jump to navigation

Kas Venemaa on vaenlane või partner? 26. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, tõlkelood.
Tags:
trackback

joschka_fischer1Kirjutas: Joschka Fischer, endine Saksamaa välisminister.
19 aastat on lääs (Ameerika ja Euroopa) põigelnud vastamisest kriitilisele strateegilisele küsimusele: millist rolli nii ülemaailmselt kui ka Euroopas peaks endine nõukogude Venemaa tegelikult mängima? Kas teda peaks kohtlema kui keerulist partnerit või kui strateegilist vaenlast?

Isegi kui eelmise suve kriisi ajal, mil Venemaa oli välksõjas Gruusia vastu ja valiku tegemine muutus ülioluliseks, ei pakkunud lääs mingit vastust Venemaa küsimusele. Järgides enamust Ida-Euroopas, Ühendkuningriigis ja Bushi administratsiooni, on vastus „strateegiline vaenlane”. Kuid enamus lääne-euroopat eelistab Venemaad näha kui „keerulist partnerit”. Mõlemad vaated küll näiliselt välistavad teineteist, kuid neil on ka üks ühine joon: kumbki pole oma vastust lõpuni läbi mõelnud.

Kui käsitleda Venemaad strateegilise vaenlase seisukohalt ja vaadata kuidas Putin taastab Suur-Venemaa poliitilist võimu, mis omakorda kahjustab õigusriiki nii sise- kui välispoliitiliselt, peaks lääs oma käitumiskava tõepoolest põhjalikult muutma.

Kuigi Venemaa pole enam see superjõud, mis ta oli nõukogude ajajärgul, on tema sõjajõud siiani nii Euroopa kui Aasia mastaabis suured. Selleks, et tegeleda arvukate piirkondlike konfliktidega (Iraan, Lähis-Ida, Afganistan/Pakistan, Kesk-Aasia, Põhja-Korea) ja ülemaailmsete probleemidega (kliima probleemid, desarmeerimine, relvade kontroll, tuumarelvastuse leviku tõkestamine, energiaga varustamise kriis), millel on Lääne tegevuskavas oluline roll, on koostöö Venemaaga möödapääsmatu. Minnes vastuseisu Moskvaga ja tekitades nn „uue väikese Külma Sõja”, saaksid eelnevalt nimetatud tegevuskavad kahjustatud või vähemalt muutuks nende rakendamine oluliselt keerulisemaks. Seega peaks küsima, et kas oht, mis Venemaalt lähtub, on nii tõsine, et lääs peaks oma strateegilised kavad tõeliselt ümber tegema? Ma arvan, et see pole nii.

Putin teab Venemaa tähtsat positsiooni energiajulgeoleku küsimustes ja tema energiapoliitikad on strukturaalselt väga haavatavad. Seda eriti ajal, mil nafta hind on langenud alla 40 dollari barrelilt. Putin teab seda.

Demograafiliselt on Venemaa dramaatilises languses ja tema majandus ning sotsiaalolukord teeb vähikäiku. Infrastruktuurid on vanaaegsed ning investeeringud haridusse ja kutseõppesse liiga väikesed. Majandus toetub põhiliselt vaid energia ja maavarade ekspordile ning selle moderniseerimise pingutused sõltuvad peamiselt Läänest, eriti Euroopast.

Tänu oma geopoliitilisele asukohale ja potentsiaalile jääb Venemaa alatiseks Euroopas ja Aasias strateegiliseks teguriks ning seda ei saa ignoreerida. Seega on Venemaa integreerimine strateegilise partnerina Lääne huvides. Kuid see vajab läänelt poliitikat, mis baseeruks pikemas perspektiivis mõtlemisele ja enesekindlale ning tugevale jõupositsioonile, kuna Kreml tajub igat signaali eraldumisest ning nõrkusest kui Suur-Venemaa poliitilise jõu taastumist.

Mõned kuud tagasi tuli Venemaa OSCEs välja ettepanekutega rääkida läbi uue Euroopa korra teemadel. Venemaa leiab, et lepingud, mis tehti 1990ndatel baseeruvad Venemaa nõrkusele tollel ajal ja ta sooviks neid muuta. Moskva üks olulisimaid eesmärke on nõrgendada või täielikult muuta NATO kui venevastase sõjalise organisatsiooni olemust ja taastada enda mõju Ida-Euroopas ja Kesk-Aasia piirkondades.

Aga Putin teeb suure vea, kuna sellised eesmärgid pole lääne jaoks aktsepteeritavad ja Kreml ei ole siiani aru saanud, et parim ja kõige efektiivsem garantii NATO eksistentsile oli ja on siiamaani, Venemaa agressiivne välispoliitika.

Endise marksismi-leninismi emamaa liidrid ei paista siiani olevat võimelised lugema ridade vahelt. Kui Venemaa valitsus tõesti tahaks muuta oma postsovjetlikku staatust, peaks ta eelkõige panustama võrdväärsetel alustel toimivatele suhetele oma naabritega ja sellega vähendama, mitte suurendama, seal valitsevaid hirme.

Kuid Lääne mõtlemine on suhteliselt sarnane: ühelt poolt on uue Euroopa printsiibid defineeritud OSCE poolt 1989-1990, mis ei luba liitudel võtta suurte naabrite kohta vastu vetosid. Sama kehtib ka vabade ja salajaste valimiste ning piiride puutumatuse kohta.

Teiselt poolt tekitavad rakettide kaitsesüsteemid Poolas ja Tšehhis ning Gruusia ja Ukraina NATOga ühinemine vastasseisu, kuigi selleks pole mingit vajadust.

Lääs ei peaks tagasi lükkama Venemaa soovi pidada uusi läbirääkimisi Euroopa julgeolekusüsteemide teemadel. Seda võiks näha kui võimalust lõpuks vastata võtmeküsimusele: milline on Venemaa koht Euroopas.

NATO-l on siin keskne roll, kuna enamus eurooplasi vajab seda, samuti Ameerika. Võimalik on teha valik, kus praegused postkommunistliku Euroopa ja ka NATO põhimõtted ja institutsioonid jäävad muutmata ja nendega nõustub ja integreerub Venemaa, saades võib-olla ka täisliikmeks, muudaks NATOt tugevalt. NATO-Venemaa Nõukogu kahtlev roll pole selgelt piisav ega toimiv.

Kuid miks ei võiks mõelda NATO muutmisest Euroopa sisejulgeoleku osaks, kuhu kuuluks ka Venemaa? Kõik mängureeglid muutuksid täielikult ja strateegilised eesmärgid muutuksid kättesaadavaks: Euroopa julgeolek, konfliktid naabritega, energiaga varustamise probleemid, desarmeerimine, relvade kontroll, tuumarelvastuse leviku tõkestamine jne. Jah, selline julge samm muudaks NATOt, kuid see muudaks Venemaad veelgi rohkem.

Kui lääs suudaks ilma liigsete illusioonideta panustada Venemaaga läbirääkimistesse ja omaks enda strateegilistest huvidest selget arusaama ning uusi ideid partnerlusest ja koostööst, oleks ainuke ja halvim hirm läbikukkumise ees.

Kuidugi vajab selline lähenemine kahte eestingimust, mida hetkel pole: ühine transsatlantiline vaade suhetele Venemaaga ja Euroopa Liit, mis tegutseks hoopis ühtsemalt ja oleks seeläbi ka tugevam. Hoolimata kõigest, ei ole võimalik Venemaa poolt seatud küsimust võimust, kaugemasse tulevikku lükata. Kaalul on liiga palju.

Originaal: Joschka Fischer. Jaanuar 2009. An Answer to the Russian Challenge.

Loe ka: Joschka Fischer: Venemaa tulevik ja lääs. 12.09.2007

Advertisements
%d bloggers like this: