jump to navigation

Inglismaa valmistub raevukaks suveks 5. märts 2009

Posted by toimetus in Euroopa, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: Fred Weston

Kõrged Briti politseiametnikud on väljendanud muret, et riik võib seista silmitsi tänavaprotestide plahvatusliku laienemisega. Metropolitan Police avaliku korra osakonna juht ja üks kõrgemaid politseiametnikke riigis, superintendent David Hartshorn rääkis ajalehele „The Guardian” antud intervjuus võimalusest, et käesoleva aasta jooksul puhkevad samasugused tänavarahutused nagu need, mis raputasid riiki 1980. aastatel – kui inimesed, kes kaotavad oma töökohad, kodud või säästud muutuvad vägivaldsete massiprotestide “jalaväeks”.

Oma kodu kaotanud inimeste hulk kasvas 2008. aastal rohkem kui 50%, saavutades 12 aasta kõrgeima taseme. Tööpuudus kasvas Ühendkuningriigis müüdunud aasta septembrist novembrini 131 000 inimese võrra, jõudes 1,92 miljonini. ILO andmete kohaselt jõudis see number detsembris 1,971 miljonini ning on praeguseks ületanud selgelt kahe miljoni piiri.

Iga päev loetlevad ajalehtede pealkirjad ja õhtused teleuudised kaduvaid töökohti. Samal ajal jätkab valitsus miljardite loopimist pankadele, millel pole majandusele mingit reaalset mõju selle mõttes, et kaitsta töökohti, soodustada krediidipakkumist, kergendada hüpoteeklaenude tagasi maksmist jne.

Kriisi tõttu kahju kannatavad töölised võivad näha räiget vastuolu selle vahel, kui kergesti ja kiiresti liigutab valitsus ennast siis, kui mõni pank kriitilisse olukorda satub ning kuidas keeldutakse kangekaelselt sekkumast juhul, kui pankrotioht ähvardab ettevõtteid, mille viimaseks näiteks oleks furgoonveokite tootja LDV.

Superintendent David Hartshorn viitab “kesk-klassi inimestele, kes pole mitte kunagi mõelnud demonstratsioonidel osalemisele, kuid kes võivad sel aastal otsida võimalust oma viha meeleavaldustel väljendada.” Me peaksime hoolikamalt vaatlema seda sõna “kesk-klass.” Mida see tähendab? Kas see tähendab väikeettevõtlusega tegelejaid ja “tootmisvahendite väikeomanikke” ehk väikekodanlust, kui kasutada marksistlikku terminit?

Osaliselt jah, kuna paljud väikeettevõtjad seisavad silmitsi pankrotiga. aga samas on paljud inimesed, kes normaaljuhul oleksid töötanud mõne bossi juures, olnud sunnitud viimastel aegadel hakkama “iseendale tööandjaks,” samas kui tegelikult sõltub nende töö ikkagi sellest samast bossist, välja arvatud see, et boss ei pea neid vallandama, kuna formaalselt ei ole ta neile tööandjaks.

Ometi tähendab sõna “kesk-klass” siinkohal tegelikult palgatööjõu- sektorit (veel üks marksistlik termin), s.t. inimesi, kes peavad elatise teenimiseks töötama kellegi teise heaks, tootmisvahendite omaniku heaks, kes maksab neile palka. Selles mõttes on valdav enamus tööjõust “palgatööjõud” ja seetõttu “töölisklass.”

Kui kapitalism õitseb ja märkimisväärselt suur osa “palgatööjõust” saab teenida suhteliselt suurt sissetulekut, on neil võimalus tunda, et nad on “kesk-klass,” eriti veel juhul, kui nad töötavad kontoris, kannavad ülikonda jne. Kuid marksistidena saame me aru, et see kiht on ja on alati olnud, “töölisklass.” Nüüd aga tabab kapitalismi kriis valusalt neid inimesi, kellel olid illusioonid, et nad on “kesk-klass” ning nõnda avastavad nad järsku, et tegelikult on nad on “töölisklass”.

Meie superintendant ütleb tegelikult, et käesoleva aasta jooksul seisame me silmitsi töölisklassi vastuhakuga, millega ühineb osa “väikekodanlust,” kuna nad “proletariseeruvad,” nagu Marx oleks seda väljendanud, s.t. kuna nad langevad ühiskonna herarhias allapoole ja satuvad töölisklassi hulka.

Briti politsei on korraldanud üksikasjalikke uuringuid, mis käsitlevad demonstrantide käitumist hiljutistes protestiaktsioonides. Nad on tähele pannud, et meeleolu on muutunud vihasemaks kui varasematel aegadel. Protestijad on üha enam “valmis tulema tänavatele, et tekitada avalikke korratusi.”

Politsei on mures, et “olulisteks sihtmärkideks” on pangad, rahvusvaheliste ettevõtete peakorterid ja finantsasutused, mida avalikkus peab suuresti vastutavaks praeguse kriisi eest.

Samuti võtavad politsei tippjuhid õppust teistes riikides toimuvast. Möödunud aasta detsembris Kreekas vallandunud massiivsed noorteprotestid ei ole neil märkamata jäänud. Nad mõistavad, et Kreeka liikumise taga olid aastakümnete jooksul välja kujunenud sotsiaalsed tingimused, nagu tööjõu äärmine paindlikkus ja juhutööde suur osakaal, noorte madalad palgad ning üldine tunne, et ollakse ummikusse jõudnud – samad tingimused, mis vaevavad noori ka siin riigis.

Nad on märganud, kuidas sündmused võtsid terava pöörde niisuguses riigis nagu Island, mida seesama ajaleht „Guardian” kirjeldas kõigest aasta tagasi kui elamiseks parimat paika maailmas. Siin viis finantskriis massilise mobiliseerumiseni ja vägivaldsete kokkupõrgeteni tänavatel. Nad on märganud suuri proteste Prantsusmaal, streike Itaalias, äsja toimunud tohutu suurt demonstratsiooni Iirimaal ja sealset kasvavat tööliste sõjakuse lainet. Alles äsja oli meil Lindsey dispuut ja teiste samasuguste streikide tulv – streikide, mis on näidanud Briti töööliste väga suurt sõjakust.

Lindseys toimunu on andnud selge signaali teiste tööstusharude töölistele: sõjakus loeb! See, mida me mõningatel juhtudel näeme, ei ole mitte passiivne, kaotusega leppiv hoiak nende tööliste poolt, keda ähvardab tööst ilma jäämine. Vastupidi, me näeme, kuidas töölised hääletavad streigi korraldamise poolt, nagu see on raudteel, postiteenistuses ja autotehastes, näiteks BMW tehases Cowley’s. Koguni vanglaametnikud valmistuvad streikima!

Igaühele on selge, et ametühingute sõjakuse taaselustumine sügava majanduskriis kontekstis, mis tabab valusalt kõiki töölisklassi kihte, tekitab potentsiaalselt väga plahvatusohtliku olukorra. Sellesama ajalehe „Guardian” artikli kohaselt näitavad luureraportid, et “tuntud aktivistid” valmistuvad “rahutusi õhutama.” Nagu Hartshorn selgitas: “Neil inimestel on olnud suurepärased oskused rahvast motiveerida, kuid neil pole olnud “jalaväge,” et tegelikke [proteste] korraldada.” Nüüd aga on majandus sügavas kriisis ja ta kardab, et “jalaväe” hulk suureneb!

Lähitulevikus tekitab politseile muret see, mis võib juhtuda märtsis toimuva G20 kohtumise ajal, ning nad valmistuvad mobiliseerima suuri jõudusid, et kaasneda võivate protestidega tegeleda. Aga see ei puuduta mitte ainult G20 kohtumist. See, mis neile muret teeb, on palju ulatuslikum protestilaine, mis hõlmab üle tüki aja tavalisi tööinimesi.

Sellega on kooskõlas ka politsei tunduvalt agressiivsem positsioon viimaste protestide ajal. Nagu üks ametühinguaktivist väljendas: “See asi läheb väga vastikuks.” Politsei valmistub kasutama samu meetodeid, mida nad kasutasid Briti kaevurite vastu kakskümmend aastat tagasi. Ja selles on oma loogika. Bossid, kapitalistid, valitsev klass ja kodanlus ei suuda pakkuda tavalistele inimestele tööd, viisakat sissetulekut ja kodu, kuna nende süsteem on sügavas kriisis. Seetõttu valmistuvad nad vägivaldseks vastasseisuks oma riigi inimestega.

Politsei käitumine hiljuti Londonis toimunud Kreeka solidaarsusmarsside ja Gaza invasiooniga seotud protestide ajal või isegi nende protestide ajal, mis toimusid Kingsnorthi jõujaama vastu Kentis möödunud aasta augustis, viitab kõigele sellele. Kingsnorthi jõujaama juhtumi puhul tõid nad kohale 1000 politseinikku, lisaks veel helikopterid ja ratsamärulipolitsei ning ühtekokku läks see operatsioon maksma 5,6 miljonit naelstrlingit ja 100 aktivisti arreteeriti.

Pange tähele nende prioriteete. Ligi kuus miljonit naelstrlingit kulutati üheainsa protestiaktsiooni valvamiseks, aga kui tööstustöölised nõuavad, et valitsus eraldaks raha nende töökohtade säilitamiseks, ei saaks nad pennigi! Kõigel sellel on tohutu mõju tavaliste inimeste arusaamisele sellest, missugune on selle süsteemi olemus, milles me elame. Hiljutne YouGov avaliku arvamuse uuring näitas, et 73% inimestest kardab massilise tööpuuduse saabumist. Sama uuringu kohaselt arvab 37% inimestest, et Briti linnades võib eeloleval perioodil tõenäoliselt esindeda “tõsist sotsiaalset rahulolematust.” Sama suur hulk usub, et tänavarahutuste vastu võidakse kasutada sõjaväge, kui majandussurutis süveneb.

Politseijuhid, luureteenistused, ministeeriumide uurimisrühmad uurivad hoolikalt, mis toimub ühiskonna süvakihtides, eriti just tööliste ja noorte hulgas. Nad võivad näha sedasama, mida ka marksistid: ühiskond polariseerub vastavalt klassipiiridele. Kaks peamist klassi: ühel poolt kodanlus, keda on arvuliselt tilluke vähemus ja teiselt poolt töölisklass, ühiskonna tohutu enamus, rivistavad ennast võitluseks üles. See saab olema võitlus, mille sarnast pole me kogu kapitalistliku ühiskonna ajaloo jooksul veel kunagi näinud. Selle võitluse tulemus sõltub töölisklassi juhtkonnast. Meie praegune juhtkond soovib rahu ja vagurust. Nad tahavad kodanlusega kokku leppida. Nad elavad minevikus. Vaja on juhtkonda, kes oleks oma ülesannete kõrgusel ja suudaks töölisi tõeliselt juhtida. Ning selle heaks teevad marksistid kannatlikult ja süstemaatiliselt tööd.

***
Samal teemal:

  • Britain: The Ridley Report by Anthony Healy (February 25, 2009)
  • Britain: Build on the success of Lindsey by Des Heemskirk (February 12, 2009)
  • Britain: Banks in meltdown. Take them over. by Mick Brooks (January 21, 2009)
  • Britain: The Hero of the Hour by Alan Woods (November 23, 2008)
  • Britain: Now for the economic fall out by Socialist Appeal (November 3, 2008)
  • Britain: The tension rises by Terry McPartland (October 17, 2008)
  • ***

    Originaal: Fred Weston. 25.02.2009. Britain: Preparing for a summer of rage. Defence of Marxism.

    Advertisements

    Kommentaarid

    1. asd - 5. märts 2009

    aa, et siis marksism on hea ja töölisklass ärkab ning senised rahulikku lahendust otsivad liidrid on lambad?

    2. Oudekki - 5. märts 2009

    Küsimus ei ole selles, kas see on hea või mitte. Küsimus on selles, et mingisugusel põhjusel hakkavad sellised sündmused toimuma. Paljudes riikides. See on koht, et küsida miks ning küsida, millised on võimalused probleemi – kui inimesed tänavale tulevad, siis on probleem – rahumeelseks ja demokraatlikuks lahendamiseks. Kui kellelgi see lahendus on, aga ta sellest ei räägi, siis ta on jah lammas. Kui keegi pakub edasiminekuviise, mis neile tänavalolijatele ei sobi, siis need ei ole lahendused.

    3. Blubius Gishroom - 5. märts 2009

    Tuletab koletul kombel meelde Lessingi raamatut “Ellujäänu mälestused”, kus kriis päädis metsistunud nomaad-jõukudega.

    Industrialiseerimise käigus 20. sajandi alguseks linna voorinud buržuaasi ohjeldati millega? Just – tarbimiskultuuri ning võltsväärtustega. Mingi faas on nüüd igaljuhul minetatud.

    4. Wild - 5. märts 2009

    “Kui keegi pakub edasiminekuviise, mis neile tänavalolijatele ei sobi, siis need ei ole lahendused.” <<< aga kui ei ole lahendusi, mis enamusele sobiksid, sest piirangute kõrvaldamine võib olla väljunud inimese kui sellise võimete piirest ja enamus lihtsalt keeldub sellest veel tükk aega aru saamast?

    5. Oudekki - 5. märts 2009

    Wild – siis on hilja :) Siis hüppab kuskilt välja keegi ja ütleb, et tema lahendab maailma mured ja see enamus tormab temaga pimesi kaasa. Veab, kui see keegi on kasvõi mõnevõrragi kaine mõtlemisega (Obama näiteks tundub olevat), siis tal on lootust selgitada neile, kes reaalsust usukumast keelduvad, et nüüd ongi kõik teistmoodi ja me ei saa mitte midagi teha, et endine tagasi tuleks. Parem siis juba kohe uue leidmisega pihta hakata.

    Aga võib juhtuda, et hüppab välja keegi, kes ütleb, et süüdi on rühmitus X, kes tuleb maha tappa, vangi panna või ära keelata. Siis läheb kurvalt.

    6. tqnis - 5. märts 2009

    Tõsi ta on.

    Rühmitus X võiks olla näiteks “kodanlus, keda on arvuliselt tilluke vähemus” ja väljahüppajaks on kannatlikult ja süsteemselt tööd tegevad marksistid. Või mis?

    Oudekki: vabalt võib. Sellepärast saigi abstraktsete terminite peale mindud.

    7. analyytik - 5. märts 2009

    :(

    Minu meelest on teatav vihje juba selle loo pealkirjas. Kuigi konkreetsel juhul ei tule see võib-olla kõige selgemalt välja. Aga ma lugesin Commondreams’ist üht uudisnuppu samal teemal. Ja seal kõlas pealkiri nii:
    _Police Warn of G20 Protests in ‘Summer of Rage’_

    See ‘Summer of Rage’ peaks minu meelest olama küll väga selge vihje pisut rohkem kui 40 a tagasi toimunud sündmustele, mida nimetati:
    ‘Summer of Love’ :)

    http://en.wikipedia.org/wiki/Summer_of_Love

    8. Hubbil - 6. märts 2009

    Aa, ma tahtsin augustis Londoni minna, mis te arvate, paha idee nuud? Voib saada vastu vahtimist uhes baaris?

    9. Hubbil - 6. märts 2009

    Uhiskonna polariseerumine on tegelikult huvitav fenomen. Juhib uhiskonna liikmeid justkui ette votma radikaalseid otsuseid. Maailmas on vahe nn tarkasid inimesi. Uheks nendest peab kahtlemata pidama ungari juuti Sorost. Ta on kasutanud ara kriise uhiskonnas, et oma maailmavaadet kindlustada. Mentaalne probleem, tal on uks negatiivne aspekt. Ta ei hooli eriti inimeludest, mis voivad olla mojutatud. Teda ei saa kutsuda filantroobiks. Pigem inimeseks, kellel on palju raha ja kes arvab, et ta saab maailmakorda parandada.

    10. analyytik - 28. märts 2009

    Londonis algas tippkohtumise eelne protestinädal
    28.03.2009 18:00

    http://www.postimees.ee/?id=100165

    11. analyytik - 28. märts 2009

    Kui juba lingi panemiseks läks, siis üks lugu veel. Teemaväline muidugi ning ma ei osanudki mõelda kuhu seda pista. Aga tähelepanuväärne lugu mu meelest kahtlemata, järsku pakub huvi.

    Ahto Lobjakas: Eesti välispoliitika – nagu lootsid maailmamerel
    27.03.2009 00:00

    http://www.postimees.ee/?id=99483

    12. Hubbil - 29. märts 2009

    Eesti Valismin, on ametnike klassikaline hierarhia. Seda heas struktuuri moistes.

    Kuid, kui teed seal oma suu lahti valel ajal ja utled midagi valesti, voib see panna uhe ametniku karjaarile sellise poona, et ta jaab pikkadeks aastateks uhe laua taha istuma. Ehkki vaga hasti argumenteerivaid ametnikke austatakse, kuid ainult teatud piirini. Naiteks minul poleks seal olnud isegi kolme paeva voimalik olnud elus olla.

    Sellest on kahju, sest Valismin-i ametnikud on pigem Eesti ametnike koorekiht. Kogenud intriige ja nainud maailma.

    See oli kommentaariks Ahto Lobjaka artiklile.

    Eesti valispoliitika ei ole maaratud Valismin-i poolt. Valispoliitika on konsensuslik valitseva eliidi poliitika, ametnikud pole siin mitte kedagi.

    Kuna praegu raagitakse palju L. Merest seoses tema sunnipaevaga, siis tasub ehk meelde tuletada, et just tema loi Valismin-i. Ajalehtedes otsiti kaastootajaid ja algul oli Valismin ainult kahes toas, uhes L. Meri ja teises kogu ametnikkond, vist 14 tollel ajal.

    Voib-olla sellest saigi alguse see tunne, et Eesti valispoliitikat saab juhatada ulevalt prikaaside ja ukaasidega. Valismin kui iseseisev institutsioon ei eksisteeri ikka veel. Ratsepaistes Ilves, vorksukkades Ojukas ja roosa naoga paksukesed ruulivad ehk saadavad oma partei signaale ule maailma. Piip-piip nagu esimene sputnik kosmoses.

    Traditsiooni jargi on valisminister #2 peale peaministrit. Uks valisminister peaks omama rohkem moju kui misiganes minister valitsuses. Eesti naide, parim, oli valisministri Ojuka kinnipidamine lennujaamas, sest ta nagi valja nagu prostituut.

    Kokku vottes, enda arvates poliitiline eliit Eestis on ennast massiivselt ummikusse jooksnud. Umbes nagu maailma finantssusteem praegu. Maailm hoiab praegu hinge kinni, oodates, kuidas susteem ennast kohandab 21. sajandiga. Koik vaatavad alt ules noorele ja targale liidrile nagu Obama. Eesti poliitiline eliit pole aga ikka veel aru saanud, et ka nemad on kriisis.

    13. sirje - 29. märts 2009

    Kui sa kurdad, et Eesti väliministeeriumi ametnikel pole piisavalt võimu, siis see on väga Eestikeskne lähenemine. Minu arust on Eestis pigem üldine probleem, et kõikides muudes ministeeriumites on ametnikel liiga suur võim. Ja suuremalt jaolt ongi ministeeriumi ametnikud veendunud, et nii see peabki olema ja hea meelega tahaks nad võimu juurde, sest, nagu eestlane ikka arvab, on kõik ülejäänud lollid. Minister on ametnike jaoks tavaliselt tüütu tüüp, kes pealegi pidevalt vahetub ja uus ei tea muffigi sellest, kuidas ministeeriumis asjad “Tegelikult käima peavad”. Ministri edukus sõltub tihtipeale tema sotsiaalsetest oskustest amenikega läbi saada.

    Ilmselt oleks õige vastus kuskil keskel, et ministeeriumites on ametnikud, kes oskavad oma rida väga hästi ja minister suudab ennast maksma panna, kuna ta teab, mida ta räägib. Kuid tegelik poliitika peaks toimuma siiski parlamendis ja seda koostöös erinevate kodanike arvamuste ja spetsialistidest ekspertidega. Kuid sellest kuidas meil poliitikat valitsuse ja parlamendi tasandil käib, on juttu tolles Brežnevi uue tulemise jutus.


    Sorry comments are closed for this entry

    %d bloggers like this: