jump to navigation

Stiglitz: majanduskriisi lahendusvõimalus 9. märts 2009

Posted by toimetus in ideed, majandus, roheline, tõlkelood.
Tags:
trackback

elekterKirjutasid: Joseph Stiglitz, Nicholas Stern.

Me oleme silmitsi kahe kriisiga: sügav ülemaailmne rahanduskriis, mille põhjustas finantssektori riskide vale hindamine ja veelgi sügavam kliimakriis, mille viljad tunduvad valmivat kaugel tulevikus, kuid „saagikus” johtub meie praegusest tegevusest.

Kliimamuutuste riskiskaala kõikumised on erisugused ja suuremahulised. Samasugused on ka nende vale juhtimise ja ignoreerimise tagajärjed. Kuna USA-l on suured võimalused tegeleda finantskriisiga, siis kaasneb sellega ka potentsiaal panna alus uuele majandustõusule, mis lähtuks keskkonda mittereostavatest tehnoloogiatest.

President Barack Obama, käsitledes üleeelmisel nädalal Kongressis eelarvet, selgitas, et meie ees seisab mõlema ülesande lahendamine ja rõhutas, et USA-l on vastutus terve maailma ees, et detsembris Kopenhaageni konverentsil vastu võetud ÜRO kliimamuutuste pakett ka teostuks ja sellega seotud riskid oleks vajalikul määral juhitavad.

Finantskriisi ajal oli näha kuidas juhtimisvead võivad oma sügavuse ja kestvusega kõigile mõjuda. Kliimakriisi riskide vale juhtimise tulemusi ei pruugi enam üldse olla võimalik muuta. Nagu raamatus „Making Globalization Work” on öeldud: kui meil oleks tuhat planeeti, võiksime oma mõõdutundetuid eksperimente jätkata ja kui mõni ebaõnnestub, võime kolida järgmisele planeedile. Kahjuks pole meil sellist luksust, meil on vaid üks planeet.

Finantskriisi tekitajaks oli mull kinnisvaraturul ja sellele eelnes boom internetiturul. Me ei tohiks neid asendada järjekordse mulliga. Selleks, et ühiskonnas valitseks madala CO2-tasemega majandus, on investeeringud hädavajalikud. Investeeringuid, mis muudaks meie elu- ja töötamise stiili ja tekitaks järgmistel aastakümnetel nii majanduskasvu kui ka tagaks, et elatustaseme kasv oleks ka jätkusuutlik. Hetkel valitud rada seda pole.

Majanduskriis nõrgendab nii USA kui muude riikide majandust ja efektiivsuse kasv on hädavajalik. Valdkond, kus on piisavalt ruumi olukorra parandamiseks on mõistlik energia kasutamine nii ettevõtetes, kodutarbijatel kui riigi tasemel.

Petersoni Instituudi hiljutise uurimuse järgi annaks 10 miljardi dollari investeering USA elumajade ja riigiasutuste soojapidavusse 100 tuhat töökohta aastatel 2009 kuni 2011 ja hoiaks kokku umbes 1,4 kuni 3,1 miljardit dollarit aastatel 2012 kuni 2020. Investeering rohelisse tehnoloogiasse ja infrastruktuuri ei ergutaks majandust vaid lühiajaliselt, vaid parandaks ka USA konkurentsivõimet. Kui maailm liigub madala süsinikdioksiiditootmise tasemega majanduse poole, on konkurentsieelised neil, kes säästlikke tehnoloogiaid omavad.

Eraisikute investeeringuid õhutavad turult tulevad signaalid. Kuid signaalid on moonutatud, kuna hetkel on maailma üks haruldaseim ressurss – puhas atmosfäär ja sotsiaalseid kulud, mida tuleb maksta siis, kui atmosfäär on reostatud, väärtustatud nullhinnaga. Pole mingi üllatus, et taoline hindamissüsteem on viinud ebapiisavate tulemusteni, kus emissiooni tasemed on liiga kõrged ja energia säästmisele ja –uuringutele ei pöörata piisavalt tähelepanu.

Majanduse tõhustamiseks ja kliimakriisi peatamiseks piisaks vaid ühest poliitilisest otsusest – kehtestada CO2 õhkupaiskamisele stabiilselt kõrge hind. Selgus nii poliitikates kui hindades on praegu, kui ettevõtted on tänu finantskriisile ebaselges olukorras, väga oluline. Kaks riski koos täiendavad üksteist ja tõmbavad investeeringud alla. Võimalik, et me polegi võimelised kiirelt finantskriisile lahendusi leidma, kuid me võime kohe praegu vähendada ebaselgust CO2 tulevikupoliitikates ja hindades.

Kui uuenduslikud ettevõtjad hakkavad mõtlema võimalustele, mida madala CO2 tasemega majandus neile pakub, on entusiasm ja innovaatilisus parim tõendusmaterjal õnnestumisest. See võib olla ka tõeliseks majanduskasvu stiimuliks, mis meil ju praegu puudub. Probleemid ülemaailmse kliimasoojenemisega ei leia lahendust, kui kõik riigid ennast selle lahendamisega ei seo. Maailm vaatab USA poole ja nüüd on põhjust uskuda, et lahendus on leitud.

***

Autoritest
Joseph Stiglitz sai Nobeli majanduspreemia 2001. aastal. Lord Stern on Londoni majanduskooli (LSE) „Grantham Research Institute on Climate Change and the Environment” professor ja töötanud asepresidendina Maailmapangas ning majandusnõunikuna Briti valitsuse juures.

***

Originaal: Joseph Stiglitz, Nicholas Stern. 4. 03.2009. Obama’s chance to lead the green recovery. Financial Times. Lk 11.

Advertisements

Kommentaarid

1. asd - 9. märts 2009

1. mullitamisest vaevalt et pääsu on.
2. mispuhul maailm usa poole vaatab? kõik peale euroopa ja ameerikate lasevad keskkonnas täiesti vastutustundetult ringi ja kedagi ei huvita.

2. sirje - 9. märts 2009

usa oli riik, kes ei tahtnud kyoto protokollile alla kirjutada. nüüd on lootus, et äkki ta siis on nõus mõnda teist teed pidi sama eesmärki saavutama.

3. Wild - 9. märts 2009

Tjah, arvestades, et kogu kasutatavast energiast on 85% nafta, gaas, kivisüsi/põlevkivi, siis sellele räige maksukirve pealelajatamine ilmselt paneks majanduse kergelt kihama küll.

Aga roheline energia on praeguse arengu juures üsna jõuetu ning kulukas võrreldes fossiilsega, eriti transpordisektoris, ja ma kardan nagu asd, et ega mullitamisest ja valetamisest ei pääse siingi.

Vahemärkus: kui keegi viitsib googeldada nt Toyota Prius vs Hummer, siis võib jõuda huvitavate seisukohtadeni, et esimene, arvestades kogu tootmisprotsessi, keskmist kasutamist ja utiliseerimist, on keskkonnale hullem kui Hummer.

Green hoax’ile on tarvis meeletuid investeeringuid, ka uuringuteks ja raha liigub teatavasti parimini siis kui loodetakse tulu saada. Loomulikult kiiremini kui viie- või kahekümne aasta pärast. Jätkusuutlikus või mure tuleviku pärast ei kuulu rahamaailmas vist prioriteetide hulka, nii et puhas ja odav energia, sh lõpptarbijale, ilma et kaasneks mingeid ümbernurga twisted kulusid … ma tahaks selle kohta rohkem numbreid saada, aga pole eriti leidnud. Kui keegi teab, olen info ja lingi eest tänulik.

Seda veel, et … tglt peaks massides levitama ka autonoomse energiasüsteemi kasutamise mõtet, vähemasti individuaalmajapidamistes, selleks on rohetehnoloogiat juba enam kui küll (vt nt Futuren’i kodulehte, puhtas emakeeles ja koos hindadega).

4. analyytik - 9. märts 2009

3. Wild: _tglt peaks massides levitama ka autonoomse energiasüsteemi kasutamise mõtet, vähemasti individuaalmajapidamistes, selleks on rohetehnoloogiat juba enam kui küll_

Kas arvutanud/katsetanud kah oled? Et kuidas see asi praktiliselt käib ja palju maksab?

Jah, põhimõtteliselt saab, aga mida? Saab seda, et lambike põleb ja arvuti töötab ja raadio. Ja akupuuri ehk saab ka kuidagi laetud. Aga see on ka kõik. See tähendab, et suurusjärk on nii mõnisada vatti. Kui kasutada päikesepaneele. Ja see nali maksab ca 15-20-25 tuhat krooni. Olenavalt sellest, et kas on üks või kaks päikesepaneeli. Ja ühe paneeliga jääb asi ikka üsna kesine.
Siis saab teha tuulegeneraatori, aga sellisel juhul on ikkagi tegemist ainult sadade vattidega ja hulk tehnilisi probleeme veel peale selle. St. mast jms., mis on sageli kallim kui generaator ise. Hind siis jälle paljudes tuhandetes.

Ühesõnaga: saab küll, aga see tulemus ei käi kuidagi kokku Eesti inimeste nii öelda igapäevaste elektri tarbimise harjumustega. Veekeetja, pesumasin, soojaveeboiler jms. St. seadmed, mis kulutavad KILOvatte. Need asjad tuleb kohe ära unustada.

Futuren’i lehekülg? Kena-kena, aga vaata hindasid. Naissaarel mõni miljonär saab muidugi panna mingi paarsada tuhhi nende seadmete peale, aga kui elektriliin on olemas, kas oleks mõtet? Ja palju neid kohti Eestis on, kus elektriliine pole? Soomes-Rootsis muidugi, seal on… ma ei tea, tuhandeid ja tuhandeid suvilaid saarestikes, kus pole elektriliine ja pole ka mõtet. Aga seal on suhtunmine ka teine. Keegi ei mõtle seal loomulikult, et peaks olema elektriküte päikesepaneelidega. See on absurd.

5. vabatmees - 9. märts 2009

analyytikule
koduseid tuulegeneraatoreid on 1-8 kw. selle energiaga saab juba majapidamise mõnusalt katta. need ei maksa enam sadu tuhandeid, vaid, kui otsida siis saab ka 50000 krooni eest korraliku 3-5kw süsteemi. näiteks ukrainas on mitmeid häid tootjaid. kui oled hea meistrimees võid omale tuulegeneraatori ehitada ka alla 10000 krooni.

aga lahendus on ikkagi tarbimise ja inimkonna vähenemises. nii kaua, kui valge inimene aafrikasse süüa viib, toimub seal ka kontrollimatu sigimine ja poolnäljas virelemine. kõige hullema kombinatsioon on kõrge iive ja lääne elustandard.

6. analyytik - 9. märts 2009

5. vabatmees:
_kui otsida siis saab ka 50000 krooni eest korraliku 3-5kw süsteemi._

50000 raha on ka kenake hulk tegelikult. Ja mida tähendab “süsteemi”? Generaator? Mast? Akud näiteks? Mis on hulgas ja mis mitte?
Ja nn. reaalsituatsioon? Kui paljud inimesed elavad reaalselt kohas, kus on samaaegselt nii tuult ja kus oleks ka reaalselt võimalik mingi mast püsti ajada?

Nagu ma ütelsin, põhimõtteliselt muidugi võimalik, aga odavusest pole mõtet vist rääkida. Kuigi ma ei eita, et kui on sihuke hobi ja vähegi arvestatav elukoht, siis katsetada muidugi võib. Selle vastu ei saa kindlasti midagi olla. No ja kui õnnestub süsteem enam-vähem käima saada, siis väike elektri kokkuhoid tiksub muidugi tagasi ka.

Hüva. Selle minu reageerimise mõte siin oli siis eelkõige see, et utoopiatest pole mõtet rääkida. Vool ja pinge ja võimsus ja tarbimine on suht reaalsed asjad.

7. mahhatsalka - 10. märts 2009

Suurima kokkuhoiu Eestis annab nõukogude-aegse ja U-kategooria-hiinamaise kodumajapidamisliku tehnika väljaviskamine ja näiteks A-klassi elektritarbimisega seadmetega sendamine. USA või Lääne-Euroopa slummides annab see muidugi veel suurema kokkuhoiu.

Samas väheneb kohe sisemaine elektritarbimine ja sellega koos ka raharinglus, mis viib SKP vähenemiseni jne. Nokk kinni ja saba kärnas olukord.

De-tsentraliseeritud energeetikast on jutlustatud juba päris tükk aega. Selle toimimise eelduseks on kas alalisvoolul jaotusvõrk (ülim utoopia täna) või varustada energia-väiketootjad koverterseadmetega mis EE võrku laiali ei lase (tibake pisem utoopia). Elektriküttel põhinevad elamud lähevad de-tsentraalse energeetika korral ise päris ruttu kas buldooseriga maha või ehitatakse ümber.

8. sirje - 10. märts 2009

kuidas see raharinglus ja SKP siis väheneb, kui sa ostad uusi kodumasinaid ja vanad lähevad ümbertöötlusesse? arvestades eesti kodumasinate ja elektrihinda, siis ühe masina ostmine on ikka vähemalt aasta elektriarve (mul ei ole elektriküte).

kuna jutt on kirjutatud ameerika tasemele, siis on seal ka väljakutse teadlastele, kes peaksid just oma pead sel teemal tööle panema, et igasugu rohelise energia asju välja mõelda. näiteks päikesepatareid annaks kindlasti kõvasti edasi arendada jne.

aga ega eesti teadlased mu teada ka päris käed rüpes ei istu. mingi aeg tagasi räägiti mingitest uutest energia tootmise tehnoloogiatest. kui elektritootjatele “kirves selga lüüa”, siis peavad nad omakorda hakkama “seljas elama” teadlastel, kes nende tarbeks siis uut tehnoloogiat välja mõtleks. raha läheks igasugu naftapuurijate asemel teadlastele :) raha liiguks küll, aga teistmoodi kui raiskamise ajastul. M.O.T.T.

9. Hubbil - 11. märts 2009

Tosi on, meistrimees saab alati hakkama. Noukogude ajal oeldi: mustad kaed – puhas suda. Teine asi tuleb meelde. Partorg laheneb vahetuse lopus toolisele. Kusimus: kuidas ennast tunned? Oige vastus: vasinud, aga onnelik!

Hummeri ja Toyota vahel ei saa vordlust isegi tommata. Hummer on vaga ja vaga surnud macho vark. Uskuge mind, te saate osta Albertas endale veoauto, mis on moeldud poes kaimiseks. Iga Hummeri mehe noku laheks kohe verest tuhjaks, kui ta seda naeks.

Teisest kuljest, on olemas teadus, mis votab kokku energia, mis on kulutatud uhe objekti tootmiseks. Arge sundige mind seda ules otsima. Wild teab asja, ta on lugenud.

Seesama teadus on rublapohjaline, err dollaripohjaline. Arendamise kulud pannakse otsa tootmiskuludele, moistlik, eks? Nuud, kumb on moistlikum ari, Toyota voi GM oma Hummeriga? Esimene vist oli esimese 5 koige parema ettevotte hulgas hoolimata majanduskriisist ja GM vist sureb. Ma arvan, et maailmas koik ostjad haaletavad oma rahakotiga. Eesti voib olla erand, seal ei toimi protsessid inimeste peades nii nagu mujal maailmas. Aga mul on kurb selle parast.

Green hoax ei ole olemas, kallis Wild. See on suund kuhu maailm areneb praegu. Niikaua kuni pole leiutatud paremat motteviisi, siis roheline energia ruulib ule fossiilse energia. Saastlik maailmavaade ule mottetu tarbimise. Muidugi, targad mehed on pannud rohelisele energiale piirid. Nii ja niipalju maad saab kasutada energiataimede tootmiseks, ilma et inimesed jaaks ilma toiduta. Nii- ja niipalju trropilist metsa tohib maha raiuda, et panna arenema istandused energiataimede jaoks. Ma arvutasin kunagi valja, et Brasiilias oleks vaja 5 keskmise suurusega suhkruroofarmi, et toota etanooli, millest saaks Eestis koik joodud ja koik autod soidetud.

Aga mis ma tean, puuan kutsuda inimesi ules moistlikkusele. Uks kuradi korralik vesinikuauto maksab siiani oma arengustaadiumis miljon. Tuleb valja, et maailmas avastatakse siiamaani rohkem gaasi/naftamaardlaid ning olemasolevad saavad olema paremini kasutatud, kui naftat/gaasi praegu kulutatakse.

See ei ole lohutus. Kunagi utles uks professor, et nafta poletamine on nagu raha poletamine. Sellest susivesinike puntrast saaks teha hoopis palju rohkem kasulikku. Nagin oma silmaga katlaid, mida koeti lume koristamise ajal masuudiga ja mis sulavee suunasid siis kanalisatsiooni. Keegi vist ei moelnud, et kevad tuleb ja lumi sulab iseenesest.

Suhtumine energiasse hakkab muutuma, mitte selleparast, et mina seda raagin, vaid sest et lained Euroopast on joudmas Eestisse. Mitmes laine Euroopast, ma pole kindel. Demokraatia, kultuur, pollumajandus. Voi koik vastupidi. Ma olen millegiparast kurb ja lopetan praegu.

10. mahhatsalka - 12. märts 2009

Hubbil, energeetilise taimekasvatusega tekib sarnane probleem nagu eestis on Sosnovi kaurputke ja rapsiga. Need “kütuse-taimed” muutuvad samamoodi umbrohuks nagu raps. Massiivne monokultuuride kasvatamise mõjudega mullastikule ja looduskooslustele võiks ka endale enne selgeks teha. Braziilia ei suuda täna ise-endale piisavalt piiritust toota kütuseajamiseks, milleks nad peaks seda veel kuhugi mujale odavalt müüma?


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: