jump to navigation

Uus arusaam sotsialismist 16. märts 2009

Posted by toimetus in ideed, kapitalism, tõlkelood.
Tags:
trackback

rahuKirjutasid: Barbara Ehrenreich ja Bill Fletcher Jr.

Sotsialism on jälle moes. “Me oleme nüüd kõik sotsialistid,” kuulutab Newsweek. Nagu paremtiib ütleb, elame me juba riigis nimega U.S.S.A. Aga mida on öelda nendel, kes ennast sotsialistidena määratlevad (ja nende progressiivsetel sõpradel) globaalse majanduskriisi kohta? Loodame, et järgnev essee paneb aluse elavale dialoogile ning neli kommentaari avaldame juba ajakirja „The Nation” käesolevas numbris. (vaata artikli lõppu. tõlk).

Seistes ülesannete kõrgusel

Kui te pole eriti kuulnud, kuidas sotsialistid kapitalismi languse üle rõõmustavad, siis pole see mitte ainult sellepärast, et meid pole piisavalt palju, et kuuldavalt rõõmsat häält teha. Meie, nii nagu ka kõik inimesed Wall Streetil, ütleme näiteks 2006. aastal, tunnustasime Ameerika kapitalismi paindlikkust – selle suutlikkust ümber grupeeruda ja leida uusi teid kasvuks, nagu see toimus pärast depressioone aastatel 1877, 1893 ja 1930. Tegelikult võib Kommunistliku Partei Manifesti lugeda mitte ainult kui kapitalismi süüdistamist, vaid ka kui kestvat kiidulaulu selle dünaamilisusele. Ja me kõik teame nalja marksistlikust majandusteadlaselt, kes ennustas edukalt ette üksteist majandussurutist viimasest kolmest.

Kuid sel korral võib juhtuda, et patsient enam operatsioonilaualt ei tõuse, ükskõik kui palju talle ka “stimuleerivaid” elektrišokke ei tehtaks. Paistab, et me oleme sisenenud hävingukeerisesse, kus suurenev tööpuudus viib vähenenud tarbimiseni, mis omakorda suurendab tööpuudust. Selle teatava kahjurõõmu, mida meil on ehk kiusatus tunda, kui korporatsioonide tegevjuhid jäävad ilma oma lennukitest ja endised Universumi Isandad pühivad näolt nende pihta visatud munasid, kaob kiiresti, kui me näeme enda ümber üha rohkem ilmselgeid kannatusi. Supiköögid ja varjupaigad ei suuda enam nõudlusega sammu pidada, miljonid inimesed lähevad vananemisele vastu ilma pensioniteta ja laastatud säästudega. Meid isiklikult vaevab ärevus selle tuleviku pärast, mis ootab meie lapsi ja lapselapsi.

Pealegi ei eeldatud ju, et niimoodi juhtub. Eeldati, et on revolutsioon, kas mäletate? Sotsialistlik idee, ettekuulutus, usk või mis iganes käis nii, et kapitalism langeb siis, kui inimesed väsivad, et nad peavad püüdma kogu aeg elada nendest raasukestest, mis rikaste huultelt pudenevad ning tõusevad miskit moodi üles – eelistatavalt üheskoos, demokraatlikult ja mitte-vägivaldselt – ning haaravad jõukuse enda valdusesse. Niisugune haaramine ei pidanud küll välja nägema nagu see “natsionaliseerimine”, millest praegu räägitakse ning kus riigi raha voolab erasektorisse, nii et sellega kaasneb ainult väga väike või sootuks olematu muutus seda raha kontrolliva eliidi hulgas või viisis, kuidas seda kontrolli teostatakse. Meie kui sotsialistid ootasime, et tohutu hulk organiseerimistööd, mida läheb vaja revolutsiooniliseks muutuseks, tekitab valitsemiseks vajaliku infrastruktuuri, mis ehitatakse üles – lisaks teistele puzzletükikestele – ametühingutest, kogukonnaorganisatsioonidest, toetusrühmadest ning uutest töötute ja uusvaeste organisatsioonidest.

Samuti eeldati, et masside jaoks on lihtne asi võtta üle ehk “hõivata” industriaalse kapitalismi füüsiline infrastruktuur – “tootmisvahendid” – ja panna see tööle üldiste hüvede teenistuses. Aga suur osa tootmisvahenditest on pagenud välismaale – näiteks Hiinasse, sellesse autoritaarse kapitalismi kindlusesse. Kui vaadata ringi omal maal, kus on üha enam ja enam luukidega suletud aknaid ning uurida finantskapitalismi varemeid, näeme me panka panga järel, kinnisvara- ja hüpoteegifirmasid, haldusettevõtteid, kindlustusfirmasid, krediidireitingu agentuure ja telefonikeskusi, kuid mitte piisavalt ettevõtteid, mis teeksid midagi, mida saaks tegelikult kasutada, nagu toit või farmaatsiatooted. Viimastel aastatel on kapitalism üha jätkuvalt ja peaaegu müstiliselt abstraktseks muutunud. Väljaspool tootmis- ja teenindussektorit suutis üha vähem ja vähem inimesi oma lastele selgitada, millega nad elatist teenivad. Kõige andekamad tudengid läksid finantsalale, mitte füüsikasse. Linnade kõige suuremad hooned olid täis tööbokse ja arvutiekraane, mitte montaažiliine, laboratooriume, stuudioid ega klassiruume. Isegi meie tööstuse lipulaev, autotööstus, nõuaks suurt ümberseadistamist, et teha midagi, mida me saaksime kasutada – mitte rohkem autosid ja kindlasti mitte rohkem sportlikke linnamaastureid, vaid rohkem tuulegeneraatoreid, busse ja ronge.

Mis aga on sotsialistlikust vaatenurgast kõige rohkem tuska tekitav, on koitma hakkav arusaam, et kapitalism on ehk jätnud meid veelgi vähemaga, kui see selle planeedi eest leidis, umbes 400 aastat tagasi, mil kapitalistlik tootmisviis alguse sai. Marx kujutas ette, et kapitalism oli potentsiaalselt lahendanud igikestva nappuse probleemi ja et on küllalt seda, mida kasutada, kui ainult seda õiglaselt jagada. Aga industriaalne kapitalism – industriaalse kommunismi mõningasel kaasabil – on toonud kaasa niisugusel tasemel keskkonna hävitamise, mis ähvardab inimrassi, koos loendamatu hulga teiste elusolenditega. Kliima soojeneb, naftavarud saavad otsa, kõrbed tungivad peale ning merede veetase tõuseb ning seal on üha vähem ja vähem kalu, mida me süüa saaksime. Pole tarvis olla veidrikust õnnetusekuulutaja, nägemaks seda, et järgmisena võib olla päevakorras väljasuremine.

Selles olukorras, kus nii pikemas perspektiivis bioloogiline kui ka igapäevane majanduslik ellu jäämine on kahtluse all, on ainsaks asjakohaseks küsimuseks: inimesed, kas meil on olemas plaan? Kas me näeme sellest väljapääsu ning teed õiglasesse, demokraatlikku, jätkusuutlikku (lisage oma eelistatud omadussõnad) tulevikku?

Öelgem otse välja: meil ei ole seda [plaani]. Vähemasti ei ole meil kohe tagataskust võtta mingit konkreetset tehnilist kava, kuidas ühiskonda organiseerida. Et see ei kõlaks nõnda, nagu oleksime me oma tegevuses hooletud olnud, peaksime me selgitama, et sotsialism oli idee, kuidas korraldada ümber omamist ja jagamist ning, teatud määral, valitsemist. See eeldas, et on olemas hulgaliselt jõukust, mida omada ja jagada; see ei kujutanud ette, et peab välja tulema täiesti uue ja keskkondlikult jätkusuutliku eluviisiga. Veelgi enam, sotsialismi ajalugu on moonutanud liiga paljud tegelased, kelle oli perfektne plaan, kui neil ainult õnnestuks võita järgmine debatt, korraldada riigipööre või saada oma seljataha piisavalt palju inimesi.

Aga me saame aru – ja see on üks neist asjadest, mis teeb meist “sotsialistid” – et plaani, või vähemalt mingit sorti arutlusprotsessi, et mõelda välja mida teha, puudumine, ei ole enam valikuvabadus. Kapitalismi suur lubadus, mille esimesena esitas Adam Smith ja mida veel hiljuti pidasid pühaks vabaturumajanduse pooldajad, toetus ideele, et me ei pea mitte midagi välja mõtlema, kuna turg hoolitseb meie asemel kõikide asjade eest. Selle asemel, et propageerida ise hakkama saamist, soodustas see vaba ettevõtluse versioon passiivsust selle salapärase jumaluse palge ees, milleks on Turg. Dereguleerime, las palgad langevad oma “loomulikule” tasemele, muudame selle, mis valitsusest järele jääb, lõputuks kingituste allikaks riiklike lepingute täitjatele – õige! Hüva, see pole töötanud ja sotsialismi idee tuum püsib jätkuvalt: inimesed võivad kokku tulla ja välja mõelda, kuidas lahendada oma probleeme, või vähemalt paljusid oma probleemidest, kollektiivselt. Et meil – ja mitte turul ega kapitalistidel ega mingil über-planeerijate eliidil – on kontroll omaenda saatuse üle.

Tunnistagem, et meil ei ole isegi plaani selleks arutlusprotsessiks, kuidas asendada kapitalismi anarhistlik hullumeelsus. Jah, meil on teatav arusaam, kuidas see peaks töötama. Teadmine, mis põhineb meie kogemustel kodanikuõiguste liikumisest, naisliikumisest ja töölisliikumisest, nii nagu ka loendamatust hulgast kooperatiivsetest ettevõtetest. See arusaam keskendub sellele, mida me nimetame siiani “osalusdemokraatiaks” – kus kõikide häält kuulatakse ja kõiki inimesi vaadeldakse võrdsetena. Aga meil pole täpseid osalusdemokraatia mudeleid selles mõõtkavas, mida on vaja praegu ning mis hõlmaksid samaaegselt sadu miljoneid ja potentsiaalselt miljardeid osalejaid.

Kuidas see välja võiks näha? On olemas mõned huvipakkuvad mudelid, mida uurida, nagu näiteks Brasiilia Tööliste Partei kuulsad eksperimendid osalusel põhinevast eelarve koostamisest Puerto Alegres. Väljaande „Z Magazine” asutaja Michael Albert töötas välja üksikasjaliku lähenemisviisi rahvamassidel baseeruvaks planeerimiseks, mida ta nimetab osalusmajanduseks (participatori economics) ehk “parecon” ja üks meist (Flechter, oma raamatus „Solidarity Divided,” mis on kirjutatud koos Frenando Gapasiniga) on pakkunud välja kohalikul baasil rahvakoosolekute võrgustiku. Aga kõik see on eksperimentaalne ja me mõistame, et ükskõik milline massilise demokraatliku planeerimise süsteem saab olema korratu. Seal saab olema palju komistamisi; mõnikord osutub see valeks; ja ilmselt tuleb palju kordi uuesti projekteerimislaua juurde tagasi pöörduda.

Aga sotsialistidena tunneme seda vaimsust, milles taoline suur kollektiivse pääsemise projekt tuleb ette võtta ja selleks vaimsuseks on solidaarsus. Antud muistne arusaam kehtis kuni väga hiljutise ajani ning see tärkas uuesti Obama kampaania sümboolikas ja energias. „Jah, Me Suudame!”-loosung oli liikumise „United Farm Workers” hüüdlauseks ning selle võtsid üle erinevad ametühingud ja kogukondadel baseeruvad organisatsioonid, et rõhutada suure hulga inimeste võimet saavutada kollektiivse tegevuse kaudu. Isegi Obama suhteliselt väheütlev üleskutse teha uus panus vabatahtlikkusele ja kogukonna teenimisele, paistab olevat inspireeritud “tagasi andmise” vaimsusest. Kui idee demokraatlikust planeerimisest, oma saatuse kontrollimisest, on sotsialismi intellektuaalne sisu, siis solidaarsus on selle emotsionaalne energiaallikas – moraalne arusaamine ja tuline veendumus, et ükskõik kui suured on ka väljakutsed, me oleme selles üheskoos.

Ometi on solidaarsus ainult tühi tundeavaldus kui sellega ei kaasne organiseerumist – viise, kuidas üheskoos mõelda ja töötada ning kuidas ühendada neid ühiskondlikke liikumisi, mis iga päev ülekohtu ja ebaõigluse vastu võitlevad. Me näeme tohutult suurt võimalust nukras faktis, et kapitalistlik majandus on jätnud töötuks miljonid ameeriklased, kellele on nüüd vabadus pühendada oma märkimisväärsed vaimuanded õiglasema ja jätkusuutlikuma alternatiivi loomisele. Aga kui mõelda tõsiselt kollektiivsele ellujäämisele nendes arvukates kriisides, millega me silmitsi seisame, siis peame üles ehitama organisatsioonid. Sealhulgas selgelt sotsialistlikud organisatsioonid, mis suudavad neid vaimuandeid mobiliseerida, kujundada välja juhtimisoskuse ja saavutada edu kohalikes võitlustes. Ja me peame sellele tõsiselt mõtlema, kuna kapitalistlik eliit, kes on asjad nii kaugele viinud, on kaotanud igasuguse usalduse ja koguni lugupidamise ning meie – igat liiki progressiivsed – oleme nüüd ainsad vastutusvõimelised inimesed siin maal.

***

Seonduvad artiklid:

Immanuel Wallerstein, “Follow Brazil’s Example.”
Bill McKibben, “Together, We Save the Planet.”
Rebecca Solnit, “The Revolution Has Already Occurred.”
Tariq Ali, “Capitalism’s Deadly Logic.”
Robert Pollin, “Be Utopian: Demand the Realistic.”
John Bellamy Foster, “Economy, Ecology, Empire.”
Christian Parenti, “Limits and Horizons.”
Doug Henwood, A Post-Capitalist Future is Possible

***

Originaal: Barbara Ehrenreich & Bill Fletcher Jr. 4. märts 2009
Rising to the Occasion. Reimagining Socialism. The Nation.

Foto: Livio Nimmer.

Advertisements

Kommentaarid

1. Punane Hanrahan - 16. märts 2009

Kuradi hea ja kuradi õige lugu.
Kuradi hea ja kuradi õige lugu.
Kordan veel, et kuradi hea ja kuradi õige lugu.
Ja väga vajalik lugu. Lausa erakordselt vajalik.
Süvim tänu tõlkijale.
Jään huviga järge ootama.

2. ants - 17. märts 2009

“Vähemasti ei ole meil kohe tagataskust võtta mingit konkreetset tehnilist kava, kuidas ühiskonda organiseerida.”
Vat seep see häda teil kullakesed ongi!! Kui te sellega hakkama saate ja ei sihi Põhja Korea poole, tulen kampa!

3. Oudekki - 17. märts 2009

Aga Ants, äkki sa panustaksid oma elukogemust sellesse, et aitaksid välja mõelda… See aeg, kus partei ütleb oma liini, mida pimesi järgitakse, ei tule nagunii enam kunagi tagasi.

4. analyytik - 18. märts 2009

See ei ole päris nii, et mingit kava ei ole. Neid on ikka üksjagu. Kasvõi seesama Porto Alegre näide, millele on artiklis vihjatud, ja see “parecon” janiiedasi.

Probleem siis selles – mida ka artiklis on öeldud – et need mallid on mõeldud ja neid on katsetatud pigem väiksemate üksuste puhul. Ülemaailmsete muutuste puhul valmis plaani võtta muidugi ei ole.

Loomulikult ei ole need materjalid Eesti keeles, aga kui kasutada näiteks sedasama otsingusõna “parecon”, siis peaks ju ühte koma teist tulema. Kuigi ma ise selle sõnaga konkreetselt proovinud ei ole. Aga ma olen lugenud siit-sealt artikleid ja tihtipeale on seal lõpus viide, et sama autor on kirjutanud sellel teemal koguni mitmeid raamatuid.
Ah-jaa. Üks sihuke raamat oli veel täistekstiga üleval internetis. Kuigi ma ei mäleta hetkel, mis täpselt. Kas mõni Michael Alberti raamat?

Nii et kui lugeda ei viitsi, siis pole mõtet hakata siin pilduma, et “Vat seep see häda teil kullakesed ongi!!” – ja muud sellist.

5. analyytik - 18. märts 2009

Eelmainitud raamat:

Parecon: Life After Capitalism
MICHAEL ALBERT

http://www.zcommunications.org/zparecon/pareconlac.htm

6. ants - 18. märts 2009

Oudekkikene, analyytik jt. Ühiskonnateadustes olete teie kindlasti palju targemad kui mina ja pealegi refereeritakse siin lisaks hulga raamatuid. Minu vanainimese talupojatarkus ütleb ainult ühte: “Ei või vana kaevu enne kinni ajada kuni uus vett annab.” Ongi kõik! 1917a sügisel seda tehti ja tagajärjed paistavad siiamaale, kõige eredamalt kasvõi sealsamas Põhja Koreas.

7. asd - 18. märts 2009

analyytik, kui ma raamatu sissejuhatusest loen:

“The United States has about 3 percent of the world’s population yet does nearly half the world’s consuming. Within the US, about 2 percent of the population own 60 percent of the wealth. Other developed nations are similarly unequal. Less developed countries suffer broadly the same internal distribution, though there the richest are less wealthy and the poorest are more destitute.

Indignity, disempowerment, and hunger accompany capitalism worldwide. No one sensibly denies this, yet even among those who despise capitalism, most fear that suffering would increase without it.”

siis tekib kerge tõrge.

1) ei tahaks numbrite üle vaielda, aga usa on üle 4% rahvastikust. pool tarbimisest on suhteliselt lambinumber. aa, ja kui teised arenenud riigid samalaadselt ebaõiglased on, siis tarbimine ületab ikka märgatavalt 100%.
2) euroopas näeb erinevatel põhjustel rikkuse jagunemine pisut tasakaalustatum välja. kihvtid defineerimatud jaotused, aga vähemarenenud riikides on rikkuse jagunemine ilmselt hullem kui usa korral. riigikorda ja reaalsust maal ei ole muidugi vaja arvestada.
3) teine lõik on vahva, Indignity, disempowerment, and hunger on tõesti kogu kapitalistlikus maailmas suureks probleemiks. ja kuna ma seda kahtluse alla julgen seada, siis ma ei ole sensible pmst ja minu jutu võib tähelepanuta jätta.

edasi lugedes tahaks kohati peast kinni haarata. minu usk inimloomusesse küll nii hea ei ole, eriti arvestades olukorda, erinevate ideoloogiate põhimõtteid, asukohta, levimist ja eelkõige olemasolu. pealegi loen sealt välja usku ühiskonna isereguleeruvusse umbes samamoodi kui kapitalismi sõimatakse usu pärast turgude isereguleeruvusse. ma ei ütle, et neist kumbki oleks hea või parem, aga ütlen küll, et puhtal kujul on mõlemad tõsine bullshit.

8. asd - 18. märts 2009

aa, lisamärkusena – seal raamatus on ka päris häid mõtteid.

nagu ma eelnevalt öelnud olen, eelistaksin muutumist evolutsioonilisel teel revolutsioonilisele.

9. ants - 18. märts 2009

asd
Viimane lõik Su kommentaaris 7 on just see, mida minagi arvan.

10. analyytik - 18. märts 2009

Tore, et keegi vaevub lugema ka. :)
Isiklikult mina seda konkreetset teost muidugi lugenud ei ole (selle tegelase artikleid küll), aga siin olid siis arvamused, et mingeid variante just nagu ei oleks üldse. On ikka. Ja mõned tegelased on sihukeste asjade peale päris palju mõelnud. Ja neid asju on isegi katsetatud.

Hüva. Aga tegelikult polegi tarvis mingite ekstavagantsete teooriate üle arutada alati. Põhimõtteliselt on siinsamas lähedal selline piirkond nagu Skandinaavia. Ja nendes riikides on ikka paljud asjad tunduvalt paremini korraldatud kui siin maal, kus kapitalistlikel vereimejatel on kõik õigused rahvast röövida ja kus riiki juhivad mingid täielikud mühakad ja lollpead.

Kui Eestis hakataks minimaalselgi moel Skandinaavia riikidest malli võtma, siis sissejuhatuseks on see ehk päris piisav. Esimene võimalus, muide, avaneb minu teada suht varsti, kui Riigikogu hakkab arutama progresseeruva tulumaksu kehtestamist. Siis on kohe näha, kas võimul olevad parteid on valmis pisutki progressiivsemateks liigutusteks või mitte.

11. asd - 18. märts 2009

analyytik, kuidas järsku vasakpoolsusest progressiivsus on saadud? mind juba tükk aega huvitab. :)

aga praktikas on selle progresseeruva tulumaksuga omad probleemid. eestis eelkõige politiseeritus ja astmelise tulumaksu väljapakkumine vaeste kaitsmise sildi all. kusjuures rahvas jäetakse tegelikult informeerimata.

kohalikus situatsioonis lihtsalt defineerib liiga suur osa rahvast ennast vaesteks ning loob ettekujutuse, et neile peaks muutus raha rohkem kätte jätma. kui ühel hetkel (kõige tõenäolisemalt peale esimest uue korra järgi tuludeklaratsiooni) avastatakse, et ka nemad peavad rohkem maksma, siis tuleb tagasilöök.

võimul olevad parteid ilmselgelt progresseeruvat tulumaksu ei taha. reform põhimõtteliselt, irl kardetavasti keskile vastandumise raames, roheliste seisukoht selles küsimuses on läbiräägitav ja sde peaks nagu teoorias toetama.

12. analyytik - 19. märts 2009

11. asd: _kuidas järsku vasakpoolsusest progressiivsus on saadud?_

Ma ei tea, kas ma sain sellest küsimusest õigesti aru, aga no ütleme, et eks see ole pisut vist nende Ameerika internetilehekülgede lugemisest. :)
Seal on kõik need terminid käigus – korraga ja vaheldumisi ja läbisegi.
Vasakpoolsed (left, lefties), progressiivsed, liberaalid … mõni ütleb ka libertaarsed sotsialistid … mingi sõna oli veel? Libertistid/liberism?

Ühesõnaga: kõiki neid termineid kasutatakse ja mis siis ikka. Eks kohati ole seal erisusi ka, aga nii laias laastus … no ma ei ole ka juuksekarva lõhki ajanud. Enamasti. Kuigi mõnikord peaks ilmselt teatud terminitega täpne ka olema.

***
Mis puutub aga seda progresseeruva tulumaksu kehtestamist, siis see oleks jah nagu üks märk peaasjalikult. Et kas Reform ja IRL suudavad oma jäikusest veidi loobuda ja pisut paindlikkust ilmutada või kihutatakse oma õigusega täiel tempol kuristikku.

***
asd: _loob ettekujutuse, et neile peaks muutus raha rohkem kätte jätma. kui ühel hetkel (kõige tõenäolisemalt peale esimest uue korra järgi tuludeklaratsiooni) avastatakse, et ka nemad peavad rohkem maksma, siis tuleb tagasilöök._

Pole küll süvenenud, aga nagu ma ühest raadiosaatest kuulsin (Kadri Simsoni jutt oli see vist), siis etepanek on järgmine: Suurema kui 25000 kroonise sissetuleku pealt kuus (300000 aastas siis järelikult) hakatakse maksma 33% tulumaksu.

Kui keegi selle kohta ütleb, et vaesed (õigem oleks küll öelda, et siis suhteliselt madalama sissetulekuga inimesed) hakkavad niisugusel juhul rohkem maksma, siis sorry – aga see on lihtsalt VALE.

13. asd - 19. märts 2009

see 25 tuhande pealt 33% tekitamine on nüüd kõige uuem ja lihtsam iteratsioon astmelisest tulumaksust. mõte on ilus aga tolle viimase mõtte näol jääb kahjuks suures osas vaid žestiks, sest selliseid inimesi oli eelmine aasta pisut üle 40 tuhande. see aasta kõrgepalgaliste hulga samaks jäämises kahtlen sügavalt. aga eeldades, et kõigi nende inimeste palkade keskmine jääb 30 tuhande kanti (mis ei tohiks olla ebareaalne eeldus), on sellise liigutuse tulupooleks 25 miljonit. kulupoolt ei oska konkreetselt öelda, kuid null see kindlasti kaugeltki ei ole. majanduslikus mõttes on see muudatus ennast väärt?

varasemad ideed on olnud märgatavalt progressiivsemad. rohkem astmeid ja algamine ikka keskmisest palgast altpoolt. põhimõtteliselt toetaks astmelist tulumaksu minagi, kuid mitte poliitilise hoogtöö korras valmis tehtuna. pealegi on lääne-euroopa või põhjamaade ja eesti palkade struktuur mõneti erinev, mis peaks takistama 1:1 näidete võtmist.

mida sa selle kuristikku kihutamisega silmas pead? arvestades reformi ämbrikollektsiooni peaks nad ammu sinna teel olema. irl vaevalt et kukub, nad on oma stabiilse valijaskonna saavutanud ja piisavalt väljapaistvatest ämbritest hoidunud. eesti poliitika eripärad. irl, sde, rohelised, rahvaliit ja muud pisemad on stabiilse toetusega ja ilmselt tänu koalitsioonis juhtrollis mitteolemisele totaalseid ämbreid reeglina ei saa. ülejäänut jagavad reform ja kesk. kusjuures poliitikas pettunute või siis täpsemalt mittehääletajate hulk on märkimisväärne. järgmiste valimiste võtmeküsimuseks saab eeldatavasti, kas reformi kukkuv toetus toidab keski või mittehääletajate näol kõiki teisi.

14. analyytik - 19. märts 2009

asd: _mida sa selle kuristikku kihutamisega silmas pead?_

Mulle tundub, et kogu see lähenemisviis, et “meil on õigus” jms., et see on nigu üks lõputu jäikus tegelikult. Välispoliitikas, sisepoliitikas, mõtlemises üldse. Ja ilmselt tuleb tõdeda, et see ei iseloomusta mitte einult mainitud parteisid ja paljusid poliitikuid, vaid see iseloomustab ikka päris suurt hulka inimesi siin maal. See on siis selline laiem probleem pisut.

Võib-olla sobib selgitamiseks see Tallinna kesklinna kõikvõimalike söögikohtade näide. No et keeldutakse hindu alla laskmast. Lihtsalt keeldutakse ja kõik. Mis see on? Omaenese lollus mu meelest.
Aga eks turg paneb asjad paika, nagu öeldakse, ja paljud ärid peavad lihtsalt lõpetama. Kuigi jah, paindlikuma suhtumise korral oleks võimalik ju edasi tegutseda. Ja ilmselt seostub see ka ruumide/kinnisvara omanikega. Nemad ei suuda samuti konjunktuuriga kohaneda ja nõuavad liiga kõrget renti.

Sic transit gloria mundi.

15. asd - 19. märts 2009

sul on õigus. märgiks vaid ära, et ‘päris suur hulk inimesi’ ei ole kaugeltki mitte enamus.

poliitikaga on lugu meil keeruline, vajadus verevahetuse järgi järjest suureneb, aga praeguseid keski ja reformi noortekogusid vaadates näen vaid uusi nägusid. teistel pole sarnaseid organeid olemas või pildil. sellest küljest lihtsalt peab mingi hetk pauk käima. protestipartei (a la res publica) saab siinsetes tingimustes automaatselt küllalt asjalikku häältekogu. seda loomulikult eeldusel, et on olemas reaalne ja asjalik tegevuskava ning võib-olla ka maski traagelniidid liiga selgelt ei paista :)

majandusega on asi lihtsam. antud situatsioonis just su räägitud paindlikkus maksab. ja kui sa ringi vaatad, siis seda on tegelikult ka eestis omajagu. paindlikud ettevõtted hindavad olukorda, võtavad vastu ebapopulaarseid otsuseid (hindade alandamine, kulude kärpimine, ajutine kahjude kandmine, investeeringute edasilükkamine, sihtide ümberhindamine, ka koondamine) kuid teevad seda vaikselt ja asjalikult. ja elavad kõigi eelduste kohaselt kriisi üle.

karjuvad ikka need kes on valusamini pihta saanud. ja kahjuks ei ole eesti ärimaailmaas eriti viimastel, odava raha, aastatel oluliseks peetud asjalikke äriplaane…

inimestest on loomulikult kahju. tööpuudus on kõike muud kui meeldiv asi.

16. analyytik - 19. märts 2009

OK!
Su jutt tundus selline … no ütleme, et nii ja naa.
Aga võtame näit. siinse blogi külalised ( st. kommenteeriad). St. paljud neist. Kas Sulle ei tundu, et on hulk selliseid … (Hüva, vahele tuleks siis öelda, et see blogi siin, esindab sageli niisugust, mitte just mainstream mõtteviisi siin maal.)
Nõnda. Siin blogis on siis selliseid pisut vasakliberaalseid kirjutisi ja mis siis juhtub? Aga vot kohe ujub välja tegelasi, kelle esimene lause on: Ei saa. Nii ei saa ja naa ei saa ja see ei sobi ja too ei sobi. Ja kuradi kommarid ja venemeelsed veel pealekauba.
Vaat see ongi see jäikus, mida ma räägin. Ühe tõe maa. Teistmoodi ei saa ja ei tohi. Tuleb mõelda nii nagu partei ja valitsus ette ütleb.

Kuule, kui nüüd ausalt öelda, kas Sa ise pole samuti sageli just niisuguse mätta otsast esinenud. Kuigi Sa artikuleerid seda asja pisut peenemalt muidugi. :)

Kui üks näide tuua, siis siitsamast: 2. ants – 17. märts 2009.
Mis on sõnum? Aga just see: Ei saa, pole võimalik, midagi muud pole välja mõeldud jne.

Ja teine näide: 7. asd – 18. märts 2009.
Laias laastus sama lugu. Negativistlik hoiak eelkõige!
Et kõigepeal tekib väike tõrge ja siis edasi, et kuidas ikka see on küsitav ja too on kahtlane.

Ilmeslt ei ole need välja aretatud konstruktsioonid kuidagi perfektsed, eks see ole selge. Aga … Nojah, küsimus on selles, et kas kõikide asjade peale peaks ikka olema nii eitav positsioon, nagu Eestis tavaks.
(Ma olen seda hoiakut näinud täiesti piisavalt, nii et pole mõtet hakata rääkima, et see ei ole nii.)

17. asd - 19. märts 2009

siin kommenteerivad igasugused inimesed, non-mainstream küll aga mispuhul see asjaolu peaks oluline olema. tegu on mõtlevate inimestega. tänapäevast internetikommentaatorite mainstreami on siia õnneks väga vähe (kui üldse) juhtunud, lehtede ja delfi kommentaariumisse sattumist ma näiteks väldin.

aga mätastest – esinen küll sellise mätta otsast. täiesti teadlikult. oma vaadetest ja seisukohtadest pole omast arust küll saladust teinud. tõsi, siin kipun millegipärast eitavam olema kui muidu. kui tahad, võta seda kui minu vastureaktsiooni harjunust märgatavalt vasakpoolsemale teemakäsitlusele :)

ma ei välista teistmoodi mõtlemist. vastupidi, teistsugused ideed võivad ja peavad ühiskonnas leidma kõlapinda ning tekitama arutelu. mis omakorda põhjustavad muutuseid. eestis see täna ja praegu nii ei ole.

18. Hubbil - 19. märts 2009

Viimaks ma lugesin artikli labi, ennem kui kommenteerida. Tavaliselt on mu kommid refleks eelmistele kommijatele.

See artikkel on uks soga. Ma pole kindel, mis sona soga tahendab, aga see oli oeldud niisiis rohkem emotsionaalselt. Ma ei lugenud valja autorite printsiipe. Mis on siis see oige tulevikuvaade?

Millega asendada praegu kehtivat turumajandust ja vaadet inimeste oigustele? Mis on kuradi parem plaan jargmiseks 1000 aastaks? Soga.

19. Hubbil - 19. märts 2009

Vasakpoolsed ehk arenenud sotsiaalse narviga inimesed on suutnud kehtestada naiteks sellises uber kapitalistlikus riigis nagu USA teatud seadused ehk legaalsed kohustused. Nagu ametiuhingute oigused, sotsiaalsed paradigmad ja ka astmelise tulumaksu. See oli oeldud asd-le.

Astmeline tulumaks on progressiivne motlemine. Kui keegi viitsib otsida ules, siis vist ta saab kinnitada minu vaidet, et tulumaksu susteem, nagu ta on Eestis, on olemas ainult Ida-Euroopas. Venemaal minu teada ikka veel 13%.

Ma arvan, et pole mingit pohjust kaitsta korgema sissetuleku saajaid sellega, et nad maksavad vahem tulumaksu ideega, et nad suunavad siis oma vabaks jaanud raha tagasi majandusse. Pigem ostavad rikkad endale uhkema maja, laeva, lennuki jne.

Sotsiaalse oigluse ideed ei tohi pervertseks teha. Uhiskonnas, nagu Kanada, nimetatakse eesti moistes “eluheidikuid” nimega “less fortunate people” ehk vahem onnelikud inimesed kui uhiskonna liikmed. Ma pole paris kindel, kas inimene tanaval, kes kerjab, on vahem onnelik kui see kes lendab eralennukis, ei tea. Onne on raske defineerida. Igatahes, uks arenenud uhiskond votab endale kohustused, et aidata neid, kellel on vahem onne, misiganes onne definitsioon on. Vaatama peab nii inimeste fuusiliste esmavajaduste rahuldamisele kui ka vaimse heaolu tagamisele.

Mulle tundub, et astmeline tulumaks tekitab uhiskonnas rohkem koherentsust, ehk uhtekuuluvustunnet.

20. analyytik - 19. märts 2009

Kerisin veidi tagasi, kuna meenus üks lõik, millele ma enne piisavalt tähelepanu ei pööranud.

13. asd:
_aga eeldades, et kõigi nende inimeste palkade keskmine jääb 30 tuhande kanti (mis ei tohiks olla ebareaalne eeldus), on sellise liigutuse tulupooleks 25 miljonit. kulupoolt ei oska konkreetselt öelda, kuid null see kindlasti kaugeltki ei ole. majanduslikus mõttes on see muudatus ennast väärt?_

Vot jälle suht tüüpiline “käik”. Soomlased ütlevad sellise asja kohta ‘mitätöinti’ – või umbes nii. Mis tähendab siis ‘tühiseks kuulutamine’ – ligikaudu.

Ühesõnaga: See värk (astmeline tulumaks konkreetses näites) “ei tasu ära”, “ei toimi”,”läheb kulukaks” – ehk siis otsime kõiksuguseid ettekäändeid, et muutust mitte teha. Selliseid ettekäändeid on otsitud juba… maeitea 10-15 aastat vähemalt.
See ongi see “eitamine” millele ma vihjasin.

Aga nüüd see 25 milli. See on järjekordne jama, et mitte oelda tahtlik, teadlik ja eksitav vale. Keskerakond ei teeks seda ettepanekut mingi 25 milli pärast. See on loogiliselt mõttetu. (Raadiosaates oli juttu mingist poolest või kolmveerand miljardist umbes, aga ma ei suutnud seda saadet leida. Oli mingi päevane saada umbes nädala eest.)

***
17. asd:
_kui tahad, võta seda kui minu vastureaktsiooni harjunust märgatavalt vasakpoolsemale teemakäsitlusele :)_

Milline oleks siis “harjunud teemakäsitlus”? :)
Kas see rahvuslik-nürimeelne propagandamöla, mida Eestis viimastel aastatel kogu massimeedia täis on?
Kas riiki juhtiva lollpea ja endise väliseesti joodiku jutuvada on “harjunud teemakäsitlus”?

Milline tõepoolest oleks siis mitte nii märgatavalt vasakpoolne teemakäsitlus? Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei oma?
Selle partei oma, kus istuvad eesotsas sõjakad pistrikud, politseiriigi sisse seadjad jne? Selle partei oma, mis viib ellu natsionalistliku tagurluse rahvavastast poliitikat?

No näed. :)
Ameerikas on muide ringkondi, kelle meelest Obama on vasakäärmuslane. Ja kui neid asju siit-sealt lugeda, siis ausalt öelda, Eesti poliitikud ajavad samas laadis juttu enamasti. Ameerikas nimetatakse neocone kohati selgelt fašistideks. No ja kui Eesti neoconid on veelgi usinamad, siis… Järeldus Eestis valitseva režiimi suhtes on suht ühene ja see on ka Euroopas ja mujal maailmas tänaseks paljudele selge.

21. asd - 19. märts 2009

aa, artikkel ise. ma ka suurt selle kohta midagi ei öelnud, sest pole midagi öelda. mina saan aru autorist, et ta ei ole ka väga kindel, kuidas asja edasi ajada tuleks ja ei näe seda head ja õiget plaani edasiminekuks. aga väga segane lugu.

hubbil, ametiühingute õigused, sotsiaalsed paradigmad ja ka astmeline tulumaks eeldab teatavat sotsiaalset kokkulepet ka rahva seas, mitte kehtestada suutmist. ametiühingud eeldavad lisaks ka töötajate enda organiseerumissuutlikkust. eesti puhul ei ole ametiühingud millegipärast üldse pildil. vähemalt mitte heas mõttes. ja ma ei näe sellele seaduslikke piiranguid.

muide, see vähem tulumaksu maksmise väide on põhimõtteliselt vale. proportsionaalse tulumaksu korral maksavad kõik proportsionaalselt ühepalju ja suurema sissetulekuga absoluutnumbrites rohkem. astmelise tulumaksu põhimõte ongi sotsiaalsele närvile panustamine, et suurema tulu teenijad maksavad rohkem. ja ühtekuuluvustunde osas on sul õigus. nagu ma juba enne ütlesin, astmelise tulumaksu vastu poleks mul midagi.

eesti juures on ettevõtete tulumaksuvabastus eraldi teema, aga ma sain aru, et jutt oli eraisikute tulumaksust?

less fortunate ei tähenda ju vaid vähem õnnelik. pigem ka neid, kellel vähem vedanud. lihtsalt tähenärimise mõttes.

analyytik, selle 25 milli jutu osas pean omale tuhka pähe raputama. ma tegin seal kuskil unise peaga arvutusvea. see lisatulu eelmise aasta järgia arvutades peaks kuskil 250-300 milli olema. selle võiks küll ära teha.

harjunud teemakäsitlus = keskmise eesti inimese oma, kellele on aeg-ajalt tulnud seletada igasuguseid imelikke asju. kui siitsamast näiteid võtta, siis mis on näiteks astmeline tulumaks, misasjad on ametiühingud ja kuidas neid kõiki süüakse. või miks neid vaja peaks minema. ehk siis jah, see rahvuslik-nürimeelne propagandamöla.

ametlikku teemakäsitlust ei ole mõtet üldse kategoriseerida, eestis on keskerakond kõige vasakpoolsem, kuigi tegelikult on oma nimele vastavalt üsna ilusasti keskel. kõik teised on kiige parema poole peale ennast ajanud.

valitsev režiim on suht kahtlane sõna. eestit ja usa-d ma võrdlema ei hakkaks, tingimused on ikka kohutavalt erinevad.

aga miks ei ole eestis korralikku vasakpoolset parteid? mis kurat nüüd sellise tekkimist takistab?

22. analyytik - 19. märts 2009

21. asd – 19. märts 2009
_aa, artikkel ise. ma ka suurt selle kohta midagi ei öelnud, sest pole midagi öelda. mina saan aru autorist, et ta ei ole ka väga kindel, kuidas asja edasi ajada tuleks ja ei näe seda head ja õiget plaani edasiminekuks. aga väga segane lugu._

See algne The Nation’i artikkel oli vist nagu diskussiooni algatuseks mõeldud. Nagu ma aru sain. Sellest siis vist see, et teema on jäetud lahtiseks ja nii öelda “õhku” pisut.

Ehk siis umbes nii, et ka vasakpoolsetele tuli kapitalismi nii järsk ja kiire kokku varisemine ilmselgelt üllatusena. No ja siis kõik on seda suu lahti vahtima jäänud ja et tegelikult ei ole olnud niisuguseks puhuks õieti mingit stsenaariumi.

Seal originaalartikli taga oli viimati… eh, praeguse seisuga siis juba 11 täiendavat artiklit/kommentaari/arvamusavaldust. Ma mõnesid küll lugesin, aga mitte kõiki.

Aga see ongi nii. Ka vasakpoolsed pole osanud niisugust konkreetset asjade käiku ette näha. Situatsioon on nende jaoks kahtlemata võimalusi pakkuv, aga samas ei ole niisuguseks puhuks jälle olemas mingit konkreetsemat kava või teoreetilist baasi. St. midagi muidugi on, aga kahtlemata ei ole nii öelda ühiskondliku mõtte areng jõudnud käesolevale
kriisile otsekohe reageerida. Ei vasak- ega paremtiival.

23. sirje - 20. märts 2009

asd. see, et Eestis pole korralikku vasakpoolset parteid, ei ole ainuüksi meie küsimus. Lätis-Leedus ka pole. Kusjuures – isegi Poolas ei ole. Siin on ilmselt mingi laiem küsimustik, miks see nii on. Ma pole probleemile väga süstemaatiliselt lähenenud ja seepärast pole mul ka korrektset vastust. Olen siiani leppinud vastusega – pole õige aeg ja koht.

Aga rääkides sellest, et sotsialistidel pole ka paugust mingit kohe töötavat ideed varrukast võrra, siis selle kohta mul ideesid on. Ma tunnen päris hästi Euroopa sotsialiste-kommuniste. Need, kes oma suuruselt oleks nagu võimalisemad näiteks valitsuspartei olema, üldjuhul selleks ei saa. Saksa vasakpartei on juba terve viimase aasta olnud pidevas hirmus, et nad saavad jälle mõnes Lääne-Saksas nii hea valimustulemuse, et peaksid hakkama kohalikule valitsusele mõtlema. Üldjuhul on sotsdemmid ennem nõus vaenlasega magama, kui nendega valitsust tegema. Välja arvatud Berliin. Sotsialistidel pole juba kaua aega olnud konkreetset plaani kuidas valitseda. Aga nad on olnud väga head teemal kuidas olla opositsioonis. See üldise poliitika koha pealt.

Aga kui näiteks võtta majanduspoliitika, siis siin oli just veits aega tagasi jutt https://8mai.wordpress.com/2009/03/09/stiglitz-majanduskriisi-lahendusvoimalus/ Minu arust on need mõtted seal vägagi head ja igatahes on need vasakrohelised, mitte paremrohelised.

24. Hubbil - 20. märts 2009

Analyytik, neocon’id ehk uuskonservatiivid on uks vaga huvitav tanapaeva nahtus iseenesest. Praegu on neil vaip alt ara tommatud, onneks.

Neocon liikumisel on kaks omapara, mis ehk aitavad aru saada, nende ideedest. Esiteks, on nad suurelt osalt endised nn marksistid (akadeemiliselt) ja teiseks on nende liidrid koik juudi soost. Nuud, ma ei ole antisemiit. Kuid mind on alati pannud kukalt kratsima teatud assotsiatsioonid, nagu teatud grupi inimeste permanentne puue maailmakorda muuta.

See fakt, et neocon’id olid ennast kulge pookinud USA respublikaanide parteile (ehk konservatiividele poliitilises maastikus), ei oma vist suurt tahtsust. Juba kaivad jutud, et uus polvkond on olemas, sest ette on naha demokraatide valitsemist jargmise 20 aasta jooksul, voi nii, et on tekkinud neodem liikumine.

Neocon liikumisel pole oieti oma ideoloogiat, nad on pigem oportunistid, kes esiteks ajavad oma karjaari asju ja teiseks, kahju oelda, puuavad USA kui maailma mojuvoimsaima riigi tegevust suunata pro Iisrael.

Ja kapitalism pole mitte surnud, ta teeb labi praegu uhte transformatsiooni. Kui nuud toele nakku vaadata, siis riik (loe maksumaksjate raha eest ulal peetav korporatsioon), on astunud sisse majandusse. Selle asemel, et riik oma voimega seadusi kehtestada, oleks ennetanud saarase finantsturu situatsiooni tekkimist, nagu ta on, saadetakse valja vaprad tuletorjujad, kes puuavad tuld kustutada raha pritsimisega tulekahjule.

Seega, kui riik on paks ja rahulik ja pole teinud seadusi, mis oleks ennetanud selle kullalt tosise majanduskriisi teket, siis tuleb reformida ka kogu riigisusteemi.

Vaja on jalle uhte hullu matemaatikut, kes suudaks kirjutada uhe valemi. Uks skiso matemaatik sai Nobeli preemia mangude teooria eest, mida proovis alustuseks McNamara Vietnamis ja hiljem prooviti selleks, et reformida koike kuni riigi juhtimiseni. Ei toota. Skiso matemaatik unustas ara inimliku aspekti.

Kui keegi viitsib vaadata:
http://video.google.com/googleplayer.swf?docid=-5697040747671499571&hl=es&fs=true

25. asd - 20. märts 2009

sirje, su esimene lõik on väga õige. sellele ma tegelikult tahtsingi tähelepanu juhtida. sa oled vähemalt korra lubanud ka kunagi sellest pikemalt kirjutada, kui ma õigesti mäletan :)

ausalt, mina sooviksin näha siin poliitikamaastikul vasakpoolseid. ma julgen öelda, et mingi ettekujutus mul eesti poliitikast on, aga sirje vaatepunktist nähtu huvitaks väga.

mida teine lõik rääkis, ma hästi aru ei saanud. et euroopa sotsialistidel ei kipu ka väga häid valitsemiseks valmis plaane olema? ja nende opositsioonis olek on euroopale tegelikult kohutavalt palju andnud. minu meelest.

stiglitzi artiklis mainitud majanduse mullistumise asi… keegi on juba ka jõudnud öelda, et järgmine mull saab olema kas alternatiivenergiad, co2/keskkonnaküsimused või need kaks koos. mille poole praegu paistab asi minevatki. see ei ole kõik halb, aga lihtsalt näha on mulli algeid.

26. Hubbil - 20. märts 2009

Kuna ma olen parajasti hoos, siis siin on artikkel
http://www.thestar.com/Business/article/604033

Jarjekordne matemaatik, keda nuud siis suudistatakse selles, et ta pani polema Wall Street’i.

Noiajaht 21. sajandil.

27. Hubbil - 20. märts 2009
28. mihkel - 15. aprill 2009

Milline see “uus arusaamine” siin oli? Vana ja kulundu jutt ju, ammu ajaloo prügikastis.

PS – vaskafundamentalistid defineerivad kapitalismi valesti või vähemalt teistmoodi kui teooria ütleb. Ka siinses loos kritiseeritakse kapitalismi aga jäetakse ütlemata, mis asi see kapitalism ikkagi on. Minu arvates on kapitalistide ja antikapitalistide omavaheline diskussioon sisuliselt mõttetu, kuna alusmõisteid ddefineeritakse erinevalt. Sealt edasi viib ka kogu järelduste ja loogika ahel erinevates suundades.

PSS – olen lugenud nii Albertit ja tema pareconi teooriat. Täielik jaburus.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: