jump to navigation

Kas petmine on nakkav? 18. märts 2009

Posted by toimetus in psühholoogia, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: Wray Herbert
Petised jäävad mõnikord vahele. New York’i finantsärimees Bernie Madoffil on võimalus minna eluks ajaks kinni, kui ta tunnistatakse süüdi 11 erinevas pettuses, mille hulka kuulub ka ajaloo suurim investeerimispettus. Kahjuks on see vaid üks neist paljudest viimase aja lugudest, kus töösturid ja rahandusärimehed käituvad inimeste rahaga ebaausalt. Tegelikult on sarnaseid juhtumeid nii palju, et tavaline maksumaksja ei saa enam üldse aru miks üldse keegi peaks veel kehtivate reeglite järgi mängima. Kui juba need inimesed, kel on raha jalaga segada, ei suuda jätta koort riisumata (või õigemini eriti jämedat raharulli tasku libistamata), siis on õiglane küsida, kuidas peaks tavaline inimene suutma seista vastu ahvatlusele jätta mõned maksud tasumata, või mitte võtta või anda töötasu mustalt?

Miks siiski mõned inimesed valetavad ja teised mitte? Klassikaline koolkond väidab, et vastus peitub ratsionaalses valikus, mis kalkuleerib külmalt oma tulusid ja kulusid. Kas ma pääsen ja kui palju on võimalik võita võrreldes riskiga, et jään vahele? Mõned teadlased on küüniliselt seadnud kahtluse alla inimeste eetika ja pakkunud, et lõplik otsus sünnib hoopis komplekssemalt kui puhas arvestus.

Kolm psühholoogi otsustasid eetilisi küsimusi läbi katsete uurida. Francesca Gino Põhja-Carolina ülikoolist, Shahar Ayal ja Dan Ariely Duke ülikoolist töötasid välja katse, et selgitada välja, kas nad suudavad panna inimesi petma. Nende idee oli näidata, kuidas psühholoogilised mõjutused aitavad kaasa ebaaususele.

Mida nad tegid? Nad võtsid suure grupi üliõpilasi ja palusid neil väga lühikese ajaga keerukaid matemaatikaülesandeid lahendada. Ülesanded olid niivõrd rasked, et antud ajaga poleks keegi suutnud kõiki lahendada. Sellele, kes kõik ära lahendab, lubati raha maksta. Matemaatika sisuliselt vaid eelnes tegelikule katsele. Natuke aega peale ülesannete lahendamise algust teatas psühholoogide poolt kokku lepitud katseisik kõvahäälselt: „Kõik lahendatud. Mida ma nüüd teen?” Kõik ruumis viibijad teadsid, et see ei ole võimalik, ehk üliõpilane-näitleja oli puhas näide jultunud petisest. Ta sai kogu lubatud raha nagu tal oleks perfektne tulemus olnud ja mis kõige olulisem – lahkus ilma, et vale oleks paljastatud.

Idee oli näha kui palju üliõpilasi järgnesid petise näitele, kas jultunud ebaausus innustab üliõpilasi ka üldiselt rohkem pettustele. Ja see innustas, jõuliselt. Kuid psühholoogid lisasid oma eksperimenti veel ühe detaili. Mõnedel katsetel kandis palgatud näitleja konkureeriva ülikooli märgistustega t-särki, teistel kordadel aga mitte. Taheti näha, kas petjate grupiidentiteet (klassikaaslane või väljastpoolt tulnud) mõjutab petmisele järgnevate ebaaususte esinemise taset. Ehk: kas üliõpilane petab rohkem (või vähem) kui ta näeb, et  petab konkureeriva kooli üliõpilane, võrreldes tema käitumisega oma koolikaaslase puhul?

Tulemus oli ühemõtteline. Nagu ajakirja Psychological Science märtsinumbrist on näha, siis oma kooli õpilasel oli hoopis suurem mõju. Tegelikult juhtus nii, et nähes kuidas teisest ülikoolist tulnud pettis, isegi petmiste arv pisut vähenes võrreldes seda üliõpilaste pettustega, mida nad ka iseseisvalt ilma väliste mõjutajateta teevad. Need katsed seavad kahtluse alla väite, et petetakse vaid külma kalkulatsiooni teooria järgi. Kui üliõpilaste käitumist saaks kaaluda vaid „kas ma pääsen puhtalt” faktoriga, siis on nad võrdselt mõjutatud nii oma kaaslaste kui ka võõraste poolt ja nad polnud.

Psühholoogid korraldasid oma teooria kontrollimiseks veel ühe väikese kontrollkatse. Põhimõtteliselt sarnanes katse eelmisega, aga nüüd ei teinud näitleja midagi, peale selle, et küsis õppejõult: „Kas petta ka võib?” Jah, ma tean, et see on loll küsimus, sest tegelikult ju nii ei tehta. Kuid katse idee oli raputada üliõpilaste seesmist moralisti selleks, et petmise ja ebaaususe probleemi pinnale tuua. Tulemusena petsid üliõpilased märgatavalt vähem. Ei mingeid eeskujusid: ei halbu ega häid, lihtsalt ebaeetilise käitumise välja toomine ning sellest piisas, et üliõpilased ausamad oleksid.

Seega võib öelda, et inimese sisemine mina ei soovi sugugi petta. Kuid saab ka öelda, et ebaausus on nakkav – kui me näeme, et keegi meie seast saab hakkama avaliku petmisega. Need teadmised võivad ka aidata strateegia väljatöötamisel, mis suudaks ennetada ebaeetiliste käitumiste nakkuspuhangut.

Petmise akt kaotab olulisuse, kui petjaid koheldakse kui lindpriisid. Siin aitakski avalike petturite avalik häbimärgistamine: nad on kurjategijad. Muidugi on Bernie Madoff ja teised Wall Street’i väidetavad petised teinud meie eest ära juba suure töö.

Originaal: Wray Herbert Wray Herbert. 12.03.2009. Is Fraud Contagious? New research on the reasons people cheat and why some can resist temptation.

Advertisements

Kommentaarid

1. Oudekki - 19. märts 2009

Minu arvates tõestab see katse küll parimal juhul seda, et inimene defineerib ennast ka osana mingist grupist ning tema ratsionaalses arutelus on olulisel kohal ka grupi maine (sest see reflekteerub talle endale). Ühesõnaga, mitte ainult “kas ma pääsen puhtalt” vaid ka “kas minu grupp pääseb puhtalt” või ka “kui minu grupp käitub eetiliselt, siis võib juhtuda, et me saame kasu”. Kui tegevus toimub ühe grupi sees, siis see osa identiteedist ei oma jälle olulisust.

Huvitav, kuidas mõõdab inimese petmist aga see, kui ta on ainult võõraste seas?

Veel huvitab mind, kuidas need tulemused riigiti erinevad. Kuidas toimuks Eestis ja kuidas Rootsis näiteks, kus kultuuriliselt suhe sellisesse petmisse on erinev.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: