jump to navigation

Võti õnne juurde 13. veebruar 2009

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, mõtisklused, tõlkelood.
trackback

…. , millest mitte keegi, isegi mitte õnnegurud, ei räägi

Kirjutas: Frances Moore Lappe

“Mis on õnn? Tunne, et võim suureneb, et vastupanu on ületatud.”

Nii kirjutas Friedrich Nietzsche aastal 1895.

Ma oletan, et paljud teist tunneksid end seda õnne definitsiooni omaks võttes ebamugavalt, eriti seetõttu, et see tuleb ühelt ajaloo kõige kuulsamalt torisejalt. Ehk on see nõnda osalt ka sellepärast, et me oleme liiga sageli nõusolevalt noogutanud Lord Actoni tuntud hoiatuse peale: “Võimul on kalduvus inimest korrumpeerida ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.” Ning kes meist tahks sellega riskida?

Aga mis siis, kui me uuriksime sõna algset ja sügavamat tähendust, ladina keelset sõna võimu kohta, mis tähendab “olla võimeline”? Ühtäkki muutuvad sõna teravad servad mahedamaks; võim tähendab lihtsalt mõjusust – meie suutlikkust “jätta jälg”, nagu filosoof Erich Fromm seda väljendas.

Viimasel aastakümnel on õnneotsingutest kirjutatud menukaid raamatuid, korraldatud kolledžikursuseid, retriite ja koguni “õnnekonverentse”. Enamik neist paistab pakkuvat ühesugust nõuannet: kui meie põhilised füüsilised vajadused on täidetud, siis suudab suurem hulk kraami ainult väga vähesel määral meie õnne lisada. Sõprussuhted, perekond, iseenda aktsepteerimine ja elu mõttekus on peamised meie õnne määravad asjaolud.

Ma olen õnnelik, et me õnnest räägime, kuid samas ka häiritud, kuna ma olen märganud, et enamik õnnegurusid ei oska mainida võimu. Miks on see nii suur viga? Sest enamus inimolendeid ei ole passiivsed telekavahtijad ja virisejad. Me oleme tegijad ja loojad.

Faktiliselt on inimese vajadus “jätta jälg” nii suur, et Frommi arvates peaksime me heitma kõrvale René Descartes’i lause: “Ma mõtlen, järelikult ma olen” ja asendama selle lausega: “Ma olen, kuna ma toimin”.

Isegi enamus sellest, mida me nimetame “materialismiks,” ei puuduta minu arvates üldsegi “asju”. See on moondunud ja lõppkokkuvõttes ebapiisavaks osutuv püüdlus tunda end võimukana, saavutada omandi läbi staatus, mis peaks siis võimu funktsiooni täitma. Kui see on nii, siis on võimu puudumisega tegelemine otsene viis, kuidas edendada õnne ja ületada planeeti hävitav materialism.

On ainult üks teerada õnne juurde, kus sellele sügavale ja inimlikule vajadusele võimu järele on antud auväärne koht: demokraatia. Selle all mõtlen ma demokraatiat kui elavat praktikat, mis võimaldab meil reaalselt sõna sekka öelda kõikides meie avaliku elu valdkondades, alates koolist kuni töökohani ja igal pool mujal.

Niisugune võim laieneb osaliselt tänu sellele, et tekib üha rohkem suuresti nähtamatuid kodanikuorganisatsioone. Nende hulgas on näiteks Kentucky Elanikud Ühtsuse Eest (Kentuckians for the Commonwealth– KFTC), mille rohkem kui 5000 liiget tegelevad mitmesuguste probleemidega, alates toksiliste jäätmete ladustamisest kuni avatud valitsemiseni.

KFTC juht Jean True ütles mulle 1990. aastatel: “Ma olin 10 aastat lastega kodus. Ma ei teadnud poliitikast mitte midagi. Ma arvasin, et minu ainus ülesanne on hääletada.”

Kui ma palusin Jeanil rääkida, miks ta KTFCga liitus, siis vastas ta: “See on lihtsalt tore! Et saab mõnede tavaliste inimestega kokku tulla, pealinna minna ja teha muutusi osariigi poliitikas. … Meil on vahva teha seda, mida me teeme, käia õlg õla kõrval ja mõelda koos osariigi seadusandjatega. Mõnikord teame me rohkem kui nemad! See on rõõm võimust – sipelgas, kes piisoni pikali lükkab.”

2000. aastal olin ma teisel pool maakera, tantisin koos naistega Keenia külas, tundsin nende ülevoolavat õnne, mis tulenes sellest, et nad olid äsja avastanud oma võimu küla puudeistutajatena ja naiste rühmade organiseerijatena, et lahendada alkoholismi ja näljaga seonduvaid probleeme.

Samal aastal seisin ma India maapiirkonnas raudteeplatvormil koos tohutult vaeste inimestega, kes ainult mõned sammud eemal määrdunud betoonil lebasid. Ma pöördusin Jafri, meiega koos reisiva noore India teadlase poole – ta abistas mõningaid oma riigi kõige vaesemaid farmereid, et aidata neil välja pääseda keemilise põllumajanduse võlad-ja-mürgid lõksust – ning küsisin: “Kuidas sa seda teha jaksad?”

Ma pean tundma, et ma teen midagi, et saada jagu kannatuse põhjustest, sest vastasel juhul ei saaks ma olle õnnelik,” vastas ta.

Kui õnn on põhiliste vajaduste täitmises ning rahuldust pakkuvates isiklikes kontaktides ja [elu] mõtte leidmises, on ühiskonna roll piiratud. Ühiskond peab ainult tagama, et põhilised vajadused oleksid rahuldatud ning pakkuma võimalusi isiklike suhete ja [elu] mõtte taotlemiseks. Isegi suuresti totalitaarne valitsus suudaks seda teha.

Aga kui me lisame õnne võrrandisse võimu, siis meie agenda muutub. Õnne maksimeerimine nõuab niisugusel juhul seda, et kodanikud tegeleksid reeglite ja normide muutmisega, nii et üha rohkem ja rohkem meist oleksid võimu omavad osalejad.

Ning kui me ühineme teistega selles rõõmu pakkuvas ettevõtmises, siis saame me muidugi kahekordse laksu: Niisugune tegevus edendab neid väga hinnatavaid suhtlemist ja [elu] mõtet puudutavaid aspekte, millel on õnne mõistatuse lahendamisel oluline osa.

Kuna meie, ameeriklased oleme oma riigi rajamisest alates käsitlenud vabadust ja õnne peaaegu et sünonüümidena, siis on minu mõte tegelikult juba ammu teada. Me teeksime hästi, kui asendaksime Actoni ja isegi Nietzsche tarkusesõnad lausega, mida väljendas Rooma riigimees Marcus Tullius Cicero 2000 aastat tagasi:

“Vabadus on osalemine võimu teostamises.”

***

Originaal: Frances Moore Lappe. YES! Magazine. 31. jaanuar 2009. The Key to Happiness That No One — Not Even the Happiness Gurus — Are Discussing.

Advertisements

Kommentaarid

1. Wild - 13. veebruar 2009

Keski üts, et õnn on lihtsalt kolm esimest tähte sõnast õnnetus.

2. Oudekki - 14. veebruar 2009

Suurepàrane! Paremini selle loo mòtet vist ei saagi kokku vòtta…

Nojah, see tekst annab ka tegelikult hea argumendi, miks inimene peaks endale vòimalikult palju vòimu koguma: aga ma olen ònnelikum niimoodi :P

3. manic - 14. veebruar 2009

Wild, kui misantrooplik saab olla? Kõige hullem et sinu pidev hukatuse- ja hävinguulg ei lähe kuidagi täide, kaotatud võitlus ses mõttes. :)


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: