jump to navigation

Tarbimisega on ühel pool 17. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, tarbimisühiskond, tõlkelood.
trackback

Isegi USA stimuleerimise programm ei aita

Kirjutas: James Howard Kunstler
Washingtoni poliitiline teater elab illusioonis, et on võimalik leida tee, mis viib tagasi vanadesse headesse aegadesse.

Inimesele, kes söandab minna kaubatänavate, kiirteede, bürooparkide ja elamupiirkondade maale, avaldab paratamatult muljet, kuidas Ameerika näeb välja samasugune nagu mõned aastad tagasi, kuigi tundub, et üleöö on USAst saanud hoopis teine riik. Kõik vanad mehhanismid, mis võimaldasid teatud elulaadi on purunenud, iseäranis lõputu ja automaatne krediit igal tasandil, alates kodumajapidamisest kuni äritegevuse, pankade ja USA Rahandusministeeriumini.

Energiaressursside hiilgekulud koos koos multiinvesteeringute kasumimarginaali vähenemisega vajutasid “piduri” meie ülistatud “elulaadile” – sellele juurdunud elulaadile, mida me ei pea vajalikuks isegi põhjendada ning mille üle me pole nõus läbirääkimisi pidama. Niisiis seisab riigi ees suur küsimus: kas me üritame uuesti käivitada kogu seda suitsevat, lootusetult krigisevat ja tulevikuta masinavärki? Või hakkame me käituma teistmoodi?

Katse automaatse võla konsumerismi taaskäivitada on mõttetu ülesanne. Me oleme jõudnud piirini, kus me pole võimelised tekitama täiendavat võlga ühelgi tasandil, ilma et me põhjustaksime edasist kahju, täiendavaid moonutusi ja uusi majanduslikke perverssusi (ning ühiskondlikke samuti). Me ei saa tõsta krediitkaardi ülempiiri inimestele, kes pole võimelised tasuma igakuiseid makseid. Me ei saa pakkuda rohkem hüpoteeklaene inimestele, kellel ei ole sissetulekut. Me ei saa intensiivistada majaehitustööstust, kui meil on tohutu varu maha müümata ja ülehinnatud maju, mis on ehitatud valedesse kohtadesse. Me ei saa uuesti püsti panna kutsuvate virvatuledega erakordset šhoppamispidu. Me ei saa tagasi pöörduda Õnneliku Autosõidu kõrgaega, ükskõik kui palju sildu me ka ei parandaks või kui palju ringmaanteid me ka ei ehitaks ümber oma juba niigi jõu kaotanud ja ülemäära laiali valgunud metropolide. Ja ennekõike ei saa me tagasi pöörduda “majandusliku ekspansiooni” nüüdseks lõpule jõudnud “kasvu”tsükli juurde. Me oleme kõige sellega lõpule jõudnud. Ajalugu on nüüdseks selle meie tegevusega lõpule jõudnud.

Siiani, pärast kahenädalast ametis olemist, paistab Obama meeskond olevat otsustanud võtta ette kampaania, mille eesmärgiks on elujõuetut iga hinna eest elus hoida ning üritada teha kõiki neid ülalpool loetletud võimatuid asju. Muidugi ei ole Obama ainus, kes kutsub otsima uuenenud “kasvu”. Traagiline viga kollektiivses mõtlemises! Millega me tegelikult silmitsi seisame, on meie tegevuste kõikehõlmav vähenemine, kusjuures eriti käib see just meie tegevuste mastaapsuse kohta ning tungiv vajadus igapäevaelu süsteemid ümber korraldada, nii et need toimiksid vähem keerukal tasandil.

Näiteks müüt, nagu saaksime me muutuda “energeetiliselt sõltumatuks” ja jääda samas auto-sõltuvaks, on absurdne. Vedelkütuste puhul oleme me lihtsalt lõksus. USA impordib kaks kolmandikku kasutatavast naftast ja pole olemas absoluutselt mingit väljavaadet, et üha uute ja uute ja uute naftapuurakude tegemine (või ükskõik milline muu skeem) seda muudaks. Avalikkus ja liidrid ei suuda reaalsusele näkku vaadata. Suur igatsus “alternatiivsete” vedelkütuste järele (biokütused ja algea excreta – väljaheiteid lagundavad vetikad – tõlk.) ei ole iialgi midagi muud kui unistus ette antud mõtlemisraamistikus ning teine samalaadne unistus – hoida kõik meie autod sõitmas mingite muude abinõudega, nagu vesiniku kütuseelemendid ja elektrimootorid – on samavõrra põhjendamatu ja rumal. Me ei suuda näkku vaadata tegelikkuse nõuetele, milleks on teha kõik mis võimalik, et muuta meie elukohad niisugusteks, kus oleks võimalik jala käia, ning ühendada need avaliku transpordiga. Kongressis olevad stimuleerimise eelnõud näitavad selgelt, et meil pole õnnestunud olukorrast aru saada.

Katse “konsumerism” taaskäivitada saab olema samasugune äpardus. See oli ajaloos lühiajalise, mõned aastakümned kestnud energiakasutuse kõrgpunkti manifestatsioon ja nüüd, kus me oleme selle energiakasutuse kõrgpunkti läbinud, on see lõppenud. See seitsekümmend protsenti majandusest on lõppenud, eriti see osa, mis võimaldas inimestel osta kraami ilma rahata. Nüüdsest alates peavad inimesed ostma kraami raha eest, mida nad teenivad ja säästavad, ning nad hakkavad ostma palju vähem kraami. Mõnda aega hakkab palju kraami ringlema koduõue müükidel ja Craigslist’is ning leidlikel inimestel on palju tegemist, et remontida katki läinud asju, millel on veel väärtust. Aga ülejäänud šhoppamiseks mõeldud infrastruktuur on kutu, iseäranis ostukeskused, kaubatänavad, kinnisvarasse investeerivad trustid, mis kõike seda omavad, paljud pangad, mis laenasid raha nendele kinnisvarasse investeerivatele trustidele, muidugi kaubanduskettidesse kuuluvad poed ja söögikohad ning paraku ka kettidesse mitte kuuluvad perepoed neis maanteedel sõitjatele orienteeritud ärikeskustes.

Washington on hetkel ilmselgelt paanikast haaratud. Ma ei tea küll kedagi, kes Valges Majas töötaks, aga ma pean oletama, et nad on kahe nädala jooksul teada saanud, et need süsteemid on absoluutselt ja täielikult ebaõnnestunud, et senine elulaad, mis oli kõikidesse nii kinnistunud, et seda ei peetud vajalikuks isegi põhjendada, on jõudnud lõpp-punkti. Paistab, et me oleme saamas uue ja huvitava õppetunni: et isegi see meeskond, kes lubab muutust, on tegelikult kangestunud liiga suure muutuse ees, iseäranis muutuse ees, mida nad ei suuda reaalselt kontrollida.

“Muutuse” argument oli valimiste ajal piisavalt ebamäärane, nii et tegelikult ei võtnud mitte keegi vastu väljakutset sõnastada tulevikku, mis ei ole enam materiaalses mõttes samasugune nagu enne. Ma oletan, et Obama meeskond võis mõelda, et nad ainult administreerivad seda teistmoodi kui Bushi meeskond – kuid et põhiolemuselt jääb elu USA-s jätkuvalt endiseks: kõik need reisid ostukeskusesse, töökohad kontoriboksides, et seda toetada, perekondlikud autosõidud vanaema juurde Lansingisse, puhkused Sea World’is, Skipperi 20000 dollari suurune kolledži õppelaen, issi iga-aastane lõbureis Las Vegasesse ja maja refinantseerimine ja selle laenu pikendamine ja tolle laenu pikendamine … ning see kõik on viinud täielikku ummikusse kusagil sünges ja pimedas paigas.

Kui see riik tahab elada edasi ilma jõuliste poliitiliste vapustusteta, siis on olemas hulk asju, mida me teha saame, aga mitte midagi sellest ei ole siiani üheski Washingtoni nurgas välja öeldud. Me peame saama vabaks nafta-põllumajandusest ja kasvatama oma toitu lokaalselt, väiksemas mastaabis, nii et sellega teeb tööd rohkem inimesi ja vähem masinaid. See on tohutu projekt, mis tähendab muutust kõiges, alates omandi jaotamisest kuni põllupidamise meetodite ja uute ühiskondlike suheteni. Aga kui me ei keskendu sellele otsekohe, siis lõpetavad paljud ameeriklased nälgides ja seda üsna varsti. Me peame taas üles ehitama USA raudteede süsteemi ja selle elektrifitseerima ning tegema selle niisama hea nagu see süsteem, mis meil kunagi oli ja mille pärast kogu maailm meid kadestas. Kui me ei tee sellega algust otsekohe, siis oleme me omadega plindris. Meil saavad olema tohutud raskused liigutada inimesi ja kaupu mööda seda kontinendisuurust riiki. Me peame taasaktiveerima oma väikesed linnad ja linnakesed, kuna metropolid ei suuda oma praegustes mastaapides enam funktsioneerida. Me peame olema valmis selleks, et toota palju väiksemas (ja lokaalses) mastaabis kui see, mida esindab General Motors.

Preaguse hetke poliitiline teater Washingtonis ei ole keskendunud mitte millelegi sellest, vaid hoopis illusioonile, et me suudame leida uued võtted, kuidas vanaviisi jätkata. Paljud vaatlejad on viimasel ajal täheldanud, kui passiivne on Ameerika avalikkus, seistes silmitsi oma kohutavate ja järjest suurenevate kaotustega. On traagiline viga rääkida neile, et nad võivad selle kõik tagasi saada. Me hakkame nägema rabavat illustratsiooni “faasinihkest”, siis kui avalikkuse meeleolu muutub ning lehma-laadne hämming asendub grislikaru-laadse raevuga. Nad mitte ainult et ei avasta, et on võimatu saada tagasi sinna, kus nad olid, vaid hakkavad ka nägema, kuidas Washingtoni paanilised teod suunavad selle, mis meie kapitaliressurssidest veel järele on jäänud, rotiauku.

Konsensus “stimuleerimise” küsimuses kindlustub mõlemal poolel, suuresti vastavalt parteilistele eraldusjoontele – on lihtsalt need, kes on selle poolt ja need, kes on selle vastu, ning suuresti on asi ainult määras. Mitte keegi kummastki parteist – sealhulgas eeldatavad sõltumatud nagu Bernie Sanders või John McCain, rääkimata juba president Obamast – ei ole seisukohal, et suunata ühiskonna ressursid ja jõupingutused ühelegi neist asjadest, mida ma ülalpool mainisin: tulevane toiduga kindlustamine ning tulevane reisimise ja transpordi kindlustamine või see, et kindlustada tulevikuks elamiskõlbulikud elupiirkonnad, kus on võimalik jala käia ja mis põhinevad kohalikel vastastikkuste majanduslike sidemete võrgustikel. See hämmastav kujutlusvõime puudulikkus võib viia muutusteni, mis riigi tükkideks käristavad.

***
Originaal: James Howard Kunstler. 10. veebruar 2009. We’ll Never Be Happy Consumers Again — No Stimulus Package Can Bring That Back.

Advertisements
%d bloggers like this: