jump to navigation

Lootus, usaldus ja pisikene majanduslangus 24. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, majandus, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: Robert Reich, 1993 – 1997 USA tööminister.
Kui kunagi hakkavad ajaloolased kirjutama sellest pisikesest majanduslangusest, mis toimus aastatel 2008 kuni 2010, tuleb neil korduvalt kasutada sõna „usaldamatus”.

Rahaturud on vabalanguses, kuna keegi ei usalda enam majandusaruandeid. Pankade, kinnisvara, kindlustuse ja teiste finantssektori aktsiate odavmüügid virgusid unest peale Geithneri abiplaani, kuna valitsuse lubadused aidata probleemseid panku, oli ootused liialt kõrgele kruvinud. Nüüd on kõigil (isegi Alan Greenspanil) täiesti selge, et ainus lootus, et keegi hakkaks usaldama seda, mis kirjas pankade bilansis, tekib vaid siis, kui pankade reguleerijad võtavad probleemsed pangad üle ja teevad nende finantsaruannetes korraliku puhastustöö.

Isegi sel juhul peab Geithner olema realist, et mõista, mida üldse on võimalik saavutada. Õhku kirjutati ju peaasjalikult raamatupidamise aruannetesse. Alates 2003. aastast kahekordistus Ameerika aktsiaturgudel just finantsteenuste sektori indeks ja saavutas oma tipu aastal 2007. 2007. aastal moodustas finantsteenuste sektor S&P 500 indeksi turuväärtusest 22 protsenti. Praegu on see umbes 12,5 protsenti ja kukub jätkuvalt. Selline järsk langus ei pruugi majandusele sugugi halb olla, pigem vastupidi. Mida ülepea-üldse kujutas finantssektor 2007 aastal? Suurem osa soovunelmatest baseerus spekulatsioonidel, eriti optimistlikel (ja ebatäpsetel) riskihindamise mudelitel ja otsestel valedel. Ehk teisisõnu öeldes: mida rutem me finantssektorist õhu välja laseme, seda kiiremini saab tegelik majandustegevus hakata taastuma.

Samas on usaldamatus majanduse vastu levinud kogu maailmas. Kui paar aastat tagasi oli vaid USA laenuturul pisut probleeme usaldamatusega, siis hetkel on selle inetud tagajärjed levinud kõikidele rahaturgudele ja ebaadekvaatsesse ülemaailmsesse nõudlusesse (mida suunavad hirmunud ameerika tarbijad).

Ida-Euroopa habras majandus on kokkukukkumise hirmus. Venemaa majandus juba upub. Suurem osa Ladina-Ameerikast vaevleb. Ning eriti muret tekitav: Jaapani allakäik süveneb. Isegi Hiina, kelle ülikiire majandustõus tundus olevat peatamatu, roomab suhteliselt aeglaselt. Rahvusvahelised investorid väldivad riske ja tarbijad kükitavad vaikselt nurgas.

Seda kõike arvestades pole Ameerika stimuleerimise plaan sugugi piisavalt suur. Vähemalt võiksid kõik suuremad majandusriigid seda proportsionaalselt kahekordistada. Kõik maailma keskpangad peaksid jätkama intressimäärade alandamist ja luhvtitama oma laenurahasid. Pankade toetamine peaks olema koordineeritud ja hoiduda tuleks protektsionismist.

Sellises majanduse usaldamatuse õhkkonnas on eluliselt oluline, et president Obama ja tema administratsioon parandaksid majanduse usaldusväärsust. Valede ootuste tekitamine võib teha hoopis rohkem kahju kui kasu. Telesaates “Good Morning America,” ütles endine USA president Bill Clinton, et tema sooviks, et Ameerika inimesed teaksid, et „Obama on kindel, et me tuleme sellest välja ja ta tunneb, et pikaajalises perspektiivis läheb kõik hästi .. Ma lihtsalt sooviksin, et ta oleks lõpetanud oma jutu öeldes, et tema on lootusrikas ja täielikult veendunud, et me tuleme sellest välja.” Clintoni soovitus on arusaadav kuid vale. Optimistlikud jutud praegusel hetkel on nii sobimatud sellega, mida enamus ameeriklasi (ja ka teised mujal maailmas) teavad ja on kogenud ja selline jutt võib kahjustada Obama usaldusväärsust.

Tõde on see, et keegi ei tea kui kaua see kriis veel võib kesta või kuidas seda pidama saada. Kõik, kes väidavad vastupidist, on mitteusaldusväärsed. Kuna usalduse taastamine on majanduse taastamisel nii olulisel kohal, siis peavad meie juhid olema eriti ettevaatlikud, et nad ei annaks välja veksleid valedele lootustele.

Originaal: Robert Reich. 20. veebruar 2009. Hope and Trust, and the Mini Depression.

Advertisements
%d bloggers like this: