jump to navigation

Chiesa: Arnold Meri protsess on poliitiline 12. märts 2009

Posted by toimetus in II MS, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags: ,
trackback

Ei iial enam!Kirjutas: Giulietto Chiesa

Toon teile, mu lugejad, täna loo, mis ei lase mul olla uhke uue Euroopa üle, mille kodanik ma olen.

Kohtasin Tallinnas, Eestis, Euroopas, 89-aastast härra Arnold Merit. Kohtusime tema majas, pealinna äärel. Peaaegu pime, vähihaige, kuid erakordselt elava mõistusega, noor hingelt ja vaimult. Lisaks tema enda isiklikule loole rääkisime maailma sündmustest Venemaast Hiinani, Euroopast Kesk-Idani. Kes on Arnold Meri, seda teavad paljud eestlased: esimene Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanik, kes sai Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe medali vapruse eest, mida ta näitas üles natsismivastases sõjas.

Aga tänapäeva Eestis see ei ole voorus. See on solvang. Arnold Meri ei ela enam kaua. Kopsuvähk jätab talle vaid loetud päevad. Ta kannab Kuldtähe medalit uhkelt oma pisut kantud pintsakul ning riskib surra protsessi käigus, ehkki mitte enam vanglas, sest isegi Eestis ei ole võimalik vangistada sellises eas ja niisuguses olukorras kodanikku.

Mis toimub? Toimub see, et Riigiprokuratuur süüdistab teda “genotsiidis”, stalinistlike küüditamiste organiseerimises 1949. aastal. Arnold Meril on raudne mälu ja ta jutustas mulle kõik juhtunu viimsete detailideni. Pole minu asi teha järeldusi tema kaitsediskursuse tõesuse kohta: ei ole ka minu võimuses alustada paralleelset uurimist. Aga on väga selge, et Eesti eeluurimiskohtunik [giudice istruttore] põhineb oma süüdistuses eksklusiivselt vaid ühel intervjuul Meriga. Intervjuu Meriga ilmus ühes Eesti ajalehes, mis andis toimunust tendentsliku interpretatsiooni, keerates faktid pahupidi. Elupäästjast, kes takistas kümnekonna eestlase uppumisohus laevadele paigutamist tehti vangivalvur, kes tagas nende kinnipidamise.

Aga mitte selles ei ole jutu iva. Jutu iva on see, et vihkavate uurijate käitumine – riigis, mis kuulub Euroopasse – meenutab aina enam külmalt ja teadlikult ellu viidud kättemaksuaktsiooni, kus  kriminaalkoodeksit kasutatakse piinariistana, mitte õigusliku protseduuri vahendina, et tagada õiglus ja karistada süüdlast. Seda tõestab fakt, et kohtunik nõuab protsessi  jätkamiseks, et kõrges eas mees, suremas haige, toodaks 200 kilomeetri kaugusele kohtusaali istungile. Ta kuulutab järjekindlalt küsitavaks kõigi arstide otsused, kes kinnitavad süüdistatava võimetust liikuda ning tunnevad suurt muret tema elu pärast kui kohaletoomist rakendatakse.

Samal ajal immitseb Eesti meediasse viha Arnold Meri vastu, sest too osutaks vastupanu nähtusele, mida nimetatakse “Nürnberg nr. 2″ kommunismi kuritegude suhtes. Konkreetse süüdistusega on siin vähe või mitte midagi pistmist, palju on tegemist poliitilise protsessiga.

Sain just Arnold Meri sõpradelt teate, et protsess on formaalselt peatatud “süüdistatava raske tervisliku seisundi tõttu”. Näib, et kohtunik ootab pöördumatult suremas inimese paranemist ainult naelutamaks ta ajaloo häbiposti.

See on episood, mis iseenesest, erilise kurikuulsuse (ja mitte ainult väljapaistva rumaluse) tõttu vääriks saatmist Euroopa Inimõiguste kohtusse. Veel enam: kuna Eesti Riigiprokuratuur on hõivatud nõiajahiga “vene okupatsiooni” aegse pärandi suhtes, ei pane nad tähele, et Tallinna raamatupoodides müüakse vabalt teoseid, mis ülistavad Eesti SS-üksusi, mis võitlesid õlg-õla kõrval natsiüksustega ning on määritud nendesamade kohutavate kuritegudega.

Kas Euroopa mitte ei olnud antifašistlik ja antinatsistlik?

***

Autor on europarlamendi saadik, politoloog ja ajakirjanik, Giulietto Chiesa, käis Eestis novembris 2008.

Tõlgitud Megachipi leheküljelt.

Advertisements

Kommentaarid

1. luize - 12. märts 2009

Arnold Meri on öelnud ka seda, et küüditamine oli vajalik, selleks, et viia “uue võimu” eest ära inimesed, kes “vana võimu” poolt olid. Sest muidu oleks “uut võimu” raskem teostada. Sellest vist ei olnud neil kahel omavahel juttu. Või siis polegi see oluline selle kõrval, et Arnold Meril on vähk.

Jah, vanamees on haige. Ta sureb ilmselt varsti ära. See aga ei muuda olematuks, et ta aitas kaasa väga paljude inimeste surmale ning ta ei kahetse seda mitte raasugi. Ja poliitiline on nii tema kaitsmine kui süüdistamine. Miks lasi Arnold Meri ennast ära kasutada vene propagandal? Ise ta kehitas selle küsimuse peale õlgu, ehk on tema sõpradel sellele küsimusele parem seletus.

Europarlamendi saadikuna on Chiesal ehk hõlpsam oma Eesti kolleegidele mõned visiidid teha. Aga muidugi on Eestis vaevatud sõjaveteranide külastamine palju põnevam.

2. Mina - 12. märts 2009

Kuhu küll see mälu jäi (viisil: where did all the flowers go). Teine maailmasõda polnud ainult natsismivastane sõna. Vähemalt esimene kolmandik – see oli kahe diktatuuri omavaheline lihajagamine. Ma usun, et enamik ebakõlast nõndanimetatud Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa vahelt algab sealt. Ida-Euroopa ei taha sõjast mäletada isegi mitte rohkem – tavaline süüdistus on, et siin ei osata ajaloost lahti lasta lahti. Ida-Euroopa tahab lihtsalt mäletada ka teisi asju.

Muuseas, väidetavalt olid osa natsi koletisi ka nõnda meeldivad inimesed. Sellega ei osuta Meri süüle või süütusele, lihtsalt möönan fakti. A glaza u nevo takiie doobrõje-doobrõje…

Kuid huvitav jah, kui “vene okupatsioon” on jutumärkides, kas ma (või keegi teine) peaks nüüd hakkama kõigepealt tõestama, et vene okupatsioon tõesti oli olemas?

Kuidas see oligi:
Siil põgeneb metsas ning vastu tuleb karu. Karu küsib: “Siil, kuhu sa nii paaniliselt jooksed.”
“Metsas hakatakse kaameleid kastreerima!”
“Mis sa siis jooksed, sa pole ju kaamel?”
“No raisad kastreerivad ära ja hakka siis tõestama, et sa oled pole kaamel.”

Oi, näe, haarasingi provokatsioonikõrrest kinni. Paha-paha. Lähen nutan nüüd põlvitades Giulietto Chiesa ukse taga ja palun andestust. Oi, aga ma ei saa – ta räägib vene telekanalil praegu hoopis sellest, kuidas 9/11 taga on juudid, vabamüürlased ning ameeriklased ise. M.O.T.T.

3. sirje - 12. märts 2009

Luize, kas sa oled Merega vestelnud, et nii täpselt tead, mida ütles ja mida ajakirjanikud on öelnud, et ta ütles?

kommentaator nr. 2. Muideks, loomad ei räägi inimkeeli, kuigi mõni linnainimene võib ju arvata, et räägivad. Kas Karu rääkis sulle, mida sõna “okupatsioon” tähendab?

4. luize - 12. märts 2009

Sirje, keeruline on kaksiti mõista inimese sõnu, mida sa ise oled kuulnud. Isegi kui ta ei ütle neid sulle vaid kellelegi, kes teda filmib. Mil moel ajakirjanik saab neid sõnu veel teise valgusesse asetada?

5. Mina - 12. märts 2009

No kui ei olnud okupatsiooni, siis ei olnud. “By definition” sai teise maailmasõja ajal okupeerida ju ainult fašistlik natsi saksamaa ning meie olime nende tulihingelised liitlased.

Siberisse mindi ka puhkusele suure vene riigi kaitsva tiiva all. Ma pean üldiselt nsvl-i tänama. Ilma Siberita oleks mu perekonnanimi Kõrb (nagu Kaie Kõrb), kuid siberi vaimuloovad tuuled leidsid, et Õ on liiga fašistlik foneem, ning nüüd ma olen palju ilusam “Kerb”. Jumal tänatud.

6. Indrek - 12. märts 2009

No siin pole jutt süüst ega süütusest. Jutt on sellest, et surijale võiks andestada tema patud. Kristlik moraal lihtsalt on selline. Aga eestlased pole kristlased, me oleme ju Euroopa kõige ateistlikum rahvas. Me ei andesta kellelegi midagi.

7. Hubbil - 12. märts 2009

Jatke vana mees Arnold Meri rahule. Juhuslikult uks minu vanematest oli tema kollaboratsionist. Ajal mil Meri otsustas kui partei tooriist Eesti koolide ja regioonide asju. Arnold Meri oli vastutav tollel ajal kogu maaelu reformide eest. Maaelu peale teda on kindlasti teistsugune, kui ta oli ennem II MS. Nuud, vana mees on tiritud kohtussse, mis peaks otsustama nii paljude eksistentialistlike probleemide ule, et pea laheb kirjuks .Suures perspektiivis, mida A. Meri tegi 50 aastat tagasi, on ikka veel tana paevakorras. Haridus- ja regionaalne reform, pervertses vormis ka isepuhastumine kui rahvus.

Eestlased, argake ules, Eesti ei saa kunagi olema nagu ta oli eile. Ma tean Torontos inimesi, kes on oma kaega maha lasknud inimesi Eestis, Latis, Leedus ja Valgevenes. Neid ei ole palju jarel enam ja need kes olid seal, ei taha sellest eriti raakida. Kuid siiski, eestlaste havituspataljon tegi Valgevenes sporti, nad proovisid voistelda oma Lati vendadega, kes suudab luhima perioodi jooksul tappa rohkem venkusid. Aga mis ma tean, see jutt on parit mone nuudseks seniilse sojaveterani suust.

Ma toesti ei tea. Inimelude havitamine rahvuslikul pohjusel ei ole enam moodne koneteema. Ajaloolased, nagu nad on Eestis ei taha pigem raakida eestlaste osast tapatalgudes. Ma motlen riigi poolt organiseeritud. Ma arvan, et esimene tapatalg iseseisva Eesti jaoks oli karistusekspeditsioon, mis voeti vastu Peipsi venelaste vastu. Vist ule 20 inimese tapeti eesti taakide poolt. See polnud seotud NL inflirtatsiooniga, see toimus lihtsalt pohjusel, et kellegil jooksid juhtmed kokku kindralstaabis.

Peipsiaare venelased on uks koige vaartuslikum komponent Eesti uhiskonnas. Voib-olla koige vaartuslikum rahvusgrupp, mida voib ette kujutada. Mul on toesti kahju, et nad on praegu taandunud grupiks, kes peab ennast kaitsma kriminaalide eest ja elama kalapuugist, kui kalapuuk ei toida kedagi oieti. Ma olen uks vaga onnelik eestlane, sest mul on uks ikoon, kirjutatud Frolovi poolt.

Unustagem kogu kurjus ja saagem paremateks? Opime oma eellastelt, kes iganes nad on?

8. Mina - 12. märts 2009

Üllataval kombel ma nõustun Hubbiliga. Nii kaua, kui Chiesa sugused eitavad ajaloo ambivalentset olemust ning musta irooniat, on leppimine ja tunnistamine nähtavasti raskendatud. Giulietto Chiesa koos oma kaas-fašistitajatega on vaid takistus minevikuga leppimise teel.

Enne leppimist tuleb ka mõistmine. Selleks, et mõista tuleb aru saada. Tautoloogia omal moel, kuid siiski nii on. Kaks halba on kaks halba. Ning Meri, kõigest hoolimata töötas ühe nendest heaks.

Kas teda ka siis siin nõnda kaitstaks, kui ta Saksa okupatsiooni ajal oleks juute aidanud autosse laadida. Kas teades või teadmata, mis neist saab?

9. luize - 12. märts 2009

Indrek, loe ikka hoolega. Loo iva on siin selles, et natside vastu võitlejat vanas eas kiusatakse, süüdistatakse mõrtsukatöös, kui tema on hoopis elupäästja. Eesti kui fašistlik riik, kus viiakse läbi ennekuulmata karmi kohtuprotsessi süütu inimese üle, see on siin iva.

Pole üldse keeruline leida materjali nii protsesse, Meri, kui tema kangelastegude kohta. Täitsa huvitav, millele kirjutise autor veel tugines, peale Meri enda sõnade? Või ei peetagi seda vajalikuks, sest vana kommunist on “peaaegu pime, vähihaige, kuid erakordselt elava mõistusega, noor hingelt ja vaimult”. Mida on kellelgi teisel veel siinkohal lisada?

Linkimine ei pruugi olla siinkohal populaarne, aga siiski:
http://lood.wordpress.com/2008/02/06/arnold-meri-kuuditas-hiiumalt-lapsi-naisi-ja-rauku/#more-267

Tõlkige see lugu siis eurosaadikule ka. Kui siin juba tõlkijaid leidub.

10. Hubbil - 12. märts 2009

mina, jah huvitav kusimus, kas A. Meri oleks teises olukorras olnud sama aktiivne, nagu naiteks juutide kinnipuudmisel ja peale seda laagrisse saatmisel?

Ma kahtlen selles vaga. Andekas ja heast perekonnast parit, nagu A. Meri oli, oleks ta arvatavasti puudnud pogeneda paadiga. Ennem kui sakslastega koostood teha. Inimene, nagu A. Meri oleks eesti diasporaas olnud kangelane, Stockholmis voi kus iganes. Tal on mastaap ja isiklik volu, mis oleks ta teinud kohe-kohe liikmeks igal pool.

Millegiparast ma arvan, et A. Meri oli rohkem idealistlik ja pooldas suhteid Venemaaga. Aga neid idealiste oli tollel ajal palju. Tagantjarele tunnistada, et sinu ideaalid olid valed, on pigem raske.

Ma olen uks onnelik isik selleparast, et ma ei pea kunagi vabandama oma maailmavaate eest. Tegelikus elus ma naen valja kui uks isik Down sundroomiga. Selleparast annavad mulle koik andeks mis ma utlen voi kirjutan.

11. Hubbil - 12. märts 2009

Ma ei tea jalle millest ma raagin. Ei, mul pole Down sundroomi, ma saan saata oma passipildi, et seda toestada. Mu nina on kull ara kadunud, aga see on suufilise tagajarg.

12. Mina - 12. märts 2009

Hehehe. Ma ei küsinud, mida A. Meri oleks teinud või mitte. Minu küsimus on, et kas andeksandmine ulatuks ka selleni, kui ta oleks koostööd teinud hoopis sakslastega. Hetkel ma peaks seda andestamise ja mõistmise mõõdupuuks.

Muuseas, nii kaua, kui kasvõi üks inimene, kelle Meri küüditas, on elus, ei ole mina see, kes vanale mehele tema patud võiks andeks anda.

13. Oudekki - 12. märts 2009

Giulietto Chisa osutab – minu arvates õigustatult – asjaolule, et kohtuprotsessi eesmärk ei saa olla veritasu ja kättemaks.

Vastasel juhul on tegemist samasuguse autoritaarse režiimiga, mis viisid Teise maailmasõja puhkemisele. Kohus peab olema õigust loov organ, mitte kättemaksu loov organ. Kui me kasutame loogikat “olid kaks halba”, siis peab tegelema mõlemaga. Kui natsidega koos võidelnud inimesi saab ülistada, ja samal ajal nõutakse, et teise poole administratsioonis osalenud mees tuleks oma elu hinnaga (surmanuhtlus, muide, EV-s ei ole lubatud) kohtuprotsessile, siis jätab see kindla mulje, et tegemist on natsisõbraliku riigiga.

Ka Chiesa ei ole ütelnud, et Meri üle ei tohiks kohut pidada või talle tuleks andeks anda. Chiesa ütles, et seda tuleb teha lähtuvalt õigusest ning kohtualuse inimõigusi arvestades. Veel ütles ta, mis tema isiklikult asjast arvab.

Ma kirjutasin Chiesale, küsides luba selle artikli avaldamiseks, ning kirjutasin ka sellest, et Eesti ei ole fašistlik riik ning et üldiselt on siinne kohtusüsteem oma lõplike otsuste poolest siiski küllalt õiglane. Kirjutasin, et ka Eestis on antifašiste ning ka Eestis on küllalt inimesi, kes ei ihu ainult kättemaksu minevikule ja tahavad lihtsalt üht ilusat demokraatlikku riiki ehitada. Ta tervitas kõiki neid inimesi ning oli väga tänulik selle informatsiooni eest. Tegelikult on “läänt” väga lihtne veenda selles, et Eesti ei ole in corpore fašistlik/natsistlik. Tuleb lihtsalt ütelda, et ka eestis on inimesi, kes tunnevad: “me oleme kõik antifašistid”.

Mis puutub ajalukku, siis “esimene kolmandik” Teisest maailmasõjast ei olnud mitte kuidagi “see oli kahe diktatuuri omavaheline lihajagamine”. Teine maailmasõda algas septembris 1939 Saksamaa sissetungiga Poolasse ning sõjakuulutustega Inglismaale ja Prantsusmaale ja lõppes 1945. aasta 15. augustil Jaapani allaandmisega, kestes kokku kuus aastat. Esimene kolmandik sellest sõjast olid aastad 1939-1941. NSVL astus sõtta 1941. aastal.

Teises maailmasõjas olid kaks vaenupoolt: teljeriigid ja liitlased ning paraku oli NSVL liitlaste poolel. Itaalia, muide, ei olnud ja on sellest omad järeldused teinud.

14. Gallacher - 12. märts 2009

Too Chiesa kirjatükk osutus täpselt selliseks nagu pealkirja järgi võis ennustada- argumente pole kuid Merit kaitsta tuleb sest kommunistina on ta “oma”. Seltsimees peab protsessi poliitiliseks ja leiab, et taolise diskrimineerimise üle peaks otsustama Euroopa Inimõiguste kohus, kuid oskab tuua oma seisukoha kaitseks vaid seda, et Meri rääkis talle eravestluses hoopis teist juttu. Ja sellest järeldab, et Meri oli lausa elupäästja, kes päästis küüditatuid uppumissurmast :)
Paraku ei ole Chiesa taoliste humanistide häält kõlamas siis kui tegemist nn. natsikurjategijatega. Tänagi lugesin EPL-ist ,et Meri eakaaslast John Demjanjukki tahetakse taas kohtu alla anda. Sellistel juhtudel chiesad sõna ei võta. Ja indrekud ja hubbilid ammugi mitte.
Muide, keegi võiks Chiesale mainida, et see vapper Kuldtähe kavaler polnud mitte kangelaslik sõdur vaid tavaline politruk, kes sai oma ordeni teise mehe arvelt ja kelletaolisi limukaid põlgas enamus neist kümnetest tuhandetest eesti meestest kes sunniviisiliselt Punaarmeesse mobiliseeriti.

15. Hubbil - 12. märts 2009

Andeksandmine on uks asi, millest on raagitud nuud juba umbes 2000 aastat.

Paris pikka aega tagasi moodustati uhiskonnad alguses suguharu printsiibi kohaselt, hiljem feodaalide poolt ja koige viimases versioonis vabade inimeste poolt.

Nuud, kas vabad inimesed peaksid tolereerima inimeste vastaseid kuritegusid, absoluutne ei minu poolt. Aga tuleme tagasi maa peale. Inimesi havitatakse siiani. Erinevatel pohjustel, kuid peamine pohjendus inimelude havitamisele riiklikul (loe uhiskonna poolt aktsepteeritud) tasandil toimub just praegu meie oma silmade all.

Eesti on roomsalt osalemas kahes konfliktis, mis on maailmas kaimas, Iraak ja Afganistan. Ma toesti arvan, et need eesti hinged, kes on kaotanud oma elu vooraste eesmarkide nimel, peaksid tulema tagasi ja hakkama kummitama neid Toompea trolle. Neid eestlasi on vaga palju, kes on nuud muutunud hingedeks. Mina liidan kokku Afghanistani sojas surma saanud eestlaste numbri, ei loe kas nad olid seal 30 aastat tagasi voi on praegu.

Kanada kohta, ma tegin ennustuse kunagi ammu, et Kanada valitsus viib oma vaed Afghanistanist valja, kui surnud sodurite arv on ule 100. Nuud, ma olen pettunud oma ennustusvoimes. Surnud kanadalasi on juba 111. Kanada uhiskonnas ruulib ikka see II MS parit motteviis, et meie pojad surevad oige asja eest. Keegi ei vaevu oma pead murdma selle ule, mis on see oige asi, mille nimel peaks minema sotta.

Mis ma tahan oelda, on see, et defineerida, mille nimel peab tapma, on uks vaga komplitseeritud vark. Voitjad uhes sojas kehtestavad reeglid, et neid ei saa suudistada uheski aktis. Dresdeni pommitamine on midagi, mis painab minu aju siiani. Kuidas oli see voimalik, et sisuliselt kaitsetu linn tehti uhe kindralstaabi otsusega maa tasa (parallel Tallinna martsipommitamisega on olemas, kuid kauge). Staap teadis, et linn on kaitsetu, sest seal polnud uhtegi sojalist objekti ning ohutorje oli sakslaste poolt suunatud strateegiliste objektide kaitsmisele. Sellest hoolimata havitati uks Euroopa kultuurikeskusi suutepommidega. Mitte ei pommitatud, vaid pandi linn polema, et terroriga tuletada meelde kogu ulejanud Saksa rahvale, et meie oleme nuud uber.

Aga mis ma tean, raakides A. Merist Andeks anda kellegile voi suudi moista peale uhte vaga valusat perioodi Euroopa kultuuris, on asjaosaliste enda otsustada. Inimese verd valati igal pool lahtudes printsiipidest, mis praegu on kuulutatud kriminaalseks nii monelgi pool. Asjaosalised, kaasa arvatud soja veteranid, on nuud kadumas. Raakides maailmasodadest.

Aeg on andeks anda ja minna edasi oma eludega.

16. Mina - 12. märts 2009

Oudekki, NSVL astus sõtta 1939. aasta 17. septembril rünnates Poolat idapoolt.

17. Gallacher - 12. märts 2009

Oudekki: “Kui natsidega koos võidelnud inimesi saab ülistada, ja samal ajal nõutakse, et teise poole administratsioonis osalenud mees tuleks oma elu hinnaga (surmanuhtlus, muide, EV-s ei ole lubatud) kohtuprotsessile, siis jätab see kindla mulje, et tegemist on natsisõbraliku riigiga.”

Oot-oot, teeme asjad selgeks. Kas sa paned ühele pulgale Arnold Meri ja suvalise Saksa poolel sõdinud rindesõduri, näiteks Harald Nugiseksi?
Kui selliseid paralleele teha, siis peaks Meri puhul võrdluseks tooma näiteks Karl Linnase. On teda keegi ülistanud?
Või on keegi Juhan Peeglile, Gustav Ernesaksale või Raimond Valgrele ette heitnud, et nad sunniviisiliselt Punaarmees olid?
Tolles Chiesa jutus on eriti haige veel see, et ta heidab Eestile ette sõnavabadust. Et tema meelest tuleks “SS-i ülistavad” teosed ära keelata. Kusjuures ta enda kodumaal on Hitleri ja Mussolini piltidega veinipudelidki vabalt müügis.

Oudekki: Nugiseksi tegevusi ma liiga ei tunne, seega ma ei tea, kas ta oli ametikohalt võrdne. Kui ta vabatahtlikult Saksa poolel sõdis, siis valikult jah. Chiesa ei heida ette sõnavabadust. Chiesa heidab ette, et SS-i võib ülistada, aga kommuniste ei või. Kui sõnavabadus, siis ühte moodi. Kui kohtulik uurimine, siis ka ühte moodi.

18. Franz - 12. märts 2009

“NSVL astus sõtta 1941. aastal.”
Tuletaksin meelde, et Nõukogude Liit ründas aastatel 1939-1940 KÕIKI oma läänenaabreid. Kalleletung Poolale 17. septembril 1939. Kallaletung Soomele 30. novembril 1939. Balti riikide okupeerimine 15.-17. juuni 1940. Bessaraabia (Moldova) hõivamine Rumeenialt 28. juunil 1940. Nii et Teine maailmasõda ei alanud Nõukogude Liidu jaoks 1941. aastal.

Oudekki: ja mina mõtlesin, et neid tegevusi nimetatakse okupatsiooniks? Või siis ei ? Minu kommentaar oli tegelikult vastuargumendiks sellele, nagu 1939-41 oleks toimunud kahe autoritaarse jõu omavaheline arveteklaarimine. Ei toimunud.

19. luize - 12. märts 2009

Antud juhul pole Giulietto Chiesal ilmselt asjast selget pilti, et sellest taolisi järeldusi teha saab:

“Riigiprokuratuur süüdistab teda “genotsiidis”, stalinistlike küüditamiste organiseerimises 1949. aastal. Arnold Meril on raudne mälu ja ta jutustas mulle kõik juhtunu viimsete detailideni. On väga selge, et Eesti eeluurimiskohtunik põhineb oma süüdistuses eksklusiivselt vaid ühel intervjuul Meriga. Intervjuu Meriga ilmus ühes Eesti ajalehes, mis andis toimunust tendentsliku interpretatsiooni, keerates faktid pahupidi. Elupäästjast, kes takistas kümnekonna eestlase uppumisohus laevadele paigutamist tehti vangivalvur, kes tagas nende kinnipidamise.”

Selline oleks siis süüdistus:
“Süüdistuse järgi küüditati Meri juhtimisel 1949. aasta märtsis Hiiumaalt Venemaale Novosibirski oblastisse Tatarski rajooni 251 inimest. Meri rääkis eeluurimisel, et küüditamine olnud küll ebameeldiv, kuid parem verevalamisest. Tema sõnul oleksid nimekirjas olnud inimesed koju jäädes kannatanud rohkem kui väljasaadetuna.”

Kui artikli eesmärk on jutida tähelepanu võimalikule ebaõiglasele kohtupidamisele, on tegu muidugi ülla asjaga. Siin ütleb inimene aga, et asja, mille eest kohut mõistetakse, ei ole olnudki ja kohtupidamine toimub “artikli põhjal, kus fakte on moonutatud”. Kusagil pole ta nimetanud oma soovi õiglase kohtupidamise järele, sest kogu protsess iseenesest on ju ebaõiglane. Sest natsivastase võitluse kangelase üle niiviisi kohut ei mõisteta!

“Jutu iva on see, et vihkavate uurijate käitumine – riigis, mis kuulub Euroopasse – meenutab aina enam külmalt ja teadlikult ellu viidud kättemaksuaktsiooni, kus kriminaalkoodeksit kasutatakse piinariistana, mitte õigusliku protseduuri vahendina, et tagada õiglus ja karistada süüdlast.”
Raske on täpselt aru saada, millisele vihkavale käitumisele siin viidatakse. Terviseekspertiisid? Neid on eelkõige nõudnud kaitsja. Milliseid inimõigusi antud juhul rikutud on, millele sa siin viitad? Et Arnold Meri on vana ja haige? Et siis kui küüditamise asjas uurimist alustati, oleks seetõttu olnud kohtumõistmine õiglane? Aga kuna nüüd on viisteist aastat mööda läinud, siis jätame pooleli? Vist on Giulietto Chiesal teadmata, et kohtusaalis on lisaks Arnold Merile palju vanureid, kes on seekord tunnistaja osas ja ise sündmuste juures viibisid. Ons tegu natsidega? Kättemaksuhimuliste kulakute, nõukogudevaenuliku elemendiga, kes viimaks ometi on oma kannatuste eest tasu saamas?
Kesse oli, kes ütles, et arvestades, kui rahulikult on Arnold Meri, ka viimased 20 aastat, saanud oma kodus elupäevi mööda saata, on terve eesti rahvas ülimalt tolerantne. Tema kui käsutäitja kahjuks räägib ka fakt, kui HÄSTI ta püüdis oma käsku täita. Rääkimata sellest, et rahvusvahelise õiguse mõttes pole käsutäitjad mitte väiksemad süüdlased.
Mul on tõesti kahju, et ka itaallased II maailmasõjas “valel poolel” olid. Aga see ei tähenda, et Arnold Meri oleks õigel poolel õigeid tegusid korda saatnud. Sina kui ajaloo tundja peaksid sellest ometi aru saama, Oudekki, MIKS kohtuprotsess õieti toimub ja KELLE üle seda õieti peetakse.

20. Mina - 12. märts 2009

Panin üles kaks pilti 1939. aasta septembri keskpaigast eesti ajalehtedes. Eriti huvitav sõnastus on Lõuna-Eesti lehe esimeses lõigus. Kollektiivne amneesia Euroopas?

21. Gallacher - 12. märts 2009

Oudekki ajalooteadmised ongi pehmelt öeldes kummalised.Peale seda kui ta siinsamas blogis põhjendas, et eestlased ei osutanud Saksa okupatsioonile relvastatud vastupanu seetõttu, et Eestis puuduvad selleks looduslikud tingimused, ei suuda ma ta seisukohti tõsiselt võtta.

22. tqnis - 12. märts 2009

See, et inimsusevastaste kuritegude toimepanijate üle peetakse kohut võimalusel nimelt seal, kus nad oma kuriteod toime panid, on üldlevinud. Ja sõnavabaduse austamine pole kindlasti põhjus, miks kurjategijaid ei tuleks kohtu ette tuua. Muljed ei tohi aga õigusemõistmist kuidagi mõjutada.

23. tristan - 12. märts 2009

kirjutasin isiklikult Giulietto Chiesale,valgustasin teda eesti ajaloost, aga see ajupestud kommunist laliseb ikka vastu, et Meri on kangelane jne. jne.

Sirje: Aga pane oma kiri ja vastus kuskile internetti. Vaatame üle ja kommime ka.

24. Leena Hietanen - 13. märts 2009

Julgen puutudada seda vestlust kuna olen kohtunud ja intervjueerinud Arnold Merit paar korda. Arnold Meri on praegusele Eesti ühiskonnale väga tülikas, kuna tema ei ole nõustunud oma abikaasad nimetama okkupandiks. Meri mäletab hästi, mis toimus aastatel 1939-44 ja ei ole nõustunut tunnistama “okkupatsiooni”. Tema on viimane julge mohikaanlane selles valdkonnas. Kuna tema seisab sirge seljaga kaitsemas ENSV:d, ainuke viis tema kukutamiseks on tema süüdistamine genosiidis. Sellest tuleneb, et tema ajujaht on poliitiline.
Eestis oleks olnut tegelikult teisigi, kes oleks mäletanud, mis toimus a. 1940. Mul on olemas Olga Lauristini kiri Soome kommunisti Oili Suomi-nimelisele naisterahvale, kuupäevaga 22.01.1990. Siin Olga Lauristin kirjutab kuidas Stalin ütles tema abikaasale Johannes Lauristinile augustis 1940 Moskvas:
“Nüüd olete ise peremehed, hoolitsege selle eest, et rahva elu mitte halvemaks ei muutuks kui oli kodanlikul ajal”.
Marju Lauristin ja Jaak Allik tegelikult pidid ajakirjanikud kaugel, Olga Lauristinid isege koduarestis, et tema ei saanud avalikult midagi “mäletada”. Kiri lõppus Olga Lauristin loomulikult kahetseb, et tema ei oskanud asja näha “okkupatsioonina”.
Teisigi mäletajaid kindlasti oleks. Ingrid Rüütli isa oli ju Neeme Ruus, korralik ENSV kommunist, Paul-Erik Rummo isa, luuletaja Paul Rummo…. jne. Arnold Meri julgeb, teised ei. Sellest mõttes Meri kohtuprotsess on lihtsalt häbi Eestile.
Küsimus on õieti sellest, kas miljon venalast on Eestis ja Lätis kodus või on nemad okkupandid?

25. Franz - 13. märts 2009

“Küsimus on õieti sellest, kas miljon venalast on Eestis ja Lätis kodus või on nemad okkupandid?”
Küsimus on valesti püstitatud, kuna tsiviilisikuid ei saa okupantideks nimetada.

26. Franz - 13. märts 2009

“Kuna tema seisab sirge seljaga kaitsemas ENSV:d”
Arnold Meri ei ole mingi veendunud kommunist või ENSV pooldaja, ta on lihtsalt vene rahvusest. Ta ema oli venelane ja ta emakeeleks on vene keel. Ta lõpetas 1939. aastal Belgradis venekeelse gümnaasiumi.

Sirje: Noh ja kuna Arnold on venelane, siis on ju ka tema sugulane Lennart oli venelane ja me panime oma lennujaamale venelase nime. Mida mark! Nüüd peaks välja mõtlema, et mis rahvuse sildi võiks praegusele presidendile külge riputada, tema kah pole eestis koolis käinud ega tal see veri kah väga puhas pole. Irw.

27. Oudekki - 13. märts 2009

Mina Eesti kohtusüsteemi üldjuhul usun, seega ma arvan, et ostus tuleb inimlik. Genotsiidis süüdistamine on naeruväärne, sest tegu ei vasta paragrahvile, sellest ma olen ka varem kirjutanud. Süüdistamine milleski muus – okupatsioonivõimudega koostöös? Inimsusevastasele kuriteole kaasaaitamises? Esimene on jabur, teine ei ole, teise puhul saab ilmselt ausat protessi pidada.

Ausa protsessi juurde käib kohtualuse tervisliku olukorra hindamine. Ja loomulikult peab kaitsja seda nõudma, see ongi kaitsja töö. Sellepärast seda nõutaksegi, et kui tervislik olukord on kehv, siis õiglane riik on õiglane ning inimlik ja ei nõua ka kurjategijalt oma elu ohtu seadmist. See teebki vahe meie ja autoritaarse režiimi vahele, et inimestel on õigused, mis tulenevad inimeseksolemisest.

Absoluutselt silmakirjalik on see, et Arnold Meri vastu ei alustatud kohtuprotsessi kohe, vaid siis kui Lennart Meri oli juba surnud, siis kui minevik oli selgelt möödas, kui uus riik oli juba olemas.

Ja veelkord, siin kommentaaris ka: kui uuritakse ühe poole kuritegusid, aga teise poole omade puhul kirjutatakse uhkusega, kuidas eesti leegioni sõdurid said natsisakslaste poolt kiita ning kuidas eestlased, kes valisid (mitte need, kes mobiliseeriti sunniviisil) saksa poole ei ole milleski süüdi, siis paratamatult see on poliitiline seisukohavõtt Hitleri kasuks.

Mina pakun lahendust, et jätta ajalugu ajaloolastele. Pakun lahendust, et ehitada Eestit muuhulgas ka antifašistliku ja antinatsistlikuna. NSVL-i ei taha tagasi siin nagunii eriti keegi (kuigi mõned aspektid võivad olla meeldivad), antistalinistlikud on arvatavasti kõik.

28. Gallacher - 13. märts 2009

Oudekki:”Genotsiidis süüdistamine on naeruväärne, sest tegu ei vasta paragrahvile, sellest ma olen ka varem kirjutanud.”

Mina isiklikult ei usu, et prokuratuuris NII lollid inimesed töötavad…

Oudekki: “Absoluutselt silmakirjalik on see, et Arnold Meri vastu ei alustatud kohtuprotsessi kohe, vaid siis kui Lennart Meri oli juba surnud, siis kui minevik oli selgelt möödas, kui uus riik oli juba olemas.”

Ka mina arvan, et kohe peale taasiseseisvumist pidanuks inimsusevstaste kutitegude uurimisega ja seejärel vastavate protsessidega alustama, siis jõudnuks ehk ka massimõrvar Idel Jakobson enne surma kohtu ette. Aga ma ei usu, et siin on mingi seos Lennart Mere ja ta surmaga. Ärgem unustagem, et ka teiste küüditajate protsessid on toimunud käesoleval sajandil, mitte 90-tel.

Oudekki: “Ja veelkord, siin kommentaaris ka: kui uuritakse ühe poole kuritegusid, aga teise poole omade puhul kirjutatakse uhkusega, kuidas eesti leegioni sõdurid said natsisakslaste poolt kiita ning kuidas eestlased, kes valisid (mitte need, kes mobiliseeriti sunniviisil) saksa poole ei ole milleski süüdi, siis paratamatult see on poliitiline seisukohavõtt Hitleri kasuks.”

Veelkord, jäta absurdsed võrdlused! Arnold Meri on kohtu all sõjajärgsete konkreetsete kuritegude eest, mis õigusega sa võrdled teda ausate rindemeestega, olgu ühel või teisel poolel? Leegioni mehi kiideti mitte küüditamiste või tsiviilelanike tapmiste eest vaid seetõttu, et nad näitasid lahingtegevuses üles silmatorkavat vaprust ja sõjamehioskusi. Sõjakurjategusid nad teadaolevatel andmetel toime ei pannud, seega on võrdlus Meriga neile solvav.

Oudekki: “Nugiseksi tegevusi ma liiga ei tunne, seega ma ei tea, kas ta oli ametikohalt võrdne. Kui ta vabatahtlikult Saksa poolel sõdis, siis valikult jah. Chiesa ei heida ette sõnavabadust. Chiesa heidab ette, et SS-i võib ülistada, aga kommuniste ei või. Kui sõnavabadus, siis ühte moodi. Kui kohtulik uurimine, siis ka ühte moodi.”

Sestap tasukski enne kirjutamist end teemaga kurssi viia, näiteks mõne raamatu läbi lugeda. Ja Chiesa heidab selgelt ette sõnavabadust, kirjutades, et “Tallinna raamatupoodides müüakse vabalt teoseid, mis ülistavad Eesti SS-üksusi, mis võitlesid õlg-õla kõrval natsiüksustega ning on määritud nendesamade kohutavate kuritegudega.” Sisuliselt ütleb ta ju, et sääraseid teoseid ei tohiks müüa. Ja seda, et kusagil pole tõestatud vastavate üksuste kuritööd, ta loomulikult ei tea ega tahagi teada.

29. Kristel - 13. märts 2009

Antifashism on vaieldamatult omaette vààrtus. Ka mu kodumaal Itaalias peab seda jàtkuvalt meelde tuletama, eriti praegusel ajal, mil see rohkem, kui kunagi varem taas pead tòstab.

Ma ei oskaks sòna sekka oelda kohtuasjas, mille olemasolust alles Chiesa artikli kaudu teada sain, aga arvan, et mòistes kohut nende ùle, kes natside vastases sòjas oma elu màngu panid, peaksime mitte seda àra unustama.

Loodan, et eesti kohus ei anna vaba voli kattemaksuhimule (nii nagu ta seda ka juba eelnevalt on vàltinud

30. Oudekki - 13. märts 2009

Chiesa ütleb: kuna Eesti Riigiprokuratuur on hõivatud nõiajahiga “vene okupatsiooni” aegse pärandi suhtes, ei pane nad tähele, et Tallinna raamatupoodides müüakse vabalt teoseid, mis ülistavad Eesti SS-üksusi,”

S.t. ta osutab asjaolule, et ühe poole ülistamine on lubatud, aga teise poole puhul sama rakendamine on peaaegu kriminaalkuritegu. See on Eesti oludes kahjuks õige. Poliitik, kes avaldaks suvalises lääne-euroopa (või põhja-euroopa) riigis sellise raamatu nagu “Eesti Leegion” kaotaks igasuguse võimaluse poliitilist karjääri jätkata. Sõnavabadus on, aga inimesed ka mõtlevad üteldud sõnade üle. Kui me tahame oma aega kulutada ühe poole üle, siis kulutagem ka teise poole üle.

Inimesed, kes vabatahtlikult asusid Hitleri poolt võitlema, väärivad minu arvates üldjuhul põlgust. Isegi siis – ja võib-olla eriti siis – kui nad olid ignorandid ja ei teadnud sellest režiimist midagi, režiimist, mis isegi veendunud antikommunistid pani diktaator Staliniga koostööd tegema. Harald Nugiseks on üks neist, kes asus vabatahtlikult saksa poolele (nii palju kui Eesti Leegioni materjalide puhul võib otsustada, ma ei tea, kas need on usaldatavad).

Veel hullem on, kui praegu, kõiki fakte teades, me teeme kangelasteks inimesed, kes püüdsid Hitleri võidule kaasa aidata.

Inimesed, kes sunniti saksa sõjaväkke on teine lugu, surma ähvardusel sund ei ole vaba valik või poliitiline otsus. Sama lugu on ametnikega ükskõikkummal poolel. Kui inimene sooritab kuriteo, sest tal hoitakse püssi kuklas, siis ma ei suuda seda küll moraalselt hukka mõista.

Punaarmee sõdis liitlaste poolel. Punaarmee võitlejad, sest nende hulgas oli ka inimesi, kes valisid Punaarmee, sest see oli kõige käepärasem võimalus liitlaste pool võidelda. Ärgem unustagem seda, et ka venelased võitlesid selles sõjas omaenda vabaduse eest, sõltumata sellest, et riiki juhtis massimõrvar. Inimeste vabaduspüüdlusi mina austan – ja mul on hea meel, kui eestlased teiste vabaduspüüdlusi toetavad (isegi siis, kui nende enda vabadus kipub kaduma).

Arnold Meri on teine lugu, Arnold Meri oli kommunist ja uskus sellesse süsteemi ning ei ole seda kunagi varjanud. Või ehk on hoopis see, mis paneb inimesi soovima teda kohtu alla anda, mitte küüditamises kaasa aitamine? Igal juhul, Arnold Mere tegevuse kuritegelikkuse üle otsustab kohus, eks näeme – ja nagu Kristel, ma usun, et Eesti kohus suudab olla erapooletu ja kättemaksuhimust vaba. Samas, ka Harald Nugiseksi üle tuleks alustada sel puhul uurimist, et teada saada tema roll kuritegudes. Võib-olla on ta süütu. Või jätaks siiski selle minevikustuhnimise ja üksteise sitaga loopimise ning tegeleks praeguse ühiskonna, praeguste probleemidega ning sellega, et niisugune sõda ja vägivald enam kunagi ei korduks. Oleks inimesed.

See, et küüditamisprotsesse ei alustatud 90-tel, kui enamik eesti rahvast oli poliitiliselt aktiivne ja tundis huvi toimuva vastu, on selge poliitiline otsus: “me tahame vaba riiki, vaba nõiajahtidest. me tahame minna tulevikku ja jätta maha autoritaarsed kombed”. Kui neid protsesse alustati nüüd, siis järelikult mingi konkreetse huvigrupi torkimise tulemusena, ma arvan, et Eesti Leegion on üks neist huvigruppidest. Huvitav, kas nende probleem on rohkem küüditamises või vales ideoloogias?

Ma vihkan Stalinit ja tema kuritegusid. Need olid kohutavad. Paraku suri Stalin aastal 1953. ja teda ei jõutud kohtu alla anda. See, mida me teha saame, on loobuda stalinistlikust ajaloo- ning ühiskonnakäsitlusest, veritasust, jõupositsioonidest ja vabaduse piiramisest, me saame tunnistada inimõigusi kõrgeimate väärtustena.

31. Gallacher - 13. märts 2009

Oudekki: “Poliitik, kes avaldaks suvalises lääne-euroopa (või põhja-euroopa) riigis sellise raamatu nagu “Eesti Leegion” kaotaks igasuguse võimaluse poliitilist karjääri jätkata. Sõnavabadus on, aga inimesed ka mõtlevad üteldud sõnade üle. Kui me tahame oma aega kulutada ühe poole üle, siis kulutagem ka teise poole üle.”

Sellisel juhul on mul sügavalt hea meel elada riigis kus tsensuuri ei ole ja ka poliitikud saavad välja anda just selliseid raamatuid nagu nad heaks arvavad.
Kusjuures see Laari koostatud väljaanne ei ole millegi poolest rohkem propagandistlik kui samuti eelmisel aastal väljaantud “Idarinne fotodel 1941-1945” kus peamiselt Punaarmee pildid. Mõlemad raamatud tutvustavad fotode näol Teist Maailmasõda ja mingit rõhutatud ülistamist ei näe ma kumbagi puhul.
Muide, kui Chiesa kirjutas “SS-üksusi ülistavatest” teostest, siis mõtlesin tükk aega ja leidsin vaid ühe teose mida võiks ehk nii nimetada: sügisel välja antud kalendri, mis koosneb Eesti Leegioni propagandaplakatitest. Mõnele see ei pruugi meeldida aga veendunud sõnavabaduse toetajana pole mul midagi selle vastu, kui keegi annab välja samalaadse kalendri näiteks Laskurkorpuse piltidega.

Oudekki: “Inimesed, kes vabatahtlikult asusid Hitleri poolt võitlema, väärivad minu arvates vaid põlgust.”

Maitseasi, Sul on õigus põlata keda tahad. Minu südametunnistus näiteks ei suuda midagi ette heita sellesamale Harald Nugiseksile, kes läks vabatahtlikult saksa sõjaväkke peale seda kui punased olid ta lähisugulased maha tapnud. Samuti on raske midagi ette heita neile tuhandetele kes Punaarmeest esimesel võimalusel sakslaste poole üle jooksid- oled Sa kunagi mõelnud sellele, miks vastupidiseid näiteid teada pole? Või hakkaks etteheiteid loopima ka näiteks Kristjan Palusalu suunas; tööpataljonist näljasurma eest põgenedes õõnestas ta ju N. Liidu kaitsevõimet ja tegutses fašistide heaks;)
Täiesti siiras soovitus: mine raamatupoodi või raamatukogusse ja loe läbi mõned leegionimeeste memuaarid. Saad palju huvitavat teada, näiteks nende rindelesattumise motiividest, suhetest sakslastega, suhtumisest Aadu rezhiimi jne.

Oudekki: “Punaarmee sõdis liitlaste poolel. Punaarmee võitlejad, sest nende hulgas oli ka inimesi, kes valisid Punaarmee, sest see oli kõige käepärasem võimalus liitlaste pool võidelda.”

Juhin tähelepanu, et kui Eestist rääkida, siis pea kõik eestlastest punaarmeelased olid sunniviisiliselt mobiliseeritud ja mingist poolte valikust või põhimõtteliselt liitlaste poolel sõdimisest polnud juttugi.
Aga küsimus on laiem. Vist Vahtre on öelnud kuldsed sõnad, et ehkki nii Jossi kui Aadu rezhiimid olid sarnaselt kuritegelikud, polnud nad võrdsed erinevate rahvaste jaoks. Näiteks juutide jaoks olid sakslased selgelt halvem variant. Või prantslased- kommunistide sigadustega nad kokku ei puutunud, samas kannatasid sakslaste okupatsiooni all. Ent näiteks eestlaste või lätlaste jaoks oli asi täpselt vastupidine- natside tegemised olid naljaasi võrreldes punastega. Ilma neist tõsiasjadest aru saamata pole ka võimalik mõista, miks mindi Leegionisse vabatahtlikult, miks võeti Saksa vägesid lilledega vastu jne.

Oudekki: “Arnold Meri on teine lugu, Arnold Meri oli kommunist ja uskus sellesse süsteemi ning ei ole seda kunagi varjanud. Või ehk on hoopis see, mis paneb inimesi soovima teda kohtu alla anda, mitte küüditamises kaasa aitamine?”

Kui sa Eesti kohtusüsteemi “usud”, siis millest sellised väited? Arvad tõsimeeli, et Arnold on kohtu all seetõttu, et valdav osa Eesti rahvast kommareid ja reetureid ei salli?

Oudekki: “Samas, ka Harald Nugiseksi üle tuleks alustada sel puhul uurimist, et teada saada tema roll kuritegudes. Võib-olla on ta süütu. Või jätaks siiski selle minevikustuhnimise ja üksteise sitaga loopimise ning tegeleks praeguse ühiskonna, praeguste probleemidega ning sellega, et niisugune sõda ja vägivald enam kunagi ei korduks.”

Irw, kus on loogika? Rõhutaks veelkord, et Nugiseks oli kangelaslik sõdur, Meri aga küüditaja. Võime vist kindlad olla, et kui Nugiseksi (või Eesti Leegioni mehi laiemalt) saaks milleski süüdistada, oleks vähemalt isand Zuroff ammu asjast kinni hakanud.

Oudekki: ” Või jätaks siiski selle minevikustuhnimise ja üksteise sitaga loopimise ning tegeleks praeguse ühiskonna, praeguste probleemidega ning sellega, et niisugune sõda ja vägivald enam kunagi ei korduks. ”

Täiesti nõus, ent miks siis sellisel juhul tolle italjaano seisukoht avaldati?

Oudekki: “See, mida me teha saame, on loobuda stalinistlikust ajaloo- ning ühiskonnakäsitlusest, veritasust, jõupositsioonidest ja vabaduse piiramisest, me saame tunnistada inimõigusi kõrgeimate väärtustena”

Jälle nõus, olen viimane kes stalinistlikku ajaloo- ja ühiskonnakäsitlust pooldab.Jääb vaid küsimus, et miks avaldada siis siinsamas blogis Leena H. stalinistlikke seisukohti?

32. Garry - 13. märts 2009

Vägisi jääb läbi kumama arusaamatu seisukoht: “Mees tappis ükskord naise kuid tegi kümme aastat pärast seda lastele pai, jagas kommi ja kinkis mänguasju. See ju tore mees! Ja hea. Mis te kiusate teda ja kisute vanad asjad päevavalgele!” Haige maailmavaade.

Poliitiline otsus? Jah võibolla. Olgu ta siis poliitiline või majanduslik otsus aga selge on see, et kuriteo süüdistusega isik tuleb kohtu alla anda. Kardan, et just “poliitiline” otsus oli see, et teda varem kohtu alla ei antud!! Ja uurima peaks, kes oli poliitiliselt selle taga või sellest huvitatud, et A.Meri varem kohtu ette ei jõudnud.

Poolte valikust vabatahtlikult või mitte:
Toome koleda võrdluse (sihilikult mitte poliitika ega militaarvallast, kuigi sealt oleks näited otsesemalt teemaga seotud) : Teil on ütleme koer. Truu ja hea kaaslane olnud aastaid. Ütleme, et tal on vähk. Ei saa enam süüa-juua ega kõndida. Teil on valikud: a) vaadata kuidas koer nälga sureb. b) vaadata kuidas koer valudes piineldes vähki sureb. c) teha talle mürgisüst.
Kõik valikud on halvad. Aga valida tuleb. Normaalne inimene ma arvan valib mürgisüsti. Aga siis kolm päeva hiljem kirjutatakse lehes, et meil on avastatud vähiravim koertele ja seda saab kohe ka osta. Nädala pärast hakkavad naabrid juba Teie kui loomavihkaja peale näpuga näitama. Kuu aega hiljem peetakse teid juba loomatapjaks. Viiskümmend aastat hiljem, kui koertele monteeritakse võibolla juba tehis päid ja sisikonda, antakse aga Teie tegevusele tagantjärele põrmustav hinnang – mis inimene see oli kes niimoodi tegi!

Liitlassuhted kui tagatis, et oled õige mees õige asja eest väljas:
Venemaa ja liitlased? Inglased, Ameeriklased mõtlesid kaua ja põhjalikult enne, kui kommunistidega liitu astusid. Tegelikult olid neile nii Natsionaalsotsialistlik Saksamaa kui kommunismi ehitav Nõukogude Sotsialistlik Venemaa ühtmoodi vastuvõetamatud. Fakt oli, et ise sakslastega ja jaapanlastega või venelastega hakkama ei saaks. Ainus reaalne jõud kes oleks suutnud saksmanne ja tema liitlaseid peatada oli venemaa kes ehitas kommunismi. Samuti ainus jõud kes oleks suutnud peatada ülemaailmset internatsionaali propageerivat venemaad oli saksamaa. Seega pidi valima ja hästi mõtlema, kuidas teha nii, et kumbki totalitaarne maailmavaade ei pääseks maailmas laiutama. Kaalukeel kaldus venelaste toetamise poole sest: 1) Üha enam tundus, et saksamaa siiski võidab venemaad ja kaardilt kaob ainus jõud mis Hitlerit ja tema plaane takistada suudaks. Pole sugugi välistatud, et juhul, kui vene oleks ise suure hooga saksamaale tunginud, poleks Inglismaa ja USA liitu astunud saksamaaga, et peatada kommunismi levik. Paraku alustas esimesena Saksamaa ja siit ka esimene “linnuke” kaalukausil vene kasuks. 2) Pärast Esimese Maailmasõja võitu Saksamaa üle ärritas kohutavalt läänemaailma see, et nende poolt kehtestatud normid ja ettekirjutused ei loe Hitlerile põrmugi ning ta teeb euroopas mida tahab, relvastub, võtab endiseid alasid tagasi (venelased seevastu toimetasid kusagil kaugel aasias või põhjas ja see ei läinud niiväga kellelegi euroopast korda). Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale pärast Poola annekteerimist sõja mitte vastupidi (keegi ei teadnud, et Poola jagati pooleks vene-saksa salaprotokolliga). Oleks venemaa ise esimesena Poolasse läinud oleks ajalugu võinud olla teistsugune. Võimatu pole, et nii Inglismaa kui Prantsusmaa oleksid kuulutanud sõja hoopis venemaale. Ja siis ei oleks saanud sõja edasises käigus juttugi olla mingitest liitlassuhetest venemaa ja inglismaa-prantsusmaa-USA vahel. Igatahes oli tegu tehtud – Saksamaale oli sõda kuulutatud. Siit siis teine “linnuke” vene kasuks. 3) Saksamaal kiusati taga juute. Juudi kogukonnad olid teatavasti väga suured just USA-s aga ka Inglismaal ja mujal lääne-euroopas. Ja juutide käes oli väga suur osa kapitalist ja tööstustest (otsene seos ka riigijuhtimisega). [O: eemaldatud natsipropaganda. vt. kodukord] Venelane vastupidi tappis, küüditas ja kiusas taga OMA KODANIKKE või siis halvemal juhul teisi idaeurooplasi või väikeriikide kodanikke kellel polnud mingit suuremat sõnaõigust ei maailma äriasjades ei euroopa suurtööstuses. Las see venelane ajab oma imelikke mõistmatuid asju omal imelikul ja mõistmatul moel seal kusagil kaugel niikaua kui see teisi ei häiri. (See mentaliteet on muuseas siiani läänemaailmas populaarne: kauge ja võõras asi, meid see ei puuduta). Aga sakslane! See ju siinsamas euroopa südames ja ajab asju mis kõiki segab. (Vaadake näiteks Aafrikat, seal ajaloos toimunud tapatalguid ja “lääne” inimeste suhtumist sellesse: Paha paha aga kauge ja mõistmatu meile, seega las möllavad kuni isu täis).
Seega see “liitlaste” asi pole lihtne, et näete, kõik said aru kui paha on Hitler ja tema reziim aga Stalinit ja tema reziim polnud sugugi nii paha, seepärast astuti temaga liitu (nagu antaks mingisugune hinnang ühele või teisele seeläbi). Kõigel on sügavad tagamaad ja põhjused mida ainult lähiajalugu põgusalt teades ning kaugemat ajalugu ning tagamaid mitte teades ei saa kunagi hoomata.

Sellele lääne inimesele ongi omane, et nähakse ainult oma ninaesist või seda mis ihule lähemal. Ei saa ju leppida, et mingitel “ussikestel” kusagilt idaeuroopast või euroopa äärealadelt, on hoopis teistsugused kogemused ajaloos, arusaamad ja julgus “suurtele” asju välja öelda. Euroopa rahvaste tagakiusamine, koonduslaagritesse saatmine, mahalaskmine, küüditamine sakslaste poolt on ju maailma suurim kuritegu. Selle ning sellest osavõtnute üle peeti maha ka “õiglane” kohus Nürnbergis. Samuti aetakse siiani mööda ilma taga veel kohtumõistmisest pääsenud isikuid, olenemata nende vanusest, ning tiritakse kohtu ette ning mõistetakse kohut. Keegi ei vaidlusta. Keegi ei tõsta lärmi. See mida venelased oma enda rahvaga (juba alates 1917 aastast), ukrainlastega, ingerlastega, tsetseenidega, eestlastega, lätlastega, leedulastega ja paljude teiste rahvastega tegid pole eriti oluline. Ärgem sorigem ajaloos. Vanad asjad. Ja need kes tegid, noh Stalin on surnud, Beria jt. on surnud. Kes veel elus need juba vanad. Olgem humaansed.
Kas endal ei teki imelik tunne?

P.S. Soovitaks huvilistel lisaks välja uurida, kui palju rahvastikust (protsentuaalselt rahva arvu kohta) hävitati või küüditati saksamaal ja kui palju venemaal. Lisaks milline protsent näiteks juudi rahvusest inimesi ja milline protsent eesti rahvusest inimesi. Saate huvitava tulemuse.

Oudekki: tuletan meelde, et inimsusevastaseid poliitikaid ajas Saksa riik, Hitler ja natsipartei ja Stalini õudusi saatis korda Stalin, NSVLi riigiaparaadi ja kompartei organite kaudu. Püüame mitte sildistada rahvusi (muide, Stalin oli grusiin, aga ei ole vaja sellest teha järeldusi, et mida grusiinid vene rahvaga tegid, eks). Ajalugu tuleb tunda ja uurida, aga mitte teda kasutada poliitiliseks poriloopimiseks. Arnold Meri ei ole – vähemalt seniste tõendite põhjal – kedagi tapnud, piinanud ega ka poliitilisi küüditamisotsuseid vastu võtnud. See, kui suur oli tema osa protsessis ja kas tal oli võimalus teisiti käituda, selle üle otsustab kohus. EV kohus. Õigusriigi kohus.

33. Oudekki - 13. märts 2009

Mis puutub “teod olid erinevatele rahvastele erinevad” või “kes kannatas rohkem” siis mina ei arva, et moraalsed hinnangud oleksid kuidagi rahvustapõhjal erinevad. Veelenam, arvata, et eestlasena ei peaks Hitlerit negatiivseks pidama, sest “ta tappis ju ainult juute” on natslik mõtteviis. Nagu see, et parajasti tapetakse kedagi teist ei oleks meie asi. Mulle sellest absoluutselt piisab, et Hitler õudusi Saksamaal tegi ja mul on hea meel, et sellisele ideoloogiale pandi piir, ilma, et ta oleks saanud laiemalt levida. Ma pean oluliseks jälgida, et seda enam kunagi ei sünniks.

Gallacher, küsimus ei ole tsensuuris. Kindlasti ei ole poliitikul keelatud sellist raamatut välja anda (Saksamaa välja arvatud, aga Saksamaa probleemid on teistlaadsed, ehkki praegu võiks seda keeldu ikka mahendada). Küsimus on selles, et see poliitik kaotab oma toetusbaasi ja sotsiaalse võrgustiku. Sa võid kõike ütelda, aga minul on vabadus mitte sinuga suhelda, kui sa ütled midagi niisugust, mida ma sügavalt ebaeetiliseks pean, see mõte lihtsalt.

Miks me selle teksti otsustasime avaldada, on just selleks, et näidata, mil moel teatud Eesti protsessid väljaspoole paistavad, selleks, et eestlased saaksid vajadusel oma poliitikaid kontrollida. Samuti selleks, et läbi mõelda, et kas käitumine, mis emotsioonide ajel tundub õigustatud, ikka on reaalseslt õigustatud.

Leena H. oli valitud seepärast, et näidata samal päeval avaldunud Iivi M. artikli tausta, et kellega Iivi M. tegelikult vaidleb ja kuidas tema retoorilised võtted on absoluutselt samasugused – kui Leena H. argumentatsioon ei sobi, siis ei tohiks ka Iivi M. argumentatsioon sobida…

Neid leegioniraamatuid olen ma sirvinud, mõned ajavad mind sõna otses mõttes iiveldama. Ma ei ole nõus maksma selliste raamatute eest ikka mitte kuidagi. Kui Laari välja-anne koosneks fotodest, siis ma ei viriseks, aga tekstid, mis fotode kõrval olid, ajasid taaskord südame pahaks. Ma aeg-ajalt muidugi võtan ennast kokku ja loen ka sellised raamatuid, sest mind huvitavad minust erinevad inimesed, aga ma püüan hoida seda terve mõistuse piires.

Nugiseks võis olla ignorant ja üliemotsionaalne, ma mõistan, miks ta ei olnud kommunist ja miks ta ei suutnud liituda Punaarmeega, aga see ei vabanda minu jaoks karvavõrdki tema liitumist Hitleri vägedega ning seal püsimist. Teisest küljest, inimesed, kes on valmis oma elu mängu panema sõdides režiimi nimel, mis pooldab mõningate rahvaste ärakaotamist, ei ole minu arvates erilist austust väärt. Muide, ka Arnold Meri oli kangelaslik sõdur – kuid kahjuks osales ta ka küüditamisprotsessis. See, et ma mõistan inimesi, kes Eesti Leegioniga liitusid ja see, et ma ei taha neid maa pealt ära hävitada, ei tähenda, et ma nende tegusid kuidagi õigeks peaksin.

Koera näide pole adekvaatne, adekvaatne on siis, kui see vähiravim on juba tükk aega olemas, kui sellest kõneldakse aastaid avalikult, aga sina ei ole lihtsalt viitsinud selle kohta midagi uurida, sest see on ju kole teema.

Muide, ajaloohuvilised võivad lugeda ka seda: “Demokraatlik antikommunism”

34. lauri - 13. märts 2009
35. Gallacher - 13. märts 2009

Ajapuuduse tõttu kommin hetkel vaid paari nüanssi.

Oudekki :”Nugiseks võis olla ignorant ja üliemotsionaalne, ma mõistan, miks ta ei olnud kommunist ja miks ta ei suutnud liituda Punaarmeega, aga see ei vabanda minu jaoks karvavõrdki tema liitumist Hitleri vägedega ning seal püsimist.”

Nagu öeldud, maitseasi, aga minu arust on jabur tõstatada probleemi a la “ei suutnud liituda Punaarmeega.” Miks ta pidanuks?

Oudekki: “Teisest küljest, inimesed, kes on valmis oma elu mängu panema sõdides režiimi nimel, mis pooldab mõningate rahvaste ärakaotamist, ei ole minu arvates erilist austust väärt.”

Minu arust on suht labane heita aastal 2009 kellegile ette, et ta sõdides ei mõelnud sellele, et mingid nüansid olid tänapäevaste standartite järgi ebaõiglased.Kui mina oleksin 20-aastane poiss, kelle lähedased on venelaste poolt tapetud või küüditatud ning keegi targutaks, et ma ei tohi saksa poolel nende vastu sõdida, sest Aadu võim pole demokraatlik, siis…ei taha edasi mõelda.

Oudekki: “Muide, ka Arnold Meri oli kangelaslik sõdur – kuid kahjuks osales ta ka küüditamisprotsessis.”

Muide, Meri ei olnud kangelaslik sõdur. Oli tavaline närukael nagu politrukid ikka.
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/87FA8AE4B858184AC2256DE2003507D4
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/E7F0515E26F89501C2256E59003E633E


Kui 20-aastane poiss selleks ajaks ei teadnud, misasi oli Hitleri võim, siis ta oli ignorant. Aga ma panen ette, et härra Nugiseksi personaalküsimuse võiks nüüd rahule jätta. Hitleri võimu küsimus ei olnud demokraatlikkuses, see oli režiim, kus mõned homo sapiensid ei olnud inimesed ning nende hävitamine oli õigustatud.

36. Oudekki - 13. märts 2009

Ekspressi lingid on väga head, taaskord hea ülevaade sellest, miks seda ajalehte usaldada ei saa. Kõigepealt on üks allikas – härra Sepaste – kelle mälestusi esitatakse tõena ning korrektsuse mõttes on esitatud ka härra Mere versioon. Aasta hiljem esitatakse härra Sepaste versiooni juba vankumatu tõena. See ei ole uuriv ajakirjandus, see on oma poliitilise seisukoha kaitseks infoga manipuleerimine.

Seni, kuni ei ole selge, ega härra Sepastel näiteks härra Merega mingit kana polnud kiskuda ning erinevates allikatest seda infot kinnitavaid fakte ei leita, on see kuulujutt.

Aga tegelikult ei puutu see asjasse… Sest asi on pigem see, mis on EV-s taunitud ja mis ei ole – eriti, mis ei ole – ja miks.

37. lauri - 13. märts 2009

Oudekki, kas sa yldse lugesid seda artiklit? Sepaste ei ole ainus allikas, hoopis teiste meeste osa tunnistab ju ka mainitud ametlik kogumik. Kas sa eelistad uskuda inimest, kes poliitkarjääri tegemise käigus jõudis repressioonide läbiviimiseni või lihtsat rindemeest?

Mis poolte valimisse puutub, siis minu mõlemad vanaisad olid vabatahtlikud punaarmees (klišee, eks), seda isklikust vihavaenust sakslaste vastu. Mitte Hitleri või natsismi vaid lihtsalt saksa rahvuse vastu ja seda konkreetsete negatiivsete juhtumiste tõttu. Kui palju oli selliseid juhtumeid veel? Mõlemad olid ka väga õnnelikud, et yldse eluga rindele jõudsid, sest olid juba tööpataljonis surmale väga lähedal. Paljud nende kaaslased kärvasid seal kui koerad.

Aastaks 1941 oli ka NSVL tapnud miljoneid inimesi sh teinud seda juba aasta otsa Eestis (sellest sai kindlasti 20-aastane aru). Väita et yhe poole valimine teise yle on kuidagi moraalselt õigustatum, tundub mulle isiklikult tylgastav.

Oudekki: siin ei ole mul midagi lisada mida demokraatliku antikommunismi artiklis juba üteldud ei ole.

38. Mina - 13. märts 2009

Oudekki, sa teed peaaegu samamoodi nagu enamus kvaasi-neonatsikutest, keda ma tean. Nende põhiline põhjus eitada holokausti, natside kurjategusid ning heroiseerida meie kurva saatusega Waffen-SSi, on samasugune pohmakas jõulisest ajaloopropagandast, nagu sina tunnetad „Eesti riigi poolt“. Nemad lihtsalt teise äärmusesse roninud.

Nõuda Ida-Euroopalt NSVL heroilisuse tunnistamist on äärmiselt kahepalgeline ning ebainimlik. Nagu mainitud, Poola jaoks algas sõda sellega, et kaks poolt jagasid riigi ära ning korraldasid mõlemal poolel tapatalge. A.Meri “kangelaslikkus” Eesti perede küüditamisel on samuti fakt. Omaette asi, kuidas me seda tõlgendame – kas lihtsalt kollaboratsioon või genotsiidile kaasaaitamine.

Kui siin mõni julgeb püsti tõusta ning nähvata Meri (veel elavatele) ohvritele, et „miks te lõpuks ei andesta“, mine küsi seda mõne natsi-saksamaa keskmise krimimutrikese ohvrilt. Ma mõistan, kui labane selline võte tundub, kuid lihtsalt see, et Meri süüdistavad need, kes sulle ei meeldi, ei tähenda süüdistuse fabritseeritust või vajadust mehe tegusid välja vabandada. Jällegi teed sama viga, mida need teise poole äärmuslased. Jah, äärmuslased. Seal sõjas, eriti Ida-Euroopas polnud häid ja halbu. Olid halvad. Palju õnne Lääne-Euroopale võidu eest, kuid Ida-Euroopas lõppes see sõda 45 aastat hiljem.

Lääne-Euroopa ajalookirjutuse ja ajalootunnetuse mainstriim ei suuda (veel) näha II Maailmasõda ning mis veel tähtsam, selle pärandit, kogu oma ambivalentses mahlas. Meie, see neetud Ida-Euroopa, olemegi seetõttu nagu pind silmas. Me mäletame, et “asjad ei olnud täpsel nii, nagu neil paista lasti”. Nii kaua, kui üks osa Lääne-Euroopa vasakpoolsusest hoiab NSVLiitu säärasel religioossel positsioonil ning eirab puupäise religioossusega ajaloolisi fakte, mingit üksteisemõistmist tulla ei saa.

Kahjuks, nagu näha, läheb ebakõla pidevalt tagasi sellesse neetud II MS.

Küll me võime ikka ekskommunist Chiesale olla üks pind ideoloogilises perses ja harmoonilises maailmas. Ühe kannatus ei saa olla ideoloogilistel põhjustel suurem kui teise kannatus. See etteheide läheb nii neile, kes sõnavad, et „meile on meie kannatus tähtsam“ ja neile, kes püüavad üht kannatust teise arvelt ebatähtsamaks teha. Sa ei saa üht kannatust sakraliseerida teise arvelt. Noh saad, kuid kahjuks näiteks Poolakaid mäletavad mõlemaid. Nagu ka Eestlased ja paljud teised. „Natsism oli ülim julmus“ – aga palun, mine räägi seda ka Meri ohvritele. Ma ei nõua Holokausti ohvritelt nende kannatuste eitamist. Kuid meie ajalisest perspektiivist ma saan nõuda, et ka Chiesa ei tuleks oma ignorantses „righteous“ positsioonilt teiste haavu lahti rebima.

39. Oudekki - 14. märts 2009

Õiglase kohtuprotsessi soovimine ei ole haavade lahtirebimine. Ka mina ei ole rääkinud andestamisest, vaid õiglusest ja võrdsest kohtlemisest. Need on kaks ise asja. Küsimus ei ole Meri puhul süüdistuse fabritseerituses vaid:
a) vastavuses paragrahvile
b) kohtupidamise õigluses ja vastavuses inimõigustega

Õiglase kohtupidamise soovimine on pigem – ettevaatust! Ega me ei muutu stalinisarnasteks?

Lisaks: kui ühe poole üle kohut mõistetakse, peab ka teise üle mõistma. See tähendab aga küll väga suure hulga haavade lahtirebimist, minevikus sobramist, inimeste üksteise vastu üles ässitamist ja mida kõike veel.

Vene rahvas võitles Teises maailmasõjas oma vabaduse eest ning kui me seda vabadusvõitlust ei tunnista, siis ei ole mingit alust nõuda, et keegi meie vabadusvõitlust, Ida-Euroopa soovi vabadusele ka tunnistaks.

Ega ida-Euroopa riigid ei pea Euroopa Liidus olema, kui talle selle alusväärtused vastuvõtmatuna tunduvad. Kui aga on see tee valitud, siis on valitud ka rahumeelsus, neid väärtusi jagavate inimeste vaheliste piiride vähendamine, antinatsism/antifašism, demokraatia, vabadus. Need ei ole lihtsalt sõnad. Need on poliitilised põhimõtted, millest lähtuvalt tegelikult ka üritatakse oma elu korraldada. Ning lisaks: ida-Euroopa ei ole tervikuna mingi natsistlik monster ega monster, mis tegeleb peamiselt venelaste vihkamisega. Ida-Euroopa riikides on küllalt kirju elanikkond väga erinevate mälestustega. Ja ma arvan, et suur osa ida-Euroopa riikide elanikke ei sülita teiste kannatustele, seni kuni endal vähem on, suur hulk ida-Euroopa rahvast tahab elada just samuti: rahumeelses ja vabas maailmas, kus suhtlemisvahendiks on diplomaatia ja mitte sõda ning kus ideoloogia pärast ei saa lasteaeda pommi visata ja üks rahvus pole parem kui teine.

Ida-Euroopa kannatusi kuulatakse palju lahtisemate kõrvadega, kui Ida-Euroopa kinnitab sinna juurde oma fašismi/natsismivastasust. Maailmas kindlasti leidub neid, kellele siiamaani Stalin meeldib, aga see kindlasti ei ole põhivool. Põhivool peab Stalinit kurjategijaks ja NSVL-i idealiseerimist ma olen kuulnud ikka pigem poliitilise spektri väga ääremaadel paiknevatelt parteidelt või liikumistelt, kellel ei ole suurt mõju ei poliitilisel maastikul ega vasakpoolsete seas.

Ida-Euroopat kuulatakse siis ka rohkem, kui ta ei kehtesta ennast seadusega “keelame sirbi ja vasara ära” (praegu!) ja poliitiliste kohtuprotsessidega, natside rehabiliteerimisega, vaid siis, kui ta tegeleb oma ajaloo professionaalse uurimisega ning minevikust faktilise kõnelemisega. Juttu “NSVL-is kõik kartsid kogu aeg” ei võta muidugi keegi tõsiselt, sest igale mõtlevale inimesele on selge, et see on vale. Kui Itaalia vasakpoolsele ütelda “kommunism”, siis ta ei mõtle “NSVL”, siis ta mõtleb “Emilia-Romagna”, neid väiteid on siin juba rohkem, et “NSVLis ei olnud kunagi kommunismi, aga meil Emilias natukene oli”. Kui Itaalia parempoolsele ütelda “kommunism”, siis ta mõtleb “söövad väikeseid lapsi”.

Natsism oli ülim julmus ka ilma Hitleri isikuta, oleks võinud olla kes iganes, see oli kord, mis sõnastas mõnede rahvaste alaväärtusliku olemise ja nende hävitamise vajaduse.

Mina olen enda teada kah Ida-Euroopas hea tüki oma elust elanud ja mitte ei mäleta, et seal sõda oleks olnud. Misiganes NSVL-is ei toimunud, see ei ole sõda – ja sõda on kordades hullem nähtus, kui Brežnevi või Hruštšovi režiim, isegi kui Mussolini režiim.

Stalini ja Hitleri omas ei ole hullem…

Ei ole vaja ära unustada nende mälestusi ka, kes kuuekümnendatel, enne Praha kevadet, lootsid, et äkki annabki nüüd kommunismi ehitada. Sellist raamatut nagu “Hüvasti, kollane kass” võiks ka lugeda. NSVL ei olnud pidev vastuhakk ja vabadusvõitlus, see oli reaalsus ja üks teine reaalsus kui Teine maailmasõda.

40. Hubbil - 14. märts 2009

Gallacher, mul on paar tuttavat siin Torontos, vaga vana kull. Kes on raakinud oma sojateest nn Eesti Leegionis.

Uskuge mind, nad votavad seda oma elu episoodi kui paratamatust. Et me sattusime saksa sojavakke osalt seiklushimust ja osalt selleparast, et kehtiv kord sundis. Olime noored. Oieti midagi teha polnud. Ja ideaalid tollases uhiskonnas olid pigem nagu gemuse. Ehk idealistlikke inimesi pole rasketel aegadel.

Kindlasti oli. Naiteks Nikolai Kummits, kuid see on omaette kurb lugu.

Nuud, mis on mulle raagitud, on see et Eesti Leegion moodustati politseipataljoni pohjal, kes tegi nii toredat tood Latis-Valgevenes. Minu paar tuttavat, kes olid Eesti Leegionis suhtusid politseipataljoni meestesse segaste tunnetega. Nad teadsid, et need mehed on johkrad tapjad.

Aga mitte mina ei ole teinud seda avastust, et soda ja vagivald teevad nuridaks inimeste meeled. Moni kuu rannakuid ja surma nagemist teevad inimesest looma. Instinktiivselt valmis tapma. Sinu eilne humanitaar on tana loom, valmis huppama korisse. Esimese maailmasoja lugu, kus esimeste joulude ajal toimus vennastumine ule rindejoone ja jargmistel aastatel lihtsalt tuim tapmine, on toestus minu jutule.

Nuud, see ei ole mitte nii, et peale soja loppu langeb eesriie nagu teatris ja koik saavad minna koju. Kannatused jatkuvad veel ja veel. Vahemalt kaks inimpolve. Aga ma olen sellest raakinud juba varem siin blogis.

See A. Meri vark on uks jarellainetus. Suudi voi suuta, ma ei tea. Kuid uhte asja ma tean, kohtumoistmine on moeldud kellegi suu toestamiseks, et see ja see on rikkunud selliseid ja selliseid seadusi. Tulles tagasi kohtususteemi juurte juurde. Idee oli selles, et karistada ja eelkoige, valtida seda, et sama isik saaks teha oma kuritegelikku akti uuesti. Morvata, roovida, mis iganes.

Ma kahtlen vaga, kas A. Meri suudaks korrata oma tegusid. Seega jaab jarele karistuse moment.

Pika jutu kokkuvotteks, see on uks naidisprotsess. Ma kujutan ette, et Eesti justiitssusteem puuab nuud leida oma Nokia. Kopeerida neid naidisprotsesse, mis olid II MS voitjate poolt suunatud kaotajate vastu.

Kurb on mul kahel pohjusel. A. Meri on arvatavasti suudi koiges selles, mis talle on suuks pandud. Veel kurvem on mul selle parast, et noiajaht jatkub. Nurnberg Eesti moodi.

Euroopa, hallo? Mis aasta praegu on?

41. tqnis - 14. märts 2009

Kui tahta Arnold Merit kaitsta, siis võiks tegelikult rääkida sellest, mida seesama Stalini režiim tema endaga veidi hiljem tegi. Vanglat ja küüditamist õnnestus tal küll vältida, aga ega tal kerge ei olnud. Sellistest asjadest võiks rohkemgi rääkida. Pedagoogiliselt kah väga kasulik näidata, mida kurat oma teenritega teeb…

Oudekki: Tjaa. Näiteks. Tegelikult on minu teada on Arnold Meril advokaat olemas. Mina kaitsen seadusele põhinevat ühiskonda ja demokraatiat.

42. Hubbil - 14. märts 2009

Oudekki: “Vene rahvas võitles Teises maailmasõjas oma vabaduse eest ning kui me seda vabadusvõitlust ei tunnista, siis ei ole mingit alust nõuda, et keegi meie vabadusvõitlust, Ida-Euroopa soovi vabadusele ka tunnistaks.”

Tuline oigus. Siinkohal ei saa vaadata Venemaa vabadusvoitlust ainult II MS kontekstis. Venemaa on olnud paris pideva runde all. Aasiast lahtuv oht loppes 1480, Euroopast lahtuv oht 1945.

Mitte ainult pole nad voitlenud oma vabaduse eest, vaid see tohutu puhvertsoon on hoidnud elus kogu nt Eesti kultuuri. Ilma slaavi hoimudeta oleks kogu Euroopa ule jookstud Aasia hordide poolt.

Saksa ekspansionism kohtas Vene ekspansionismi just nimelt Balti riikides. Uks voi teine oleks absorbeerinud Eesti, kui poleks olnud vastukaalu.

43. Kristel - 14. märts 2009

Ajalugu on teekond, kus on “enne” ja “pärast”, kus on “eile”, “täna” ja “homme”. See on teekond, mis koosneb kokku aheldet sammudest. See sarnaneb ühele pikale ja väsitavale mäerajale, mille lõpp ei ole silmale nähtav. Tundub, et igal sammul pole suurt tähtsust, niivõrd lühike on ta võrreldes teekonna üldpikkusega. Sammu olulisust näeme ainult siis, kui tagasi vaatame ja märkame, kui palju teed on läbi käidud vöi siis, kui ette vaadates hakkab silm seletama sihtpunkti. Ajaloo tunnetus , inimkonna sammumise kulg, ei ole alati sama. Üksikhetkeid, üksiksamme elatakse läbi nagu lõppeksid nad iseeneses, nagu neil polekski “enne” ja “pärast”, nagu ei mõistetaks, et sihtpunkti jõudmine vajab tervet sammude rida ja nõuab aega.”

See on lõik on pärit ühe tubli magistraadi Gherardo Colombo raamatust “Sulle regole”/”Reeglitest”. Mis puutub see Arnold Merisse ja kõikidesse nendesse siinsetetsse arutlustesse?

Olgem väga ettevaatlikud sõnumiga, mida iga me samm kajastab, mõelgem hästi järele, kuhu me tahame oma ühiskonnaga välja jõuda ning millised on vead, millest õppida.

Antifašism on üks Euroopa põhiväärtusi ning olen kindel, et see kunagi ei muutu.

Ma ei unusta seda kunagi. Nagi ei unusta ma ka 22 miljonit NSVL kodanikku, kes surid selleks, et me tänane päev oleks selline nagu ta on.

Eestlane Kristel


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: