jump to navigation

Hipidel oli õigus! 11. märts 2009

Posted by toimetus in ajalugu, roheline, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: Mark Morford

Ökoloogilised majad? Orgaaniline toit? Loodus on hea? On aeg nendele vanadele sõlmbatika tehnikas värvitud rõivaste kandjate suhtes veidi lugupidamist üles näidata.

Lase edasi! Ütle, milline on sinu liikumine! Nimeta midagi head ja positiivset ja keskkonnasõbralikku ja ökoloogilist, mis toimub just praegu uuesti “roheliseks muutuvas” Ameerikas ning ära ütle, et Texases on vaja rohkem relvi või et naistel peaks olema vähem reproduktiivsusega seonduvaid valikuid või et see lõputu jälkus, mis seostub Bush Co. mitte-võidetavate sõdadega Lähis-Idas, kestab umbes 2075. aastani. See kõik muudaks tühiseks kogu minu ülemeeliku väikse kolumni mõtte ning hävitaks selle naiivses tonaalsuses õnneliku ja roosilise sardoonilise optimismi. Leppisime kokku?

Ütleme näiteks, et ma räägin energiasäästlikest lambipirnidest. Ma vaatan, kuidas orgaanilistest toiduainetest saab kõigile meeldiv kaup. Ma tahan öelda, et keemiavabad pesuained on Marketis laialdaselt saadaval ja ma räägin vaalade päästmisest ja delfiinide kaitsmisest ning ma tahan öelda, et joogastuudiod tekivad igas väikeses linnakeses, et Costcos on suured kastid orgaanilisi teraviljahelbeid ja kaupluseketis Good Vibes on ftalaate mitte sisaldavad dildod ning Toyota Prius on saamas riigi üheks kõige veidramaks staatusesümboliks. Teate, need on head asjad.

Vaadake ringi: meil on terved tööstusharud, mis tegelevad paberi taasakasutamisega, meil on uue põlvkonna odava päikeseenergia tehnoloogia ja Oscariga auhinnatud film “An Inconvenient Truth” . Isegi ebainimlikud korporatiivsed koletised kõikjal oma südametuse poolest kuulsates kaubanduskettides, nagu näiteks Wal-Mart, väidavad nüüd, et nad tõepoolest, tõepoolest hoolivad keskkonna päästmisest, kuna “see on õige asi, mida teha” (loe: see on majanduslikult igati kasulik ja puudutab nende tegevuse põhialuseid, sest kui nad ei hakka hoolima, siis on nad varsti totaalselt hädas kõigi oma tootmis- ja transpordikuludega, mis seonduvad kõigi nende brutaalsete Hiina odavtööjõu etevõtetega).

On vaid üks järeldus, mida saab teha sellest üllatavast (kuigi tujukast ja kibemagusast) ja põhjalikust muutusest keskkonnasõbralikkuse suunas, mis toimub praegu kultuuris ja (tõrkasalt ja närviliselt) D.C. võimukoridorides. Üks asi, mida me kõik peame tunnistama selles oma kõhklevas, ära vaevatud ja globaalselt soojenenud kõiksuses: hipidel oli algusest peale õigus. Oo-jaa, neil oli õigus.

Te teate, et see on tõsi? Kogu see kirglik entusiasm planeeti tervendada ja süüa tervet toitu ja vältida kemikaale ja töötada koos loodusega ja arendada oma mina? Kõik see tuli hipidelt. Alternatiivne tervishoid? Hipidelt. Ökoloogiline puuvill? Hipidelt. Korduvkasutatav puit? Taaskasutus? Loomade humaanne kohtlemine? Meditsiiniline kanep? Alternatiivenergia? Loomulik sünnitus? Geneetiliselt muundamata seemned? Kõik see tuli nendelt granolat (granola – kuiv hommikueine, mis sisaldab teravilja, pähkleid, puuvilja jne – tõlk.) söövatelt tüüpidelt (kes võtsid muidugi suurema osa sellest üle muistsetest kultuuridest), alternatiivsetest maailmavaadetest, vastand- ja kõrvalkultuuridest ning see tekkis kaugel eemal nendest paganama elektri- ja sidevõrkudest ning on ainult aja küsimus, millal meedia, poliitikud ja kultuur tervikuna edastavad neile suure, ülevoolava ja kanepilehega kaunistatud vabanduskirja.

Siin on ettepanek ühelt minu kõige nutikamalt ex-hipist lugejalt: selle asemel, et anda välja süsinikukrediite, millega industriaalsed saastajad saavad oma kollektiivset korporatiivset südametunnistust puhastada, peaksid need ärikretiinid – selleks et aidata korvata kogu seda metsikut kahju, mida nad on kõik need aastad planeedi hingele teinud – ostma võib-olla hoopis veidi karma krediiti omaaegsete hipide endi käest. Teate, nende käest, kes on töötanud planeedi tervise heaks viimased 50 aastat mingit tänu saamata ja kes on selle tulemusel kogunud üsna muljetavaldava varu head karmat. Mida te sellest arvate?

Muidugi võib nüüd kergesti väita, et suurem osa “autentsest” hipi eetosest – anti-korporatiivne ideoloogia, seksuaalne vabastamine, anarhia, kodanikuõiguste nõudmine, eksperimenteerimine – on kõikidest nendest uutest liikumistest totaalselt välja imetud, ning et korporatsioonid on jõuliselt üle võtnud ja lahjendanud iga üksiku tehnoloogia ja tähtsusetu keskkonnasõbraliku idee ja Ben & Jerry jäätisetuutu ja Odwalla puuvilja-jogurtisegu, et teha need nii vastuvõetavaks kui ka kasumlikuks. Aga kas see teeb need tualettvee tootmiseks kasutatavad orgaanilised õlid kuidagi kahjulikumaks? Kindlasti mitte.

Sama kergesti võiks väita, et suuremal osal sellest rahva tõrksast pöördumisest keskkonna tervise poole on väga vähe pistmist hipidega per se, et see tuleneb pigem globaalsest jääliustike sulamise ohust kombineerituna tähelepanekuga, et suusapiletid on tõeliselt, tõeliselt kalliks muutunud, mis paneb rahva uskumatult rasvunud tagumikud liikuma ja sunnib tarbijaid saama teadlikuks sellest Ameerika kultuuri metsikust aplusest ja raiskamisest. Kui kõik hakkavad küsima, et oh mu Jumal, mis hakkab saama ujumisbasseinidest ja NASCARist ja tasuta laevatranspordist, mis tuleb Amazonasest? Muidugi, ilma 1960. aastatel rajatud aluspõhjata, ilma kõikide nende radikaalsete ideedeta ja muutuse seemneteta, mis külvati peaaegu viis aastakümmet tagasi – kõik see, mille poole me peame pöörduma meie praegusel hädade ajal, oleks tõepoolest paljuski lootusetum.

Aga kui te olete tõeliselt kibestunud ja lühinägelik, siis võite te öelda, et kogu hipiliikumine üldiselt on lihtsalt hämmastavalt ülehinnatud, et see saab kaugelt liiga palju kultuurilist tunnustust kaugelt liiga väikese tegeliku mõju eest. See oli suuresti ainult üks hiiglaslik ettekääne, et end lõdvaks lasta ja nautida räpaseid ja lodevaid seksivallatusi, millega ei kaasnenud mingeid kohustusi ning et tarbida tohutul hulgal aineid ja vältida Vietnami sõtta minekut. Kuu aega mitte duši all käia ning panna oma lapsele nimeks Päevalill või Šiva Kuu või Tšakra Lennon Safiirkumalane. See on see, mida nimetatakse reaktsioonilise tobu vaatenurgaks. See ignoreerib hoolimatult ajalugu, perspektiivitaju ja kultuuri kui terviku evolutsiooni. Teate, just nii nagu Ameerika.

Aga mida iganes. Tõendeid on piisavalt lihtne leida. Tuumikväärtused ja alusvundament, mille rajas 1960. aastate subkultuur, on siiani nii terve ja tugev, et isegi kõige jäigemad neocon vabariiklased peavad tunnistama selle säilinud jõudu. See on siinsamas: Treehugger.com on uus 1960. aastate underground hipiajakiri. Ecstasy on uus LSD. Nähtavad tätoveeringud on uued pikajuukselised. Ja sedavõrd erinevad ansamblid, nagu Pearl Jam ja Bright Eyes ning NIN ja Dixie Chicks, kirjutavad uusi Bushi vastaseid ja sõja vastaseid laule uuele, ultra-tülpinud põlvkonnale.

Ja loomulikult, kui rääkida vanast heast MDMAst (Ecstasy), siis isegi ainete kultuur pälvib veidi uut lugupidamist. Vana tasakaalukas ajakiri „Time” avaldas just äsja üsna halvustava väikese loo uutest uuringutest, mille viisid läbi Harvard ja National Institute of Mental Health selliste suurepäraste entheogeenide, nagu LSD, psilotsübiin ja MDMA, hämmastavate psühhospirituaalsete kasulike omaduste suhtes. Kahjuks tegeleb see kirjutis põhiliselt sellega, et seab kahtluse alla Timothy Leary ning kogu möödunud aja “liialdava” ja “naiivse” ainete kultuuri, eelistades seda tunduvalt “tervemõistuslikumat” ja “hoolikamat” teaduslikku analüüsi, mida tehakse praegu. Just nagu oleks ainus meetod vaimse teadmise ja mõistmise saavutamiseks läbi kontrollrühmade ja kliinilise müstikavaba uurimise. Olge lahke.

Ometi juba ainuüksi fakt, et sellist tõsist uurimistööd entheogeenidega viiakse läbi isegi kogu uuema ajaloo kõige teadusevaenulikuma, farmaatsiatööstust toetavama ja ultrakonservatiivsema presidendi režiimi ajal, on piisavalt hea tõestus, et kõik need vanad ja kulunud mantrad meele avardamisest ja jumalaga kontakti saamisest ainete abil näitavad seda, et hipid olid siiski millestki haisu ninna saanud (jah, duh). Tim Leary tõenäoliselt itsitab ohjeldamatult just praegu – kuigi see võib olla muidugi tänu kõikidele nendele seentele, mida ta on jaganud koos Kerouaci ja Einsteini ja Maarja Magdaleenaga. Mmm, taevalik.

Muidugi ei tähenda tõelised hipilikud väärtused seda, et te peaksite mingitest niisugustest asjadest tegelikult hoolima või nendest kinni hoidma, te ei pea põrmugi hoolima sellest õõnsast oma ego paitamisest, et teil oli algusest peale õigus, et te panete kultuuri pea kohale ja ütlete: “Näete? Kas te näete?” Asi ei olnud mitte kunagi pikkades juustes ja folkmuusikas ja Woodstockis ja selles, et võtta nii palju rohtu, et näha Jeesust ja Šivat ja Buddhat Siiriusel rippvoodis keelesuudlust tegemas, te tohmanid.

Asi oli ikka ja alati kokkukuuluvuses. Asi oli selles, kuidas me kõik oleme siin koos. See tähendas vastuseisu status quole ja võitlemist türanliku korporatiivse/poliitilise võimuga. See tähendas oma teadvuse avamist ja nende uute võimaluste nägemist, kuidas me saaksime kõik elada mingit laadi ühesuguse tegeliku austusega planeedi vastu, alternatiivsete kultuuride vastu, üksteise vastu. Teate, see tüüpiline hipide jura, millesse mitte keegi enam ei usu. Õige?

***

Originaal: Mark Morford. 2 mai 2007. The Hippies Were Right!

Advertisements

Kommentaarid

1. Hubbil - 12. märts 2009

St. George. Puha Juri. Misiganes. URO maja korval New Yorgis on kuju Puhast Jurist voitlemas draakoniga. Paris tosine kuju, 1 tonn pronksi voi umbes nii.

Mis teeb minul silma marjaks, on see fakt, et sumbolism uhes kultuuris, nagu see on Eesti oma praegu, on lainud kaduma. Adumine, mis toimus minevikus ja sellest oppimine on kuidagi sitaseks tehtud. Ajalool on jalle ainult uks tolgendaja. Eestlastel pole ajudel kullalt muskleid, et naha mis toimus eile, tana ja kuradi tulevikus. Eestlased on moistetud prugikasti, kui nad ei saa aru oma umbritsevast maaimast.

St. George, Puha Juri sumbol on uks koige tahtsamaid Laane kultuuris. Draakoni tapja. Draakon kehastab inimkonna pahesid.

2. sirje - 12. märts 2009

Lätis on Jurmalas ka selline skulptuur. Ma ei omistaks ühele kujule nii palju tähtsust, eriti veel kui see esindab skulptuurikunsti vanaaegset stiili.

Kui vaadata Eesti kujutava kunsti arengut ja seda, mida meil praegu linnatänavatele püsitatakse, siis on tagasikäik kohutav. NSVLi ajal oli sürrelistlik kunst suht-koht keelatud, kuid praegu on raha teinud selle valiku iseseisvalt. Tartu on täis reformikate ihuskulptori relistlikke lapsikuid skulptuure, mis kujutavad väga konkreetselt asju, loomi, inimesi. Kohe tuleb vanemuise ette uus, telekas ei öeldud, kes selle teeb, aga igatahes tuleb see realistlik.

Keskerakonna ihuskulptor on teinud hulk plätserdisi nii Tallinna kui mujale. Kohe hakatakse taastama detsembrimässus kodanlikul poolel hukkunute mälestusmärki. Taastama! ja sellega kaasneb jutt nende kangelaslikkusest. ja ma ei räägi aaviksoo ristist. eelmisel nädalal avati skulptuur palusalule. siit saab näha: http://www.kalev.ee/est/tallinn/?news=985073. Sportlasele tehti ainult PEA, nagu oleks tegemist mingi poliitikuga. Sorry, kes on idioot!

Mulle ei meenu terves Eestis üheski kesksel kohal asuvat skulptuuri, mis oleks 20. sajandi lõpu või 21. sajandi kunstiloomingu näide. Selline pilt annab väga hea ülevaate sellest, millises ajastus me tegelikult elame.

3. Hubbil - 12. märts 2009

Sirje, sa vist ei saanud aru millest ma raakisin. See on sumbolite moistmine. Sumbolid kultuuri moistes on igavesed. Neid on interpreteerinud palju rohkem targad inimesed kui mina ja sina oleme.

Mis teeb uks erakond oma asukoha pissimisega nagu isane kass, ei hooli mind rohkem kui hais. Skulptuurid kui sumbolite kehastused, jouab mu pahe kull. See nn vabadusristi vark on toeliselt haige, nii moneski mottes. Kuna Sirje oli provokatiivne ja enam-vahem kutsus mind meelt avaldama avalike objektide suhtes, siis siin see on. Kallid eestlased, tulge moistusele, pange kotti Juhan, Andrus ja Jaak. Toitke neid labi toru ja kui nende maks on kullalt paks, loigake see valja. Delikatess.

4. sirje - 12. märts 2009

eesti mõistes on püha jüri mittekeegi. ja ma endaarust rääkisin kah sümbolismist, aga teises võtmes: avalik kunst kui ühiskonna sotsiaalse küpsuse näitaja.
hubbil, su viimane lause on eesti põhiseaduse vastane.

5. Hubbil - 12. märts 2009

Huumor ei sure, ennem sureb uhiskond. Sirje, ma ei ole paris kindel nuud, kas huumori kasutamine voi pohiseaduse vastane. Kui on, siis votan ma omale varjunime ja lahen elama kuskile mustal kontinendil.

Labi toru toitmine on vaga vana traditsioon. Haned pandi koti sisse, mis olid naelutatud seina kulge ja neid toideti labi toru, mis oli nende kurku sisse loodud. Eesmargiks toota suurt maksa vahima aja jooksul. Onnelikud prantslased, kellel oli raha, et maksta selle luksuse eest, ei hooli mitte karvavord hanede eest. Pigem loid nad uhe kultuurifenomeni, et hea sook restoranis on parim.

Aga mis ma tean. Kui lahen kallisse restorani, vaadatakse mind kahtlustavalt. Kui lahen odavasse, siis ka. Miskiparast arvavad moned, et mul pole raha, et oma arvet maksta

Erandeid on, muidugi. Uks asi, mis ma tahaks koikidele lugejatele kinnitada. Ma olin toesti-toesti Moskvas uhes restoranis koos Le Duan’iga. Ma maletan teda selle parast, et ta suitsetas oma vaga tundlike sormedega kalleid sigarette ning selleparast, et veel samal ohtul laksin ma koos oma klassivendadega kinno, kus ennem seansi algust naidati uudisteringvaadet. NL liidrid olid tervitamas mr Le Duan’i.

Mis? Ei. Keegi ei usuks seda. Nagu seda fakti, et ma loopisin tuhje veinipudeleid Moskvas ule aia USA saatkonna suunas. Hah.

Sirje, ma ei saa aru millest sa raagid kui pohiseaduse vastalisusest. Kui see on tosi, et ma olen pohiseaduse vastane, siis ma olen pigem kurb.

Sirje: Võimalik, et ma ei saa naljast aru, aga kedagi kotti panema kutsumine mulle ei meeldi. Ma isiklikult arvan ka, et need anonüümikud, kes on ajalehtede kommides, mind ära tapma kutsunud, ei mõelnud seda päriselt, aga see on kehv nali.

6. Hubbil - 13. märts 2009

Ma lugesin nuud lopuks selle hipide artikli labi. Tekkis kodune tunne. Mul on olnud teatud kokkupuuted selle generatsiooniga ja nendega, kes on olnud osalised selles Pohja-Ameerika jaoks revolutsioonilises liikumises. Ennem hipisid ei peetud heaks tooniks, kui seks toimus ennem abielu. Uks Iraanist parit mees selgitas mulle, et sealses uhiskonnas peavad nii tudruk kui ka poiss olema suutud ennem abielu. Nuud, kas traditsiooniline uhiskond on parem kui vaba uhiskond (see on mis hipid omateada tahtsid), ma ei tea.

Kas maailma avardamine rohtude abil on hea, ma ei tea. Pole kunagi proovinud.

Onn on uks termin, mida on pigem raske defineerida. Hipid puudsid saavutada onne selle labi, et elada vabalt, ilma uhiskonna kammitsateta ja siis veel votta sisse teatud aineid, et tunda ennast veel vabamana.

Ameerika uhiskonnas on hipide liikumisel vaga suur tahtsus. Uks polvkond, sundinud peale II MS ja saanud taiskasvanuks, osutus uhel hetkel mingitel seniteadmata pohjustel vaga sotsiaalselt aktiivseks. Vietnami soda oli uks arrituspunkt. Aga ainult uks. Pigem oli see uks linnarevolutsioon. Linnadel on see omadus, et sinna kogunevad kokku naiteks need, kes ei taha elada traditsioonilises uhiskonnas.

Mis on selle liikumise parand? Ehk koige tahtsam on isikuvabaduste laienemine ka mustadele. Teiseks, muusika jms kultuura vark. Peale seda ei tule mulle enam midagi meelde. P-Ameerika on tagasi ajas ennem hipiliikumist, mentaalselt raakides. Nuud ma hakkan vist aru saama, millest selle artikli autor puuab raakida labi naeru ja pisarate.

7. notsu - 24. märts 2009

Torude ja skulptuuride teemal: üks avalikus ja küllaltki keskses kohas asuv skulptuur on Lotmani kuju TÜ raamatukogu ees, suvel purskab veel juustest vett ka.
http://pilt.delfi.ee/ru/picture/3094943/

8. Hubbil - 25. märts 2009

Mis inetu skulptuur ning arhitektuuriliselt vaga ebaonnestunud kohas. Seda kuju sumbolina vaadates, naeb muidugi Lotmani semiidi naojooni. Kas semiidi paritolu on vaja nii palju rohutada, ma kahtlen. Eriti TU raamatukogu ees, mis on lehvitamas just seda vaba akadeemilist vaimu, et koik on vordsed.

Kui nuud ulejaanud Lotmani pead kujutada, kui torude ragastikku (ainult torust saab vett valja tulla), siis siin saab vist isegi idee peidus olla. Vorreldes Lotmani inimesega, kelle pea on pigem uks kinnine neljakandiline tahukas. Tuleb valja, et Lotmanil oli mottevool, kujutatud skulptori suva kohaselt siis torudega ja voolava veega.
See kuju on piiratud niisiis kahe sumboliga, semiitliku ilme esitamisega ja mottevoolu esitamisega torude naol. Mulle naib, et see on sellega vaga uhetasapinnaline. Skulptuurilt leiab ainult 2 dimensiooni, ehkki kujul on 3 dimensiooni definitsiooni jargi. Mul on uks ettepanek. Sinna kuju otsa, koige korgemasse punkti, peaks monteerima auruvile. Aur, mis peast valja tuleb, tekitab kohe kolmanda dimensiooni tunde ja aur, mis ohku hajub, sumboliseerib Lotmani moju ule maailma.

Selline kuju saaks maailmakuulsaks oma auruvilega. Turistid saabuksid rongidega, tuleks rohkem inimesi, kellele saaks postkaarte muua. Naete, ma oskan ka majanduslikult moelda. Peaks Janesega kohe sellest raakima.

Semiootikud vist pohiliselt puuavadki sumboleid tolgendada. Skulptor pani nihu veidi, ta pole ilmselt sumbiootik. Pole ka insener, muidu ta teaks, et vee liikumine torudes on allutatud hudraulika seadustele. Millegi liikumine torudes pole kunagi vaba.

Miskiparast tuli mulle pahe see nn Tartu vaimu asi. Tartu vaim on joudnud Eestile nuud sunnitada paar inetut asja, sest Tartu vaim on teinud Tallinnas omale uhe pesa. Tartu vaimu korghetked Tallinnas on nuud pronkssodur, vabadusrist, surnud janes ja mommik nimega Mart.

9. luize - 25. märts 2009

sellest kujust semiitlikkuse rõhutamist leida on muidugi eriti haige, antagu mulle tõesti andeks. ülejäänud jutt sinna otsa on sama haige kui see esimene järeldus.

Sirje: Äkki sa vähemalt täpsustad millist haigust sa silmas pead.

10. Hubbil - 25. märts 2009

Luize, aga mis sa ise sellest kujust arvad?

11. notsu - 25. märts 2009

Ma ise ütleks omalt poolt, et mina lihtsalt ei oska sealt kujust “semiidi näojooni” otsida, sest mul on üsna vähe ettekujutust, millised need olema peaks. Ei ole rassitunnuste tagaajamisel nii tugev ja ausalt öelda pole selle vastu kunagi erilist huvi tundnud.

12. notsu - 25. märts 2009

Aa, ja mulle see kuju meeldib. Arvatavasti tähendab see, et minulgi on mõned semiitlikud jooned. Frenoloogid, uu?

13. Hubbil - 26. märts 2009

Frenoloogiat tuleb tosiselt votta, uurisin uhte muhku oma kuklas ja jumala tosi, mulle meeldib lapsi teha.

14. luize - 26. märts 2009

antud juhul ehk silmahaigus. aga kuna inimesele tuleb esimesena pähe mõte: näe, juut! siis võibolla on tegu hoopis antisemiitlusega? et kui olla juba rassitunnuste tagaajamisel nii tugev.
igaüks kes juri lotmanile elus otsa vaatas nägi neidsamu näojooni, ma ei näe küll, kuidas tema kuju saaks kuidagi teisiti kujutada kui ilma tema näojoonteta.
mulle see toruvärk meeldib, sest selle tegijal on olnud huvitav idee, aga mulle muidugi karmin üldse meeldib. pealegi on see kuju eri “näoga” eri nurkade alt. antud pildil pole ehk parim nurk.
ja üldse oli ülikooli raamatukogu ees plaanitud suurem muutus sisse viia, kujundada mitte park, aga parem raamatukogu esine, pingid ja värgid. tudengitele mõeldes. ja juri lotmani kuju on selle osa. ega raegu rohkem suurt valmis ei ole küll, purtskaevud tehti ka korda sama tööga. ei teagi millal nad üldse raamatukogu juures midagi teha saavad, ülikooli asutustest on neil alati kõige suurem häda olnud rahadega.

15. Hubbil - 26. märts 2009

Luize, ilu on vaataja silmas. Silmahaigust voi haigust mu peas ei ole veel diagnoositud. Aitah, et mainisid, ma lahen nuud ja lasen ennast kontrollida.

Ma ei ole antisemiit, mul on suur repekt koigi semiitide vastu, araablased voi juudid. Mis ma tahtsin pigem oelda, on see, et Lotmani naojooned on toodud valja onnestunult kui juudi omad.

Vorrelge http://web.zone.ee/run/Photos.htm ja http://pilt.delfi.ee/ru/picture/3094943/

Tartu ulikoolil on nii vahe kiidelda sellega, et sealt on sirgunud suuri teadlasi. Ka Juri Lotman ei ole mitte eesti teadlane, ta on ikka vene teadlane, nii nagu teda nahakse mujal maailmas.

Minu vaide, et tema kuju on vales kohas TU raamatukogu ees, ongi kantud sellest faktist. Semiitlike naojoonte rohutamine abstraktses vormis selle asemel, et leida muu valjendusviis. Selle asemel, et rohutada teadlase universaalsust ja vaba akadeemilist vaimu, on ta pandud torudesse ja pahe maalitud uks juutide stigma, suur nina ja vuntsid. Einstein tuleb meelde kui Lotmani kaksikvend, naopildist raakides. Emotsionaalsel tasandil, Lotman on kaugelt sumpaatsem tegelane kui Einstein. Aga see on omaette teema, miks ma ei salli Einsteini.

See, et selle kuju autor on Mati Karmin, ma ei teadnud. Esimene mulje, kui ma seda pilti nagin, oli umbes selline, et jarjekordselt on mingid noored pannud pusti mingi kuju.

Nii et minu arvamus sellest kujust on kui uhest ebaonnestunust nii skulpturaalselt kui ka arhitektuuriliselt, ning tagatippu veel ka sumbooliliselt. Nork, eriti sumbolite kasutamise suhtes, see viimane oleks pidanud olema just selle kuju alustala, metafoor.

Interdum dormitat bonus Homerus = isegi parimad meie hulgast teevad vigu.

Notsu, ole ettevaatlik ennem kui sa jalle mone skulptuuri pildi siia blogi ules riputad, ma voin jalle endast valja minna. Nagu juhtus selle vabadusristiga moned kuud varem.

16. Hubbil - 27. märts 2009

Kordan uuesti, ma pole antisemiit ja selles suudistamise eest peaks Luize minu arvates siit blogist ara bannima.

Silma- voi muude haiguste omamises suudistamine on sitaga loopimine. See pole sinu asju neid diagnoose panna, sellega tegelevad arstid.

Semiitlikud naojooned on sellel kujul olemas, kui keegi viitsib vaadata nii kuju kui ka Lotmani fotot. Uhe kuju peal nende naojoonte kujutamine on just nimelt uhe stigma kasutamine, mille vastu ma vaidlesin. Sest see kuju on juhuslikult uhes kohas, mis on sumbooliliselt vaga tahtis.

Ja Lotman pole isegi eesti teadlane, teda nahakse maailmas kui vene teadlast.

See, et see kuju oli Mati Karmini oma, tuli mulle uudisena, selle peale olakehitus. Interdum dormitat bonus Homerus = isegi parimad meie hulgast teevad vigu.

17. a - 20. juuni 2010

Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: