jump to navigation

Kuidas meedia ja neoliberalism inimest töötlevad 21. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood.
trackback

Auk vastupanuliikumises: meediast, ajast ja veidrast tänavarahutuste puudumisest
Kirjutas: Paul Street

Nagu paljud vasakpoolsed ja liberaalsed autorid ja aktivistid, nii viitan ka mina sageli avaliku arvamuse uuringute tulemustele, mis näitavad, et suurem osa USA avalikkusest on paljudes olulistes poliitilistes küsimustes tunduvalt vasakpoolsematel seisukohtadel kui USA tegelik (ja mitte nii avalik) poliitika ning riigi kaks domineerivat ärihuvisid esindavat parteid. Neile andmetele toetudes väidan ma, et USA ei ole konservatiivne ja imperialistlik maa, juhul kui vaadata tegelikku elanikkonda, mis on sootuks erinev kategooria kui riigi poliitiline klass. Uuringute tulemused näitavad, et enamasti on ameeriklastel egalitaarsed ühiskondlikud tõekspidamised ja nad pooldavad valdavalt progressiivset poliitikat. USA rahva enamus toetab universaalset, valitsuse poolt korraldatavat tervishoiusüsteemi, korporatiivse võimu piiramist ja tagasikäigu andmist imperialistlikule militarismile. Rahvas toetab rahu ja sellega kaasnevat tulu: Pentagoni eelarve kärpimist ning selle raha suunamist poliitikale ja kulutustele, mis vähendaksid vaesust, leevendaksid sotsiaalmajanduslikke erinevusi ning tegeleksid muul moel pakiliste ühiskondlike vajadustega (Adams ja Derber 2008, lk. 67-75; Chicago Council on Foreign Relations 2004; Street 2009B; Bartels 2008; Chomsky 2006, 205-250; Hacker ja Pierson 2005).

“Kui uuringuid sõna-sõnalt võtta,” märgib liberaalne Princetoni teadlane Larry Bartels oma raamatus “Unequal Democracy: The Political Economy of the New Gilded Age”, vihjavad tulemused sellele, et “on olemas hämmastavalt suur toetus sammudele, mis tavapäraselt sisaldusid ainult väga radikaalsetes ühiskonna ümberkujundamise programmides.” Näiteks toetatakse mõtet, et ebaseaduslikuks tuleks kuulutada päritud jõukus ning sotsiaalsed ja majanduslikud eelised, mis põhinevad rassil, sool, rahvusel ja intelligentsusel (Bartels 2008, lk. 130-131).

DEMOKRAATIA LÜNK
“Kindlalt rahaka oligarhia kätes”

Aga mis sellest? Ükski vastavasisuline programm pole USA poliitikategijatele ja poliitikutele kübetki huvi pakkunud. Valitsuse käitumises pole vähimalgi määral kajastunud arvamuseuurijate tähelepanu köitnud progressiivsed poliitilised hoiakud ja sotsiaalne egalitarism. Nagu märgivad John Bellamy Foster ja Robert W. McChesney “on Ameerika Ühendriigid, hoolimata oma formaalselt demokraatlikust iseloomust, kindlalt rahaka oligarhi kätes, mis on tõenäoliselt kõige võimsam valitsev klass ajaloos” (Foster ja McChesney 2009, lk. 7). Toetades seda rikaste ebaproportsionaalselt suurt mõju, soodustab USA poliitika üha sügavamat vaesust ning kindlustab üha kasvavat jõukuse ja sissetulekute kontsentratsiooni. Valitsus alamaksustab väikesearvulisi rikkureid ja nende korporatsioone ning eelistab tööandjaid töötajatele ja ametühingutele. Valitsus loob privileegid kindlustus- ja farmaatsiakorporatsioonidele ning seda enamuse tervishoiuga seonduvate vajaduste arvel, keeldub tagamast tervisekindlustust 47 miljonile inimesele ning pakub paljudele teistele ebaadekvaatset ja üleliia kallist tervishoiuteenust.

Valitsus soosib ekspansiivset globaalset militarismi, mis eelistab globaalset hegemooniat ellu jäämisele (Chomsky 2003) ja kisub USA kuritegelikesse koloniaalsetesse okupatsioonidesse. Valitsus hülgab rahvusvahelise õiguse ja tsiviilühiskonna normid, öeldes, et Ameerika väidetav sünnipärane ja “erandlik” suurepärasus ja heasoovlikkus annab USAle õiguse tegutseda globaalsel laval nii nagu talle meeldib. Valitsus suunab miljardid dollarid potentsiaalset raha, mida võiks investeerida sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks, tohutusse “kaitse” (impeeriumi) eelarvesse, kus seda kulutatakse kahele massimõrvarlikule okupatsioonile (Iraagis ja Afganistanis) ning samuti 761 sõjaväebaasi ülal pidamiseks rohkem kui 130 riigis, imperialistlike relvade tootmiseks ja pidevale sõjaks valmistumisele. 2007. aastal triljoni dollarini (andmed: U.S. Office of Management and Budget’s National Income and Product Account) jõudnud USA “kaitse”kulutused ületavad USA föderaaleelarve väljaminekud siseriiklikule haridusele rohkem kui 8 korda; elatustoetuste tagamisele rohkem kui 4,5 korda, toidule rohkem kui 11 korda; eluasemetele rohkem kui 14 korda ja töökoolitusele rohkem kui 32 korda. USA sõjaline eelarve moodustab rohkem kui poole kogu USA föderaalvalitsuse vabalt ümberjagatavatest kulutustest ja peaaegu poole kogu planeedi sõjalistest kulutustest.

Inimesed kui “võhiklikud ja tüütud kõrvalseisjad”

Paistab, et massilised protestid osutuvad vajalikuks, kui uue presidendi Barack Obama kirglik lubadus demokraatlikust “muutusest, millesse me suudame uskuda” osutub monumentaalseks ja üha kasvavaks abiprogrammiks rikastele, samas kui hiiglaslik “kaitse” eelarve (vähemalt triljon dollarit aastas) jääb üle vaatamata ning üha kasvav vaesuse probleem mattub “peavoolu” poliitika teemade kuhja alla. “Maailma parim demokraatia” ei taga oma elanikkonnale mingit märkimisväärset kontrolli riigi finantsinstitutsioonide üle, samas kui tohutud hulgad riigi raha antakse üle just neile investeerimis- ja pangandusfirmadele, kelle hoolimatu käitumine ning ainult rikaste ja võimul olevate Väheste huvide teenimine majandussüsteemi kuristikku tõukas. Nagu märgib tuntud vasakpoolne intellektuaal Noam Chomsky: “Kui valitsusel ja toimivas demokraatias rahval ei ole kontrollivat positsiooni, saavad pangad ühiskonna varad oma tasku pista ja kasutada neid rekapitaliseerimiseks või millegi omandamiseks või laenamiseks neile, kellele on valitsusepoolne garantii, kahjustades nõnda abiprogrammide algsete eesmärkide saavutamist. Nüüdseks on see tõelisus, kuigi detailid on ebaselged, sest rahasaajad keelduvad ütlemast, mida nad maksumaksjatelt saadud kingitusega teevad. Tõepoolest, nad peavad isegi selliseid küsimusi solvavaks…” (Chomsky 2009).

Pealegi ei sisalda Obama stimuleerimisplaan mingeid abinõusid, mis edendaksid tõsisemalt seda universaalset tervishoiukindlustuse programmi, mida ta oma kampaania ajal lubas. Samuti pole seal mingeid jõupingutusi, et viia läbi oluline ja juba niigi hiljaks jäänud tööjõuseaduse reform (The Employee Free Choice Act), mida ta lubas presidendivalimistekampaania ajal oma paljudele ametühinguliikmetest toetajatele. Süsteemi purustanud 1990. aastate kõlvatu hoolekande “reform” (kärpimine), mida Obama on korduvalt kiitnud kui suurt poliitilist edusammu (vaata Obama 2006, lk. 256, ühe näitena), on perekondade toetamiseks mõeldud riiklik abirahade süsteem võimetu vastu astuma üha kasvavale vaesusele üle kogu Ameerika (Deparle 2009). Samas kui uus president ja ülejäänud liberaalne Washingtoni establishment valmistab ette uuel tasemel hoolekannet Wall Streeti jaoks (Krugman 2009).

Riigis, mille alusdokument deklareerib, et valitsus saab oma legitiimse võimu ainult valitsevate nõusolekul, on see kõik probleemiks. Kuid kõik on kooskõlas diskursusega, mille kohta Noam Chomsky kasutab väljendit “normaalselt toimiv riigikapitalism”. Eeldatakse, et “võhiklikud ja tüütud kõrvalseisjad” (kodanikkond) “rahuldub „hädavajaliku illusiooniga” ja „emotsionaalselt mõjusate äärmuslike lihtsustustega” [st. Bill Clintoni ja Barack Obama mantratega lootusest ja muutusest. P.S.], nagu tuntud moralist Reinhold Niebhur seda selgitas.” (Chomsky 2009)

Nutikad USA poliitikud, nagu Niebhuri-fänn Obama (Brooks 2007), teavad, et neil oleks vähe šansse jõuda kõige kõrgemale valitavale ametikohale ja selles ametis püsida, kui nad võitleksid tõsiselt USA elanike enamuse progressiivsete poliitiliste eelistuste ja egalitaarsete tõekspidamiste eest. “Sügavalt konservatiivsel” Obamal (MacFarquhar 2007, Street 2008, Street 2008A) poleks kunagi võimaldatud pidada tõsist presidendikampaaniat, kui USA valitseval klassil oleks olnud põhjust arvata, et ta jagab Doktor Martin Luther King Juuniori lootusi asuda oluliste küsimuste lahendamisele, milleks Kingi arvates oli pigem “tegelik probleem, millele tuleb näkku vaadata” kui “pinnapealsed” probleemid ning pigem “ühiskonna enda radikaalne ümberkujundamine” kui majandusliku ekspluateerimise, rassismi ja militarismi “kolmekordne kurjus” (King, 1969). USA Supervõimu korporatiivsed ja imperialistlikud uksehoidjad ei hakka andma maailma kõige võimsamat ametikohta üle tõeliselt progressiivsetele Impeeriumi ja Ebavõrdsuse Inc. oponentidele (Street 2004, 2008A).

“Progressiivsete musta nimekirja panemine”

Kooskõlas poliitilise klassi soovidega on Obama ja tema tsentristlikud dresseerijad “pannud progressiivsed musta nimekirja” ja välistanud nende sattumise olulise tähtsusega poliitilistele ametikohtadele. Nagu märgib kauaaegne Washingtoni ja Obama vaatleja, vasak-liberaal David Sirota, keelati tõsisemalt kaaluda riskikapitalist Leo Hindrey – kes oli presidendikandidaatide John Edwardsi ja (hiljem) Obama peamine majandusnõustaja – määramist kõrgele majandusega seotud ametkohale uues administratsioonis, kuna ta on “üks vähestest äriliidritest, kes kasutab oma jõukust selleks, et seada kahtluse alla dereguleerimine, korporatiivsed kaubanduslepingud ja töötajate vastane poliitika” ning kes “söandas minna vastuollu nende samade Wall Srteeti demokraatidega, kelle korporatsioone toetav poliitika majanduse hävitas”. Hindrey tegi andestamatut pattu, olles “opositsioonis Obama peamiste [korporatiivsete-neoliberaalsete] majandusnõunikega, kellest paljud on seotud majandusliku mõttekojaga The Hamilton Project, mis oli endise rahandusministri [ja endise Goldman Sachsi tippjuhi Robert] Rubini üldiselt ärihuvisid toetavate seisukohtade pärija.” Nagu Sirota otstarbekalt täpsustab:

“…Hindrey skalpeerimine on ainult üks peatükk selles pikas loos, kus majanduslikult progressiivselt mõtlevad inimesed on administratsiooni töökohtadelt tahtlikult välja lülitatud. Astugem lihtsalt samm tagasi ja mõelgem selle üle hetke: „Selle asemel, et eelistada seltskonda, mis koosneb väljapaistva kvalifikatsiooniga ja väga respekteeritud progressiivsetest, nagu James Galbraith, Joseph Stiglitz, Dean Baker, Robert Reich, Paul Krugman ja Larry Michel, on Obama valinud majandust juhtima [korporatiivse neoliberaali] Rubini omakasupüüdlikud lipitsejad nagu Larry Summers ja Tim Geithner – seesama Larry Summers, kes kutsus üles tühistama Glass-Steagal Acti [New Deali abinõu, mis kohustas lahutama investeerimispanganduse ja kommertspanganduse], seesama Geithner, kes kavandas kleptokraatliku pankade hädast väljaaitamise plaani, seesama duo, kelle ainus kuulsus seisneb nende isiklikes sidemetes Rubiniga, põlatud Citigroupi tegevjuhiga keset praegust majanduslangust. Ning Rubini omakasupüüdlike lipitsejate nimekiri pikeneb jätkuvalt, alates Peter Orszagist kuni Jason Furmanini.”

“Sama puudutab ka teisi regulatsioonidega seonduvaid olulisi ametikohti, kui vabaturu fundamentalistid, kes probleemi tekitasid, asuvad juhtima neid reguleerimisega tegelevaid asutusi, mida nad püüdsid hävitada. Õigupoolest on ainsaks progressiivseks liigutuseks oluliste majanduslike ametikohtade mehitamisel Jared Bernstein ning ka tema pagendati amorfsele kohale asepresidendi ametkonnas.”

“Ja nüüd näeme me, et see kõik ei ole juhus [1]. Kuigi Obama võitis sellistes osariikides nagu Ohio, Pennsylvania ja Indiana lubadusega esitada väljakutse Wall Streetile ja muuta meie äripoliitikat, on siin olnud tahtlik ja kalkuleeritud jõupingutus, et kuhjata administratsiooni just need samad Wall Streeti demokraadid, kes tekitasid probleemi, mille üle ta kurtis, ning välistada need, kes on võidelnud head võitlemist.” (Sirota 2009) [2]

Auk vastupanuliikumises: “MÕISTATUSLIK SOTSIAALSE RAHULOLEMATUSE PUUDUMINE”

Muidugi see hirmutab. Aga mida arvata kogu sellest progressiivsest meelsusest siin maal, mida näitavad need paljutõotavad uuringute tulemused? Miks ei käivita see ilmne lünk – õigupoolest lausa kuristik – väidetava demokraatia ja korporatiiv-imperialistliku tegelikkuse vahel märkimisväärset massilist vastuhakku USA sees?

Hea ja ka oluline on teada, et inimeste poliitilised eelistused on progressiivsemad kui nende plutokraatlikel “liidritel”. Aga miks see nende eelistuste regulaarne ja absurdne rikkumine arrogantse eliidi poolt, kes väidetavalt valitseb elanikkonna nimel, ei käivita rohkem rahvalikku vastuhakku? Miks ei ole USA “organisaatorite paradiis”, kuigi hoiakute uuringud viitavad, et see peaks nii olema? Miks ei lähe enamuse egalitaarne ja progressiivne poliitiline meelsus USAs üle massiliseks progressiivseks poliitikaks (rohkem kui pelgalt valimiste puhul)?

Miks ameeriklaste progressiivsed poliitilised ja ühiskondlikud seisukohad ei soodusta rahva selget ja arusaadavat vasakideoloogilist identifitseerumist? Miks nimetab enamik ameeriklasi end “mõõdukateks” või “konservatiivideks” ja mitte vasakpoolseteks või kasvõi lihtsalt pelgalt liberaalideks? Miks ei muutu objektiivselt vasakpoolsed poliitilised tõekspidamised USAs eneseteadlikeks vasakpoolseteks mina- ja rühmateadvuseks kellegi teiste kui ainult väikese vähemuse puhul?

Miks ei ole, või on nii vähe, sotsiaalset rahulolematust? Kus on suured tänavademonstratsioonid, protestid, streigid ja marsid, mis näikse olevat kohustuslikud “kindlalt rahaka oligarhia kätes” oleva valitsuse puhul?

Pole tarvis olla revolutsiooni ihaldav “karmilt-vasakpoolne” radikaal, et imestada protestimeelsuse puudumise üle. Oma artiklis, mis põhineb intervjuul auväärse liberaalse-vasakpoolse ühiskonnateadlase Sheldon Woliniga, mainib ajakirjanik ja raamatute autor Chris Hedges neid “meelevaldusi, streike ja tänavarahutusi, mis on raputanud Prantsusmaad, Türgit, Kreekat, Ukrainat, Venemaad, Lätit, Leedut, Bulgaariat ja Islandi”.

“Minu jaoks on sotsiaalse rahulolematuse puudumine mõistatuseks,” ütles Wolin, kui Hedges temalt hiljaaegu küsis, miks USA “ei ole veel näinud tänavarahutusi ega proteste.” (Hedges 2009)

“Minu ülakorrusel asuvasse arvutisse on sel nädalal tulnud üle kogu maailma hulgaliselt fotosid protestidest ja meeleavaldustest, mida on korraldanud inimesed, kes tunnevad meeleheidet keset seda majanduslikku kollapsit ja häda,” märgib liberaalse telekanali Public Brodcasting System (PBS) jutusaate saatejuht ja endine Lyndon Johnsoni Valge Maja nõunik Bill Moyers. “Ja need inimesed tulevad tänavatele. Siin maal me aga seda ei näe.”

Moyers imestab, kuidas “Washington võiks üldse saada sõnumi” progressiivse muutuse vajalikkusest, “ilma et nad tunneksid inimeste pulssi, kes ütlevad, et me oleme põrgulikult vihased ja me ei kavatse enam seda taluda.” (Moyers 2009)

RAAMATUSUURUNE PROJEKT

Katse seda vastupanu lünka, mis on ise demokraatia lünga tuumikkomponent (kuna võimul olev eliit tunneb, et tal on vabadus avalikkuse arvamust trotsida, kartmata rahva ülestõusu), hoolikalt ja süstemaatiliselt selgitada võiks hõlpsasti täita terve raamatu. Raamatu peatükid võiksid käsitleda järgmisi asju: kuidas Ameerika poliitiline ja parteiline süsteem tõkestab valimistel igasuguste tõsiselt võetavate valikute esile kerkimise, mis ulatuksid kaugemale kitsast, ärisõbralikust spektrist. Keskvalitsuse võimu suhteline ajalooline nõrkus ja hiline tekkimine, võrreldes era ja korporatiivse võimu arenguga USAs. Ameerika töölisliikumise spetsiifilised väljakutsed ja tööandjate poolt tekitatud töölisliikumise atroofia, arvestades asjaolu, et praegusel ajal hõlmab töölisliikumine vähem kui 13 protsenti USA tööjõust. Rassilise ja etnilise eristumise jõuline roll, tegevusalane jagunemine ning sellega seonduvad piirkondliku segregatsiooni ja laialivalgumise vormid rahva organiseerumise ja teadlikkuse tõkestamisel. Mustanahalise elanikkonna (mis moodustab kodanikkonna kõige vasakpoolsema ja muutlikuma segmendi) tohutult suure osa massiline vangis hoidmine ja eluaegne kriminaalsusega märgistamine. Religioosse meelsuse ja fundamentaalse teoloogia sügavus ja määr USAs. Ameerika Imperialismi ja sellega seonduva Ameerika Erandlikkuse doktriini kriitiline roll [3] rahva meelsuse läbiimbumisel natsionalistlikust identiteedist ja hirmust, ning mis teeb tavaliste inimeste jaoks raskeks töötada läbi tõendeid USA kuritegelikkusest globaalsel areenil (vaata Derber ja Magrass 2008, lk. 19-82, kus on selle kohta õpetlikke mõttearendusi).

Kujuteldav teos võiks tegeleda ka selle rolliga, mida eliidi hulka kuuluvad USA poliitikud ning nende osavad müügimehed ja meedialiitlased mängivad “emotsionaalselt mõjusate äärmuslike lihtsustuste” ja “hädavajaliku illusiooni” kasutamisel ja mis “Obama fenomeniga” (Street 2008) ilmselt uute kõrgusteni viidi, et kodanikke ninapidi vedada ja panna nad arvama, et kandidaadid ja valitud ametiisikud on tõesti rahva poolel, vastavalt endise vasakpoolse Christopher Hitchensi kunagisele ütlusele, milles ta kirjeldas “Ameerika poliitika põhiolemust” kui “elitarismi manipuleerimist populismiga” (Hitchens 200, lk. 17-18) [4]

Mul ei ole kavatsust niisugust raamatut kirjutada. See on projekt, milleks mul puudub tarvilik aeg, energia ja (kuna valdkonna küsimised võivad sageli olla rohkem kui natuke masendavad) vaimne meelekindlus.

KORPORATIIVNE MEEDIA JA AUK INFORMATSIOONIS

Sooviksin siiski esile tõsta kolm omavahel seotud faktorit, mis moodustavad olulise tähtsusega osa sellest, kuidas me võiksime seletada (sellest jagu saamise huvides) vastupanu lünka.

Üks paljudest põhjustest, miks progressiivsete poliitiliste hoiakutega ameeriklased rohkem ei protesti, on see, et riigi domineeriv informatsioonisüsteem lihtsalt ei raporteeri sellest, kui šokeerival (võiks arvata või vähemalt loota) määral USA poliitika ja ühiskondlik korraldus ignoreerib jõhkralt USA elanikkonna tõekspidamisi. Nagu märkis Robert W. McChesney oma briljantses 1997. aasta raamatukeses pealkirjaga “Corporate Media and the Threat to Democracy”, nõuab mõttekas osalusdemokraatia “efektiivset kommunikatsioonisüsteemi”, mis korrektselt “informeerib ja kaasab kodanikkonda”, soodustades nende arukat osalemist poliitilises elus. Individuaalseid õigusi ja kollektiivseid vajadusi ei saa adekvaatselt kaitsta ja edendada kui inimestel puudub usaldusväärne poliitiline informatsioon. Kuidas on võimalik eeldada, et inimesed saaksid toimida nõnda, et panna “oma” valitsus rahvusvahelistes asjades korralikult käituma (kuna ameeriklased ütlevad avaliku arvamuse uurijatele, et nad seda tahavad), kui neid ei informeerita adekvaatselt selle kuritegelikkuse ja ebamoraalsuse ulatusest, mis iseloomustab USA välispoliitikat, ning kui neid hoitakse dieedil, mis koosneb välispoliitilistest “uudistest” ja kommentaaridest, mida on täpselt valmistatud ja süstemaatiliselt filtreeritud, nii et need sobiksid kokku “Ameerika erandlikkuse” arusaamaga, et USA on alati või vähemalt põhiolemuselt suur “headuse jõud maailmas” (kui tsiteerida nii John McCaini kui ka Obamat 2008. aasta presidendikampaania ajal)?

Indiviid ei saa reageerida adekvaatselt vigastuse ohule, näiteks saabuvale hoobile või visatud esemele, kui tema meel ei anna edasi informatsiooni, mis oleks vajalik kahju ärahoidmiseks. Samamoodi ei saa riik ja selle rahva enamus reageerida demokraatiat ähvardavatele ohtudele kui selle informatsioonikeskused ei anna adekvaatselt edasi autoritaarsuse tekkele viitavaid ohu märke.

Vajadus täpse ja erapooletu informatsiooni järele on toimiva demokraatia jaoks iseäranis hädavajalik Ameerika Ühendriikide taolises suures ja keerukas modernses ühiskonnas, kus poliitiliste ja ühiskondlike asjade ulatus ja mastaap on nii tohutu ja paljutahuline, et seda pole võimalik vahetult vaadelda. (McChesney 1997, lk. 6-7)

See vajadus on USAs šokeerival moel rahuldamata ning põhjustel, mis pole eriti üllatavad. Praeguseks on USA olnud mõnda aega kõige ebavõrdsem ja kõige rohkem tippu koondunud jõukusega ühiskond industriaalmaailmas. Tipus olev üks protsent kontrollib 40 protsenti USA rikkusest ja 57 protsenti nõudeid rikkusele (intressid, dividendid ja muu selline), jättes ülejäänud 99 protsenti võitlema vähem kui kahe kolmandiku riigi netorikkuse pärast. Tipus olev 10 protsenti omab rohkem kui kaks kolmandikku riigi rikkusest ning tõenäoliselt kuulub sinna veelgi suurem osa riigi poliitikutest ja poliitikategijatest (nii demokraadid kui ka vabariiklased). Ameerika (ja globaalsete) Väheste varade hulgas on kontrollpakk kümnes meediakorporatsioonis, mis üheskoos omasid möödunud sajandi lõpul rohkem kui 50 protsenti kogu USA meediast (trüki- ja elektrooniline meedia). Juhtivate firmade hulgas on Time Warner, Disney, Viacom, Seagram, News Corporation (Murdoch), General Electric, AT&T-TCI ja Sony.

Domineerival USA meedial ei ole kapitalistliku ja imperialistliku establismendi ees mitte ainult lihtsalt reklaamimiskohustus. See on äriestablishmendile olulise tähtsusega ja võimas osa (oma masendava võimsusega mõjutada südameid ja meeli ning kujundada rahva “reaalsus”taju). Ja nagu Chomsky ükskord märkis, oodata, et NBC News (mida omab juhtiv “kaitse”tellimuste täitja General Electric) annaks objektiivse ja erapooletu ülevaade siseriiklikest ja maailma asjadest, oleks sama, mis oodata, et kompanii General Motors ajaleht annaks tõese ja erapooletu ülevaate töötingimustest oma autotehastes. Kompanii GM ajaleht on propagandatrükis, mille mõte on müüa korporatsiooni väärtushinnanguid ja agendat oma töötajatele. See on mehhanism, kuidas tekitada kunstlik nõusolek, firma sees ja firmaga.

Telejaamade NBC (General Electric), ABC (Disney) ja CBS õhtuseid uudiseid ning kogu ülejäänud korporatiivset meediat on mõttekas käsitleda kui kompanii ajalehte suuremal kujul. Loomulikult püüab see müüa Ameerika ärieliidi üldist agendat ja väärtushinnanguid kogu ühiskonnale (koos tohutu hulga tarbekaupade ja teenuste ning elulaadiga, mis sobib kokku massitarbijalike imperatiividega). See on olulise tähtsusega abinõu, millega tekitada kunstlikult massiline nõusolek imperialistliku kasumiteenimise süsteemiga.

Olles kapitalistliku oligarhia – rühma, mis loomu poolest jälestab olemuslikku (formaalsest kaugemale minevat) demokraatiat – omanduses ja kontrolli all, on ennustatav, et domineeriv USA meedia ei suuda adekvaatselt edasi anda seda, mil määral Ameerika poliitikud ja poliitika trotsib enamuse progressiivset sotsiaal-demokraatlikku ja anti-imperialistlikku meelsust. USA meedia annab rutiinselt edasi võltsi ja eksitavat informatsiooni (Iraagi “massihävitusrelvad”, “Ühiskondliku Julgeoleku kriis”, väidetav tõsine oht, mida kujutavad endast “hoolekande emandad” ja muu selline) ning kirjeldab regressiivset, autoritaarset ja imperialistlikku poliitikat (sissetungid Iraaki ja Afganistani, maksukärped, mis on eelkõige kasulikud rikastele ja nii edasi) kui demokraatlike ideaalide edendamist.

Lisaks sellele, et domineeriv USA meedia ei suuda märgata demokraatia lünka, ei räägi see üldiselt ka enamuse progressiivsete hoiakute olemasolust, igatahes mitte oluliste uudise hulgas. Seetõttu jätab see miljonid omavahel mitte suhtlevad ja eri paikades elavad ameeriklased – kes üldiselt pole seotud ühiskonlike liikumistega – vääralt arvama, et nende progressiivsed poliitilised ja ühiskondlikud vaated on veidralt ekstsentrilised, mida tuleb ainult enda teada hoida ja mida ei saa laiemalt jagada.

Samuti räägib meedia inimestele, et nende tõekspidamisi ja lootusi kehastavad ja väljendavad need esile kerkinud poliitikud, kelle (korporatsioonide poolt sepistatud) ülekaal valimistel tõestab, et demokraatia on USAs reaalselt olemas. Korduv teema seoses Obama valimise ja ametisse kinnitamisega, kooskõlas tema väitega valimisvõidu ööl: “Kui on keegi, kes ikka veel kahtleb, et Ameerika on koht, kus kõik on võimalik … kes ikka veel peab küsitavaks meie demokraatia vägevust, on tänane öö teile vastuseks.”

Olulise tähtsusega on see, et domineerivad USA kommunikatsioonisüsteemid teavitavad drastiliselt vähe rahva vastupanust, kui see aeg-ajalt puhkeb. Korporatiivne meedia jätab kõrvale ja ignoreerib rahva protestiavaldusi, nagu see juhtus siis, kui sajad tuhanded ameeriklased avaldasid oma vastuseisu enne seadusevastast sissetungi Iraaki. Kui 1999. aasta sügisel avaldasid kümned tuhanded töötajad ja aktivistid Seattles meelt korporatiivse globaliseerumise vastu ning tekkis vastasseis kontrolli alt väljunud politseinikega, andis massimeedia sellele tähelepanuväärsele sündmusele oluliselt vähem ruumi ja korporatiivne meedia pidas tol ajal palju tähtsamaks John Kennedy Juuniori isikliku lennuki traagilist kukkumist Atlandi ookeanisse.

Reportaažid protestidest, mis domineerivas meedias koha saavad, pööravad tüüpilisel juhul liiga suurt tähelepanu üksikutele intsidentidele, kus on esinenud protestijate poolset vägivalda (juhuslik puruks löödud aken või ümber pööratud auto) ning seda tehakse protestijate spetsiifiliste poliitiliste nõudmiste arvel. Ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu pööratakse mõnede protestijate väljanägemisele (“räpane” ja “närustes riietes”) ja vähe, kui üldse mingit, tõsist tähelepanu spetsiifilistele küsimustele, muredele, soovitustele ja visioonidele. Protestijad paistavad olevat suuresti ainult vastalised ja virisevad negativistid, kellel ei ole mingeid positiivseid, tulevikku vaatavaid ideid ja kes ei paku mingeid alternatiive. Globaalse õigluse liikumine on domineerivas USA meedias rutiinselt ja vääralt tõlgendatud kui “globaliseerumise vastasust” (vaata Street 2003, kus on ära toodud üks väike, aga õpetlik, episood).

Massilisi proteste teistes riikides, nagu näiteks neid, mis leidsid hiljuti aset Prantsusmaal ja Kreekas (kus toimus suur ja pikaajaline Vasakpoolsete vastuhakk, mis kestab siiani) alatähtsustatakse Ameerika “mainstream” meedias ning sageli ignoreeritakse neid täielikult.

See kõik aitab riigil “kohalikke proteste halastamatult maha suruda, nagu see juhtus [2008. aastal] Demokraatliku ja Vabariikliku partei üleriigiliste konventide ajal”. Samuti aitab see takistada protestidel hoogu kogumast ja üle riigi levimast, nagu see toimus 1960. aastatel. “Viisid, kuidas nad saavad protesti isoleerida ja takistada sellel nakkavaks [muutuda], on hirmuäratavad,” märgib Wolin. (Hedges 2009)

“Rahvalik valitsus ilma rahvaliku informatsioonita või selle kätte saamise vahenditeta,” märkis ükskord James Madison, “on ainult proloog farsile või tragöödiale või koguni mõlemale” (tsiteeritud McChesney 1997, lk. 6).

AJA LÜNK: VABA AEG ON DEMOKRAATIA KÜSIMUS

Kui võtta arvesse “neljanda võimu” ennustatavat ebaõnnestumist kodanikkonda korralikult informeerida, järelikult on see elanike enda asi harida ennast aktuaalsete sündmuste osas ja selles, kuidas neist aru saada. Te peate seda ise tegema. Aga kellel on võtta sellisel hulgal vaba aega, millest jätkuks osalise töökoha jaoks, et kaevata läbi korporatsioonide ja riigi poolt rahastatavate meediaettevõtete ja propagandateenistuste valedest ja mahavaikimistest ning jõuda tegelikkuseni? Ütleme näiteks selleni, kuidas on lood Iraagis ja Afganistanis, mis toimub Ühiskondliku Julgeolekuga ja maksupoliitikaga, miks inimesed protesteerivad USA poliitika vastu kodus ja/või välismaal, mida kujutab endast korporatsiooni-sõbraliku Obama fenomen ja nii edasi? Ameerika Ühendriikides on kõige rohkem töötunde kogu industriaalmaailmas (Schor 1992). Riigi kurnatud ja ületöötanud elanikkond (kes kaotab pealegi tohutul hulgal aega igavale tööle ja tagasi sõitmisele) on vaevalt sellises seisukorras, et murda läbi riigi orwellilike kommunikatsiooniasutuste pettustest ja mahavaikimistest.

Ohjeldamatut ületöötamist, mis ise on Ameerika töölisliikumise allakäigu tulemus, käsitletakse peavoolumeedias (kui seda üldse mainitakse) tüüpilisel juhul kui isiklikust ja perekondlikust tervise ja stressi probleemist. Muidugi on see nii, aga sama olulisel määral on see ka just nimelt demokraatia küsimus (Srteet 2002; Alperovitz 2005, lk. 38).

See on see, kuidas töötundide ja vaba aja küsimusest saadi aru varases USA töölisliikumises ja kuidas sellest said aru inimesed, kellede jaoks tööandjate kontroll tööliste aja üle küündis uut laadi orjuseni (“palgaorjus”) ja kelle jaoks aeg (töötunnid) oli tegelikult esmase tähtsusega küsimus. “Kaheksa Tundi on Meie Tahtmine” (masinist Ira Stewardi Kaheksa Tunni Liikumise hüüdlause Kodusõjale järgnenud ajast) tähendas rahvalikku valitsemist ja demokraatlikku ideaali (Montgomery 1967).

Vaba aeg on demokraatia jaoks hädavajalik. Läheb vaja piisavalt aega, et saada aru neist asjadest, mida korporatsioonid inimestele aktiivselt ette söödavad, selleks, et neid konteksti asetada. Aega on vaja, et tegeleda sellise raske tööga, nagu rohujuuretasandi sotsiaalsete liikumiste üles ehitamine ning, et võidelda tundliku ja demokraatliku poliitilise kultuuri eest, nii enne kui pärast iga nelja aasta järel toimuvat korporatsioonide poolt kavalalt valmis sepistatud ja kandidaatidele keskenduvaid valimisspektaakleid.

SOLIDAARSUSE LÜNK: KORPORATIIVSE MEEDIA PÕLGUS RAHVA SUHTES

“Solidaarsus on keelatud sõna”

Kuid pöördugem nüüd tagasi korporatiivse meedia, selle “reaalsust”-filtreeriva institutsiooni juurde, mille ette nii paljud ameeriklased pärast pikka tööpäeva ja kojusõitu maanduvad. Mõttekas demokraatia nõuab ka inimeste vahelist kogukonnataju – tundmust, et iga üksiku inimese heaolu on positiivsel moel seotud üldise hüvega. Demokraatlik poliitiline kultuur ei saa juurduda ühiskonnas, mille liikmed on väljas lihtsalt selle peal, et teenida omaenda “kitsalt määratletud huvisid” (McChesney 1997, lk. 6). Rahvalik osalusdemokraatia on võimatu, kui inimestel ei ole arusaamist ühistest vajadustest, solidaarsusest ja kohustusest. See ei saa õitseda ühiskonnas, kus inimesed on muudetud “eraldatud, apoliitilisteks indiviidideks” (tsiteeritud Lavigna 2002), nagu Ladina-Ameerika õpetlane Cathy Schneider kirjeldas Tšiili inimesi pärast USA poolt sponsoreeritud riigipööret, mille käigus kukutati marksist Salvador Allende demokraatlikult valitud valitsus ja mis toimus 11. septembril, 1973 (Ladina-Ameerika 9/11). Susan George tõdeb, et autoritaarse-neoliberaalse kultuuridoktriini valitsemise all, mida me võiksime nimetada Tšiili 9/11 järgseks ajastuks [5], tuli elanikkond “õpetada uskuma, et me ei ole mitte kodanikud ega sotsiaalse koosluse liikmed, vaid eraldiseisvad, individuaalsed tarbijad. Me oleme täielikult vastutavad oma saatuse eest ja kui me langeme tee äärde maha ükskõik millisel põhjusel – haigus, töökoha kaotamine, õnnetusjuhtum, ebaõnnestumine, mis iganes – on see meie endi viga … Samuti ei ole meil mingit vastutust teiste inimeste ees. Solidaarsus on keelatud sõna. … See on neoliberaalse vaimsuse põhiolemus: “Sa oled iseenda hooleks jäetud …”

“Kui te olete neoliberalismi alal hästi välja koolitatud,” jätkab George, “ei ühine te iialgi mõne ühiskondliku liikumisega, ei hakka iialgi võitlema valitsuse väärtegude vastu, ei tee iialgi jõupingutusi selleks, et kaitsta loodust ja seda kõike ainult sellepärast, et ennast mitte mingil juhul lolliks teha, et teie jõupingutused mingil juhul ei äparduks…” (George 2008).

George neoliberaalse kaanoni kirjeldus hõlmab suurema osa selle tuumast, mida võib näha Ameerika televisioonis. Mina on Jumal ja puhtalt individuaalsed elustrateegiad valitsevad korporatsioonide poolt kavalalt sepistatud massikultuuris, mis pakub meile selliseid saateid nagu “Ellujääja”, “Ameerika Iidol”, Doktor Phil, Suzie Orman. Doktor Laura, NBC lääge “Today Show” (kus väikesed tükikesed pakendatud uudiseid ja ilmateateid on ümbritsetud pikemate lõikudega sellest, kuidas “vananemisnähtudele tagasikäiku anda”, efektiivsemalt rõivaid osta ja oma isiklikku aktsiaportfelli hallata) ja ägedalt reklaamitud riiklikke loteriisüsteeme, mis annavad oma ebaproportsionaalselt suures osas töölis- ja alamklassist koosnevale vaatajaskonnale hulgaliselt võltse ja reaktsioonilisi õpetusi, sealhulgas järgnevaid:

• Suur jõukus on puhtalt juhuse asi ja mitte strukturaalse ebavõrdsuse tulemus.
• “Igaüks võib mängida” ja “igaüks võib võita” sellel “võrdsel mänguväljal”, milleks on Ameerika “võimaluste maa”.
• Suure isikliku jõukuse kogumine on inimeseks olemise kogemuse peamine eesmärk ja parim asi, mis kellegagi saaks juhtuda.
• Inimestel pole vaja ühineda ja sotsiaalse õigluse eest võidelda, vaid selle asemel peaksid nad fokuseerima oma lootused isiklikule edenemisele.
• Parim viis, kuidas reageerida võõrandumisele (türanlikul kapitalistlikul) töökohal, on sealt põgeneda, mitte koos oma kaastöötajatega organiseeruda, et luua õiglasem, rohkem osalemisel põhinev ja jätkusuutlikum töökeskkond (Nibert 2000, lk. 187-205).

Neid teemasid ja paljusid teisi nendesarnaseid reprodutseerib NBC mängu- ja tõsielusaade “Deal or No Deal”.

Progressiivse meelsuse häbistamine meelelahutusmeedias

See ei ole mitte ainult “tõsine” uudistemeedia, mis teeb tööd selle nimel, et marginaliseerida solidaarsust, vastupanu, protesti ja teisitimõtlemist. “Kerge” meelelahutusmeedia teeb seda samuti. Ühes hiljutises “George Lopez Show” (mille mõte on täita ladina-ameeriklaste jaoks mõneti samasugust sulandu-Ameerika-korporatiivsesse-riiki rolli, mida “Cosby Show” püüdis pakkuda mustanahalistele ameeriklastele 1980. aastatel) episoodis näidati tütart lollakana, kuna ta oli vastu George W. Bushi sõjale Iraagis. Šovinistlik äärelinna kõrilõikaja, keda mängis Jim Belushi ABC olustikukomöödias “What About Jim,” sai reipa pahvaku konserveeritud naeru, pärast seda kui ta ütles vastuseks oma naise Cheryli kommnetaarile, et “võib-olla” peaks USA president minema ise võitlema nendes sõdades, kuhu ta teistel käsib minna: “Sa oled jälle selle ilusalongi lesbiga rääkimas käinud.” Cheryli radikaalselt kõlanud stseen saab kiiresti läbi ning selle teema juurde ei pöörduta enam kunagi tagasi.

ABC olustikukomöödias “Dharma ja Greg” oli üks vasakpoolseid parodeeriv tegelane. Selleks oli “Dharma isa” – ametlikult veidrikuks tunnistatud läbipõlenud hipi 1960. aastatest. Ta tegi aeg-ajalt õigeid tähelepanekuid Ameerika imperialismi ja kapitalismi erinevate absurdsuste kohta. Tema tegelaskuju mõte oli järgmine: ta on naeruväärne veiderdaja, keda ei peaks mitte kunagi tõsiselt võtma.

Ühes episoodis, mida võis näha aastaid tagasi NBC olustikukomöödias “Fresh Prince of Bel Air,” külastas saate peategelast Will Smithi (noor mustanahaline südalinna mees, kelle tema vaene ema Philadelphias oli saatnud elama tema jõuka mustanahalise onu juurde hüper-rikkasse Läänekalda kogukonda) tema radikaalne tädi, kes kunagi oli olnud liikumise Black Panthers liige. Tädi veenis kergesti mõjutatavat noort “Printsi,” et too hakkaks unistama sellest, et saada rassilise ja sotsiaalse õiguse eest võitlevaks aktivistiks. Aga tädi tegelaskuju taandus kiiresti naeruväärseks stalinistlikuks karikatuuriks. Will Smith sai teadlikuks faktist, et tema tüütu kodanlasest onu oli korporatsiooni juristiks hakates teinud õige sammu auväärse täiskasvanuea suunas.

Aeg-ajalt esinevad mitmesugused radikaalid, aktivistid ja anti-autoritaarid ka teistes Ameerika telesaadetes, kus neid näidatakse samasuguses halvustavas ning tugevalt karikeeritud ja koomiksi laadses stiilis – eeskujudena sellest, et tõsised progressiivsed tõekspidamised on ohtlik idiootsus.

Tehes uurimistööd oma huvitava raamatu “Through Jaundiced Eyes: How the Media View Organized Labor” tarvis, luges Michael Puette 1970. ja 1980. aastate telesaadete käsikirju (sealhulgas olustikukomöödiad, filmid ja draamad), mida oli kokku 61 ja kus ametühingud mängisid olulist osa süžee arengus. Ta tegi kindlaks, et neist 61 telesaatest oli 47 puhul täheldatav selgelt negatiivne hoiak töötajate organiseerumise suhtes. Ainult 9 neist oli ametühinguid pooldav vaatenurk. Töölisliikumise aktiviste ja funktsionääre portreteeriti üldiselt kui korrumpeerunuid ja isekaid ning nende järgijaid kui naiivseid ja eksiteele viidud inimesi. Sama asja, ainult veelgi hullemal kujul, avastas Puette kinoekraanil. Holliwoodi ametühingutesse kuuluvad stsenaariumikirjutajad võiksid tutvuda Puette uuringuga, seda ehk veidi värskendada ning mõelda oma tegevuse tagajärgedele enne järgmist entusiastlikku streiki (Puette 1992, lk. 12-32, 46-59, 162-193).

Kodanliku moraali propageerimine ja korporatiivne pseudo-paternialism

Domineerivad neoliberaalsed arusaamad ja sõnumid, nagu näiteks „Mina Kõigepealt”, „See On Sinu Enda Viga” (kuna sa oled vaene või sul on ükskõik millised muud probleemid) ja „Ära Sea Kahtluse Alla Kapitalistlikku Võimu,” täidavad kogu USA meelelahutusliku ja “eneseabi” meedia. Doktor Phil tutvustas hiljuti psühholoogilist nõustajat (kes oli juhtumisi ka rohkem kui 200 inimese tööandja), kes soovitas vaatajatele “kaitsta oma huvisid” praeguses majanduslanguses sel moel, et “kallistada oma ülemust” (musitada töökoha võimukandjaid).

Oprah Winfrey kostitab oma publikut lugude ja videopiltidega enda ja oma sõprade hiiglaslikust isiklikust jõukusest. Ta omistab oma edukuse sellele, et ta on pühendunud isiklikule edenemisele, erinevalt inimestest, kes on vaesusesse “kinni” jäänud ning seda tänu oma hädaldavatele ja “õigustust otsivatele” “mittetoimivatele” ja “negatiivsetele” hoiakutele (ja tänu oma “alamklassi kultuurile”). Aeg-ajalt puistab Oprah oma stuudiopubliku üle suure hulga tasuta tarbekaupadega, tõestamaks, et isiklik kaupade ja teenuste külluse maa on kättesaadav neile, kes mängivad Ameerika Süsteemi reeglite järgi. Autor, kes juhib tähelepanu asjaolule, et kapitalistlik süsteem tekitab strukturaalset vaesust miljonitele inimestele, isegi kui see pakub õnnelikke “võitja-võtab-kõik” juhuseid vähestele (sealhulgas Oprahile ning paljudele tema rikastele ja kuulsatele sõpradele), ei saaks seda mitte kunagi teha niisuguses kohas nagu “Oprah’s Book Club” ega ka tema saates, kus said (9. oktoobril, 2002) sõna Judith Miller ja Kenneth Pollack, kes väljendasid seisukohta, et Saddam Husseini “massihävitusrelvad” kujutavad tõsist ohtu Ameerikale ja kogu maailmale.

Isikupärase feministliku raha-guru Suzie Ormani populaarsetes telesaadetes ja videotes suunatakse ameeriklasi tegema isikliku jõukuse suurendamisest sügavalt spirituaalne kohustus. Neid häbistatakse selle eest, et need loovad ise oma majanduslikku viletsust, kuna nad ei pööra piisavalt tähelepanu sellistele armsatele inimese vabaduse ja võimaluste ilmingutele nagu näiteks isiklik 401K. Vaesust käsitletakse kui isiklikku psühholoogilist vaevust ning samas EI puudutata üldteada fakti, et see tuleneb sotsiaalsest rõhumisest ja majanduslikust tendentsist (riigi-) kapitalismi valitsemise all. Suzie oskab väga hästi õhutada inimesi võtma isiklikku finantsilist vastutust (ma olen ka ise temalt õppinud), kuid loomulikult ei ütle ta mitte midagi selles suunas, mis toetaks kollektiivset võitlust rahakate jumaliku võimu vastu, kes rõhuvad töölisklassi Paljusid ning odavdavad inimeksistentsi tähendust ja väärtust.

Populaarses ABC saates “Extreme Makeover: Home Edition” ehitab noor ja seksikas ehitusmeeskond tasuta unistustemaju välja valitud õnnetutele kandidaatidele, kes annavad endast teada kurbades videotes ja küsivad, millised spetsiifilised moraalsed omadused võiksid neid elus edasi aidata. Saade propageerib domineerivaid kodanliku moraali valesid sellest, kes väärib ja kes ei vääri rikkamate ja kõrgemal positsioonil olevate inimeste abi. Ootamatult sülle kukkunud majaehitust ei kaaluta kunagi inimeste puhul, kes vallandati selle eest, et nad ühinesid ametühingu organiseerimise kampaaniaga või kelle abikaasa võeti kinni immigrantide leidmiseks korraldatud haarangu ajal. Riigi ohjeldamatu institutsiooniline rassism (sealhulgas rassilistel eelarvamustel põhinevad majade müümise ja laenamise praktikad), mis on ikka veel väga elav, samas kui riik tähistab oma rassilise suhtumise väidetavat muutumist seoses Obama valimisega, ei kvalifitseeru kui faktor, mis määraks, miks vaene mustanahaline perekond võiks väärida abi.

Loodusõnnetused ning invaliidistavad isiklikud haigused, vigastused ja perekonnas asetleidnud surmajuhtumid tulevad korporatiivse paternialismi jaoks arvesse kui abi väärimist toetavad asjaolud. Seksismi, rassismi, kapitalismi või mingi nende kombinatsiooni ohvriks langemine aga mitte. Ametlikult auväärseks ja vääriliseks tunnistatud perekonnale garanteeritakse – suurte ja üles puhutud kogukondlike pidustuste saatel (ABC-Disney kingitusmaja saajatele määratud uute majade avamistele kutsutakse pealtvaatajatena kokku suured rahvahulgad) – uus maja, samas kui tagurlik ühiskondlik kord, millest ABC-Disney ja teised hiigelkorporatsioonid mööda vaatavad, jätab miljonid vähem “väärilised” (ja vähem õnnelikud) üle jõu käivate hüpoteekvõlgade, väljatõstmiste ja kodutuse meelevalda – kui nende vara eksproprieeritakse ning see läheb domineerivate finants- ja kinnisvaraasutuste kätte. Arusaam, et valitus peaks sekkuma, et tagada adekvaatne eluase kõikide jaoks, mis on sügavalt kooskõlas USA inimeste enamuse arvamusega, puudub loomulikult “tõsielusaates”, mis teeb erakorporatsioonid (konkreetsel juhul ABC) ainsaks legitiimseks heasoovliku sotsiaalse toetuse andjateks ning arbiitriks, kes otsustab selle üle, kes on sotsiaalselt abi vääriline.

Põlgus alam- ja töölisklassi enamuse vastu

NBC “Deal or No Deal” (Eestis “Võta või jäta” tõlk.) ei propageeri pelgalt isikliku rikkuse saavutamist (raskesti kättesaadav kohver ühe miljoni dollariga) kui põhilist elu mõtet. See demonstreerib ka töölisklassi inimeste ülevoolavat rumalust, kes paistavad väärivat oma vaesust, kuna nad ei suuda ilmselt teha ratsionaalseid valikuid, et võtta vastu pakkumine, milleks on näiteks 100 000 dollarit. Vastuseks saatejuht Howie Mandeli ja tema hüsteerilise stuudiopubliku avalikule tagant kihutamisele klammerduvad nad nagu rahast-joobunud lollpead unistuse külge saada miljonäriks, raisates märkimisväärseid summasid mõttetus võistluses varjatud “pankuri” ülekaaluka mõtlemisvõime ja teadmistega. Näidatakse, et nende majanduslikud raskused on nende endi viga. Ohjeldamatu ahnus, mis on Ameerika põhja viinud, paistab tõusvat alt üles.

Kujutluspilt vaestest ja töölisklassi inimestest kui rumalatest, laiskadest, moraalselt puudulikest ja ohtlikest idiootidest (NBC olustikukomöödia “Mu nimi on Earl” on selle kohta iseäranis selge näide), kes ei vääri demokraatiat, täidab domineerivat meelelahutusmeediat kogu skaalal. Vaeste põlgamise propageerimine paistab olevat peamine põhjus, miks valmivad niisugused grotesksed ja proto-rassistlikud kultuuritooted nagu Jerry Springeri ja Maury Povichi sõud, mis näitavad “alamklassi” kuuluvaid ebavõrdsuse ohvreid kui post-modernseid tsirkusevärdjaid, keda peamiselt valgetest kolledžitudengitest koosnevale ulguvale stuudiopublikule demonstreeritakse. Seesama põlgus on peamiseks tunnusjooneks politseid ülistavas tõsieluseriaalides nagu COPS ja päevases “väikeste asjade kohtu” seriaalides, nagu “Judge Judy”, kes vürtsitab oma abitute ( ja sageli mustanahaliste) ameeriklaste suhtes langetatavaid otsuseid õelate loengutega korralikust isiklikust käitumisest ja moraalsest vastutusest. Iseäranis meeldib kättemaksuhimulisele kodanlikule pereemale Judyle häbistada inimesi nende kohutava patu eest, milleks on töötus. Tema silmist ei paista mitte kunagi viha investorite-klassi eliidi vastu, kes juba pikka aega tagasi loobusid arendamast neid kasutuid, eraldatud ja tööpuudusest vaevatud getosid ja hispaaniakeelseid linnaosasid, mis pakuvad nii palju alla käinud inimmaterjali tema igapäevase telesaate jaoks.

Kõige selle taga on peidus üksainus sõnum: kes tahaks ilmutada mingitki solidaarsust selle haletsusväärse ja ohtliku pööbli suhtes, kes moodustab nii suure osa sellest rahvast, keda kirjeldatakse Ameerika säravatel Teleriekraanidel.

Kord ja seaduslikkus

Politsei (-riigi) ja kriminaaldraamad (“Law and Order” ja teised sellised) seavad oma eelduseks vana kodanliku kontseptsiooni (mis ulatub tagasi Thomas Hobbesi aega ja veel kaugemale), et inimloomus on oma põhiolemuselt nurjatu ning seetõttu läheb vaja karistava riigi regulaarset sekkumist. Võmme kujutatakse heatahtlike ja õiglaste tsivilisatsiooni agentidena. Väidetavad pahategijad on osa inimkonna põhjakihist, keda õilis politsei (ja imperialistlikud sandarmid globaalses ulatuses) peavad ohjama, et hoida ühiskond tagasi langemast õudusttekitavasse “looduslikku seisundisse”, mida kirjeldatakse näiteks sellistes filmides nagu “Kärbeste isand”.

Kodanikuvabadustel ei lähe nendes seriaalides eriti hästi. Advokaadid on kahtlased. Detektiividel ja süüdistajatel on sageli hämmastav vabadus kahtlusaluseid ähvardada ja manipuleerida ja ning neilt ülekuulamisruumisel ilma advokaadi juuresolekuta ülestunnistusi välja meelitada. Kodumaise politsei ja imperialistliku korra kangelaslikud agendid, nagu seriaali “24” tegelane Jack Bauer, kasutavad vabadust kehtestada niisugused reeglid nagu neile pähe tuleb, ignoreerides seejuures põhilisi kodanikuõiguste kaitseid ja tsiviliseeritud norme ning riigis kehtivaid ja rahvusvahelisi norme, seal kus “hädavajalik” (ehk: enamasti). Kõike seda tehakse head soovides ja ühskonna julgeoleku nimel ning selles pidevas 9/11 ajastu järgses autoritaarse “uue normaalsuse” hädaohu õhkkonnas, kus kellapomm on kohe-kohe plahvatamas. Sellised kodanikuõiguste peatamised on hädavajalikud, kui tegeletakse nii suure hulga inimsaasta ja metsluse õelate aspektidega – nii Ameerika tänavatel kui ka reetliku ja tumedanahalise maailma ohtlikes urgastes, slummides, mägedes, kõrbetes ja džunglites.

George Lopezi meelemuutus

Hiljutine George Lopez Show episood demonstreerib kenasti, kuidas korporatiivne meedia kirjeldab töölisklassi inimesi sellistena, kes pole väärt demokraatiat, austust ega solidaarsust. Möödunud aasta lõpul oli mul halb õnn näha viimast kümmet minutit saatest, kus Lopez mõistab, et ta on eksinud ja et tema naisel on õigus, selles, mis puudutab nende poega.
Eelnevalt oli George naine seriaalis väitnud, et Lopez juunior (LJ) peaks “püüdlema tähtede poole”: minema kolledžisse ja “saama rikkaks”. Olles ühe jalaga ikka veel kinni oma töölisklassi minevikus, soovitas George, et LJ teeks tublisti tööd ükskõik millisel töökohal, mida ta suudab leida, niipea kui ta on keskkooli lõpetanud. LJ töötab kohalikus tööstusettevõttes, kus George on vabriku juhataja.

Sel hetkel, kui ma lülitasin sisse “My TV” (telesaate tegelik nimi Iowa City 20. kanalil), oli George saanud siiski ilmutuse. Ta “näeb tulevikku” oma “nägemuses” ja see on ebameeldiv. Mingil kujuteldaval kuupäeval 20 aastat hiljem läheb Lopez tehasesse ja teatab, et kõik protsessid on automatiseeritud ja seega pole töökohtasid enam olemas. Käske täidavad nüüd robotid. Kõik seal olnud töölised, LJ nende hulgas, lähevad peast segi, kuna nende elu on läbi. Neil ei ole mitte kuhugi minna. See töö on kõik, mida nad teha oskavad. Nad kiljuvad ja nutavad haletsusväärsel moel, mis on vaevalt kavandatud selleks, et kutsuda esile empaatiat või solidaarsust.

Lopez ärkab oma “nägemusest” ja läheb tootmishoonesse oma poega vallandama. LJ on raevunud ja vannub, et ta tuleb vabrikusse tagasi peale keskkooli lõpetamist. Vastuseks sellele ähvardusele hakkab George teiste seal viibivate tööliste käest küsima, mida nad teeksid, kui tehas kinni pandaks. Lihtsameelsed töölised ei saa tema küsimusest aru ja satuvad hüsteerikasse. Nad arvavad, et ta teatab tehase sulgemisest ja hakkavad käituma nagu enesekontrolli kaotanud lapsed. (Läbi kogu “George Lopez Show” näidatakse Lopezi heatahtliku juhtimise all olevaid töölisi – nagu ka tema enda ema ja teisi eakaid kodanikke – lapsemeelsete tobukestena.) Pärast seda, kui Lopez on lihtsameelsed proletaarlased pisut maha rahustanud, pöördub ta oma poja poole ja ütleb, “Vaata, sa ei taha ju tegelikult lõpetada nii nagu mõni neist haletsusväärsetest lollpeadest, ega ju?”

LJ saab asjast aru. “Tänan Isa”, ütleb ta. Ta otsustab töölisklassi selja taha jätta ja kolledžisse minna, et ühel heal päeval (loodetavasti) rikkaks saada.

Lisaks sellele, et töölisi koheldakse kui lihtsameelseid mühakaid – võrrelge seda nende kirjeldust nende otsusekindlate aktsioonidega, mida võtsid ette firma Republic Window and Door (peamiselt latiinodest) töölised, kes hõivasid mullu detsembris vapralt oma Chicagos asuva töökoha, et tagada endale täielik palk ja koondamistasud, pärast seda kui neile teatati, et tehas kolme päeva pärast suletakse – see episood tõstis arusaama (kujutluse), et tuleb kohale jääda ning võidelda õiguse ja õigluse eest, kõrgemale arusaamast, et peamine on isiklik edenemine kapitalistlikul töökohal ja kui see pole võimalik, tuleb sealt lahkuda. [6]

NÕIARING

Essees kirjeldatud barjäärid, mis rahvalikku vastupanu tõkestavad – ebaadekvaatne informatsioon, ületöötamine/ajanappus ja korporatiivse meedia rünnakud solidaarsusele – on üksteist vastastikku tugevdavad. Kodanike puhul, kes pole aktuaalsetest sündmustest adekvaatselt informeeritud, on väiksem tõenäosus, et nad liituksid ametühingutega või hakkaksid võitlema valitsuse poolt korraldatava universaalse tervisekindlustuse eest. See soodustab üleliia pikkasid tööpäevi, kuna ametühingud on otsustava tähtsusega relvaks võitluses sobivalt piiratud pikkusega tööpäevade eest. Töötajate tohutud tervishoiukulud sunnivad tööandjate klassi töötundide hulka suurendama. Ameerika tööhõivel põhinev tervishoiusüsteem – kus toetust makstakse töötajate pealt ja mitte töötundide pealt – tekitab äriringkondadel tugeva strukturaalse motivatsiooni üritada saada nii palju tööd nii vähestelt töötajatelt kui võimalik, täites tekkivad lüngad toetust mitte saavate osalise tööajaga töötavate ja ajutiste töötajatega (Schor 1992, lk, 66).

Ületöötanud töötajatel ei ole piisavalt vaba aega, et saada adekvaatselt informeerituks ja muutuda ühiskondlikeks aktivistideks. Kuna neil pole aega ega energiat, et aktuaalsete sündmustega pidevalt ja kriitiliselt tegeleda – ja neid konteksti asetada – muutuvad nad veelgi kaitsetumateks valitseva korporatiivse elektroonilise meedia lühiintervjuude keeriste ja moonutuste ees. Olles sageli mentaalselt ja füüsiliselt kurnatud, on nad vastuvõtlikud nende õelate ja meelt-tuimestavate ahvatluste suhtes, mida pakub korporatiivse meedia ideoloogiliselt laetud – rohkem kui pelgalt “tähelepanu eemale juhtiv” (palun vaadake Street 2000 ja Street 2004A) – meelelahutuslik ja eneseabi kultuur, kus George Lopez ja teised murendavad järelejätmatult vaatajate kalduvust olla mingil moel solidaarne ja mobiliseeruda, mida läheb vaja selleks, et nõuda tööpäevade lühendamist, edendada universaalset tervishoidu, päästa elamisväärset ökoloogiat ning (laiemalt) sundida poliitikud liikuma kaugemale sellest korporatsioonide poolt kavalat valmis sepistatud poliitilise kultuuri “hädavajalikust illusioonist” ja “mõjusatest äärmuslikest lihtsustustest”.

Et demokraatia hauda veelgi sügavamaks kaevata, allutab korporatiivne televisioon oma vangid järeleandmatutele biheivioristlikutele rünnakutele, kasutades selleks kalleid ja nutikaid reklaame. Lisaks sellele, et nõnda propageeritakse atomiseerunud ja amoraalse materialistliku isekuse kultuuri ning vägistatakse rahva võimekust püsivalt mentaalselt keskenduda (kas ükski psühholoogia uurija on siiani söandanud seostada “Tähelepanu Puudulikkuse Häiret” telereklaamidega?), keelitavad need reklaamid masse tegema ostusid, mis soodustavad omakorda ületöötamist, toites sellega “töötamise ja kulutamise nõiaringi” (Schor 1992, lk. 107-138, Schor 1998, lk. 73-74).

REFORM JA REVOLUTSIOON

Kõigi nende ja veel mitmete teiste rahva vastupanu tõkestavate barjääride olemasolu pole sõjakalt riigikapitalistlikul maal üllatuseks. Ühiskond, milles jõukus kontsentreerub üha kitsama ärieliidi kätte – mis on ükskõik millise aruka definitsiooni kohaselt (kaasa arvatud Websteri järgi) kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele loomu poolest omane – hakkab taipama, et ühiskonna majanduslikud isandad töötavad selle nimel, et toetada ja põlistada ebavõrdsust ülioluliste kommunikatsioonsüsteemide (meedia) kontrollimise kaudu. Need isandad omavad ebaproportsionaalselt suurt osa sellest süsteemist. Nad nõuavad meediat, mis filtreerib, vormib ja “keerutab” informatsiooni või moonutab seda mingil muul moel ning kujundab rahva arusaamu ja väärtushinnanguid nii, et need oleksid kooskõlas valitseva klassi jätkuva domineerimisega. Nende meediasüsteem (mille omandiõigused ja kontroll kontsentreerub muidugi veelgi enam, vastavalt üldisematele majandus”seadustele” ja sellega seotud poliitilisele sekkumisele) eelistab isekaid ja autoritaarseid väärtushinnanguid üldistele hüvedele ja sotsiaalsele õiglusele. Seda ideoloogilist vildakust on näha nii “tõsises” üleriigilises “uudiste ja kommentaaride” meedias kui ka “kerges” korporatsioonide poolt kavalalt valmis sepistatud “populaarse” ja “meelelahutusliku” meedia valdkonnas (Street 2000; Street 2004A). Oma tööandja rollis (kuna nende kätte on kontsentreerunud omandiõigus tootmisvahenditele ja jaotuskanalitele, saavad nad ekspluateerida seda tohutut enamust, kes on sunnitud oma tööjõudu rentima) tahavad isandad samal ajal saada nii palju tööd nii vähestelt töötajatelt kui võimalik. Asjaolu, et ületöötamine ja vaba aja vähendamine õõnestab rahva võimekust kollektiivseks vastupanuks ning suurendab massi vastuvõtlikkust domineeriva meedia reaktsioonilistele ja autoritaarsetele sõnumitele on valitseva klassi jaoks tervitatav lisaboonus.

Aga see kõik ei tähenda, et poleks võimalik midagi teha selleks, et edendada rahvalikku demokraatiat, ilma et tuleks “ühiskond ise radikaalselt ümber kujundada”. Niisugune ümberkujundamine on täiesti kindlasti vajalik, kuid seni – ja kooskõlas põhjalikuma projektiga – saame ja peame me kasutama kogu seda aega ja ruumi, mida me suudame leida, et edendada (teiste asjade seas) USA töölisliikumise taas-laienemist ja taas-hoogustumist (alates Employee Free Choice Acti vastu võtmisest), jõudmist universaalse riikliku tervishoiusüsteemini (mis oleks nii lähedal ühe-maksja mudelile kui võimalik) ja (mis on kõige rohkem seotud käesoleva essee teemaga) suurt meediareformi, mille hulgas oleks mitte-kasumiliku ja mitte-kommertsliku meedia laiendamine, reaalne avalik ringhääling, reaalsed ühiskondlikud regulatsioonid eraringhäälingule ning suurte meediakonglomeraatide lammutamine, kasutades selleks trustide vastaseid seadusi, mis puudutavad spetsiifiliselt korporatiivse meedia monopoli (McChesney 1999, lk. 304-3114). Nende asjade saavutamine looks märkimisväärselt parema aluse radikaal-demokraatlikuks strukturaalseks muutuseks ning tundliku ja informeeritud demokraatliku poliitilise kultuuri üles ehitamiseks. Need looksid olulised uued võimalused töötajatele ja kodanikele, et ületada domineeriv ideoloogia sellel teel, mis viib välja esi-ajaloost ning eneseteadlikult klassideta, osalusel põhinevasse ja egalitaarsesse ühiskonda.

Me ei peaks edendama meediareformi isoleerituna teistest ja sellega seotud võitlustest, mis taotlevad valimisreformi, töötajate õigusi, naiste õigusi, kodanikuõigusi, immigratsiooniõigusi, ökoloogilist jätkusuutlikkust, universaalset tervishoiusüsteemi, hariduslikku õiglust, maksureformi ning osalemisel põhinevaid töökohti (ja koole ja kogukondi). Kuid korporatiivse meedia kompleks on juba ise ja iseenesest hämmastavalt võimas autoritaarse – praegusel hetkel USA-s juba potentsiaalselt totalitaarse (Wolin 2008; Carey 1997) – valitsemise keskus. Ma kahtlustan, kas see pole mitte kõige suurema võimuga institutsionaalne kompleks üldse, tänu oma aukartust äratavale võimekusele kujundada rahva kontsepte “reaalsuseset” ning töödelda masside meelsust selle suhtes, mis on inimese elus võimalik ja ihaldusväärne.

Lõppsõna
Üks lootust sisendav võimalus praeguses katsumusterohkes surutises on see, et majanduslik allakäik võib jätta ameeriklastele rohkem vaba aega ning anda neile võimaluse mõelda kriitiliselt selle ühiskonna ja maailma (sealhulgas ka meediamaailma) üle, kus nad elavad. Väljaanne The Wall Street Journal teatel: “Pole ameeriklastel aastakümneid nii palju aega käes olnud. …ameeriklased, kes seisavad silmitsi vallandamiste ja süngete majandusuudistega” otsivad “võimalusi, kuidas oma aega sisustada”. Ajalehe reporterid Nick Wingfield ja Pui-Wang Tam ütlevad, et aega kasutatakse üha rohkem selleks, et mängida online-mänge ning külastada interneti tööpakkumiste lehekülgi ja “sotsiaalse võrgustiku teenuseid, nagu Facebook, blogid ja diskussioonifoorumid” (Winfield ja Tam 2009). Külastuste arv veebileheküljel “General Hospital Forum” (kus räägitakse süžeede arengutest igapäevastes televisiooni seebiooperites) on tõusnud 20 000 külastuseni nädalas, samas kui mullu oli vastav näitaja 10 000. Lootkem siis, et mõned inimesed, kellel on uuesti “piisavalt aega”, jõuavad ka selliste kenade interneti ja trükimeedia väljaannete juurde nagu Znet, Z Magazine, Monthly Review, CounterPunch, Black Agenda Report ja Dissident Voice, kus käib regulaarne diskussioon praeguse ajastu peamiste rõhumisstruktuuride ja -ideoloogiate üle ning kus räägitakse alternatiividest domineerivatele sisemaistele ja globaalsetele institutsioonidele ja doktriinidele.

Märkused

1. Sirota märkus, et “nüüd me näeme” paistab olevat üsna hilinenud. Vaata Street 2008 (allikad on ära toodud allpool), lk. 1-58 (sisaldab peatükki “Obama’s ‘Dollar Value’”), kus on üskikasjalik arutelu Obama poliitilisest eluloost, mis viitab sellele, et Obama viimased teened Wall Streetile ja korporatiivsele Ameerikale pole sugugi üllatavad. Vaata ka Silverstein 2006 ja Reed 1996, et saada ülevaade Obama varasemast korporatiivsest seotusest.
2. Vaata Pollin 2003. lk. 20-75, kus on kasulikud mõttekäigud sellest, kuidas Wall Streeti Demokraadid panid Bill Clintoni valitsemisajal aluse tulevastele majandusprobleemidele.
3. Üleriigiline nartsissistlik arusaam Ameerika Ühendriikidest kui eriliselt heasoovlikust, demokraatlikust ja ettenägelikust super-riigist, mis kasutab vägivalda ainult headel ja demokraatlikel eesmärkidel ning millel on unikaalne Jumala ja/või Ajaloo poolt antud võime suunata inimkonna tulevikku.
4. Nagu Hitchens täpsustab: “Kõige edukam on eliit, kes suudab saavutada heitliku rahvahulga siira lojaalsuse; kes suudab näidata, et tal on kõige “tihedamalt seotud” rahva muredega; kes suudab ette aimata avaliku arvamuse pulssi ning selle tõususid ja mõõnasid; lühidalt, kes suudab olla kõige vähem selgelt “elitistlik””, andes rahvalikult-kõlavaid tõotusi, mis on “varustatud “eelnevalt kokku lepitud” märksõnadega, tänu millele suudavad pankurid ja toetajaid neid avaldusi eristada”.
5. On küllaltki huvitav, et Naomi Kleini jaoks paistab tähistavat neoliberaalse ajastu algust Tšiili 9/11. Vaata Klein 2007.
6. George saab oma ülemuselt teada, et tehas läheb tegelikult sulgemisele, kuna “mingi Mehhiko korporatsioon” ostis selle üles ja kavatseb nüüd tootmise Mehhikosse üle viia. “Nad ajasid kohale autokoorma täie peesosid,” ütleb George ülemus. “Mul on kahju, George. Selline on äri.” On üsna tähenduslik, et episoodi kirjutajad lasevad just “Mehhiko korporatsioonil” tehase osta ja sulgeda ning tootmise Mehhikosse üle viia. See on täpselt sedasorti asi, mille poolest USA korporatsioonid kuulsad on, kui nad otsivad lakkamatult madalamaid tööjõukulusid, madalamaid makse ja nõrgemaid regulatsioone.

Kasutatud kirjandus

Kate Adams and Charles Derber 2008. The New Feminized Majority (Boulder, CO: Paradigm, 2008).

Gar Alperovitz 2005. America Beyond Capitalism: Reclaiming Our Wealth, Our Liberty, and Our Democracy (Hoboken, NJ: John Wiley, 2005).

Larry Bartels 2008. Unequal Democracy: The Political Economy of the New Gilded Age (Princeton, NJ: Princeton University Press, 2008),

David Brooks 2007. “Obama, Gospel and Verse,” New York Times, April 26, 2007.

Alex Carey 1997. Taking the Risk Out of Democracy: Corporate Propaganda Versus Freedom and Liberty (Urbana, IL: University of Illinois Press, 1997)

Chicago Council on Foreign Relations 2004. Global Views (Chicago, 2004).

Noam Chomsky 2003. Hegemony or Survival: America’s Quest for Global Dominance (New York: Metropolitan, 2003).

Noam Chomsky 2006. Failed States: The Abuse of Power and the Assault on Democracy (New York: Metropolitan, 2006).

Noam Chomsky 2009. “Elections 2008 and Obama’s ‘Vision.'” Z Magazine (February 2009).

Jason Deparle 2009. “American Welfare System Failing to Grow as Economy Lags,” New Times, February 2, 2009, A1.

Charles Derber and Yale R. Magrass 2008. Morality Wars: How Empires, the Born-Again, and the Politically Correct Do Evil in the Name of Good (Boulder, CO: Paradigm, 2008).

John Bellamy Foster and Robert W. McChesney 2009. “A New Deal Under Obama?” Monthly Review (February 2009).

Susan George 2008. “Transforming the Global Economy” (Schumacher Lecture), ZNet (October 10, 2008), read at www.zmag.org/Znet/viewArticle/19708

Jacob S. Hacker and Paul Pierson 2005. Off Center: The Republican Revolution & the Erosion of American Democracy (New Haven, CT: Yale University Press, 2005).

Chris Hedges 2009. It’s Not Going to Be Ok,” Truthdig (February 2, 2009), read at www.truthdig.com/report/print/20090202_its_not_going_to_be_ok/

Christopher Hitchens 2000. No One Left to Lie To: The Values of the Worst Family (New York: Verso, 2000)

Martin Luther King Jr. 1969. “A Testament of Hope” (January 1969), reproduced in Martin Luther King, Jr.., A Testament of Hope: The Essential Writings and Speeches of Martin Luther King, Jr., ed. by James M. Washington (San Francisco, CA: Harper Collins, 1991), p. 315.

Naomi Klein 2007. The Shock Doctrine: The Rise of Disaster Capitalism (New York: Metropolitan, 2007)

Paul Krugman 2009. “Wall Street Voodoo,” New York Times, January 18, 2009.

Robert Lavigna 2002. “Neoliberal Chile: A Sketch,” Terra Incognita (2002), read at www.terraincognita.50megs.com/neoliberal.html

Larissa MacFarquhar 2007. “The Conciliator: Where is Barack Obama Coming From?” The New Yorker (May 7, 2007).

Robert W. McChesney 1997. Corporate Media and the Threat to Democracy (New York, NY: Seven Stories 1997),

Robert W. McChesney 1999. Rich Media, Poor Democracy: Communication Politics in Dubious Times (New York, NY: New Press, 1999).

David Montgomery 1967. Beyond Equality: Labor and the Radical Republicans, 1862-1872 (New York, 1967).

Bill Moyers 2009. “Bill Moyers’ Journal” (February 6, 2009), read transcript at http://www.pbs.org/moyers/journal/02062009/transcript1.html

David Nibert 2000. Hitting the Lottery Jackpot: Government and the Taxing of Dreams (New York: Monthly Review Press, 2000).

Barack Obama 2006. The Audacity of Hope: Thoughts on Reclaiming the American Dream (New York: Crown, 2006)

Robert Pollin 2003. Contours of Decent: U.S. Economic Fractures and the Landscape of Global Austerity (New York: Verso, 2003).

Michael Puette 1992. Through Jaundiced Eyes: How the Media View Organized Labor (Ithaca, NY: Cornell University Press, 1992).

Adolph Reed, Jr. 1996. “The Curse of Community,” Village Voice (January 16, 1996), reproduced in Reed, Class Notes: Posing as Politics and Other Thoughts on the American Scene (New York, 2000).

Juliet Schor 1992. The Overworked American (New York: Basic, 1992).

Juliet Schor 1998. The Overspent American (New York: Basic, 1998).

Ken Silverstein 2006. “Barack Obama, Inc.: The Birth of a Washington Machine,” Harper’s (November 2006).

David Sirota 2009. “Blacklisting Progressives: The Untold Story Beneath the Daschle Headlines,” Open Left (February 4, 2009), read at
www.commondreams.org/view/2009/02/04-1

Paul Street 2000. “More Than Entertainment: Neal Gabler and the Illusions of Post-Ideological Society,” Monthly Review (February 2000):58-62.

Paul Street 2002. “Labor Day Reflections: Time as a Democracy Issue,” ZNet Sustainer Commentary September 5, 2002), read at www.zmag.org/zspace/commentaries/1338

Paul Street 2003. “‘People Profit From Trade,'” ZNet Magazine (March 9, 2003), at http://www.zmag.org/content/showarticle.cfm?SectionID=13&ItemID=3210

Paul Street 2004. Empire and Inequality: America and the World Since 9/11 (Boulder, CO: Paradigm, 2004).

Paul Street 2004A. “Killing Us Softly: Politics and Entertainment,” ZNet Magazine (April 21, 2004), available online at http://www.zmag.org/content/showarticle.cfm?SectionID=21&ItemID=5372.

Paul Street 2008. Barack Obama and the Future of American Politics (Boulder, CO: Paradigm, 2008)

Paul Street 2008A.”Barack Obama: The Empire’s New Clothes,” Black Agenda Report (November 12, 2008), read at http://www.blackagendareport.com/index.php?option=com_content&task=view&id=879&Itemid=1.

Paul Street 2008B. “Americans’ Progressive Opinions v. “the Shadow Cast on Society by Big Business,” ZNet Sustainer Commentary (May 15, 2008), read at http://www.zcommunications.org/zspace/commentaries/3491.

Nick Wingfield and Pui-Wing Tam 2009. “Out of Office: Job-Loss in an Age of Blogs and Twitter,” Wall Street Journal, February 3, 2009, A11.

Sheldon Wolin 2008. Democracy Incorporated: Managed Democracy and the Specter of Inverted Totalitarianism (Princeton, NJ: Princeton University Press, 2008)

***

Originaal: Paul Street. 10 veebruar 2009.
The Resistance Gap: On Media, Time, and the Curious Absence of Riots

Advertisements

Kommentaarid

1. analyytik - 6. märts 2009

Veidi samal teemal artikkel ilmus äsja Sirbis. Samal teemal siis selles mõttes, et kuidas meedia inimesi töötleb. Selles mõttes ka sarnane, et üsna pikk. Pigem isegi uurimus kui artikkel.

Kas sõjahirm või sõjaootus?
Mati Hint
Sirp, Number 9 (3242), 06.03.2009, sotsiaalia

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8276:kas-sojahirm-voi-sojaootus&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3242

2. Hubbil - 7. märts 2009

See artikkel on pigem pikk. Uhel nendest paevadest loen ma selle labi. Raskelt akadeemiline kogu viidete sarjaga.

Mind hairib pisut see vaide, et ameeriklastel on nuud rohkem aega moelda ule oma elu ule. Hairib on hairekella moistes. Sireen katusel (mis on siiani olemas suurlinnades) peaks puhuma ameeriklaste peadesse uued tuuled? Kui raakida konservatismist kui eilse elu pooldajatest, siis ameeriklased on padukonservatiivsed ja neid ei hairi mitte poolt peerugi mis toimub Euroopas. Mingi Balti riik on hadas? Parim vastus sellele oleks mittediplomaatiliselt, minge persse, meid ei huvita. Kuna USA siiski puuab kehastada endast maailma juhtivat riiki, siis on nende tahelepanu olnud osutatud ka Balti riikidele. Need viimased on nuud jaanud tahelepanuta.

Raske kriis uhiskonnas, nagu Eesti. Vaja luua uued kontaktid umbritseva maailmaga.

3. Hubbil - 7. märts 2009


Mul laheb toesti silm marjaks, kui ma naen andekaid inimesi. Minu jaoks on naiste hulgas esimesel kohal Maria Callas ja kohe peale seda tulevad Janis Joplin ja Amy Winehouse. Andekate meeste suhtes mul tundeid ei ole, pigem tahaks ara vaanata ule kurgi. Macho asi.

4. Hubbil - 7. märts 2009

Mind on vahe asju vapustanud. Uks oli koera auto alla jaamine mida ma nagin labi akna kui ma olin 12 aastane ja praeguse Liivalaia gumnaasiumi opilane ja teine oli mikroskoobis nahtud kinglooma suremine kui ma olin Tartu Ulikoolis.. See ei ole mitte nali. Kingloom , mis suri, muutus rohelisest varvist must-valgeks minu silmade all.

Mul on sugav kahtlus, kas keegi saab aru millest ma raagin. Bakterid, koerad? Aga ma ei hooli mitte poolt …. selle parast, et uks eestlane motleks sama moodi kui mina. Nuud, veidi kainemalt, see oli provokatiivne. Argake ules eestlased, hakkame koos motlema.

5. Hubbil - 9. märts 2009

Hasti, ma valetasin pisut, Shakespeare, Bertrand Russell ja Buckminster Fuller oleks tegelased, kellele ma ei teeks midagi halba. Veel moned isased, kelle suhtes mul on respekt. Nikola Tesla ja Andrian Nikolajev tulevad meelde. Viimane selle parast, et ta on vist esimene ugri, kes on kosmoses kainud.

Minu tagasihoidliku arvamuse jargi peaks kosmosesse saatma selle karvase louaga poliitiku. Mis ta nimi nuud oligi. Mommik? IRL nagu ja enesepoolt kirjeldatud ajalooline ajaloolane? Kurat, ei tule nimi meelde. Aga kurat temaga.

6. Hubbil - 9. märts 2009

Aga suhtuge palun minusse leplikult, palun. Ma kaitun monikord nagu ahv, kelle kaes on granaat, kunagi ei tea millal see lahti laheb ja kuhu visatakse.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: