jump to navigation

Kadugu nad kõik! 11. veebruar 2009

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: Naomi Klein

Vaadates, kuidas Islandil rahvahulgad oma potte ja panne kolkisid, kuni nende valitsus langes, meenus mulle üks 2002. aastal antikapitalistlikes ringkondades populaarne olnud salm: “Teie olete Enron. Meie oleme Argentiina.”

Selle sõnum oli piisavalt lihtne. Teie – mingitel kaubandusläbirääkimistel salanõu pidavad poliitikud ja firmade tippjuhid – olete nagu Enroni hoolimatud ja petturlikud tegevjuhid (muidugi ei teadnud me pooltki sellest, mis seal toimus). Meie, väljas seisev pööbel, oleme nagu Argentiina rahvas, kes keset majanduskriisi, mis oli veidralt sarnane meie omale, tuli tänavatele potte ja panne taguma. Nad skandeerisid: “¡Que se vayan todos!” (“Nad peavad kõik lahkuma!”) ja sundisid lahkuma neli presidenti vähem kui kolme nädala jooksul. Argentiina 2001-2002 aasta ülestõusu tegi unikaalseks asjaolu, et see ei olnud suunatud ühegi konkreetse poliitilise partei vastu ega ka mitte korruptsiooni vastu abstraktselt. Sihtmärgiks oli domineeriv majandusmudel – see oli esimene üleriigiline vastuhakk kaasaegsele dereguleeritud kapitalismile.

See on küll veidi aega võtnud, kuid nüüd on ülejäänud maailmal – Islandist Lätini ja Lõuna-Koreast Kreekani – lõpuks käes omaenda ¡Que se vayan todos! hetk.

Stoilised Islandi pereemad peksavad oma potte ja panne, samal ajal kui nende lapsed rüüstavad kodus külmkappe, et saada sealt midagi loopimiseks (munad kindlasti, aga yogurt?), jäljendades Buenos Airesest kuulsaks saanud taktikaid. Seda teeb kollektiivne viha eliidi vastu, kes hävitasid selle kunagi õnnelikult elanud maa ja arvasid, et nad võivad seda karistamatult teha. Nagu 36-aastane Islandi kontoritöötaja Gudrun Jonsdottir seda väljendas: “Meil sai lihtsalt kogu sellest värgist küllalt. Ma ei usalda valitsust, ma ei usalda pankasid, ma ei usalda poliitilisi parteisid ja ma ei usalda IMFi. Meil oli hea maa ja nad laostasid selle.”

Veel üks sarnasus: Reikjavikis ilmnes selgelt, et protesteerijad ei soovinud saavutada mitte ainult nägude vahetust riigi tippjuhtkonnas (isegi kui uus peaminister on lesbi). Nad tahavad abi inimestele ja mitte ainult pankadele, kriminaalasja algatamist kokkuvarisemisega seonduva uurimiseks ja põhjalikku valimisreformi.

Samasuguseid nõudmisi võib kuulda neil päevil Lätis, kus majandus on kokku tõmmanud kiiremini ja ulatuslikumalt kui ükskõik millises teises Euroopa Liidu riigis ning kus valitsus kõigub kuristiku serval. Pealinna on vapustanud nädalaid kestnud protestid, kaasa arvatud täismõõtmelised tänavarahutused 13. jaanuaril, kus läksid käiku ka sillutisekivid. Nii nagu Islandil, nii on ka lätlasi ehmatanud riigijuhtide keeldumine võtta mingitki vastutust segaduse eest. Bloomberg TV küsimusele kriisi põhjuste kohta vastas Läti rahandusminister õlgu kehitades: “Ei midagi erilist.”

Aga Läti hädad on tõepoolest erilised: just seesama poliitika, mis võimaldas “Balti Tiigril” 2006. aastal kasvada 12 protsenti, põhjustas ka ägeda kokkutõmbumise, mille ulatuseks prognoositakse sel aastal 10 protsenti: raha, mis on vabastatud kõikidest barjääridest, voolab välja niisama kiiresti nagu see sisse voolab, täites seejuures külluslikult ka poliitilisi taskuid. (Pole ilmselt juhuslik kokkulangevus, et paljud tänased ebaõnnestujad on eilsed “imed”: Iirimaa, Eesti, Island, Läti.)

Veel midagi Argentiina-laadset on õhus. 2001. aastal reageerisid Argentiina liidrid kriisile brutaalse, IMFi poolt ette kirjutatud range kokkuhoiupaketiga: 9 miljardi dollari suurune kulutuste vähendamine, millest suur osa tabas tervishoidu ja haridust. See osutus fataalseks veaks. Ametühingud korraldasid üldstreigi, õpetajad tulid klassiruumidest tänavatele ja protestid ei lõppenud iial.

Seesama sisimast kerkiv keeldumine kriisi pearaskust enda kanda võtta ühendab paljusid tänaseid protestijaid. Lätis on suurem osa rahva raevust suunatud valitsuse rangete kokkuhoiumeetmete vastu – massilised ajutised vallandamised, sotsiaalteenuste piiramine ja avaliku sektori palkade kärpimine – kõik selleks, et kvalifitseeruda IM-i hädaolukorra laenu jaoks (ei, mitte midagi pole muutunud). Kreekas puhkesid detsembrikuu tänavarahutused pärast seda, kui politsei laskis maha 15-aastase poisi. Aga see, mis neid käimas hoidis, koos sellega, et farmerid võtsid tudengitelt juhtimise üle, oli ulatuslik viha selle vastu, kuidas valitsus kriisile reageeris: pangad said 36 miljardi dollari suuruse abipaketi, samas kui töötajate pensionieraldisi kärbiti ning farmerid ei saanud peaaegu mitte midagi. Hoolimata ebamugavustest, mida põhjustasid maanteid blokeerivad traktorid, ütleb 78 protsenti kreeklastest, et farmerite nõudmised on põhjendatud. Sarnaselt sai Prantsusmaal äsja toimunud üldstreik – mille vallandas osaliselt president Sarkozy kava õpetajate hulka dramaatiliselt vähendada – 70 protsendi elanike toetuse.

Võib-olla kõige olulisemaks praegust globaalset vastassisu iseloomustavaks jooneks on “ekstraordinaarse poliitika” loogika tagasi lükkamine – see on Poola poliitiku Leszek Balcerowiczi poolt välja mõeldud fraas, mis tähistab seda, kuidas poliitikud saavad kriisiolukorras ignoreerida seadusandlikke reegleid ja suruda kiirkorras läbi ebapopulaarseid “reforme”. See trikk on lakanud toimimast, nagu Lõuna-Korea valitsus hiljuti avastas. Detsembris üritas valitsev partei kasutada kriisi selleks, et suruda läbi väga vastuoluline vabakaubanduslepe Ameerika Ühendriikidega. Viies poliitika tegemise suletud uste taga uude äärmusesse lukustasid seadusandjad ennast parlamendisaali ning barrikadeerisid uksed laudade, toolide ja sohvadega, nii et nad saaksid privaatsetes oludes hääletada.

Opositsioonipoliitikud ei kavatsenudki sellega leppida: sepavasaraid ja mootorsaagi kasutades murdsid nad sisse ning korraldasid parlamendis kaksteist päeva kestnud istumisstreigi. Hääletus lükati edasi, mis võimaldas põhjalikumat arutelu – see oli uut laadi “ekstraordinaarse poliitika” võit.

Siin Kanadas on poliitika märkimisväärselt vähem YouTube-sõbralik – kuid see on olnud ikkagi üllatavalt sündmusterohke. Oktoobris võitis Konservatiivne Partei üleriigilised valimised tagasihoidliku platvormiga. Kuus nädalat hiljem avastas meie toorist peaminister endas sisemise ideoloogi ning esitas eelarve eelnõu, mis jättis avaliku sektori töötajad ilma streikimisõigusest, katkestas poliitiliste parteide avaliku rahastamise ega sisaldanud mitte mingeid majanduse stimuleerimise kavasid. Opositsiooniparteid vastasid sellega, et moodustasid ajaloolise tähtsusega koalitsiooni, mille võimuletuleku hoidis ära ainult kohene parlamendi tegevuse katkestamine. Nüüd on toorid just äsja tulnud tagasi ümber töötatud eelarvega: pahur paremtiiva poliitika on kadunud ja eelnõu sisaldab majanduse stimuleerimise kavasid.

Muster on selge: kui valitsused reageerivad praegusele kriisile, mille tekitas vabaturu ideoloogia, selle sama end diskrediteerinud agenda forsseerimisega, siis on nende valitsuste päevad loetud. Ehk nagu tänavatele tulnud Itaalia tudengid skandeerivad: “Meie ei hakka maksma teie kriisi eest!”

***

Originaal: Naomi Klein. 4. veebruar 2009. All of Them Must Go

*** Loe ka: Protestijad Islandil ootavad revolutsiooni 20. Detsember 2008

Advertisements
%d bloggers like this: