkusuutlik, sest niisugust sorti korporatiivne kapitalism toob kaasa liiga paljude inimeste kannatuse – ja võib-olla ka nende tippspetsialistide enda.

Seega, võib-olla oleks parem aeglasemalt areneda, sest avastused tulevad nagunii, aga mitte ehk revolutsiooniliselt. Ja nende üldine kättesaadavusaeg võib-olla ei ole üldse lühem, sest koproratiivses kapitalismis ei saa ka kõik sellest kiirusest sugugi kasu. Aga inimesed ehk oleks vabamad?

12. sirje - 11. veebruar 2009

kas midagi head võiks ka kaotsi minna, kui riiklik raha eraraha meditsiinisfäärist välja võistleb

vot ma ei tea. mulle tegelikult tundub, et kõikidel aladel ei peaks võistlust toimuma. on ju tegelikult teada, et sotsiaalvaldkond ei saa kunagi olla kasumlik. siin pole vaja isegi arvutust teha, et teada, et see nii on. liberaalsed heaoluriigid on üritanud sotsiaalvaldkonda vabaturul tööle panna, tulemus on see, et lihtsalt ei tööta.

1 väga tsiteeritud majandusraamat on 80:20, mis tähendab seda, et alati toovad 20% klientidest sulle 80% kasumit. Kui siit edasi minna, siis tuleks võimalikult madalad hoida kulud neile 80le ja süveneda ainult 20-le. Sotsiaalteenustega ei saa nii teha. või noh saab, aga siuke riik imeb. eesti on jube väike ja kui siin ikka kõik korraga ***sse keerata, siis polegi enam midagi.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: