jump to navigation

Siin juba nii ei juhtu. Kas tõesti? 28. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, Euroopa, meeleavaldused, tõlkelood.
trackback
Pariis. Mai 1968. Punased lipud koos mustadega.

Pariis. Mai 1968. Punased lipud koos mustadega.

Kirjutas: Ted Rall

PARIIS. Enamik ameeriklasi ei hooli sellest, mis Prantsusmaal toimub. Kuid “Vana Euroopa” vanim riik on jäänud läänemaailma intellektuaalseks pealinnaks ja selle üheks kõige tähtsamaks poliitiliste trendide loojaks.

Olukorrale, mis on praktiliselt samasugune nagu meil – majanduslik kollaps, valitsuse impotentsus, korporatiivne korruptsioon – reageerivad prantslased jõulise pöördega vasakule. Üleriigilised streigid ja massiivsed demonstratsioonid toimuvad iga mõne nädala tagant. Kui kaugele vasakule? Aga nii kaugele: kunagise presidendi François Mitterand’i Sotsialistlikku Parteid, mis vastab üldjoontes Ameerika Rohelistele, peetakse majanduskriis lahendamise jaoks liiga konservatiivseks.

Pariisi päevalehe Libération poolt hiljuti korraldatud küsitlus näitas, et 53 protsenti Prantsusmaa valijatest (sealhulgas 68 protsenti 18-24 aastastest) pooldab “radikaalset ühiskondlikku muutust”. Viiskümmend seitse protsenti tahavad, et Prantsusmaa isoleeriks ennast globaalsest majandussüsteemist. Kas see tähendab revolutsiooni? Täiesti võimalik. Või ehk hoopis kontrarevolutsiooni: Jean-Marie Le Peni põliselanikke eelistav (mõned ütleksid, et fašistlik) Rahvusrinne kogub samuti punkte.

Üks on aga kindel: Prantsusmaa poliitika on veelgi muutlikum kui praegused finantsturud. Ja veel üks viide, mis võiks pakkuda vastust küsimusele: kui kaugele vasakule? Kommunistidega seotud ametühing CGT on sunnitud ennast kaitsma süüdistuste eest, et nad pole piisavalt sõjakad. “Me ei hakka kustutama lõõmavaid [majanduskriisi] tulekahjusid,” ütles CGT peasekretär, üritades haarata initsiatiivi sellega, et tegi üleskutse veel üheks üldstreigiks 18. veebruaril. “Me hakkame neid õhutama.”

Kaks uut organisatsiooni, Vasakpartei (PG) ehk katusorganisatsioon, mis püüab ühendada president Nicolas Sarkozy (kes oleks USAs vasakpoolsem kui Obama) vastast opositsiooni ja Uus Antikapitalistlik Partei (NPA), on mõistnud üldrahvalikke mõtteid ja meeleolusid. NPA väitel on nad registreerinud rohkem kui 9000 “võitlejat,” kes on valmis kasutama jõudu valitsuse kukutamiseks, niipea kui neile selleks korraldus antakse.

“Ainult võitlus otsustab,” võis lugeda NPA esimesel kongressil olnud loosungilt.

Pärast seda, kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, on enamik asjatundjaid (igal juhul vähemalt juhmid peavoolu asjatundjad) meile rääkinud, et kommunism on surnud. Tuleb välja, et liberaalid eksisid. Või vähemalt oli neid ainult poolenisti õigus: inimloomus võib olla loomupäraselt individualistlik, nagu väidavad vabaturu kapitalistid, kuid samas on inimloomus ka loomupäraselt sotsiaalne. Kui majandus on tõusuteel, on enamik inimesi piisavalt rahul sellega, kui nad omaette jäetakse. Keda huvitab, et minu ülemusele makstakse 100 korda rohkem kui mulle? Mul läheb hästi. Aga kui ressursse napib, hakkame me ometi kokku kogunema ja üksteiselt kaitset otsima. Vaatepilt, kuidas väikesearvuline rikas eliit kõik head asjad endale krahmab, haavab meie ürgset õiglustunnet.

“Nõukogude ajal elasime me halvemini kui praegu,” ütles mulle mees tänapäeva Tadžikistanis. “Nüüd elame me veidi paremini, aga me peame vaatama, kuidas rikkad kõlupead oma mersudega meist mööda sõidavad.” Mida ta eelistaks? Ei mingit kahtlust: “Nõukogude aega.”

Inimesed Ameerikas kardavad valitsust, kõlab prantsuse klišeelik ütlus. Prantsusmaal aga kardab valitsus rahvast. Ja on ka piisavalt põhjust: alates 1789. aasta Revolutsioonist on prantslased tosinaid kordi oma valitsusi kukutanud. Prantslastel on sügavalt sisse juurdunud klassiteadvus. Streigid, demonstratsioonid ja üldine mürtsu tegemine on lõbusad sündmused. Ainult juhul, kui asjad totaalselt kontrolli alt välja lähevad – nagu juhtus siis, kui toimusid mosleminoorte tänavarahutused Pariisi äärelinnades ja mujal – on Sarkozy taolistel konservatiividel võimalik edu saavutada.

Kodanikuõigustest ilma jäetud vähemuste tänavarahutused, mis olid suunatud politsei brutaalsuse vastu, teevad prantslased närviliseks. Aga põlgus Ameerika-stiilis “karmi kapitalismi” vastu, kus kodanikud maksavad 800 dollarit kuus tervishoiuteenuste eest ega kirjuta isegi ühtegi kirja oma kohalikule ajalehele, et selle üle kurta, on 100 protsenti tavapärane. Prantslased ei arva, et nad peaksid kannatama lihtsalt selle pärast, et mõned ahned pankurid jätkasid rüüstamisorgiat.

Isegi Sarkozyle on sõnum kohale jõudnud. “Me ei taha, et keset jõulupühi oleks meil siin Euroopa mai 1968,” hoiatas ta detsembris oma ministreid. Ta pani kalevi alla ettepanekud, mis oleksid leevendanud äritegevuse regulatsioone. Ettevõtte Lagardère Group tippjuht Arnaud Lagardère ütles ärilehele Les Echos: “Me näeme uuenenud vormis, kuidas anglo-saksi kapitalismi kõige vaieldavamad aspektid kahtluse alla seatakse.”

Prantslased ja ameeriklased seisavad vastamisi samasuguste probleemidega. Aga nende temperamendiga seonduvad erinevused viivad neid erinevatele järeldustele. Keskmisel töölisklassi kuuluval prantslasel on majandusest, poliitikast ja ajaloost sügavam arusaamine kui enamikul USA kolledžiprofessoritel. Minge mõnda baari või kohvikusse ja te näete, et sport võib olla küll teleriekraanil, aga mitte inimeste huultel. Nad räägivad poliitikast ja sellest, kuidas sundida oma juhte, et nad kaitseksid inimeste elukvaliteeti.

Ameeriklased, teisest küljest, ei oota oma valitsuselt otsest abi. Nad annavad Barack Obamale aega vaadata, kas tema majanduse toibutamise programm töötab. Muidugi see ei tööta ja ka majandusteadlased ütlevad nii. Aga laisk lootmine nõuab vähem tööd kui molotovi kokteilide loopimine.

Kui pöörduda nüüd uuesti Prantsusmaa juurde, siis seal paneb NPA plahvatama niisuguseid retoorilisi pomme, millest ameeriklased isegi unistada ei oskaks. “Me ei ole väike moepartei, kes on väljas häälte kogumise peal, ega rahvamasside institutsiooniline partei, vaid võitlejate partei”, ütleb NPA liider ajalehele Le Monde. “Me oleme tõelised vasakpoolsed, mitte ametlikud vasakpoolsed.” Hetkel peab NPA läbirääkimisi, et moodustada praktilistel kaalutlustel ajutine allianss kommunistidega.

Riigi poolt kontrollitav USA meedia vaataks Lääne-Euroopa kommunistlikku revolutsiooni kui kurioosumit ja reageeriks sellele pilkamisega. Aga kui niisugune põhjalik ühiskondlik pööre kaitseks prantslaste elustandardit kontrolli alt väljuva globaalse Depressiooni eest, võiks see osutuda inspireerivaks ka järjest meeleheitlikumate ameeriklaste jaoks.

***

Originaal: Ted Rall. 14.02.2009. It Couldn’t Happen Here. Could It?

Advertisements

Kommentaarid

1. Hubbil - 28. veebruar 2009

Riigi poolt kontrollitav USA meedia on nonsens. Meedia on kontrollitud korporatsioonide ja huvigruppide poolt. Raha maksab ja tellib muusika. USA-s on olemas nn public tv ja raadio. Makstud riigi (kohaliku voimu tahenduses) ja eraannetajate poolt, kuid need jaamad ei ole mitte tegijad suurel maastikul.

Prantslaste ees muts maha, neil on sotsiaalne narv sailinud. Ameeriklased ei ole meeleheitlikumad kui nad tavaliselt on. Piiblit taskus kandev farmer voi pick-up truckiga mooda tolmust teed soitev cowboy ei motle samade terminitega kui Pariisi elanik. Nende jaoks kulgeb elu tana nagu ta kulges eile.

2. juuni - 28. veebruar 2009

Riigi poolt kontrollitav USA meedia ei ole nonsens. Meedia on kontrollitud korporatsioonide poolt, needsamad korporatsioonid juhivadki, st nemad ongi riik.

3. analyytik - 28. veebruar 2009

See viimane lõik ja “riigi poolt kontrollitav meedia”.

“A communist revolution in western Europe would be greeted by curiosity and derision in the U.S. state-controlled media.”

?
“state” on muidugi ka “osariik”. Ja ühes päris vanas sõnaraamatus on “õuekond”. :) Ehk siis “õukond” moodsama väljendiga. Ka “seisus”. Ja “staatus” ja “(ette) kindlaks määrama”.

Ehk siis umbes midagi nii nagu Eestis. “Õukonna”tolad, kes räägivad “(ette) kindlaks määratud” juttu. :)

4. analyytik - 28. veebruar 2009

Ah-jaa. See esimese lõigu lõpp:

“Kuid “Vana Euroopa” vanim riik on jäänud läänemaailma intellektuaalseks pealinnaks ja selle üheks kõige tähtsamaks poliitiliste trendide loojaks.”

“But the oldest country in “Old Europe” remains the Western world’s intellectual capital and one of its primary originators of political trends. (Google “May+1968+Sorbonne.”)”

Seal originaalis oli niisiis lisatud üks Google otsing. Ma proovisin ka, aga see ei olnud justkui kõige informatiivsem. Kui need jutumärgid ja pluss-märgid ära jätta, siis oli pilt muidugi rikkalikum. (May 1968 Sorbonne).

Näiteks see:
May 1968 in France
http://en.wikipedia.org/wiki/May_1968

Aga vast kõige laiema pildi annab sissejuhatuseks, kui panna otsingusse lihtsalt see sõna – sixties.
http://en.wikipedia.org/wiki/1960s

Ega ma ise pole ka neid värke teab mis põhjalikult lugenud. Aga päris paljud autorid teevad praegusel ajal millegi pärast just sellesuunalisi vihjeid. :)

5. Oudekki - 28. veebruar 2009

ega see state-controlled ei pruugi viidata sellisele nòukogude-mòttes kontrollile vaid pigem valmisolekule teatud juhtudel valitsuse huvides tòde vàànata vòi maha vaikida…

Ei saa ju unustada vallandamisi NYTimesis, kui nad pàrast 9/11 kirjutasid, et valitsus vassib ja valetab…

Aga kuidas on nende NYU yliòpilastega, kes just praegu poliitilistel eesmàrkidel oma ylikooli okupeerivad??? Ei tahaks ytelda, et USAs ei ole poliitilist nàrvi.

6. asd - 28. veebruar 2009

analyytik, su state-controlled lahtimõtestamine on parasjagu mõttetu tähenärimine.

mida on state-controlled meediale kõrvale või alternatiiviks pakkuda? korporatiivne? sõltumatu? kuidas nende vahe definitsiooni põhjal käib on selge, aga praktikas?

lisaks siis seesama märkus, et usa riigimeedia turuosa on teiste riikidega võrreldes suhteliselt kuni väga väike.

7. analyytik - 28. veebruar 2009

Sorry. Aga see on kirjutise AUTORI väljend: U.S. state-controlled media.

Ütleme siis lihtsalt ‘steit-kontrollitud ajakirjandus’ ja asi nudi. ;)

8. analyytik - 15. märts 2009

Majanduskriis Prantsusmaal tõstis trotskistide toetust
Postimees, 15.03.2009, 10:32

http://www.postimees.ee/?id=94400


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: