jump to navigation

Globaalne kollaps: mitteortodoksne vaatenurk 2. märts 2009

Posted by toimetus in Aasia, Ameerika, majandus, tõlkelood.
trackback

mullidKirjutas: Walden Bello

Nädal nädala järel näeme kuidas globaalne majandus kokku tõmbub ning seda veelgi hullemas tempos, kui ennustasid isegi kõige süngemad analüütikud. On selge, et praegu ei ole me enam mitte mingis tavalises majanduslanguses, vaid liigume globaalse depressiooni suunas, mis võib kesta palju aastaid.

Fundamentaalne kriis: ülemäärane akumulatsioon

Ortodokssest majandusteadusest ei ole kriisi mõistmisel juba pikka aega mingit abi. Mitteortodoksne majandusteadus seevastu pakub praeguse kriisi põhjuste ja dünaamika kohta väga kohaseid analüüse. Progressiivsest vaatenurgast on praegu toimuv nähtus globaalse kapitalismi ühe keskse kriisi ehk “kokkutõmbumise” intensiivistumine: see on ületootmiskriis, mida nimetatakse ka ülemääraseks akumulatsiooniks ehk ülemääraseks tootmismahuks. Kapitalismil on tendents teravneva kapitalismi-sisese konkurentsi kontekstis ehitada üles hiiglaslikud tootmisvõimsused, mis ületavad elanikkonna suutlikkuse tarbida kuna sissetulekud jaotuvad ebavõrdselt, mis piirab rahva ostujõudu. Tagajärjeks on kasumlikkuse vähenemine, mis viib majanduse languskeerisesse.

Praegusest kollapsist aru saamiseks peame me minema ajas tagasi sellesse nn „kaasaegse kapitalismi kuldaega” ehk perioodi 1945-1975. See oli kiire kasvu periood nii kesksetes majandustes kui ka vähem arenenud majandustes. Kasvuperiood, mille käivitas osaliselt Euroopa ja Ida-Aasia massiivne uuesti üles ehitamine pärast Teise Maailmasõja hävitustööd. Osaliselt on põhjustajaks ka uued sotsiaalmajanduslikud kokkulepped ja seadused, mis baseerusid ajaloolisel klassikokkuleppel kapitali ja tööjõu vahel, mis institutsionaliseeriti uues keinsistlikus riigikorralduses.

Kuid kiire kasvu periood jõudis lõpule 1970. aastate keskel, kui keskseid majandusi tabas stagflatsioon, mis tähendab samaaegset madalat kasvu ja kõrget inflatsiooni ning mida neoklassikalise majandusteaduse järgi ei saanud juhtuda.

Ometi oli stagflatsioon vaid sümptom, mille taga oli sügavam põhjus: Saksamaa ja Jaapani üles ehitamine ning industrialiseeruvate majanduste, nagu Brasiilia, Taivan ja Lõuna-Korea kiire kasv, mis lisas tohutult uusi tootmisvõimsusi ning teravdas globaalset konkurentsi. Samas piiras sissetulekute ebavõrdne jaotumine nii riikide siseselt kui ka riikide vahel, ostujõu ja nõudluse kasvu, vähendades sellega kasumlikkust. Olukorra muutis veelgi raskemaks massiivne naftahindade tõus seitsmekümnendatel aastatel.

Ületootmiskriisi kõige valulisemaks ilminguks oli 1980. aastate alguse globaalne majanduslangus, mis tabas rahvusvahelist majandust kõige tõsisemalt alates Suurest Depressioonist ehk enne praegust kriisi.

Kapitalism proovis ületootmise probleemist lahti saamiseks kolme pääseteed: neoliberaalne restruktureerimine, globaliseerimine ja finantsialiseerimine.

Pääsetee 1: neoliberaalne ümberstruktureerimine

Neoliberaalse ümberstruktureerimise vormideks said põhjas reaganism ja thatcherism ning lõunas strukturaalne kohandumine. Eesmärgiks oli turgutada kapitali akumulatsiooni ning selleks tuli teha järgmiseid asju:

1) kõrvaldada riiklikud piirangud jõukuse ja kapitali kasvult, kasutamiselt ja voolamisel

2) jagada sissetulekud ümber nii, et võtta need ära vaestelt ja keskmistelt klassidelt ning anda rikastele, vastavalt teooriale, et sellisel juhul oleksid rikkad motiveeritud investeerima ja majanduskasvu taaskäivitama.

Antud valemi probleemiks oli see, et kui sissetulekud jaotatakse ümber rikaste kasuks, lõigatakse ära vaeste ja keskmiste klasside sissetulekud ning piiratakse sellega nõudlust. Samas aga ei sunni see tingimata rikkaid rohkem tootmisesse investeerima. Tegelikult võiks olla kasumlikum investeerida spekulatsiooni.

Neoliberaalne ümberstruktureerimine, mis kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel nii põhjas kui lõunas üldiselt maksvusele pääses, andis faktiliselt tulemuseks üsna viletsad kasvunumbrid. Globaalse majanduskasvu keskmiseks kujunes 1,1 protsenti 1990. aastatel ja 1,4 protsenti 1980. aastatel, võrrelduna 3,5 protsendiga 1960. aastatel ja 2,4 protsendiga 1970. aastatel, mil riigi sekkumist pooldav poliitika oli domineeriv. Neoliberaalne ümberstruktureerimine ei suutnud vältida stagnatsiooni.

Pääsetee 2: globaliseerumine

Teine pääsetee, mida globaalne kapital stagnatsioonile vastu seismiseks kasutada püüdis, oli “ekstensiivne akumulatsioon” ehk globaliseerumine: pool-kapitalistlike, mitte-kapitalistlike või eel-kapitalistlike piirkondade kiire integreerimine globaalsesse turumajandusse. Kuulus Saksa radikaalne poliitik ja majandusteadlane Rosa Luxemburg taipas seda juba tükk aega tagasi oma klassikalises teoses “The Accumulation of Capital” kui hädavajalikku sammu, et toetada kasumi määra metropolide majandustes.

Kuidas? Aga nõnda, et saadakse juurdepääs odavale tööjõule, saadakse uusi, kuigi piiratud, turgusid. Saadakse uusi odavate põllumajandustoodete ja toormaterjalide allikaid ja tekitatakse uusi piirkondasid, kus saab investeerida infrastruktuuridesse. Integratsioon saavutatakse sellega, et kaubandus liberaliseeritakse, kõrvaldatakse barjäärid globaalse kapitali mobiilsuselt ja kaotatakse barjäärid välisinvesteeringutele.

Hiina on muidugi kõige väljapaistvam juhtum mittekapitalistlikust piirkonnast, mis on viimase 25 aasta jooksul globaalsesse kapitalistlikku majandusse integreeritud.

21. sajandi esimese kümnendi keskpaigaks tuli umbes 40-50 protsenti USA korporatsioonide kasumist ettevõtlusest ja müügitegevusest välismaal, eriti just Hiinas.

Selle stagnatsioonist pääsemise tee puhul on probleemiks, et see teravdab ületootmise probleemi, kuna see lisab tootmisvõimsusi. Viimase 25 aasta jooksul on Hiinas lisandunud tohutul hulgal tootmisvõimsusi ning sellel on olnud hindasid ja kasumeid vähendav mõju. Pole üllatav, et umbes 1997. aastaks tekis olukord, kus USA korporatsioonide kasumid enam ei kasvanud. Ühe arvutuse kohaselt alanes Fortune 500 kasumimäär pidevalt. Aastatel 1960-1969 oli see 7,15, aastatel 1980-1990 5,3, aastatel 1990-1999 2,29 ja aastatel 200-2002 1,32 protsenti. 1990. aastate lõpuks oli üleliigset tootmismahtu peaaegu kõikides tööstusharudes ning lõhe produktiivse tootmisvõimsuse ja müüginumbrite vahel oli suurim pärast Suurt Depressiooni.

Pääsetee 3: rahaturustumine

Arvestades piiratud tulemusi, mida olid saavutanud ületootmise depressiivse mõju tõrjumisel neoliberaalne restruktureerimine ja globaliseerimine, omandas kolmas pääsetee – rahaturustumine (protsess, kus rahaturud hakkavad domineerima kaubaturgude üle. tõlk.) – kriitilise tähtsuse kasumlikkuse säilitamiseks ja suurendamiseks.

Kuna investeerimine tööstusesse ja põllumajandusse annab tänu ülemäärasele mahule madalat kasumit, on suur hulk üleliigseid vahendeid ringelnud finantssektoris. Või on neid sinna investeeritud ja reinvesteeritud, mis tähendab, et finantssektor sõltub iseendast.

Tulemuseks on järjest suurenev lõhe hüperaktiivse finantsmajanduse ja stagneeruva reaalmajanduse vahel. Nagu märkis üks finantsvaldkonna tegevjuht väljaandes „Financial Times,“ on viimastel aastatel aset leidnud reaalse- ja finantsmajanduse järjest süvenev eraldumine. Reaalmajandus kasvas … aga kaugeltki mitte sama palju kui finantsmajandus – kuni lõpuks kukkus kokku.” Asi, mida see vaatleja meile ei ütle, on, et lõhe reaalse- ja finantsmajanduse vahel ei ole juhuslik. Finantsmajandus plahvatas just sellepärast, et korvata stagnatsiooni, mis tulenes ületootmisest reaalmajanduses.

Üheks finantssektori ülikasumlikkuse näitajaks on, et samas kui kasumid USA tööstussektoris moodustasid ühe protsendi USA sisemajanduse koguproduktist, moodustasid finantssektori kasumid kaks protsenti. Teiseks näitajaks on fakt, et 40 protsenti USA finants- ja mittefinantskorporatsioonide kasumist annab finantssektor, kuigi sealt tuleb ainult viis protsenti USA sisemajanduse koguproduktist (ja isegi see number on tõenäoliselt ülepakutud hinnang).

Finantssektorisse investeerimise puhul on probleem, et väärtust pressitakse välja juba loodud väärtustest. Jah, see võib luua kasumit, aga see ei loo uut väärtust. Ainult tööstus, põllumajandus, kaubandus ja teenused loovad uut väärtust. Kuna kasum ei baseeru loodaval väärtusel, muutub investeerimistegevus väga volatiilseks ning aktsiate, võlakirjade ja teiste investeerimisinstrumentide hinnad võivad nende tegelikust väärtusest väga oluliselt erineda. Näiteks võib tegevust alustavate internetifirmade aktsiate hind jätkata tõusu seninägematute kõrguste poole ning seda veavad ainult pidevalt kerkivad finantshinnangud.

Kasumid tulenevad niisugusel juhul sellest, et kasutatakse ära kerkivaid hindu, mis lahknevad kaupade väärtusest. Müüakse enne kui tegelikkus sunnib peale “korrektsiooni,” mis tähendab tagasi kukkumist reaalse väärtuseni. Vara hindade radikaalne tõus kaugelt üle reaalse väärtuse on see, mida nimetatakse mulli formeerumiseks.

Kui kasumlikkus sõltub äkilistest spekulatiivsetest muutustest, pole üllatav, et finantssektor vaarub ühest mullist teise. Ühest spekulatiivsest maaniast järgmisesse. Kuna seda hoiab käigus spekulatiivne maania, on finantssfääri vedamisel funktsioneeriv kapitalism teinud läbi umbes 100 finantskriisi, alates ajast, mil kapitaliturud 1980. aastatel dereguleeriti ja liberaliseeriti. Kõige tõsisem kriis enne praegust oli 1997. aasta Aasia finantskriis.

Halbade laenude osakaalu suurenemise dünaamika

Praeguse Wall Streeti kollapsi juured on 1990. aastate lõpu tehnoloogiamullis, mil tegevust alustanud internetifirmade aktsiate hind taevasse kerkis ja seejärel kokku varises. Tulemuseks oli 7 miljardi dollari suurune varade kaotus ja 2001-2002 aasta majanduslangus.

Alan Greenspani ajal Föderaalreservi poolt rakendatud loid rahapoliitika oli õhutanud tehnoloogiamulli ning kui mulli lõhkemisele järgnes langus, alandas Greenspan pikaajalise majandussurutise tõrjumiseks 2003. aasta juunis baasintressi määra 45 aasta kõige madalamale tasemele ehk 1,0 protsendini ning hoidis seda niisugusel tasemel rohkem kui aasta. See tekitas veel ühe mulli – kinnisvaramulli.

Juba 2002. aastal hoiatasid progressiivsed majandusteadlased kinnisvaramulli eest. Ja ometi seostas veel 2005. aastal tollane Majandusnõustajate Nõukogu esimees ja nüüdne Föderaalreservi juhatuse esimees Ben Bernanke USA elamuhindade tõusu “tugevate majanduslike põhinäitajatega” ja mitte spekulatiivse tegevusega. Kas on mingi ime, et 2007. aasta suvel vallandunud halbade laenude kriis tabas teda ootamatult ja ta oli kaitseks täiesti ette valmistamata?

Kaheldava taustaga hüpoteeklaenude puhul ei olnud asi mitte selles, et pakkumine ületas tegelikku nõudlust. “Nõudluse” fabritseeris suuresti spekulatiivne maania, mida õhutati arendajate ja rahandustegelaste poolt. Nemad tahtsid teenida suuri kasumeid ja kuna neil oli juurdepääs peamiselt Aasiast ja Hiinast pärinevale välismaisele rahale, mis viimasel aastakümnel USAsse voolas. Hirmkalleid hüpoteeke müüdi agressiivselt neile, kes poleks neid normaaljuhul endale lubada saanud, pakkudes madalaid “õrritavaid” intressimäärasid, mida oleks hiljem kohandatud ja mille tulemusel oleksid uued majaomanikud hakanud edaspidi tasuma kõrgemaid makse.

Kuidas kujunes probleemsetest hüpoteeklaenudest nii massiivne probleem? Põhjus on selles, et need varad “muudetakse väärtpaberiteks,” mis tähendab, et need konverteeritakse kahtlase väärtusega kaupadeks nimega “tagatud võlakohustused” (collateralized debt obligations – CDOs). Nendega on võimalik spekuleerida, lähtuvalt sellest, kui suur on tõenäosus, et hüpoteeki tagasi ei maksta. Siis müüsid hüpoteekide esmased võlgausaldajad need erineva tasandite vahendajatele, kes mõistsid tegelikku riski ning et sellest võimalikult kiiresti lahti saada, müüsid need teistele pankadele ja institutsionaalsetele investoritele. Need institutsioonid omakorda müüsid need edasi järgmistele pankadele ja välismaistele finantsinvestoritele.

Idee oli korraldada müük kiiresti, saada oma raha ettemaksuna kätte ja teenida korralik kasum ning samas sokutada riskid edasi kergeusklikele – sadadele tuhandetele institutsionaalsetele ja individuaalsetele investoritele, kes ostsid neid hüpoteekidega seotud väärtpabereid. Seda nimetati “riskide hajutamiseks” ning seda nähti tegelikult hea asjana, kuna see kergendas finantsinstitutsioonide bilansse, võimaldades neil tegeleda muude laenamistegevustega.

Kui halbade laenude, reguleeritavate hüpoteekide ja teiste eluasemelaenude intressimäärad tõusid, oli mäng läbi. Hetkel on umbes neli miljonit kahtlast hüpoteeklaenu, mille puhul järgmise kahe aasta jooksul tõenäoliselt selgub, et nende maksekohustusi ei suudeta täita ning lisaks leiab järgneva viie aasta jooksul aset veel viis miljonit maksejõuetuks kuulutamist, mis on seotud reguleeritava määraga hüpoteekidega ja teiste “paindlike laenudega,” mida rakendati selleks, et võtta õnge kõige tõrksamaid potentsiaalseid majaostjaid. Väärtpaberid, mille väärtus ulatus ühtekokku 2 triljoni dollarini, olid juba viirusena süstitud globaalsesse finantssüsteemi. Globaalse kapitalismi hiiglaslik vereringesüsteem oli fataalselt nakatatud. Selle taudi puhul ei tea me, kes ja kui paljud on surmavalt nakatatud, kuni nad kokku kukuvad, sest terve finantssüsteem on tänu regulatsioonide puudumisele läbipaistmatuks muutunud.

Mis puudutab asutusi nagu Lehman Brothers, Merrill Lynch, Fannie Mae, Freddie Mac, Bear Sterns, Bank of America ja Citigroup, siis nende puhul ületasid sellistest toksilistest võlakirjadest tulenevad kahjumid lihtsalt nende reservid. Ohvrite nimekirja on lisandunud Islandi pangad ja paljud Euroopa finantsinstitutsioonid. Mõnedel, nagu näiteks Lehman Brothers, on lastud surra, kuid valitsused, kes tahavad, et pangad laenaksid, selleks et reaalmajandust käimas hoida, on enamikku neist elus hoidnud, kasutades selleks massiivseid rahasüste ja maksumaksjate raha.

Reaalmajanduse kollaps

Aga selle asemel, et täita oma põhilist ülesannet ning laenata selleks, et tootmistegevust soodustada, hoiavad pangad raha enda käes või ostavad üles võistlejaid, et oma finantsbaasi tugevdada. Polnud üllatav, et kui globaalse kapitalismi vereringesüsteem seiskus, oli ainult aja küsimus, millal reaalmajandus kokku tõmbub, nagu see on ka viimastel nädalatel hirmuäratava kiirusega toimunud. Briti jaemüügi ikoon Woolworth on oma tegevuse lõpetanud, USA autotööstus on intensiivravi osakonnas ja isegi võimas Toyota on kannatanud ennenägematu kasumilanguse käes. Kui Ameerika tarbijate nõudlus on vabalanguses, näevad Hiina ja Ida-Aasia, kuidas nende kaubad sadamates kõdunevad, tuues kaasa nende majanduste terava kokkutõmbumise ja massiivsed ajutised vallandamised.

Globaliseerimine kindlustab selle, et majandused, mis buumi ajal üheskoos tõusid, nüüd ka langevad üheskoos, erakordse kiirusega, hävingus, mille lõppu ei ole veel kusagil märgata.

***

Walden Bello on Filipiinide ülikooli professor, organisatsiooni Focus on the Global South vanemanalüütik ja organisatsiooni Freedom from Debt Coalition president.

***

Originaal: Walden Bello. 22.02.2009. The Global Collapse: a Non-orthodox View.

Advertisements

Kommentaarid

1. analyytik - 3. märts 2009

Kapitalismi uued rõivad
Peter Singer, Princetoni ülikooli bioeetikaprofessor
EPL, 03. märts 2009 00:00

http://www.epl.ee/artikkel/460690

2. Hubbil - 4. märts 2009

Artiklist: “ületootmiskriis, mida nimetatakse ka ülemääraseks akumulatsiooniks ehk ülemääraseks tootmismahuks”

Paari paeva eest oli Eesti uudistes nupp, kus kohalik lihatootja ostis endale uue tootmisliini, mis lubab minutis 80 pakki hakkliha toota. See lihatootja oli selle juures mures selle parast, et nad ei jouaks kullalt kiiresti Leedusse saata oma toodangut.

Aga see ei pannud mind muretsema. Mingi sell sellest lihatoostusest vaitis hoopis, et investeering oli tehtud selle parast, et lama aegadel ostavad inimesed rohkem hakkliha, sest nad teevad kodus suua. Taustaks lood ajakirjandusest, kus loomad madanevad oma lautades ja ennustatakse, et 50% karjast laheb parematele rohumaadele.

Ma pole niivord lamedaid jutte kuulnud paris kaua. Meelde tuleb uks ETV saade. Pollumajandusminister esines. Miks ei ole poes saada enam suitsuvorsti. Pohjendus: selle muuki piirati selle parast, et jarjest rohkem inimesi soidab komandeeringusse ja votavad kaasa suitsuvorsti, mis nende kohale joudes osutub halvenenuks ja pohjustab seega tervisehaireid. Ma olin tollel ajal vaike laps, kuid siiski hammastas mind loogika puudus.

Uletootmine jatkub Eestis siiamaani. Eelmine jutt oli minu assotsiatsioon terminiga Bizarro maailm, kus oige on pooratud valeks ja loogika ei eksisteeri.

Pikk jutt s..t jutt, puuan kokku tommata. Eesti pole ikka veel joudnud punktini, kus kohalikud aborigeenid moistaksid, kust nad on parit ja kuhu nad suunduvad. Ma loon praegu raske kaega. Vali laks ja hele kisa, mis arvatavasti jargneks, kui ma poleks kaitstud selle blogi seintega.

Ma kutsun ules koiki moistlikke inimesi nagema praeguses kriisisituatsioonis voimalust ennast puhastada. Selle jaoks toodi kunagi tuleohvreid, Kreekas oli tseremoonia nimega holokaust, kus ohver, loom, poletati ara selleks et ennast puhastada suust. See tseremoonia oli tavaline nii tollel ammusel ajal kui ka praegu.

Vorrelda praegust veidi ebatavalist majanduskriisi apokalupsiga ei ole moistlik. Maailma kontekstis. Eesti on isearalik paik ajalooliste kogemuste suhtes. Arkamisaeg, iseseisvumine, tagasilangemine ja uus iseseisvumine ei ole ikka veel muutnud uhe tavaeestlase igapaevast rutiini. Mis on praegu laenatud autoga laenatud kodusse laenatud perekonna juurde soitmine. Vaesusel on varjukuljed.

Loodan, et praegune majanduskriis, saab olema uus ajajark Eestile. Ehkki see lootus on nork. Poliitilisele eliidile pole hetkel veel pahe joudnud see fakt, et Eesti elab jalle murrangulistel aegadel.

3. analyytik - 9. märts 2009

Kriisi põhjustest ja mõjudest
Sergei Stadnikov
Eesti Ekspress, 09.03.2009.

http://www.ekspress.ee/2009/03/09/arvamus/40324-kriisi-pohjustest-ja-mojudest


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: