jump to navigation

“Konsumerism” on surnud 10. märts 2009

Posted by toimetus in Ameerika, tarbimisühiskond, tõlkelood.
trackback

tarbijadKirjutas: James Howard Kunstler

Kas Obama suudab juhtida meid mõõdukama elustiili juurde?

Avalikkuse arusaam käimasolevast valitsemisfiaskost on muutunud äkilisest sõnatust hämmingust jõllsilmseks paanikaks, sedamööda kuidas illusioonide eesriided kõrvale tõmbuvad ning paljastavad selle, mis paistab olevat nagu üldrahvalik surivoodi kõrval seismise stseen ajaloo intensiivravi osakonnas. Kas USA-s on surutis, depressioon või kollaps? Vähemalt on inimesed hakanud seda küsima. Teatava vihje, et midagi tõeliselt jubedat võib ees seista, annab see, kui nii Paul Volcker kui George Soros ühel ja samal päeval kuulutavad, et majanduslik maastik paistab süngem kui Suure Depressiooni ajal.

Meediat jälgivaid inimesi lummas Rick Santelli suurepärane teatraalne stseen samal teemal Chicago kaubabörsil, kui ta paistis süütavat esimese revolutsioonisädeme, näidates, et abipakettide jõuetus on muundumas ägedaks emotsiooniks ja emotsioon võib pöörduda riigi poliitika vastu. Oli näha, kuidas kaubabörsi maaklerite näod värvi muutsid ja kuidas nad valjusti sumisesid, nagu tavalised rohutirtsud, kes muutuvad vihasteks rändtirtsudeks ja valmistuvad laastama ees oootavat viljakat orgu. “Kas te kuulete, Mr. Obama?” küsis Mr. Santelli pahaendeliselt.

Paljudes internetiblogides, mis tiirlevad ümber peavoolumeedia nagu Saturni rõngad, on aukartustärataval hulgal arukaid inimesi hakanud küsima, kas president Obama on kõige selle marionett, mis Wall Streetist veel järele on jäänud, samas kui Citigroupi ja Goldman Saschi nukujuht Robert Rubin Ovaalkabinetis eesriide taga nööre tõmbab. Isiklikult ma kahtlen selles. Aga ikkagi on pisut raske aru saada, mida president kavatseb ette võtta, kuna niinimetatud stimuleerimispakett paistab ise üha enam ja enam välja nagu riiklik kahtlane hüpoteeklaen – halb tehing, mis tehti absoluutselt ebarealistliku ajaga ja mille tulevased võlakohustused on määritud kaela kõikidele, kes juhtumisi seda maailma nurka järgmise seitsmesaja aasta jooksul asustavad. Seda kõike eesmärgiga osta hunnik graniidist köögi tööpindasid ja lameda ekraaniga televiisoreid.

Ma oletan, et Mr. Obamat koormab teadmine, et majanduslik tõde on tunduvalt hullem kui ta möödunud aasta novembris ette kujutas, nii et hetkel pole lihtsalt mitte midagi teha. Peale selle, et püüda serveerida “degusteerimismenüüd” päästeplaanidest, lootuses, et turud ja masinavärgid oleks võimalik meelitada mingi pettusega tagasi olukorda, kus need oleksid vastavuses meie sooviga saada jätkuvalt eimillegi-eest-midagi ja seda igavesti. FDR juba kasutas piltlikku väljendit hirm hirmu enda ees ning nõnda ei jää Mr. O-l palju muud üle kui väljendada südikust ja enesekindlust, seistes silmitsi tohutu hulga halbade uudistega.

Kurb tõde on see, et pangandusest on saanud nagu mingi Hiina tuletõrjeõppus – meeletu tagajärjetu sebimine – kuna maksujõuetud ettevõtted jätkavad visalt oma kaotuste varjamist, et vältida vastastikkuse maksujõuetuse põrgut, mis helistaks kogu maalimas kella, et “mäng on läbi”. Seni on see ainult jätkunud. Kogu loba pankade “natsionaliseerimisest” taandub tegelikult küsimusele: millist liiki pankrotimenetlust nende suhtes rakendada, kui destruktiivne saab see protsess olema ning kui palju vaeva ja valu on võimalik ajaliselt edasi lükata ja veeratada kaela inimestele, kes on praegu alles mähkmetes ja nende järeltulijatele.

Paljude juhuslike vaatlejate und häirib küsimus: kuidas on juhtunud nii, et Mr. O-le ei ole pärale jõudnud, et tavapärane majanduskasvu protsess (mis baseerus automaatse krediidi poolt toetatud industriaalsel ekspansioonil ning seda odava energia ja ressursside ajastul) on möödas ning miks ta jätkab poodiumilt selle sama mantra kordamist? Armas Mr. President, te olete juhiks ajal, mil leiab aset pöördeline kokkutõmbumine ning tegemist ei ole mitte pelgalt pausiga kasvuloos. Teie ülesanne on korraldada asjad nõndamoodi, et see ei viiks maailmasõjani või siseriiklike korratusteni või nende mõlemani. Muuhulgas tähendab kokkutõmbumine seda, et kõik igapäevase elu tegevused tuleb mõõdukamaks muuta, sealhulgas elustandard, kaubanduse tegevusulatus ja valitsemistasandid. “Konsumerism” on surnud. Automaatne krediit on surnud – vähemalt niisuguses mastaabis, mis viimase kolmekümne aasta jookul normaalseks oli muutunud. Mitmete tulevaste sugupõlvede jõukus on juba ära kulutatud ja pole enam jäänud mingit panditavat väärtust, mida saaks kasutada refinantseerimiseks.

Kui asi on tõepoolest kokkutõmbumises ja mõõdukamaks muutmises, siis tuleks parem küsida: miks me ei alusta sellega otsekohe, selle asemel et näha vaeva päästeplaanidega, mille sihiks on taas käivitada midagi, mis on juba ette nurjumisele määratud? Ülehinnatud majade hinna mõõdukamaks muutmine oleks alustuseks hea asi. See haakub täpselt Rick Santelli olulise ja rahvahulki erutanud mõttega. Las kõik need tobud ja kavaldajad, kes üle pingutasid, võtavad oma kompsud ja kolivad üürimajadesse. Las pankurid, kes mängisid seda kõrgete panustega rikantset õnnemängu ja muutsid need petturlikud hüpoteeklaenud investeerimispettusteks, kaotavad oma töökohad, jäävad ilma oma lisatasudest ja lähevad võib-olla isegi vangi (kui ülemkohtunik Eric Holderit saab kohustada nende lepinguid uurima). Mitte midagi head ei tule sellest, kui toetatakse valesti hinnatud asjade võltsi väärtustamist.

Faktiliselt ei tule mitte midagi head kampaaniast, mille eesmärgiks on hoida elus elujõuetut, mis on täpselt see, millisena Obama programm järjest enam välja paistma hakkab. Kausta, millel on märge “elujõuetu”, võib panna enamiku tooteid, kasutusõigusi, harjumusi ja ootusi, mis seonduvad hiljutise Ameerika eluga: elamine äärelinnas, krediitkaardiga kulutamine, Õnnelik Autosõit, puhkused Las Vegases, kolledžiharidus massidele ja odav toit. Kõik need asjad on möödas. Rahvas võib küll kahtlustada, et see niimoodi on, aga nad ei suuda seda endale tunnistada ning poliitiline juhtkond on siiani keeldunud inimestele selle kohta tõtt rääkimast – lühidalt, seni pole veel suudetud välja kujundada tõhusat konsensust, mis võimaldaks meil efektiivselt edasi liikuda. Üheks poliitika kurvaks paradoksiks on see, et demokraatiad ei paista olevat eriti hästi suutelised oma kodanike käitumist distsiplineerima. Soov valijatele meeldida ja kampaaniarahade mõju vallutab vastupandamatult isegi küpsete instinktidega juhid. Ameerika juhtumi puhul võib see viia mõnede aastate pärast selleni, mida mul on tavaks nimetada maamehelikuks natsismiks. Keegi kavandab toredad mundrid ja paneb meid kõiki loosungi “Jumal Õnnista Ameerikat” all ringi marssima. Püssitorude ees.

President Obamal pole veel liiga hilja hakata neid tõdesid välja ütlema, nii et me saaksime vältida fašismi pöördumist ja tegeleda Ameerika järgmise ajalooetapi reaalsete tegevustega – hakata elama lokaalselt, töötama kõvasti oluliste asjade kallal ja säilitama tsiviliseeritud kultuuri. See, mida paljud meist suudavad praegu näha sügavikust vastu jõllitamas on uus pimeduse ajastu. Ma ei arva, et meie saatuseks peab tingimata olema nõnda lõpetada, aga seni ei tee me ka eriti palju, et seda vältida.

***

James Howard Kunstler. 26. 02.2009. “Consumerism” Is Dead — Can Obama Lead Us to a Downscaled Lifestyle? Kunstler.com

Advertisements
%d bloggers like this: