jump to navigation

Tudengid tõstavad mässu 23. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
trackback
Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: www.archimage.co.uk

Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: http://www.archimage.co.uk

1968. aasta vaimsus on uuesti ärkamas.
Kirjutas: Emily Dugan

Üliõpilaslinnakute istumisstreigid algasid reaktsioonina Gaza rünnakuile, kuid praeguseks on rahutus juba laiemalt levinud ning tähelepanu on hakatud pöörama ka teistele teemadele.

(Pühapäev, 8. veebruar)
See on tudengite iPodi põlvkond: poliitiliselt ükskõiksed ja isekast tarbimisühiskonnast pärit noored, kes anduvad mõned aastad hedonismile ja pärast maanduvad tulusale töökohale kesklinnas. Enam mitte. Ühendkuningriigi ülikoolides on toimunud maavärinale sarnanev muutus.

Rohkem kui 20 ülikoolis Ühendkuningriigi eri piirkondades on tuhanded tudengid hõivanud auditooriume, büroosid ja teisi hooneid ning korraldanud istumisstreike. Tundub nagu oleks 1968 aasta vaimsus ülikoolidesse naasnud.

Kuigi praeguste massiliste protestide käivitajaks oli olukord Gazas, on poliitilise entusiasmi tõus kandunud nüüd juba ka teistesse valdkondadesse.

John Rose, üks omaaegsetest Londoni Majanduskooli (LSE) tudengitest, kes 1968. aastal koos Tariq Aliga barrikaadidele ronisid, andis möödunud nädalal kaheteistkümnes hõivamistega seotud ülikoolis loenguid olukorrast Gazas.

“Praegune erineb kõigest, mida oleme pikka aega näinud,” ütles ta. “Valitseb tõeline ja suur viha Iisraeli tegude vastu.”

“Minu arvates on väga tõenäoline, et näeme sel aastal veel tudengite väljaastumisi. Seejuures on huvitav just aserektorite närvilisus ja nende valmisolek nõudmistele järele anda; see näitab, et tegu on millegagi, mis võib väga hästi muutuda [veel üheks] 1968. aastaks”

Sündmused algasid 13. jaanuaril 24 tundi kestnud hõivamisega õppeasutuses nimega School of Oriental and African Studies (SOAS) ning pärast seda levisid istumisstreigid üle kogu riigi. Nüüdseks on hõivamisi korraldatud järgmistes kohtades: LSE, Essex, King’s College London, Birmingham, Sussex, Warwick, Manchester Metropolitan, Oxford, Leeds, Cambridge, Sheffield, Bradford, Queen Mary, Manchester, Strathclyde, Newcastle, Kingston, Goldsmits ja Glasgow.

Tudengite esitatud nõudmiste hulgas on relvatööstusesse ja relvakaubandusse tehtavate investeeringute vähendamine; õppimisvõimaluste pakkumine Palestiina tudengitele, tagada Palestiinasse raamatute ja uute arvutite saatmise tagamine ja hukkamõist Iisraeli rünnakutele Gazas.

Tehnoloogia on muutnud need väljaastumised eelmiste põlvkondade omadest erinevaks ning võimaldanud rahvaliikumisel kasvada hämmastava kiirusega. Ajaveebide kaudu levisid uudised edusammudest kiiresti ja meeleavaldused kasvasid üleriigilisteks.

Eile, ainult kolm nädalat pärast esimest istumisstreiki SOAS-s, kogunesid tudengid Brikbacki kolledžisse, et panna paika üleriigiline strateegia. Kohtumisel andsid tooni sõnavõtud Stop the War-liikumise juhtidelt, nagu Tony Benn ning parlamendi liikmed George Galloway ja Jeremy Corbyn. Samuti moodustati parlamendis üliõpilaste tegevuse toetamiseks Early Day Motion.

Kuu lõpul kogunevad tudengid üle kogu riigi üldrahvalikule demonstratsioonile, et kutsuda üles õppemakse kaotama. Meeleavalduse korraldajate sõnul on huvi ettevõtmise vastu tohutult kasvanud pärast seda, kui Gaza sündmustest tingitud hõivamised edukalt sujusid.

Aserektorid ja direktorid on läbirääkimiste laua taha toodud ja enamikus ülikoolides on nad vähemalt mõne nõudmise osas ka järele andnud. Tudengite edu tähendab, et nüüd on käimas uus protestide ring. Kolmapäeval alustati kahe uue hõivamisega Strathclyde ja Mancesteri ülikoolides ning reede õhtul alustasid Glasgow ülikooli tudengid samuti istumisstreiki.

Emily Dreyfus, 21-aastane poliitiline aktivist ja klassikaliste keelte kolmanda kursuse tudeng Oxfordist, oli üks neist umbes kaheksakümnest üliõpilasest, kes hõivasid ajaloolise Bodleiani raamatukogu hoone kesklinnas ja nõudsid, et ülikool mõistaks Gaza rünnakud hukka ning nõuaks relvatööstusesse ja relvakaubandusse investeerimise vähendamist. Ta ütles: “Siia tulles avastasin ma, et Oxford oli täielikus poliitilises varjusurmas, nüüdseks on kõik hoopis teisiti. Paistab olevat üha enam poliitikast kõnelevaid inimesi, ning see on nii erutav. Tänu tuleb anda tänapäeval meie käsutuses olevatele kommunikatsioonivahenditele, näiteks Facebookile.”

National Union of Students president Wes Streeting ütles: “See, mida me oleme seoses Gaza probleemiga näinud, on ühe konkreetse protestivormi – ehk hõivamise – taaselustumine. On möödunud palju aega, kui viimati nii mastaapseid tudengite korraldatud hõivamisi nägime. Oli ka juba viimane aeg tudengiliikumine uuesti käima saada ja mõjukaks muuta.”

Asutused, kus seni pole aktivismi eriti esinenud, on nüüd samuti sellega kaasa läinud. Fran Legg oli üks tudengitest, kes rajas kuu aega tagasi esimese Stop the War koalitsiooni uurimistöödega tegelevas Queen Mary ülikoolis Londonis. Nüüd tuntakse nende ühenduse vastu suurt huvi.

“Nii ulatuslikku tudengite aktiivsust pole pärast kuuekümnendaid ja seitsmekümnendaid veel nähtud,” ütles ta.

“Praegune läheb ajalukku tudengite mobiliseerumise uue ringina ja me loome pretsedendi. Gaza on hetkel peamine teema, aga vaatame juba kaugemale. Näeme Gazat hüppelauana teistele protestidele ning komitee rajamiseks, tagamaks, et ülikoolid paigutavad raha ainult eetiliselt.”

Kuna on tegemist tudengite põlvkonnaga, kes maksab ülikoolidele märkimisväärseid otseseid õppemakse, siis on tugevam ka nende jõud läbirääkimisi pidada. Nende huvi oma kolledži rahapaigutuste vastu on saanud uue legitiimsuse, sest investeeritakse osaliselt nende endi raha.

Ms. Legg ütles: “Esimest korda on nüüd olemas tudengid, kes saavad direktorid nõupidamiste laua taha tuua ja öelda, et nad ei taha, et nende õppemaksudest rahastatakse sõda. Kõik tahavad teada, kuhu nende raha läheb.”

Aktivist: “Tudengid näevad, et nad suudavad midagi ette võtta”

Katan Adler, 22-aastane tudengiliider räägib Manchesteri ülikooli hõivamisest

Me hõivasime ülikooli kolmapäeval ja jätkame seda siiamaani. Tudengiliidu erakorralisele koosolekule tuli üle 500 inimese ja pärastlõunal võtsime üle aserektori haldushoone. Iisraeli rünnak Gazale ajas inimesed vihaseks ja saime blogide kaudu teada teistes ülikoolides toimunud hõivamistest. See on suurim tudengite kampaania, mis meil on olnud ja samuti kõige ulatuslikum. Jääme kohale, kuni ülikool võimaldab meil aserektoriga kokku saada. Minu arvates näevad tudengid võimalust midagi ette võtta ka teistes valdkondades, nagu näiteks sõda Iraagis ja Afganistanis ning samuti haridussüsteemi küsimustes: valitsuse vastuseis peatada hariduse üleviimine turumajanduslikele põhimõtetele, on esilekutsunud suure pahameele.”

1968. aasta veteran: “See muutis meie elu”

John Rose, 63-aastane endine tudengiorganisaator Londoni Majanduskoolis 1968. aastal. Praegu lektor ja Lähis-Ida teemaliste kirjutiste autor.

“Ma tulin LSE-sse 1966. aastal äärmiselt naiivse liberaalse tudengina ja lahkusin sealt 1969. aastal revolutsioonilise sotsialistina. See muutis meie elu. Ma olin üks tudengiorganisaatoritest koos Tariq Aliga ning võtsin osa demonstratsioonidest ja hõivamistest. Arvasime, et tulemas on revolutsioon. Mõtlesime, et tudengite massiväljaastumised võivad kukutada kapitalismi ja tuua ehtsa võrdsuse. Mõistmine, et seda ei juhtu, võttis veidi aega.”

“See ei olnud lihtsalt tänavarahutuste korraldamine ja lõbutsemine, see oli poliitiline väitlus, mis katsus läbi kõik need endastmõistetavused, mis meil maailma suhtes olid. See oli väga intensiivne periood ja jõulised mälestused sellest jäävad igaühega, kes selles osales. Mälestus nendest aegadest, mis on mind aktiivsena hoidnud.”

“See oli fantastiliselt ülev tunne: me hakkasime mõistma, et massiväljaastumised võivad asju muuta. Kui see kord algas, kujunes meil välja isu selle järele ja me hakkasime pidama masside aktiivsust poliitika tegemise meetodiks: seesama, mis praegu toimub. Inimesed on tüdinud pankuritest, poliitikutest ja eliidi institutsioonidest. Sajad inimesed meie hulgas mõtlesid 1969. aastal, et revolutsioon on tulemas, aga võib-olla tuleb see hoopis praegu.”

***

Originaal: Emily Dugan. 13. veebruar 2009. Students are revolting: http://www.zcommunications.org/znet/viewArticle/20558

Advertisements

Kommentaarid

1. Hubbil - 24. veebruar 2009

Siin Kanadas on poliitiline aktiivsus Iisraeli suunas ka tousuteel, seekord ametiuhingu poolt, mis koondab enda alla ulikooli opetajaid, CUPE, uks suurimatest Kanada ametiuhingutest. Nad kutsuvad ules blokeerima koik akadeemilised sidemed Iisraeliga. Uurima valja, kas moni Kanada ulikool teeb koostood Iisraeli sojatoostusega.

Meedias on labi vilksatanud ka teateid ulikoolide kampustes toimuvast, kus anti-Iisraeli protestijad naiteks York University’s solvasid oma juutidest kaasopilasi.

Igatahes, Kanada juudiorganisatsioonid on votnud endale nuud kaitsva positsiooni, ma pole seda ennem nainudki, nad on alati olnud rundav pool.

Vist koik maailmas ootavad praegu, kuhu suundub Barack Hussein Obama. Raagitakse, et ta on oma kae vahele pannud Iisraeli valitsuse moodustamisele. Ei Avigdor Liebermanile, vene immigrandile, kes on purunatsionalist. Musteerium ka minule, mis saab edasi.

2. analyytik - 1. märts 2009

NYU Students Occupy Building
Thursday, 19 February 2009

http://www.socialistappeal.org/content/view/681/73/


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: