jump to navigation

Metsade raiumise ökoloogiline hind 12. veebruar 2009

Posted by toimetus in roheline, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: George Wuerthner

Kes võtaks sõna metsade kaitseks?
Üks minu kolleeg, kes töötab suure keskkonnaküsimustega tegeleva grupi heaks, ei taha enam minuga rääkida. Ta on jõudnud järeldusele, et ma olen metsade raiumise vastu, kuna ma ei tahtnud kriitikavabalt toetada plaani, mis kannab nimetust Blackfoot Clearwater Stewardship Proposal (PCSP) ja mis muuhulgas teeb ettepaneku raiuda maha osa metsa Montanas asuvas Lolo Rahvuspargis.

Tal on õigus. Ma ei toeta BCSPd, kuna mitte keegi ei ole mind veennud selles, et plaanis ette pandud metsaraie ei degradeeriks metsa ökosüsteeme. Kui palju aakreid (aaker – umbes 0,4 hektarit) on kavas maha raiuda? Mis on sellise metsaraie põhjenduseks ja kas see põhjendus on korrektne? Milline on metsaraie tegelik ökoloogiline hind? Siiani on minu küsimused ettepaneku üksikasjade kohta jäänud vastuseta. Ilma täiendava informatsioonita ei saa mitte keegi, kaasa arvatud avalikkus, tegelikult kindlaks teha, kas see ettepanek vastab parimal moel avalikkuse huvidele. Ma kahtlustan, et kui ma oleksin oma küsimustele vastused saanud, siis oleksin ma võinud jõuda järeldusele, et mitte mingisugune metsaraie ei oleks mõistlik ega mõttekas.

Ma olen hakanud üha enam ja enam veendumusele jõudma, et igasugune biomassi kõrvaldamine (st. metsaraie) mõjutab negatiivselt metsade ökosüsteeme. Meil on kalduvus rakendada ökosüsteemide puhul majandusmudeleid, mis võivad osutuda sobimatuks. Metsaraie põhineb ideel, et me võime ära võtta “juurdekasvu” ilma et me degradeeriksime metsa ökosüsteemi põhialust. Aga mis siis, kui see ei olegi mingi “lisaväärtus”, mingi juurdekasv, mida võib ära võtta. Mulle paistab, et metsa ökosüsteemid reinvesteerivad oma kapitali tagasi metsa ning et selle bioloogilise kapitali ära võtmine ükskõik millisel märkimisväärsel hulgal ei saa teha midagi muud kui aidata kaasa maastiku vaesestamisele.

Niisiis, mis olukorda see meid jätab? Me peame ellu jäämiseks maid kasutama. Seda teevad kõik liigid, kuid kas see kasutamine on õigustatud ning kui palju ja millistel eesmärkidel seda teha, selle üle võib arutleda. Kas metsa raiumine selleks, et toota McDonaldi hamburgerite pakkepaberit, mis mõned minutid pärast kasutamist minema visatakse, on ikka nende puude otstarbekas kasutamine? Kas meil on vaja ehitada majasid, kus on pinda 4000 ruutjalga (umbes 370 ruutmeetrit)? Kas see on metsa biomassi otstarbekas kasutamine? Muidugi on need väärtushinnangute küsimused, aga kui me ei ütle välja tegelikku hinda, siis ei saa me väärtushinnangute üle arutlemist isegi mitte alustada.

Arvestades seda, et enamik riigis kasutatavast puidust tuleb eramaadelt ja vaid väga väike osa ühiskonna omanduses olevatelt maadelt ning et need ühiskonna omanduses olevad maad on peaaegu ainsad kohad, kus me saame kaitsta bioloogilisi väärtusi, oleks meil otstarbekas eelnevalt tagada, et igasugune nende maade kasutamine oleks õigustatud ja ühtlasi tuleks minimeerida selle kasutamise mõjusid. Meie ühiskondlikus omanduses olevate maade ainsad vastutustundlikud kasutamisvaldkonnad on need tegevused, mis jätavad maad kahjustamata. Kas soov, et igaüks, kes kasutab ühiskonna omanduses olevaid maid – iseäranis juhul, kui neid maid kasutatakse kasumi saamiseks – jätaks need kahjustamata, on tõesti põhjendamatu?

Minu kui ökoloogi jaoks on probleem selles, et ma pole veel näinud sellist metsade raiumist, mis maastikku ei kahjustaks. Ma olen külastanud enamikku üles kiidetud metsaraie projekte siin riigis – neid, mis on saanud jätkusuutliku metsanduse sertifikaadi – ja isegi need degradeerivad metsa ökosüsteeme. Ja need on kindlasti näited kõige delikaatsemast metsaraiest. Aga ka need ei ole leebed ja mahedad näited. Need degradeerivad ikkagi metsa ökosüsteemi, lihtsalt mitte nii kiirelt ja intensiivselt kui traditsiooniline palkide lõikamine. Kuid paremad metsaraie praktikad ei oma tähtsust, kui lõpptulemusena metsa ökosüsteemi kahjustatakse. Lihtsalt see, kui kulutatakse rohkem kui teenitakse, laostab lõpuks ikkagi, hoolimata sellest, kas seda tehakse aeglaselt või kiiresti.

Las ma toon ühe analoogia. Kujutagem ette kompaniid, kes tahab laenata ja kasutada mingit ühiskondlikku omandit – ütleme näiteks koolibussi, selleks et kompanii töötajaid konverentsile sõidutada. Nad on valmis maksma väikest tasu koolibussi kasutamise eest. Aga kui nad võtmed tagasi toovad, siis avastatakse, et kaks kummi on tühjad, bensiinipaagis pole tilkagi, istmekatted on rebenenud, bussi küljel on suur löögist põhjustatud mõlk ja tuuleklaas on mõranenud. Kas oleks põhjendamatu arvata, et ei ole ühiskondlikes huvides lubada kompaniil – eriti just kompaniil, mis kasutab ühiskondlikku omandit kasumit tootvas ettevõtmises – selle ühiskondliku omandi kasutamist jätkata?

Ja mis puudutab metsaraiet, siis kasutame me oma looduse poolt saadud kingitusi lühiajalise kasumi saamiseks ja töökohtade loomiseks ning selleks, et valmistada puidutooteid, mille hind on määratud tunduvalt madalam kui on tegelikud ökoloogilised kulud. Metsaraie mõju on nagu päikesepaiste nahale. Iga dermatoloog võib teile öelda, et mida vähem te oma nahale päikest lasete, seda parem. Kui teil tuleb välja päikese kätte minna, siis peaksite te võtma kasutusele ettevaatusabinõud, näiteks kasutama päikesekaitset ja kandma mütsi, aga see ei tähenda, et päikese käes viibimine on “hea” või healoomuline. See on lihtsalt parem viis päikesega toime tulla, juhul kui te ei saa seda vältida. Ja te võite püüda väita, et päevitus võib teha teid seksuaalselt atraktiivsemaks, nii et see on võib-olla “kasulik”, aga iga hea arst ütleb teile, et see on liiga kõrge hind maksta, kui arvestada teie naha pikaajalist kahjustamist.

Kui te veedate pikka aega päikese käes ilma mingite päikesekaitseteta, siis ei saa te võib-olla küll nahavähki, aga teie nahk ja silmad kannatavad ikkagi. Sarnaselt võivad mõned metsaraie praktikad mitte põhjustada metsa ökosüsteemi täielikku kollapsit. Aga ärge laske kellelgi ennast lollitada; mõju maale on ikkagi olemas.

Metsaraie mehhanismid pressivad pinnase kokku. Metsaraie võtab ära biomassi, mis on metsa tulevase mullaviljakuse seisukohalt kriitilise tähtsusega. Metsaraie häirib tundlikumate taimede ja loomade elu. Tüüpiline metsaraie nõuab teid ja transpordiradasid, mis tekitavad kroonilisi setete allikaid ning mis omakorda degradeerivad vee kvaliteeti ja veeorganismide asualasid. Samuti on metsaraiega kaasnevad teed ja transpordirajad olulisteks umbrohtude levimise kanaliteks. Metsaraie katkestab toiteainete ringkäigu ja voogusid. Metsaraie võib muuta liigilist koosseisu ja vanuselist struktuuri (st. vanade puude kadumist). Metsaraie võib muuta tulekahjude režiime. Metsaraie võib muuta vee ringkäiku ja vee tasakaalu valgalas. Negatiivsete mõjude loetelu on palju pikem, aga piisab sellest kui öelda, et igaüks, kes väidab, et metsade raiumine on kasulik või soodne, ei ole kokku arvestanud kõiki kulusid.

Need, kes väidavad, et raiumine on metsa ökosüsteemile “kasulik”, kasutavad väga kitsast “kasulikkuse” definitsiooni. Kuigi mõned võivad väita, et suitsetamine aitab inimestel kaalu vähendada ning et see on suitsetamise “kasulik” aspekt.

Enamik inimesi on nii läbi imbunud propagandast, mis tuleb metsatööstusest, metsanduskoolidest, poliitikutelt ja kõikvõimalikest teistest allikatest, et neil on raske kogu seda hullutamist läbi näha ja tõe tuuma juurde jõuda.

Sellepärast ongi nii oluline, et keskkonnakaitsega tegelevad inimesed ütleksid alati täielikult välja iga variandiga kaasnevad kogukulud. Kas on mingit viisi, kuidas raiuda metsa ilma kahjustusteta? Ausalt öeldes ma ei tea – kuna meil ei ole piisavalt informatsiooni selle üle otsustamiseks. Aga me teame, et kui raiuda metsa piisavalt suurel territooriumil ja viia välja piisavalt palju puid, nii et see ettevõtmine oleks äriliselt mõttekas, siis väga tõenäoliselt ületatakse metsa ökosüsteemi reaalne võimekus neid kaotusi ja mõjusid tasa teha, nii et mets ei degradeeruks.

Me ei saa kindlasti oodata, et metsatööstus need kulud arvesse võtaks. Ja me ei saa oodata, et Metsateenistus, mis pole midagi muud kui metsatööstuse teenija, need kulud välja tooks.

Minu meelest on keskkonnakaitsega tegelevate organisatsioonide rolliks seada pidavalt kahtluse alla see endastmõistetavaks peetav eeldus, et meil on “vaja” metsa raiuda. Me peame välja ütlema kõik kulud, nii palju nagu neid meie teada olla võib. Lisaks peaksime me kahtluse alla seadma selle endastmõistetavaks peetava eelduse, et me “vajame” puitu, ning propageerima selle asemel vastutustundlikku käitumist, mis kahandab nõudlust puidutoodete järele, nagu näiteks taaskasutus, alternatiivsete ehitusmaterjalide kasutamine, väiksemate majade ehitamine ja lõpuks ka elanikkonna arvukuse piiramine. Me peaksime alati lähtuma ettevaatlikkuse põhimõttest ja lähenema igale metsade raiumise ettepanekule teadmisega, et me võime kahjustada metsa ökosüsteemi.

On võimalik, et ühiskond otsustab, et bioloogiline vaesestamine ja metsa ökosüsteemi degradeerimine mingi tasandini on aktsepteeritav kompromiss selle puidu eest, mida me metsast varume. Aga ühiskond ei saa langetada selliseid otsuseid, kui mitte keegi ei selgita, millised on kogukulud.

***
Originaal: GEORGE WUERTHNER. 28. jaanuar 2009. The Ecological Costs of Logging. Who Will Speak for the Forests?

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 12. veebruar 2009

Minutis! kaob ca jalgpalliväljaku suurune ala metsa.

“When money talks, truth keep silence”.

Üks asi lisaks artiklile, mis on seotud süsinikdioksiidiga, me kõik teame, et metsad on maailma kopsud – teine asi on plankton, ookeanid toodavad meile hapnikku, metsade kaoga me happestame ookeane, mis peavad enam CO2-te siduma ja lõhume ka sealset mitmekesisust, isegi vanad korallrahud kaovad seetõttu.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: